Internetiotsingud, peod ja keeleõpe jätkuvad täies hoos

Progress: olen õppinud mõned uued hispaaniakeelsed väljendid ning koolist koju suudan tulla juba 40 minutiga. Jalad enam ei valuta.

Regress: Vähe sellest, et Interneti saamiseks pidi kolme eri panga vahet jooksma, öeldi meile pärast kolmveerand tundi internetipoes asjade ajamist ja lepingute täitmist, et Triinu uus pangakaart ei tööta ja kõik jäi pooleli. Läksime tagasi panka, kust öeldi, et kaart töötab väga hästi ja peame tagasi internetipoodi minema. Sealt otseloomulikult saadeti meid jälle panka, kuna nemad ei tea midagi.

Eile õhtul käisime keelekursuse rahvaga saksa pubis Eesti-Hispaania jalgpallimängu vaatamas. Panin end selle tarbeks isegi lipuvärvides riidesse (sinine topp, mustad püksid ja valged kingad). Rahvast tuli mõlemast grupist, nii et suhtlesin palju ka nende inimestega, kellega seni polnud võimalust olnud. Peale selle olid meiega ka mõned nende hispaanlastest sõbrad, nii et koos oli väga rahvusvaheline seltskond ning veetsime väga huvitava ja vahva õhtu. Küsisin ühe hispaania poisi Pedro käest, mida ta Eestist teab. Pealinnaks pakkus ta nii Riiat kui Vilniust, aga Tallinn ei tulnud talle kuidagi meelde. Samas oskas ta aga öelda, et Eesti taasiseseisvus 1991. aastal, et me oleme euroliidus ning et meil on halvad suhted Venemaaga. Olen nii õnnelik, et olen kohtunud siin nii põnevate ja lahedate inimestega erinevatest riikidest ning usun, et meie suhtlus jätkub ka pärast keelekursuse lõppu.

Keelekursusest. Naljakas on mõelda, et meie keelekursuse grupis on kaheksast inimesest neli eestlased. Mina, Triin, Ann ja uus tüdruk Kristin, kes saabus natuke hiljem. Peale meie on kaks sakslast, üks sloveenlane (Martina) ja üks poiss Togost. Keeletunnid meeldivad mulle väga ning iga päev lähevad need kolm tundi nii kiiresti mööda, et ei pane tähelegi (vastukaaluks nt hr "N" Veldi loengutele, kus iga viie minuti tagant kella vaatasin). Aga eks hommikul kl 7 on siingi sama raske tõusta kui Eestis. Õhkkond klassis on sõbralik ja lõbus, saab palju nalja ning minu meelest liigume ka õppimises väga paraja tempoga edasi. Esimesel nädalal õppisime, kuidas end tutvustada, numbreid, kuidas kellaaega öelda ning regulaarseid ja irregulaarseid verbisid. Aegadest oskan praegu ainult olevikus rääkida. Eile õppisime riietusesemeid ja kuidas poes müüjatega suhelda ning täna rääkisime toidust ja restoranis tellimisest. Aga ärge arvake, et ma siin end juba nagu kala vees tunnen. Mingite elementaarsete asjadega saan küll hakkama ning iga päevaga saan ühe rohkem keelest aru, aga soravalt suhelda on praegu ikka veel üliraske. Stefania, kes käib teises, edasijõudnute grupis, on oma tundides aga igavusse ära suremas. Kuigi tema grupi inimesed oskavad juba küllaltki normaalselt hispaania keeles rääkida, ütles ta, et mis mõtet on õppida 20 eri liiki kalade nimetusi ning mingeid matkatarbeid, selle asemel, et õppida, kuidas hakkama saada pangas, internetipoes, arsti juures jms. Tundub, et tema grupis õpetatakse ainult uusi sõnu, aga suhtlemist kui sellist eriti mitte.


Jaenist. Kuna Jaen ise on ikka üsna väike linn (ca 100 000 elanikku), siis igapäevaselt linnatänavatel midagi väga silmatorkavat ei näe. Näha kerjust, transvestiiti või isegi mustanahalist on siin isegi veel vähetõenäolisem kui Tartus või Pärnus (kuigi olen siin näinud ühte eksemplari kõigist loetletuist). Inimesed on ilusad - välimusele pööratakse tõepoolest väga palju rõhku -, rõõmsad, jutukad ja sõbralikud, ning selles pole midagi ebatavalist kui klient täiesti võõra poe- või turumüüjaga jääb juttu ajama. Muidugi on selles päikselises pildis ka erandeid, näiteks minu naabrinaine, kes IGA hommik oma mehe ja poja peale karjub, tõesti ei tea, mis tal viga on. Üldiselt on aga inimesed siin väga abivalmid. Olen tähele pannud, et kui kelleltki teed küsida, siis mitte ainult ei näidata õiget suunda kaardil kätte, vaid jäetakse oma tegemised pooleli ning tullakse sinuga sihtkohta kaasa, et veenduda, et sa ikka õigesse kohta kohale jõuaks. Kuigi ametlikke asju ei viitsita välismaalastega väga ajada - näiteks pangas või korteri otsimisel (paljud korteriomanikud ei taha välismaalasi üürile võtta) -, siis mitteformaalses suhtluses (sõprade vahel, ülikoolis, spordikeskuses, turul ja muudes kohtades, kus pole mängus suured summad ega lepingute sõlmimine, hakatakse kohe põnevusega küsima, et kust sa pärit oled ja kuidas sa Jaeni sattusid. Imelikul kombel on väga paljud siinsed inimesed arvanud, et ma olen kas Saksamaalt või Prantsusmaalt. Põhja-Euroopa riike polegi väga pakutud, aga vbl sellepärast, et nad ei jaga geograafiat väga hästi. Autojuhid on viisakad, lasevad jalakäijad alati üle sebra, ent autodest veelgi populaarsem liiklemisviis on mootorrataste või rolleritega, jalgrattureid pole siin väga näinud. Pole ka ime, ainult mägiratturid võivad siinsetel tänavatel liiklemist nautida. On väga palju kohvikuid ja baare ning siin käiakse väljas iga päev, nii et ei pea ootama reedet või laupäeva (või kolmapäeva), et kusagil rahvarohkes baaris end mõnusalt tunda. Kusjuures siin vist pole väga palju selliseid kohti, kus käivad kas "noored" või "vanad", vaid igas baaris ja igal peol võib näha esindajaid kõikidest vanusegruppidest ning keegi ei vaata üksteisele sellepärast viltu. Keskealised inimesed pidutsevad siin sama palju kui üliõpilased ning keegi ei pea neid sellepärast imelikeks. Peale baaride ja pubide on Jaenis palju ilusaid parke, kus saab piknikuid pidada ning tänavatel on palju pinke, kus jalgu puhata. Väga tihti näen ka inimesi linnas oma koertega jalutamas ning kõige populaarsem tõug tundub siin olevat pisike valge krants, samasugune nagu meie Tuti oli. Suuremaid koeri ei peeta vist sellepärast, et valdavalt elatakse siin korterites ning eramaju on siin vähem.
Enamik Jaeni elanikke on katoliiklased, aga nagu mujalgi maailmas, ei ole religioon noorte hulgas siin enam väga oluline. Samas pole siin mingi haruldus, et pühapäeva öösel kogutakse mingile platsile Neitsi Maarjat kummardama. Usuküsimustes vestlesin ka korterikaaslase Stefaniaga, kes on samuti katoliiklane, aga ei käi väga tihti kirikus, pole tervet piiblit läbi lugenud ega tee regulaarselt muidki asju, mida katoliiklased tegema peaks. Usust ja kultuurist rääkis ta umbes samal toonil, nagu need itaalia noored, kellega kohtusin noortevahetuses Rumeenias. Ka Stefania kummutas müüdi, nagu oleks ka Itaalia senini tohutult katoliiklik riik ning tegi mulle selgeks, et usufanaatikuid leidub ainult tema vanavanemate põlvkonnas, palju vähem tema vanemate põlvkonnas ning hoopis üksikuid tema enda põlvkonnas, kuid et tihtipeale on see seotud ka kindlate piirkondadega (ta ise on Põhja-Itaaliast Udinest). Ent kuigi noori usuküsimused väga ei huvita, on nad kammitsetud vanadest traditsioonidest ja kiriku poolt püstitatud seadustest, mille vastu nad ei saa võidelda. Näiteks kui vabaabielus oleval või lihtsalt mitte abielus oleval paaril sünnib laps, pole neil õigust saada riigipoolset toetust lapse kasvatamiseks, slh emapalka. Küsisin Stefanialt, kas talle on oluline, mis religioonist peab olema mees, kellega ta tahaks abielluda. Ta vastas väga targalt, et religioon kui selline pole õigete tunnete puhul muidugi mingi küsimus, aga et tihtipeale on eri religioonidel lihtsalt niivõrd erinev maailmavaade, et on raske teineteist isegi kõige fundamentaalsemates küsimustes mõista. Ta ise on käinud moslemiga, ent ei suutnud taluda moslemist mehe suhtumist naistesse, ning see on ka midagi sellist, mida ei saa muuta, sest kui laps sünnib religioossesse perekonda, siis ta kasvab teatud arusaamade ja "faktide" keskel üles ning omandab teatud käitumismalli. Tõsiusklikke juute peab Stefania liiga negatiivseteks ning samuti ei saaks ta käia ateistiga, kes talle iga päev kategooriliselt pähe taoks, et Jumalat pole olemas. Seega pole ime, et valitakse kaaslane ikkagi sama relgiooni hulgast, eriti kui mängu tuleb veel laste saamine ja nende kasvatamine. Muidugi ei tohi ühegi kultuuri kohta teha üldistusi ning tuleb olla vaba eelarvamustest ja stereotüüpidest. Kas või banaalsed arusaamad, et kõik Lõuna-Euroopa riigid on kataoliiklikud ning peale enda keele ei osata üheski teises keeles suhelda. Vaadake minu generatsiooni igas selles riigis ning näete, et enamik noori valdab palju erinevaid võõrkeeli, slh inglise keelt, ning et vaid vähesed on andunud katoliiklased. Just look at the youth of the country, and you see, where their culture is heading.

PS! Ka siin räägitakse, et ma nägevat välja nagu Scarlett Johanson. Rocio ei kutsugi mind enam Liisaks, vaid hoopis Scarlyks.