hispaaniakeelne päev

Mu aju kärssab! Liiga palju hispaaniakeelset mõtlemist ühe päeva jaoks. Ja samas nii lahe!

Entonces... Hommikul oli meil hispaania keele "lihtne test", nagu Sergio ikka tundides tavatses öelda. See pisike tunnikontroll aga osutus muidugi 7-leheküljeliseks eksamiks. Midagi liiga hullu küll polnud, aga olin lootnud midagi kergemat. Tulemused peaksime kolmapäeval teada saama ning eks siis ole näha, kas ma olen mingile algtasandile jõudnud või mitte.
Kohe pärast eksamit jooksin oma esimesse (hispaaniakeelsesse) loengusse - Historia del Arte Medieval. Selleks oli campusest kõigepealt vaja üles leida õige maja ning majast õige korrus ja õigelt korruselt õige auditoorium. Mul läks kõige selle jaoks vaja kolme inimese abi ja juhiseid, et lõpuks sihtkohta jõuda. Hiilisin tagasihoidlikult kusagile viimasesse ritta ning jäin auditooriumisse kogunenud rahvast uudistama. Seal oli imelikult palju vanu inimesi - kohe tõesti, ikka päris hallide peade ja paksude prilliklaasidega vanaemasid ja vanaisasid, ent õnneks oli ka piisavalt palju noori nende seas, nii et ma ennast väga vales kohas ikka ei tundnud. Varsti tuli õppejõud klassi ning esimese asjana pidi iga üks ütlema, kes ta on ja miks ta tahab keskaja kunstiajalugu õppida. Sellest selgus, et kohal oli päris põnev seltskond. Kes oli fotograaf, kes arheoloog, kes arhitektuurihuviline... Paljud töötasid juba mingil visuaalse kunstiga seotud alal ning tahtsid end lihtsalt ka kunstiajaloos harida. Palju oli ka selliseid, kes ütlesid, et neile lihtsalt meeldib, mis tegelikult peakski olema iga tudengi kõige õigem vastus küsimusele "Miks sa seda õpid?" Kui minu kord tuli, vuristasin oma jutu ette ning sain õppejõu käest komplimendi oma muy bien hispaania keele kohta. See on muidugi väga halb, sest nüüd ta arvab, et ma oskan hispaania keeles rääkida, kirjutada, lugeda ning et saan kõigest üleüldse superhästi aru. Midagi muud väga põnevat loengus ei toimunud, lugesime mingit teksti, millest ma üldse mitte midagi aru ei saanud ning paanitsesin selle üle, kuidas ma üldse praktikumides akadeemilises registris kaasa rääkida suudan jms. Pärast loengut rääkisin natuke veel õppejõuga ning kuna ta on selline lahe kutt ning oli igati julgustav minu kahtluste suhtes, kas ma ikka hakkama saan, siis arvan, et hakkan seal loengus edaspidi ikka käima küll.

Pärast loengut läksin jälle oma dokumente jahtima. International Relations Office'ist on mind kolm nädalat iga päev minema saadetud, öeldes, et mu dokumendid on kas kadunud või pole jõutud veel õigeid allkirju panna või mida iganes. Läksin siis täna lõpuks otse oma akadeemilise koordinaatoriga rääkima, kes ütles, et tema andis allkirja juba septembri alguses ning et minu ainete ja õppekavaga on kõik korras. Kui tagasi IRO'sse läksin, siis saadeti mind sealt (otseloomulikult) minema, sest neil hakkas juba siesta ning kästi mul homme kell 9 tagasi tulla. No tore on. Tahaks oma dokumendid lõpuks korda saada, tahaks saada raamatukogu lugejakaardi, tahaks saada üliõpilaskaardi, tahaks saada Erasmuse kaardi ja kõik muud vajalikud paberid, et saada tudengitele määratud soodustusi ja nautida muid üliõpilasprivileege.

Jõudnud koju, pidasin maha kaks otsast lõpuni hispaaniakeelset msni-vestlust oma hispaania sõpradega. MSNis on palju kergem rääkida, kui näost näkku, sest siis on natuke aega mõtelda ning kui mingit sõna ei tea, siis netisõnastikust saab paari sekundiga järgi vaadata (ning vastab tõele, et kui ise mingit sõna otsida ja järele vaadata, siis jääb see palju paremini meelde, kui see, kui õpetaja ette ütleb). Üritasin pärast seda väikese siesta pidada, aga kõikvõimalikud uued sõnad ja väljendid ja grammatilised vormid jooksid mu aju ühest poolest teise ning iga viie minuti tagant tuli vastupandamatu tahtmine sõnastik kätte võtta ning järele uurida, mis mis on. Oleks siis sellega asi lõppenud! Aga muidugi mitte... Õhtul sain veel kokku Manueliga, kellega üritasin ka hispaania keeles rääkida. Tema oskab inglise keelt sama hästi kui mina hispaania keelt, aga kahepeale ja kahe keele peale saime kuidagi teineteisest aru ning kokkuvõttes oli päris vahva. Kell kümme tundsin aga, et olen juba täiesti surnud, sest see pole ikka normaalne, et aju ühe päeva jooksul kogu aeg nii palju töötab :D (vähemalt mitte minu jaoks!) Aga keele omandamise mõttes oli see päev muidugi super ning loodan, et edaspidi hakkab selliseid aina rohkem ja rohkem tulema.