Adios, mis polacos!

Täna sõidavad Radek, Kasya ja Justyna tagasi Poola. Päriseks. Mis saab siin ilma nendeta?

Kurb on, tühi on.

Eile oli nende ärasaatmispidu. Justyna oli terve õhtu klammerdunud oma hispaanlasest kuti külge, kellega ta viimast õhtut koos sai veeta, Kasya oli õnnelik, et saab tagasi oma poola kuti juurde minna ning Radek üritas oma seitse tundi järjest mehiselt võidelda endale silma ronivate pisaratega ning kallistas igaühte vähemalt viis minutit järjest. Head reisi, sõbrad! Valetame, et kohtume veel. Ei, siiski, loodame.

Valerijs nõudis tungivalt, et saadab mind, Triinu (Trinzat) ja toda külastavat sõbrannat Triinu (Triinit) koju. Asi lõppes muidugi sellega, et kell neli hommikul jõime Victoria pargis pool pudelit rummi ära.

„I can kill with my eyes.“ ütlesin Valerijsele mingi hetk, kui ma millegipärast (loe: sellepärast et ta kuradima tüütu oli!) pahane ja tusane olin ning teda oma mõrvarliku pilguga torkisin, nii et ta ei julgenud mulle lõpuks enam otsa vaadata.

„No, you can't kill. You can just make people to commit suicide with your look.“ vastas Valerijs sellepeale. (See kõlas lihtsalt nii poeetiliselt, et pidin selle endale kirja panema.)

Ludinal, ludinal, ludinal.

Vahepala: Ann ja Miralles lähevad märtsi lõpus koos Eestisse kaheks nädalaks ja Miralles on juba praegu jõudnud end poolsurnuks paanitseda selle õudse hetke pärast, mis teda ees ootab, kui ta Anni vanematega kohtub. Asja ei tee muidugi Mirallese jaoks meeldivamaks see, et Anni isa on kaks meetrit pikk elukutseline sõjaväelane. Mida ma siis esmakohtumisel su isaga tegema peaks? Ikka kaks põsemusi andma jah?

Ava fail: naked thumbs. Ma ei osta endale enam kunagi kindaid. A) ma suudan nad kas alati ära kaotada või B) nad osutuvad nii ebakvaliteetseteks, et hakkavad pärast esimest kandmist igast otsast hargnema.

Tervitused Renéle, kellest muljetades me tema põhikooli klassiõe ehk mu praeguse elukaaslase sõbrannaga Hispaania jaaanuariöös pargipingi peal istudes ühise keele leidsime. Trinza ja Valerijs leidsid samal ajal ka ühise keele. Neil oli juttu millestki taolisest, et Trinzal on kõik asjad pikemad kui Valerijsel. Hmm?

Vaheküsimus: kuidas juhtida emaseid jalgrattaid?

Viimase paari nädala jooksul olen kohtunud ja vestelnud üllatavalt paljude matemaatikutega. Lausa kahega! Mis on täpselt kaks korda rohkem kui mu kahe Tartus elatud aasta jooksul. Esimene neist Stefania matemaatikust õde Fransesca, kes meil siin vahepeal külas oli ning kes on ühtlasi andunud bridžimängija. Oma üllatuseks sain teada, et ka Stefania ise on mänginud Itaalia riiklikus meeskonnas bridži. Nii et Andres, kui külla tuled, siis ega sa siingi bridžist ei pääse. Matemaatik number kaks, Triini, on Treffnerist võrsunud matemaatiline statistik-analüütik või midagi sellist. Värskendav on ikka reaalalade inimestega ka aeg-ajalt suhelda. Hoiab mind ennast ka natuke rohkem maa peal. Ent avastasime Triiniga kahepeale, et lõppude lõpuks oled sa hea, osav ja edukas ikkagi ainult selles, mis sulle meeldib, mida sa mingi teatud loomuliku andega valdad ja peaasi: mida sa naudid. Heureka!

(Meenutus minevikust: pig's language in a jar.)

Minule meeldib keel. Mulle meeldivad erinevad keeled, nende kõlad, nende aktsendid, nende semantilised ja süntaktilised eripärad; see, kuidas nad ajast ja kohast ja kasutajast sõltuvalt muutuvad ja kohanduvad ja arenevad. Mulle meeldib see, et siin Hispaanias olen ma lingvistika vallas täiesti ilma akadeemilise pingutamiseta niipalju targemaks saanud kui mingi keeleteaduse kurus mulle iialgi annaks ja et täiesti suvalisel hetkel täiesti suvalisel peol võin ma leida end viie eri euroopa keele võrdlevas analüüsis mingeid põnevaid tulemusi avastamas (mis küll tihtipeale pärast pidu enam meeles ei ole). Vahel viskab küll see walking dictionary funktsioon, mida paljud minus kui filoloogis iseenesestmõistetavaks peavad, üle, aga no pasa nada. Mul on mu kunst, kuhu põgeneda saan.

Epiloog: Kuna mul on püha plaan alustada täna õppimist esmaspäevaseks kirjanduseksamiks, kus pidavat olema 40 eri eksamivarianti, siis ma olen üsna kindel, et leian kõikvõimalikku muud tegevust. Näiteks peaks köögi ära koristama või põrandaid pesema või seda blogi kirjutama või Barcelona pilte vaatama, millest osad on nüüd üleval SIIN, või niisama internetis passima või kusagile tapa's baari maanduma või ujuma minema... Viimast vast siiski mitte, eriti pärast üleeilset kogemust, kus ma Triinult laenatud roosade ujumisprillide ja täiesti mittesportliku ujumiskostüümiga nelja musklis mehega ühe raja peale suplema olin pressitud. Kolm neist olid mu peale hirmus pahased, sest ma jäin neile pidevalt jalgu, ent neljandal tüübil polnud midagi selle vastu, et minust 20 sentimeetrit tagapool ujudes mu perset jõllitada. Nii et peab vist täna ikkagi õppimise kasuks otsustama. Ent arvan, et pärast Pilvi kirjanduseksamitest saadud karastust ei suuda enam ükski hispaania Carmelo mind murda.

BARCELONA

Chica de Jaén con amigos neli päeva maailma kõige šefimas linnas ehk lombaka seiklused Muinasjutumaa unenäos.

Barcelona on tõeline suurlinn, ent ometi on tas midagi, mis teeb ta erinevaks kõigist teistest Euroopa suurlinnadest. Linnapilt ise on juba täiesti uskumatult kihvt – see on Hispaania, ent samas kõigi nende euroopalike elementidega, mida ma Andaluusias olles igatsen: seal on meri, rand ja mäed; seal on kihvtid laiad tänavad; seal on palmidega ääristatud alleed ning samas ka üsnagi põhjamaise loodusega avarad pargid; seal on palju (põnevaid) inimesi, erinevaid kultuure, erinevaid keeli; seal on moegurusid ja lihtsalt gurusid; seal on kunsti ja disaini, arhitektuuri ja kultuuri ning hommikuni kestvaid pidusid igale maitsele. Ning meie olime piisavalt kavalad, et täiesti minimaalse eelarvega sellest kõigest viimast võtta!

Maailma kõige rotim hostel ever??

Paar päeva enne sõitu otsisime netist välja kõige odavama hosteli, mille leida suutsime ning otsustasime selle kinni panna ainult neljapäeva ja reede ööseks, mis sest, et pidime Barcelonas olema kuni pühapäeva hommikuni. Lugedes varasemate hostelikülastajate kommentaare, siis meile jäi küll mulje, et see on vast midagi Patarei vangla sarnast, aga otsustasime, et vaeste tudengitena ei hakka püssi põõsasse viskama ning elame need kaks ööd kuidagi üle. Kui lõpuks Barcelona kesklinna peatänava La Rambla kaugemast otsast maja number 84 juurde jõudsime, siis minu esimene mõte oli, et see ei saa küll meie hostel olla – see nägi selleks lihtsalt liiga kihvt välja: vanaaegne maja ägedate rõdude, šefi old-school lifti ja nikerdatud käsipuudega treppidega. Retseptsioonis oli keegi jumalast tšill kutt, kes meile võtmed ja voodilinad andis ning meiega perfektses inglise keeles suhtles. Olime oma viiese seltskonnaga (neli eesti tüdrukut + üks läti poiss) kuueses toas, kus küll mitte kui midagi peale kägisevate naride ei olnud, aga vannituba oli super ning korrus allpool oli ka köök, kus sai ise süüa teha ja niisama tšillida. Esimesel õhtul me sinna väga kauaks muidugi ei jäänud, vitsutasime Triinuga oma kaasavõetud pakisupid õhtusöögiks sisse ja jalutasime mööda kuulsat elust kihavat La Rambla tänavat Kolumbuse kuju juurde, kes näpuga Ameerika poole näitas ning paari meetri pärast leidsimegi end juba väga mõnusast jahisadamast, kus mere ääres pingi peal istudes jalgu puhkasime.

La ciudad del arte

„It's like a dream in a fairytale!“ õhkas Triin, kui me reedel lõpuks Gaudi parki sattusime. Enne seda olime veel kesklinnas uudistamas käinud kahte kuulsat Gaudi maja ning kohustuslikku vaatamisväärsust ehk maailma ühte põnevaimat kirikut La Sagrada Familiat. Valerijs lisas, et Barcelona ei oleks Barcelona ilma Gaudita ja küllap on tal õigus. Gaudi oli 19 - 20ndal sajandil tegutsev kuulus arhitekt, kes juugendi, sürrealismi ja gooti stiile miksides maailma kõige ägedamaid hooneid ja parke disainis. Need on ornamentidest väänlevad, kirevad ja värvilised, uskumatu fantaasia ajel ehitatud majad. Gaudi disainitud park Park Güell oli kusagil künka otsas ning sinna pidime sõitma tänavatel asuvate eskalaatoritega - päris mugav, eks ole, aga tõus üles künka otsa on tõesti nii järsk, et mingi paarikümne meetrine jupp, kust pidime ise üles ronima, võttis juba lõõtsutama küll. Esmalt istusime parki ühe rõõmsa kitarri mängiva hipi lähedusse maha ning ladusime välja kaasaostetud piknikukraami. Ostsime enda meelest täiesti tavalisi asju, ent hiljem järele mõeldes tuli meil kokku väga hispaanialik sööma: jamon serrano, juust, tuunikala, salat, croissantid, oliivid ja mida kõike veel ning kõhu sai väga mõnusalt täis. Ilm oli super ja tuju veelgi parem: lebotasime seal päikese käes päris kaua, jõime õlut ja elasime kaasa südamekujuliste päikeseprillide ja kitarriga varustatud veits hullumeelsele hipile, kes Johnny Cashi ja muid rokilugusid jauras. Kui lõpuks viitsisime end püsti ajada, avastasime, et see park oli nii tohutult suur ja kihvtilt ära liigendatud, et seal oli umbes viis muusikut veel, kes oma annet turistidega jagasid. Ent põhilised selle pargi juures olid ikkagi need piparkoogimajakesed, mosaiikidest kokkupandud sürreaalsed kujud, trepid, tunnelid ja käigud, selle kõige keskel Gaudi enda majamuuseum (millised toolid, millised peeglid, milline voodi!) ning kogu kupatus jättis tõepoolest mingi kauge muinasjutumaa mulje.

Barcelona on üleüldse üdini kunstikeskne linn: seal on tänavad, mis on otsast lõpuni täis moodsa kunsti galeriisid; üks lõik La Ramblal oli pühendatud Auguste Rodini skulptuurigaleriile; teine lõik „elusskulptuuridele“, kes on end täiesti geniaalselt suutnud end ära maskeerida, aga eks nende funktsioon jääbki pigem turistirahakottide tühjendamise tasemele. Üleüldse on Barcelona kesklinnas sadamiljonit muuseumit pühendatud erinevatele ajastutele ja kunstnikele ja kunstivormidele. Meil õnnestus käia ära Dali muuseumis Figuereses, mis on väike väga armas linnake Barcelona lähedal ning ühes Gaudi majas toimuval Maillol'i skulptuurinäitusel. Dali muuseum jättis muidugi unustamatu mulje, kuna kogu maja ise on üks suur sürreaalne objekt ning pealegi veel Dali enda kujundatud. Natuke kahju oli sellest, et enamikke tema kõige kuulsamaid töid seal üleval ei olnudki, ent need, mis olid, olid muidugi täit tähelepanu väärt.

Alla 18aastastele ja nõrganärvilistele lapsevanematele mittesoovitatav:

Erootikamuuseum, mille sissepääsupileti osas ei jäänud keegi meist mõtlema, et kas tasuks 8 eurot kulutada või mitte.

„Okay, I've seen enough culture. I don't want to do anything deep now.“

„Let's go to the museum of erotica then... It shouldn't be too deep... Or, on the other hand, it might be the deepest of them all...“

Kollektsioon erootikamuuseumis oli tõepoolest väga deep. Seal olid väljavõtted Kama Sutrast, sai tutvuda selliste Vana-Kreeka vaasimaalingutega, millest kunstiajaloo tundides tavaliselt vaikitakse, sai süveneda 17sajandi Jaapani pornosse (öäkk!), primitiivrahvaste puust(!) nikerdatud dildodesse (nobody needs that much), 19 sajandi Saksa tsirkuseerootikasse ning igasugusesse pornosse veel, mis mul praegu enam meelde ei tule. Hiina parfüümipudelite dekoratsioonid ja transvestiit- ja sadomaso Barbiede sektsioonid olid ka päris huvitavad. Veel olid seal 1950ndate Playboy kaanepildid ning Ameerika sigarettipakkide nilbed maalingud. Huvitav oli ka saal, kus keskseks eksponaadiks oli mingi rauast kettide ja igasugu kolakatega varustatud pink, mis mulle esimese muljena meenutas piinapinki, ent mille nimi tegelikult oli Naudingute Tool ning unustamatu on ka videosaalis näidatud 1926(!) aastast pärit erootikafilm, mille peale me kõik kõhud kõveras lihtsalt naersime.

Pärast muuseumikülastust olid meil kõigil kõhud tühjad – as always after erotica – ning läksime üle tee asuvale hiiglaslikule turule. Vau! Seal oli lihtsalt KÕIKE! Kilomeetrite pikkused mereandide letid täis elukaid, keda ma pole elu sees varem näinud, mõned neist veel (pool)elus; hurmavalt lõhnavad singi- ja juustuletid; sülge jooksma panevad šokolaadikommidetornid ning kirevad puuviljavirnad... Ent kuna see asus siiski La Ramblal, siis hinnad olid erinevalt enamikest maailma turgudest mitte odavad vaid megakallid, nii et me ei jäänud sinna kauaks endale isu tekitama, vaid asusime mõnda odavamat söögikohta otsima.

Kõik teed viivad jazzini

Kui me neljapäeva õhtul oma kolmandasse baari õlut jooma maandusime, mängis seal ülimõnus popjazz muss ning seal me otsustasime, et järgmine õhtu läheme kindlasti ühte jazziklubisse, mida me ennist märganud olime. Ajasime juttu ja oli mõnus; nautisin seda, et reisin nii mõnusa seltskonnaga, eriti arvestades seda, et kõik me olime vägagi kunstigaleriide ja jazzi teemas sees. Järgmine päev kusagil metroopeatuses rongi oodates (Barcelona metroo on kusjuures samuti väga äge) hakkas ka seal lambist eriti mõnus jazz mängima ning siis me mõtlesime, et kohe kindlasti peame selle jazziklubi ikka üle vaatama. Ning lõpuks, laupäeva õhtul vedasimegi end jazziklubi juurde kohale. Sissepääsu juures seisis väga võluva välimusega neiu külalisteraamatuga ning pakkus meile poole odavamad piletid, kuna kontsert oli juba pool tundi tagasi peale hakanud. Läksime sisse, musta pintsakuga kelner juhatas meid lauda ning istusime maha. Klubi oli väike, peen ja hämar, seinte peal olid suured jazzimotiividega maalid ning lava peal jammis neljane seltskond klaveri, trompeti, trummide ja kontrabassiga jazzi mängida. Tellisime pudeli valget veini, mida samuti üsna esmaklassiliselt serveeriti ning nautisime kontserti. Tol hetkel ma mõtlesin, et see pole mitte ainult mu elu parim reis, vaid elu parim päev!

Kui nüüd lõpuks jõuda mitte kunstikultuuriliste vaatamisväärsusteni, siis tuleb ära mainida Barcelona olümpiastaadion, kus laupäeva hommikul käisime ning kus ma hardunult Eerika Salumäele mõtlesin, ning jalutuskäik mere ääres reede pärastlõunal. Sumpasin läbi liiva ikka vee äärde välja ja panin näpu lainesse. Vesi tundus olevat soojem kui õhk ning mõnusalt soolane nagu Vahemeri ikka.

Raha pole? No pasa nada!

Olime küll naeruväärse hinnaga lennupiletid saanud, kõigest 4 euroga edasi-tagasi, ent mis kohapeal peale hakata, kui raha napib? Esiteks avaldus meie nutikus selles, et enamikes metroojaamades käisime ühe piletiga mitmekesi väravatest läbi, millega nii mõnegi väärtusliku euro kokku hoidsime, ent võrreldes järgnevate kokkuhoidudega polnud see veel midagi. Laupäeva pärastlõunal läksime siestale jahisadama kandis olevasse baari nimega Traveller's Port, kus Triinu ja Anniga juba neljapäeva õhtul käinud olime. See oli mingi inglise või iiri sadamapubi, kus kitšilangemist oli suudetud isegi natuke vältida ning seega jättis endast üsnagi eheda mulje. Isegi teenindajad olid inglased ja üleüldse oli seal väga mõnus olemine. Laupäeva pärastlõunal oli see praktiliselt tühi, nii et hõivasime endale ühe suure mõnusa diivani, leidsime laia aknalaua pealt hunniku flaiereid, tasuta sissepääsmeid klubidesse ja igasugu muid voldikuid, tellisime endale esimesed õlled ja jäime biitleid kuulates sinna tunniks-paariks tšillima. Ühe voldiku vahelt leidsime flaiku, millega seal samas pubis tasuta õlut sai küsida. Baarmen muigas selle üle, et me oleme esimesed kliendid, kes selle sealt üldse avastanud on ning serveeris meile mõnuga värsked õlled. Tegime plaane ka samaks õhtuks, sest laupäeva ööks polnud me raha kokkuhoiu mõttes hostelit kinni pannud. Mida siis öö läbi teha? Pidutseda muidugi! Kuna kusagile kesklinna baari ei tahtnud väga raha laiaks lööma minna, siis otsustasime osta poest midagi juua ning end hostelisse siiski sisse smuugeldada ning hosteli köögis peole minemiseni süüa-juua ja end valmis sättida. Lõpuks leidsime hosteli teise korruse köögist (me ise olime salaja tsillinud kolmanda korruse „out of order“ köögis, kus peale meie ja ühe prantslaste seltskonna kedagi ei olnud) mingi kamba purupurjus lätlasi ja kurat teab mis rahvusi veel. Üks itaallane pakkus meile viie euro eest pileteid klubisse, kus muidu oli sissepääs 20 eurot. Kui ta meile piletit näitas, siis me avastasime, et olime sealt tasuta õlle klubist enne täpselt samad piletid kaasa võtnud. Itaallane ütles selle peale, et see pilet, mis meil oli, ilma allkirjata ei kehtinud ning tegi saatusliku vea, et näitas meile seda allkirja. Kui ta selja pööras, siis ma muidugi võltsisin meie piletitele kärmelt sama allkirja taha ja ega see midagi keerulist ei olnud, kuna see oli suht kuueaastase poisi tasemel soditud kritseldis ning läksimegi tasuta peole, mis muidu maksis 20 eurot. Minu ainuke probleem oli selles, et elegantselt disainitud pileti peal oli kirjas dresscode: elegant. Muidugi polnud meil ränduritel mingeid elegantseid riideid kaasas, eriti mul, kes ma kolm päeva olin käinud oma tanksaabastega, mis mu päkkade alt vere olid välja hõõrunud ja millega ma nagu Quasimodo mööda Barcelona võluvaid tänavaid ringi kooberdasin. „Elegant, yes. I'm a fucking bloody elegancy itself with my fucking bloody feet in my fucking bloody boots“ rõkkasin üle Barcelona teel linna kõige elegantsemasse klubisse. Klubi ukse taga oli poole tänava pikkune järjekord end viimseni üleslöönud pihvidega ning nurga taga vastu seina kusevate Armani pluusides noormeestega, ent lõpuks avastasime, et oli veel teine järjekord ka, kust siis kutsete või noh, tasuta piletitega inimesed sisse said. Mitteelegantsuse pärast meid igatahes turvad välja ei visanud (äkki võlus neid meie loomulik ilu?) ning saime lõpuks sisse. Klubi ise oli väga suur ja päris lahe, ainult et ühestki kolmest saalist ei tulnud minu maitsele meeldivat muusikat. All põhisaalis tuli hip-hop/räpp/r'n'b, teise korruse ühes otsas tuli trance/techno, kust me kohe kaarega eemale hoidsime (Liisile oleks meeldinud!) ning teises otsas retro, mis oli põhiliselt täpselt sama mis Illusioonis või Sal y Pimientas, nii et see oli nii äraleierdatud kui äraleierdatud saab olla. Ega me kaua ei saanudki seal olla, sest varsti pidime minema lennujaama bussi peale ning kell seitse juba lennuki peale istuma.

"What if we're so drunk that we'll miss our plane?" - "No pasa nada!"

Aga ei jäänud lennukist maha ning jõudsime Jaéni, täiesti teistsugusesse Hispaaniasse ilusti tagasi. Valerijs oli korra varem ka Barcelonas käinud ning tema Facebooki Barcelonale pühendatud album kannab nime „I left my heart in Barcelona“. Kui ma seda pealkirja esimest korda nägin, siis ma mõtlesin, et no mis pagana sentimentaalsus nüüd ühe 25aastase noormehe poolt see veel on. Mina jätsin, küll mitte tahtlikult, Barcelonasse oma Londonist ostetud kindad; täiesti vastu oma tahtmist natuke nahka ja verd oma taldade alt ning absoluutselt vabatahtlikult oma südame ka. Õnneks jäi mul seal veel nii palju põnevaid asju tegemata-nägemata, et ma lihtsalt pean sinna tagasi minema! Läheks kas või kogu eluks.

PS. Paari päeva jooksul panen Picasasse reisipilte ka.

nii-nii

2010 Hispaanias on seni ikka väga rahulikult minu jaoks alanud ning vahepeal on tunne, et siin on liigagi rahulik, häirivalt rahulik. Võib-olla on mul lihtsalt kontrastiks mälestused ja selle blogi näol ka kirjalikud tõendid igasugustest hulludest pidudest ja põnevatest seiklustest, mis mind pea mu esimesel päeval siin saatma hakkasid. Nüüd tundub, et uus ja põnev oleks läbi ja on alanud tavaline, reaalne elu. (Loe: rutiin ja igavus.) Seda süvendab muidugi ka see, et mu suured reisiplaanid lähitulevikus sunnivad Jaénis olles rahakotti kapinurgas peidus hoidma ning seega olen ise igasugu pidusid ja väljaskäimisi vältinud. Nädalavahetuse ainuke meenutamistväärt osa oli vast laupäeva õhtu, kui me Triinuga kahekesi pool Jaéni läbi jalutasime eesmärgiga minna jaanitulele. Jah, te lugesite õigesti: keset jaanuarit teevad hispaanlased siin jaanituld - pannakse püsti suur lõke, pered ja sõbrad kogunevad kohale, juuakse õlut, kusagil tümpsub mingi süldimuusika ja kõik on rõõmsad. Midagi erilist seal niisiis vaadata ei olnud, aga hea oli lihtsalt jalutada ja saada tagasi see tunne, et Jaén ikka pole päris pommiauk. Natuke nagu on ja natuke ei ole ka. Pigem ei ole.

Esmaspäeval kell 19.30 algas meil hispaania keele eksam, mille mina lõpetasin natuke pärast poolt kümmet õhtul esimesena viiest viimasest kirjutajast. Ma muidugi ajan absurdse eksamikirjutamiskellaaja kaela selle, et see mul täiesti-täiesti pekki läks. Tagantjärele piinlik mõeldagi, missuguseid põnevaid grammatilisi vorme ma sinna lünkadesse sisse surusin. Küllap saab Sergio kõva kõhutäie naerda või siis pettunult pead vangutada, et mis selle tubli Liisaga nüüd juhtunud on. Las naergu. Terve kursus oli nii igav ja mõttetu, et kuul pähe - täiesti vastupidine meie superkihvtile intensiivkursusele septembri alguses. Tuleb välja, et ükski õppeaine ikkagi pole siiski ainult õpetaja karisma vastutusel, vaid õpetaja ja õpilaste koostöös, mis sellesemestrilise suure grupiga väga hästi ei toiminud. Loodan, et järgmine semester saan uue õpetaja või saan kihvtimasse gruppi.

Pärast eksamit kõndisime mõnda aega Yao (Togost) ja ühe sakslannaga, kelle nime ma ei mäleta linna poole ning leppisime kokku, et Ann kui semiprofessionaalne salsatantsija hakkab mulle ja Yaole salsatunde andma ning siis lähme kõik koos lõpuks sinna salsaklubisse, millest ma siin juba kuid heietanud olen. Selle mõttega läksime eksamilõppu tähistama Jaéni parimasse (ja ilmselt ka odavaimasse) kebabiputkasse, kus araabia võileivakokad üritasid blondide välismaalastega jutu peale saada. Kusjuures see suurepärane kebabiputka asub praktiliselt Burger Kingi kõrval, aga ma tõesti ei saa aru, kes tahab Burger Kingi ülehinnatud burksi osta, kui sellise taevaliku araabiapärase käki sealtsamast kõrvalt vähemalt poole odavamalt saab. Toiduga varustatud, läksime edasi Santa ja Valerijse juurde Barcelona koosolekule, ent kuna nad olid äsja naasnud Põhja-Aafrika kolkalinna reisilt, siis enamik õhtut möödus teed ja kohvi juues Aafrika üle muljetamisest ja suveniiride näitamisest. Sealt saab ikka päris hea hinnaga maailma kihvtimaid nahkkotte osta, rääkimata igasugu põnevalt lõhnavatest vürtsidest-ravimtaimedest-jms. Tahan ka, tahan ka!

Eile ärkasin üles mind üdini valdava mõttetuse, lootusetuse ja feiluri tundega. Üleeilne eksam oli täiesti persse läinud ning ma olin nii väsinud, et ei viitsinud end oma ainsasse hommikusse loengusse kohale vedada, mis süvendas veelgi minu saamatuse tunnet. Meilisin poole päevast emaga ning ühes kirjas ütles ta mulle sellise elutõe, et sõprus on elus kõige tähtsam, kõik muu on vähemtähtsam. Nõustun täielikult! Kõik muu tuleb ja läheb, aga tõeline sõprus jääb. Sõprade Kaisa ja Liinaga msnis rääkimine tegi tuju lõpuks päris heaks. Pärastlõunal läksin sõber Triinuga üle tee asuvasse ujulasse ujuma. Päris mõnus oli, kuigi tunnen, et tunniajasest ujumisest ei saa ma päris sama laksu kätte, mis 30-40 minutilisest jooksmisest. Samas lõõgastusspordina sobib mulle hästi. Või kui ma kiiremini ja parema tehnikaga ja üldse ilma puhkamata ujuks, oleks ka teine asi.

Õhtul tuli sõber Martina meile külla pannkooke küpsetama. Esimesed kolm kõrbesid küll panni külge kinni, aga järgmised olid täitsa head. Istusime vähemalt keskööni koos, ajasime juttu ja oli tore. Just nagu vanasti.

Ja nüüd päeva parimad uudised: 1) sõbrad Kärt ja Helen tulevad mulle 28.03 – 04.04 siia külla. Vahetult pärast selle väljakuulutamist sain teada, et Agata plaanib täpselt samal ajal siia oma itaalia sõbrad kutsuda. Aga kuna need sõbrad on tal juhtumisi meessoost, siis ma arvan, et noh – madratseid saate ju omavahel jagada :D

2) Sõber Kätlini anekdoot (mälu järgi): Krokodill otsustas oma nime Krokoks muuta. Kroko ema küsis sellepeale: mis siis tillist sai?

PS. Täna peame ilmselt öö veetma Granadas, kus on üsna tõenäoline, et Mirallese sõber Miguel meid kusagile peole tarib. Ent ülehomme, ent ülehomme!!! BARCELONA baby!

mjuusik

Sandra blogist leidsin lingi ülikihvtile internetiraadiole: http://kohviradio.com/ Super!

PS. Chalice "Minu inimesed" - minu inimesele: kui süda on suur, siis on vahemaad väikesed.

peata panek

Facebookis lisas mind sõbraks keegi poolakas nimega Beata Panek.

luuleluul

mis võiks olla suurem kink

kui luulekogu autorilt?

suurem sõprusavaldus

kui sisemaailma saladus?

siin külmetan, su ridu loen

mil teispool seina sina juba uusi lood

neelan mõtteid, neelan sõnu

neelan kurbust, valu, armastust ja mõnu

see pole mitte kade võistlus

ega tühi pretensioon,

vaid siiras austusavaldus

ja inspiratsioon

Enamjaolt on luulekogu luuletused pealkirjata, ent kui mina saaks valida, siis sellele paneks nimeks "Pohmell" ja samastaks endaga.

Migreen ja ibuprofeen -

vanad sõbrad mõlemad.

Endale jälle kohvi teen,

kuniks mõtted põlevad.

Põletan nad kõik

nagu mõttetu makulatuuri

Silmist peegeldub must laik,

tuhk lendab vastu tuuli.

Viskan mündi üle õla

ning vaatan tagasi.

Suitsuvine hääletu kõla

viib nüüd vaid ainult edasi.

- Triin Eamets

Päike paistab

Lõpuks lajatas mulle jälle pähe, miks mulle Hispaania nii väga meeldib. Õigemini, mulle ei lajatanud MIKS, vaid, ET. Seda tunnet, mis mul siin olles hinge poeb on vist võimatu sõnadesse panna. See lihtsalt on. Mingi õigsuse tunne, mingi rahulolu tunne.

Ei oska küll midagi konkreetseks näiteks tuua, mis selle tunde jälle esile kutsuda võis. See ei ole sellest, nagu Jaén oleks mingi Lõuna-Euroopa paradiisilinn, sest seda pole ta kaugeltki mitte. See pole ka mingi üleüldine õhkkond siin, sest tean, et teistel siinsetel eestlastel ei ole selle kohaga päris nii tugevat connectionit tekkinud, nagu minul. Midagi väga isiklikku on vist minu ja Hispaania vahel.

Samas ajan ma võib-olla niisama mingit suurt ja keerulist mulli, sest tegelikult on sel nädalal päris palju huvitavat ja vahvat juhtunud, mis väga otseselt tuju heaks teevad ning mingeid enigmaatilisi põhjusi polegi vaja otsida. Näiteks see, et juba oma esimesel päeval siin sain jälle kahe uue hästi toreda inimesega tuttavaks. Miks on küll nii raske näiteks Eestis võhivõõraste inimestega kohtuda, vestelda, sõbraks saada, ent siin nii tavaline ja igapäevane ning kogu protsess ei hõlma endas ilmtingimata alkoholist saadud julgust? Mõlemad uued tuttavad on hispaanlased, üks neist mõnusa huumorisoonega andunud lingvistikaspetsialist, kelle suurimaks kireks on prantsuse naised; ning teine noormees, kes on üle poole oma elust veetnud USAs ja Kanadas ning sekka elanud ka Pariisis ning nüüd naasnud oma juurte juurde Hispaaniasse. Teoreetiliselt olen neid mõlemat teadnud juba oktoobrist saadik, ent vaat mis kõik võib välja tulla, kui lihtsalt öelda kellelegi „Hola“ ning avastada juba esimese vestluse käigus niipalju põnevat inimese juures, kellest seni oled vaid ükskõikselt mööda kõndinud.

Kindlasti teeb siinolemise paremaks ka see, et Stefaniaga saame nüüd jälle ülihästi läbi. Kohe, kui tagasi jõudsime, võttis ta meid ülisoojalt ja südamlikult vastu, tegi meile süüa ning oli isegi meie voodid ära teinud, sest aimas, et me võime väsinud ja näljased olla. Kodus on täiesti harmooniline ja mõnus õhkkond praegu, täpselt selline, nagu päris alguses, kui võisime end pikaks ajaks jutustama unustada ning hiljem naerad nii, et pisarad silmis. Küllap tuli see kolmenädalane puhkus korterikaaslastest meile kõigile kasuks.

Ilmselt parandas mu tuju ka see, et mu seminaritöö ja eelmise poolaasta jooksul tehtud kirjandusanalüüsid olid mu õppejõule väga sügavat muljet avaldanud, mille ma üleeilse täiesti spontaanse ja ootamatu seminaritöö kaitsmise ajal teada sain. Hea tunne on teada, et peale suure elunautimise olen ma siin intellektuaalselt ja akadeemiliselt ikka ka millegagi hakkama saanud.

Ning lõpuks eilne kotletiõhtu Anni ja Mirallese juures. Miski pole mõnusam kui toredate sõpradega kooskokkamine ja jutuajamine. Meie pooleksperimentaalkotletid, ahjukartulid ja tomati-kurgi-hapukooresalat tulid päris hästi välja ning viisid isegi hispaanlastel keele alla.

Kuidagi paradoksaalsena tundub see, et Eestis olles tundus mu Hispaania elu nii kaugena, ent ometi nüüd, siin tagasi olles, harjumas uuesti siinsesse rütmi, paistab jälle Eesti elu nii uskumatult kaugena. Mõlemas kohas on hea ja kodune olla. Kummastki kohast ei taha ma tagasi teise minna, ent kui olen lõpuks läinud, on seal teises kohas täpselt sama hea, kui eelmises, mis sest, et – nagu elu on näidanud - reaalselt ühest kohast teise saamine on una mierda! Aga alati olen ma pärast igasugu seiklusi kohale jõudnud, oma seitsme maa ja mere taha, olgu selleks kohaks siis kas Eesti või Hispaania. Mõni inimene ei leia võib-olla terve elu jooksulgi ühte kohta, seda „oma kohta“. Mul on siis vist hullupööra vedanud, et mul on neid kohti lausa kaks.

Tagasi

Üks klišeeküsimus: miks on alati nii, et kõik head asjad mööduvad nagu silmapilk ning halvad asjad ei saa ega saa läbi? Mu kolmenädalane Eestisviibimine sai nagu naksti läbi ning mu kaks päeva tagasireisimist venis nagu karkudega tigu, ent ometi sai nende viimaste pikkade tundide jooksul kusagil transpordivahendis loksudes või ootesaalis passides kogu jõuluaeg läbi seeditud ning tehtud uusi utoopilisi plaane.

Eredamalt jäid meelde esimesed päevad kodus, koeraga hiiglaslikes lumehangedes möllamine ja hiljem saunalaval ülessoojenemine; isa keedukartulid smooritud liha kastme ja hapukurkidega; Pauli ja oma emaga köögilaua taga asju arutades ema enda tehtud vaarikapuskari mekkimine ning muidugi jõulud, kus mu isa suutis mind hingepõhjani üllatada – kui mitte öelda šokeerida - sellega, et luges (küll kohmakalt) meile Marie Underi luuletusi ja jõi minuga Calvadost, mille ema oli ostnud selleks, et ma saaks ikka sajaprotsendiliselt aru, millest Remarque kõigis oma raamatutes kirjutanud on. Ka Sindispaa protseduurid (mis enamjaolt koosnesid lõputust söömisest ja jutustamisest) tüdrukutega olid mõnusad, nagu ka õhtud Tartus Kärdi; Liisa ja Matsi ning Katriini ja Jürgeni pool. Klassikokkutulekul sai üle pika aja pea et kõiki klassikaaslasi näha ning „max gossipit“ aretada ning hiljem üritasime ka „bailatada“, aga Bravo ei imponeerinud kohe kuidagi. Teiste Pärnu sõpradega oleks tahtnud rohkem kohtuda, aga nagu lõpuks paraku välja tuli, siis ei suutnud ma piisavalt oma aega Pärnus viibimisele pühendada, nii et see on täitsa mu enda süü. Samas need vähesedki ja paljuski spontaansed kohtumised olid ju vahvad. Aasta viimane päev algas Tartu vaksali perroonil sõpradega kohtudes ning läks edasi vahva rongisõiduga pealinna, kus sai mu reisi ainuke kultuurne asi ehk Kumu külastus ette võetud ning hiljem sai veel kinno Avatari vaatama mindud ning lõpuks üllatas Kärt meid oma elu esimese päris ahjupraega oma Nõmme talvevõlumaa majas. Uue aasta esimesed päevad möödusid raamatuid lugedes (kes pole veel lugenud, lugege Sofi Oksaneni „Puhastust“!), nautides külma, karget ja imeliselt lumist ilma, ja mööda Eestit tiirutades, kuhu mahtus ka piknik metsas keset talve ja saunast nii suurde lumehange hüppamine, et oli tunne, nagu sukelduks basseini. Mõndasid sõpru nägin rohkem kui teisi ning mõnda kahjuks üldsegi mitte, kui mul tuli juba laupäeva öösel kell 2 aeg bussiga Riia poole lahkuda, et seal kella kümnese lennukiga Saksamaa kaudu Hispaaniasse startida.

Aga muidugi ei läinud see niisama lihtsalt. Olnud külmas Riia lennujaamas kuus tundi pingi peal passides lõdisenud ja unega võidelnud (kartsin magama jääda, sest muidu ongi pagas ukradina, nagu isa mind Kiire-situatsiooni eest hoiatas) ja hommikul värskena lennujaama saabuva Triinuga kohtunud, saime teada, et lennuk jääb neli tundi hiljaks. See omakorda põhjustas muidugi selle, et kui lõpuks Düsseldorfi jõudsime, jäime maha ka oma Malaga lennukist. Jooksime ühe infoleti juurest teise juurde ning keegi ei olnud eriti abistav ega sõbralik. Oli üleüldine paanika ja peataolek ning me polnud ka ainsad – päris paljud jäid esimese lennu hilinemise tõttu oma teisest lennust maha. Saime tuttavaks kahe lätlannaga, kes Cadizis mingit mereinseneri värki õpivad ning ühe tsikiga, kelle täiusliku hispaania aktsendi tõttu inglise keelt rääkides olin ma täiesti kindel, et on hispaanlane. Saime teada, et ainuke võimalus oli lõpuks osta 130 euro eest uued piletid järgmiseks hommikuks Alicantesse ning öö lennujaamas veeta. Istusime lõpuks mingisse lennujaama sööklasse maha ning sõime Triinuga kumbki kausitäie friikartuleid ära, sest need olid kõige odavamad ja ketšupit võis isegi tasuta peale panna. Isu nagu väga polnudki, kuigi olin päev läbi ainult ema poolvägisi kaasapandud muffinitest (aitäh!) ja oma kahest kaasavõetud võileivast elatunud. Üsna õnnetu olemine oli meil mõlemal seal, küllap keerlesid meil mõlemal sarnased mõtted peas: polnud mingit isu Hispaaniasse tagasi minna. Mõtlesin Paulile ja sellele, kuidas ta mulle termosetäie tee ja kotitäie pirukatega kolm nädalat tagasi Riia lennujaama autoga vastu oli tulnud. Mis mind nüüd Hispaanias ootab? Pinnapealsed sõprused, koerasitased tänavad, odav vein ja jääkülm korter. Nice! Ja et veel niipalju vaeva näha, et sinna tagasi saada. Ainuke hea asi tol õhtul oli see, et leidsime lennujaamast mingi välivoodite ja tekkidega varustatud mõnusa magala. Mina vaatasin veel Triinu läpakast boheemlasmuusikali „Rent“, mis tuju paremaks tegi ning sain ka mõned tunnid üsna korralikult magada. Poole viie paiku hommikul kobisime siis oma Alicante lennukisse, jätkasime seal magamist ning ärkasime juba Hispaanias. Alicante jättis üsna pommiaugu mulje, sõime seal koos lätlannade ja hispaanlannaga mingis eriti rotikas kebabikohvikus hommikust ja jõime kohvi, tegime pilti ja vahetasime numbreid ja saime teada, et hispaanlanna on tegelikult Eestist pärit venelanna, kes on kolm aastat juba Hispaanias elanud ja seal päikeseenergia süsteeme välja töötab. Suhtlesime terve aja omavahel inglise keeles, patroniseeriva fašisti tunne tuli peale, kui peast käis läbi mõte küsida, kas ta eesti keelt ka räägib ning siis ei küsinudki. Varsti oligi aeg bussi peale minna, mis – oh rõõmu – pidi 7 tundi sõitma, ning isegi mitte otse Jaeni, vaid Granadasse, kust pidime minema järgmise bussiga edasi Jaéni. Bussiaknast polnud ka midagi väga vaadata, sest tee viis meid läbi Kagu-Hispaania kolkalinnade ja kõrbestunud välimusega küngaste. Lohutasin end sellega, et vana-aasta eelviimasel õhtul ülikooli raamatukogu kohvikus Kruusamäega kohvi juues sain teada, et Kruusamäe oli ise kunagi bussiga Hispaaniast Eestisse sõitnud, mis pidi olema ikka palju pikem tripp kui minu seitse tundi Hispaania piires. Aga talle oli keegi vahva Gibraltari väikepoeomanik paksu tolmukihiga kaetud pudeli konjakit tee peale kaasa kinkinud. Mõtlesin bussis selle üle, kas mul üldse tekib siin kunagi võimalus üldse nähagi pudelit iidvana konjakit, kas mul õnnestub näha viinamarjaistandusi, kas ma sõidan praamiga Aafrikasse ja autoga Portugali randadesse, nagu ma unistanud olen? Unistan paljudest asjadest – sellest, et suudaksin hispaania keeles ilukirjandust lugeda (või noh, kas või normaalset ja sisukat vestlust pidada), minna peole Vahemereäärsesse rannabaari, kus naistel on seljas kleidid ja juustes lilled ja keegi mängib nurgas kitarri, nii nagu filmides; õppida paella- ja sangriavalmistamise saladusi; õppida tantsima salsat ning minna vaatama flamencokontserti; avastada mõni privaatne paradiisirand, kus pole ei soome ega inglise turiste; vaadata Madriidi Prados Hieronymus Boschi „Lõbude aeda“ ning liuelda El Greco, Goya, Velazquese, Miro, Dali ja Picasso pintslitõmmetel. Ma pole seni oma aega siin üldse täisväärtuslikult ära kasutanud; ma elan ju Hispaanias – mul on siin nii palju võimalusi, nii palju põnevat ja ilusat, mida vaadata, teha ja kogeda. Otsustasin, et selle pika ja tüütu reisiga saab alguse veelgi põnevam ja seiklusterohkem aeg Hispaanias, kui see, mis oli sügisel.

Kenad plaanid, jah. Aga paraku pole mu elu nagu filmis, kus saan teha kõike, mida tahan ja millal tahan. Alati ei paista siin päike ning eriti pärast viimast mõttetult kulukat reisi Ryanairi feili tõttu ei ole mul kuskilt neid vabasid eurosid enam välja tõmmata, et meeldivamaid seiklusi ette võtta. Hetkel pole mul Jaénist pääsu. Siin sajab paduvihma ja väljas on nii kõva tuul, et mu akna taga olevad pesunöörid ähvardavad iga hetk seina küljest lahti karata, rääkimata sellest, et toas on meil umbes sama soe kui õues ning dušiotsikust tuleb vahelduvalt tulikuuma ja jääkülma vett. Jätkuvad mu päevad 12 km per päev ülikoolivahet kõndides ning peatselt algab ka eksamiteksvalmistumine. Ootan kevadet. Siis on kõik ilusam. Ja võimalikum.