tüüpiline neljapäev (ehk siis jälle Sal y Pimientas)

Ma sattusin – täiesti kogemata - kõige ägedama õppejõu tundi ever! Tegelikult vedasin end eile õhtul kell 18.30 kooli hoopis selleks, et minna oma esimesse kirjandusloengusse, ent tuli välja, et see jäi ära. Kuid kuna olin pärast niigi üliväsitavat päeva kulutanud 40 minutit kooli kõmpimiseks, mõtlesin, et lihtsalt tagasi koju ronimise (sõna otses mõttes) asemel võiksin seal olles siis midagi kasulikku teha. Teadsin, et Triinul ja Annil algas samal ajal samuti üks inglise keele seminar, mille nad lihtsalt oma keeleoskuste arendamiseks võtsid ning otsustasin nendega seal ühineda. Õppejõud oli päris ehtne inglane (vau!) Elizabeth Adams ("Call me Libby, cause I might not react to Elizabeth"), kes välimuselt meenutab TÜ ameerika kirjanduse õppejõudu Reet Soola, ehk siis selline ekstravagantne vanamutt selle sõnapaari kõige vingemas tähenduses. Esimest korda elus mõtlesin seda õppejõudu jälgides, et tahan ise ka inglise keele õpetajaks saada ning sama ägedalt õpetada nagu tema (seni polnud õpetajakarjäär mu esimeste valikute hulgas olnud). Kuigi selle aine ametlik nimi on „Inglise keel edasijõudnutele“, siis aine ise kui selline oli minu jaoks ikka täielik naljanumber. Tunni alguses saime lehe, mille pidime järgmiseks korraks ära täitma ning toon siinkohal mõned näited küsimustest:
1)How are you feeling at the beginning of this new academic year (6 adjectives)
2)How do you feel when someone speaks English to you?
3)Do you ever read in English for pleasure?
4)Do you ever watch English speaking films in original version?
5)When you have to write something in English do you just start writing or do you write it in Spanish first?
6)When you have to say something in English do you say it spontaneously or do you plan what you are going to say first?
7)....
Peale selle peame veel kirjutama 150 sõnalise jutu oma hobidest ja iseloomujoontest.
Kordan: inglise keel edasijõudnutele!
Ilmselt on ta siis arvestanud, et sellise tasemega tudengitega on tal siin tegu (peale selle olime meie eestlased veel ainukesed, kes julgesid terve tunni jooksul suud lahti teha), aga ega see ei teinud õppejõudu ennast vähem huvitavaks. Ma pigem jälgisin tema ülimõnusat õpetamismaneeri ning lausa sulasin, kui sain üle pika aja esimest korda nautida tõeliselt kaunist briti aktsenti. Pärast tundi tuli välja, et mrs Libby oli see aasta Eestis käinud ning tunneb väga hästi Krista Vogelbergi ning Enn Veldit (see informatsioon siis filoloogidele. Kellele need nimed võõrad, siis need on meie lektorid Tartu ülikoolis) ning üleüldse oli ta Tartust ülisuures vaimustuses. Ma pole veel päris kindel, kas mul on mõtet seda ainet võtta, ent samas tuleks see võib-olla kas või selles mõttes kasuks, et saaks vähemalt korra nädalas ennast motiveerida väga korralikku inglise keelt rääkima ning samal ajal ka kuulata väga korralikku inglise keelt. Peale selle ei teeks head suhted inglasest õppejõuga ka mu tulevikuplaanidele kuidagi kahju.

Koolist koju jõudnud, avastasime oma rõõmsaks üllatuseks, et Melanie on juba õhtusöögi tegemisega alustanud. Enne söömist jõudsin aga veel osta piletid Inglismaale (13-22 november – London, here I come again!) ning paanitseda selle üle, kuidas raha kogu aeg küll niiiiiiiiiii ruttu otsa saab! Aga no pasa nada, nagu hispaanlased selle peale ütleksid - milleks siis veel kulutada, kui mitte reisimiseks. Pärast mõnusat pajarooga sättisime end tšikkidega valmis ning asusime islandlaste Gütbjörgi ja Dadi (mul pole õrna aimugi, kas nende nimed kirjutatakse tegelikult ka nii, aga loodame!) poole teele, kus meid ootasid juba peale pererahva veel Alejandro, Christian, Martina, Carina ja Michael. Sinna jõudes ei suutnud ma ära imestada, kui nunnu üks korter olla võib, ent hiljem tuli välja, et sellel nunnundusel on ka päris krõbe hind. Sel õhtul saime igatahes teada, et Dadi on maailma parim peremees, sest oli valmis meisterdanud mõnusad mojitod ning peale selle veel ülihea mitmekihilise magustoidu vaniljekreemist ja vaarika toormoosist. Rääkimata mõnusast islandi muusikast ja küünlavalgusest. Mmm... huvitav, kas võib neile täna uuesti külla minna? Jõudsime paar tundi kokteilitada, aga siis oli aeg juba (jälle) Sal y Pimientasse minna, et ära kasutada kõik need tasuta jookide lipikud, mis mulle aja jooksul kogunenud on. Paraku jõudsin seal juua ainult kaks sangriat ning lipikuid jäi ülegi, aga ega see ka meie viimaseks peoks ei jäänud! (Kuigi oleks üsna tark peale Soola ja Pipra ka mõningaid teisi vürtsikaid lokaale külastama hakata.) Millegipärast jäi eilsest õhtust eriti eredalt meelde see, kuidas me kaheksa tüdrukuga kooris üürgasime täiest kõrist kaasa laulda maailma kõigi naiste lemmiklaulu „It's raining men!“ ning ka seik, kui Yao helistas, et turvamehed ei lase teda kaasatoodud hiiglasliku napsuvaruga kluppi sisse ning nüüd on meil vaja aidata tal kogu kraam kähku ära tarbida. Head sõbrad nagu me oleme, ei jätnud me teda selles osas sugugi hätta. Samal ajal üritas Martina meile mingit põnevat nalja rääkida, aga keegi ei saanud aru, kas nali oli tüdrukust (she), lambast (sheep), laevast (ship) või krõpsudest (chips). Tagasi sisse minnes kargasime Carina, Gütbjörgi, Alejandro, Michaeli ja Dadiga mingit kankaani tantsida ning mõtlesime igasugu põnevaid enneolematuid tantsuliigutusi välja (loe: väga tobedaid) ning meil oli lõbus. Mingi hetk aga kadus islandi paar koju (magama, jahmmm) ning hispaania tšikid avastasid, et klubis on (kuumad?) saksa ja šveitsi poisid ning pärast seda me oma sõpru enam väga palju ei näinud. Korraks tekkis mul veel mõte järgmisesse klubisse edasi minna, aga kuna ma Triinu ja Anni kätte ei saanud, siis mõtlesin, et päris hea plaan on koju magama ka minna. Aga et kokkuvõttes võiks öelda, et päris vahva õhtu oli.

Praegu lõpetasime just Triinuga hommikusöögi (kell on 15:03) ning hakkan nüüd vaikselt seda Elizabeth Adamsi antud kodutööd tegema (kui ikka oskan!). Täna õhtul on vist mingi ametlik erasmuslaste tervituspidu ning kui hästi läheb, siis õnnestub pühapäeval salsakursusele minna.