De puta madre!

Täiesti uskumatu, et oma esimesel vabal päeval üle kahe nädala tõusen ma ikka juba 9.30 üles ning ei suuda end kuidagi uuesti magama sundida. See hommikuti kell 7 ärkamine on mu ikka täitsa ära rikkunud. Kõik teised magavad ennast praegu alles mõnusalt eilsest peost välja ning ilmselt mõned inimesed alles hakkavad peolt koju minema ning mina istun juba elutoas, joon täiesti õudse maitsega kohvi (mitte et kohv ise siin Hispaanias kuidagi halvem oleks kui Eestis, asi on lihtsalt minus, kes ma ei oska üheski riigis endale joodavat kohvi teha) ja kuulan väljast kostvat liiklusmüra. Tundub, et taevas kisub juba pilviseks ära, nii et ka täna jääb vist jooksmine ära. No ei saa aru – ma tulin ju LÕUNA-Hispaaniasse ning siin on iga päev vihma sadanud! Mitte küll päris hommikust õhtuni, aga vähemalt korra päeva jooksul saab mingi lahmaka kaela. Ostsin enesekaitseks küll 8-eurose vihmavarju, aga sellega peab enne viis minutit maadlema, et see üldse avaneks ning pole mingi üllatus, et selle ajaga võib vihmasajus juba üsna märjaks saada. Peale selle ei tea siin kunagi, mida hommikul üldse selga panna, sest üks hetk võib täielik talv peale tulla ning järgmine hetk on jälle 25 kraadi sooja ja päike kõrvetab.
Neljapäeva õhtul oleks vihmasaju pärast väljaskäimine juba pea et ära jäänud, aga siis tuli meil oivaline mõte kutsuda kõik sõbrad hoopis siia, nii et me ise ei peaks jalga välja tõstmagi. Muide, meie juures elab praegu ajutiselt üks saksa tüdruk Melanie, kelle me päästsime linnast väljas asuvast 50 eurot per päev maksvast hostelist ning lubasime tal seni siin peatuda, kuni ta endale korteri leiab. Ta on meile vist jube tänulik selle eest, sest ta kogu aeg ainult peseb nõusid ja koristab ja on üldse väga abivalmis ja hakkaja tüdruk. Igaljuhul neljapäeva õhtul kogunesid siia siis vihmast tilkuvad keelekursuslased. Michael tõi külakostiks pudeli valget Hispaania veini ja kuulutas uhkelt, et see maksis lausa üle ühe euro, nii et ei tohiks kõige hullem olla. Veetsime väga mõnusa õhtupooliku meie pool ning kui vihm oli järele jäänud, läksime Sal y Pimientasse, kus mängis põhimõtteliselt täpselt sama muusika, mis eelmine reedegi, nii et tuleb välja, et Eesti ja Hispaania klubidel pole selles suhtes mingit suurt erinevust. Kuna aga rahvas klubis oli lahe, siis ei lasknud ma end sellest häirida. Samas juhtus seal ka selline sürr asi, et keegi hispaanlane ütles mulle, et teab ühte sõna eesti keeles: "Spasiba" (grrr!!) ning kelleltki sain ingliskeelse kirjakese küsimusega "Do you want to spend the night with me?" (No, thank you!). Aga hiljem kohtusin seal veel ühe väga-väga kihvti hispaanlaste seltskonnaga ja nende poolakast sõbra Sebastianiga ning Manuel ja tema sõbranna Magui õpetasid mind cha-cha-cha'd tantsima ja ostsid mulle õlut. Eelmine nädal salsa, see nädal cha-cha-cha - mis järgmiseks? Hispaanlastega rääkisin in Spanglish ning õppisin väga olulise uue väljendi: „De puta madre“, mille eestikeelne tõlge oleks vast „sitaks lahe!“ Igaljuhul pidu klubis oli „de puta madre“ ning kuigi ma olin plaaninud ainult tunnikese-kaks väljas olla, siis tutkit! Lõpuks jõudsin oma voodisse ikkagi alles pärast kella nelja (mis muidugi hispaania mõistes pole üldse midagi; Manuel ja ta sõbrad ei saanud kuidagi aru, kuidas on võimalik nii vara peolt ära minna ning kutsusid mind veel mingisse järgmisesse klubisse kaasa, aga jätsin seekord minemata).

Järgmine hommik, nagu arvata võib, oli väga unine. Triinuga kooli kõmpides korjasime tee pealt kaasa vähemalt sama unise Christiani, kes oli ka meiega eile peol olnud ning muljetasime terve koolitee õhtustest sündmustest. Kuna see oli meie viimane keelekursuse tund, siis oleks tegelikult tahtnud seal enam-vähem ärkvel olla, aga esimest korda nende kolme nädala jooksul ei jõudnud ma ära oodata, et tund läbi saaks ning just siis pidi Sergio 15 minutit üle õige aja minema. Lõpuks saime aga siiski minema ning läksime kogu eelmise õhtu peoseltskonnaga (või noh, nendega, kes olid suutnud hommikul ka kursusele tulla) ülikooli lähedal asuvasse kohvikusse hommikust sööma. Meie menüüsse kuulusid muidugi hamburgerid, tortillad ja muud rasvased road, nagu pärast piduõhtuid ikka. Samal õhtul pärast väga-väga-väga pikka siestat läksin Martinale külla. Jõime kohvi (mis oli väga maitsev) ja mina käisin Martina korterikaaslase koeraga pargis jalutamas. Mina ei kuulu nende inimeste hulka, kes naudivad üksinda jalutamist ning mul on selliseks asjaks alati mingit ettekäänet vaja ning koeraga minek oli piisavalt hea põhjus. Läksin samasse parki, kust olin oma teisel Hispaanias oldud päeval läbi põiganud ning mõtlesin, kui kaugel see päev praegu tundub olevat. Kas tõesti oli see ainult kolm nädalat tagasi? Tegin pargile mitu tiiru peale ning mõtlesin, kui ilus ja hea ja kodune siin olla on. Kui mina ja Koer jalutuskäigult tagasi jõudsime, oli Martina jõudnud duši all ära käia ja end valmis sättida ning siis oligi viimane aeg kesklinna poole minema hakata. Oli plaan (jällegi keelekursuslastega) kokku saada ja mõnes kohvikus istuda. Avastasime, et ühe väljaku peal toimus mingi möll ja laat. Mängis pooleksootiline Lähis-Ida stiilis muusika, lastele oli püsti pandud karussell, suurtele inimestele kebabi- ja vesipiibutelgid ning müüdi igasugu vidinaid ja kulinaid, nagu laatadel ikka. Väga kauaks me sinna uudistama aga ei jäänud ning kui kogu seltskond kohale oli jõudnud, suundusime kohvikusse coca-colat jooma (mõned jõid 1 või 2 klaasi õlut või Tinto de Veranot ka, aga kellelgi erilist alkoholiisu ei olnud). Vahva oli see, et esimest korda tuli meiega välja ka Togo kutt Yao, kellele sain oma Wikipediast ammutatud teadmistega muljet avaldada. Kui meil aga õues istudes lõpuks külm hakkas, läksime ühte pisikesse kohvikusse, kus mängis täpselt sama ska-muusika, mida me alati Pauli juures kuulanud oleme ning minu tungival nõudmisel jäime ülejäänud õhtuks sinna. Tellisin ühe klaasi punast veini ning rääkisime kõik hispaania keeles juttu. Poole kaheteistkümne paiku vajus juba enamik seltskonda laiali (koju magama), kuid mina läksin korra veel ühte järgmisesse baari oma uuele hispaania sõbrale Manuelile, kellega olin eile Sal y Pimientas tuttavaks saanud, tere ütlema. Ta oli seal aga oma kolme sõbrannaga, kes millegipärast minu kohalolekust eriti vaimustuses ei olnud (ei tea küll miks, ma olen ju nii lahe!) ning seega ei viitsinud ma seal eriti kaua passida ning leppisime Manueliga kokku, et lähme järgmisel nädalal tema ja ta eelmise õhtu klubiseltskonnaga kusagile kohvikusse tapasid sööma.

Õnneks sai sel ööl järmiseks päevaks normaalselt välja puhatud, sest hommikul algas meil bussiekskursioon Jaeni maakonna teistesse linnadesse Ubedasse ja Baezasse. Ubeda, peab tunnistama, mingit väga erilist muljet ei jätnud. Küll aga oli seal üks tähtis ja võimas kabel, väljast renessanss-, seest barokkstiilis, mille oli ehitanud üks rikas, aga mitte ülemklassi kuuluv mees, et näidata, et ta on võimsaim kõigist tolle aja Ubeda aristokraatidest. Olgu tänatud need rikkad mehed, kelle auahnuse tagajärjel on võimalik näha ja kogeda sellist luksust ja selliseid arhitektuuriimesid kõikjal maailmas! Edasi liikusime Baezasse, mis meeldis linna kui tervikuna mulle väga. Seal oli kogu renessansiaegne arhitektuur palju paremini säilinud kui Ubedas ning kõik tänavad, kohvikud ja plazad olid väga ilusad ja armsad. Olen tähele pannud, et need renessansistiilis linnad kannavad endas tõepoolest mingit teatud erilist õhkkonda ja meeleolu, millest Juhan Maiste kunstiajaloo loengutes küll vaimustunult pajatas, aga mida ma enne ei uskunud, kui ma ise sellistesse sattusin. Ei tea, mis tunded veel siis tekivad, kui mul kunagi Itaaliasse minna õnnestub! Tagasiteel bussis sai kokku lepitud, et õhtul on jällegi kogunemine meie pool ning teeme ühe korraliku pannkoogisöömise. Pannkoogiidee kuulus Martinale ning pannkook sloveenia keeles on vist „palachinken“, nii et mina sain alguses üldse aru, et mingi kanasöömisüritus tuleb (chinken-chicken) ning ei saanud üldse pihta, miks meil on vaja jahu, mune, piima ja Nutellat osta. Täpselt kell kaheksa tungis meie korterisse kogu näljane keelekursus (kõik peale Yao ning ühe Islandi paari, kes tähistasid oma esimest aastapäeva) ning peale nende veel poolakas Sebastian, keda olin hoopis Manueli kaudu eelmisel õhtul klubis kohanud. Tuli aga välja, et Sebastian tunneb ka meie kursuse poolakaid Olat ja Monicat, kes olid ta meie juurde kaasa kutsunud. Muide, poolakad ütlesid, et eesti keel on väga laulev keel ning seda oli väga ilus kuulda (vahelduseks kõigile teistele, kes ütlevad lihtsalt, et eesti keel kõlab veidralt). Päris mõnus õhtu oli ning ma pole vist kunagi ühe õhtu jooksul nii palju pannkooke näinud! Esimese laari tegi Martina ning küpsetas korraga kolme panniga (ma isegi ei teadnud kuni eilse õhtuni, et meie köögis nii palju panne on) ning kui need otsa said, võtsin mina järje üle ning tegin mõned Eesti stiilis pannkoogid ka (mis tegelikult polnud Sloveenia omadest üldse väga erinevad). Lõpuks läks kogu see sööma igale inimesele maksma 80 senti ehk umbes 11 krooni, mis on vist seni kõige odavam toit, mida ma siin söönud olen. Lõpuks hakati väga valjuhäälselt mingit naljakat mängu mängima, mille peale tusased naabrid koputama tulid. Võtsime siis veits vaiksemaks, aga kui rahvas enam sosistades rääkida ei viitsinud, siis liikusid kõik peale minu ja Triinu klubisse edasi. Olin kuidagi väsinud ning mõtlesin, et kui on vaja järgmisel päeval esmaspäevaseks hispaania keele testiks õppida, pole vaja välja minna. Tänane masterplan ongi õppimine ning natuke oma ainete kohta uurimine, sest homme on ametlik semestri algus. Ilmselt võtan ainult kaks ainet, ent hoolimata sellest on mul kool iga päev, sest mõlema aine loengud toimuvad kolm korda nädalas. Ilmselt tuleb sellele lisaks veel järgmine hispaania keele kursus, nii et ei hakka mul midagi siin lebo olema, kui ma alguses lootsin.