Praegu on teisipäeva pärastlõuna (kell on tegelikult 19.00, aga siinse ajataju järgi on see kindlasti alles pärastlõuna, mitte õhtu) ning väljas mürtsub raju torm! Meie Triinuga istume aga elutoas, joome meega teed ja kuulame Indigolapsi. „Inglakesh“ ja „Koiduhirm“ sellise tormi taustal kõlavad võimsamalt kui kunagi varem, mis sest et need vaid arvutikõlaritest tulevad. Ma ei tea, kas see on sellest, et oleme mägedes ja elame veel kuuendal korrusel, aga siinne müristamine on ikka midagi muud kui Eestis. Ei tule meelde küll, et oleksin kunagi nii kõva taevamürinat kuulnud. Vihm siin malbet tibutamist ei tunne; kui sajab, siis nii, et mäed kaovad valangu taha ära ning silmapiir muutub ühtlaselt halliks ja laugeks. Aga nii-nii mõnus on istuda toas soojas ning Indigolaste laulud tekitavad kuidagi eriliselt üleva tunde. Pole Indigolapsi mõnda aega korralikult kuulanud, aga ükspäev Triinuga juttu ajades, tuli välja, et tal on olemas kõik plaadid ning et talle meeldivad Indigolapsed vähemalt sama palju kui mulle! Ning iga lauluga õhkame mõlemad võidu, et „Ohh, see on ju SEE laul!“ ja „See on üks mu lemmikutest“, aga järgmise kohta jälle „See on ka nii hea“ ja „Aga see on ka ülihea!“ jne jne. Neid laule kuulates mõtlen Eestile ja sõpradele, kellega me kontserditel kõiki laule kaasa laulsime ning kellega ma olen ööd läbi jutustanud ja varaste hommikutundideni pisarateni naernud.
Triibuvaibalugu
(Indigolapsed)
(Indigolapsed)
Ma tulin linna, milles jõgi voolas ülespidi,
mu seljakotis polnud palju asju sees,
käis päike jalutamas kahte tornitippu pidi
ja kuu end imetlemas käis purskkaevuvees.
Ma selles linnas nägin ennast veidi tagurpidi
ja kuulsin, et ma räägin ühte võõrast keelt.
Ja mu päevadesse paistis äkki valgus,
mis mööda triiibuvaipa põrandale valgus
ja siis ma teadsin, iga lõpp on hoopis algus...
Ses linnas polnud vanu valutavaid mälestusi
ja iga päev tõi uusi tuttavaid mu teel.
Ja vana mees, kes täna mägis turul kontrabassi,
sealsamas mängib väga mitu korda veel.
Kui hommik veereb üle katuste ja üle minu,
ma tean, mind oodatakse ja see tundub hea,
ja keegi peale selle linna ega peale minu,
me hoolsalt hellitatud saladust ei tea.
mu seljakotis polnud palju asju sees,
käis päike jalutamas kahte tornitippu pidi
ja kuu end imetlemas käis purskkaevuvees.
Ma selles linnas nägin ennast veidi tagurpidi
ja kuulsin, et ma räägin ühte võõrast keelt.
Ja mu päevadesse paistis äkki valgus,
mis mööda triiibuvaipa põrandale valgus
ja siis ma teadsin, iga lõpp on hoopis algus...
Ses linnas polnud vanu valutavaid mälestusi
ja iga päev tõi uusi tuttavaid mu teel.
Ja vana mees, kes täna mägis turul kontrabassi,
sealsamas mängib väga mitu korda veel.
Kui hommik veereb üle katuste ja üle minu,
ma tean, mind oodatakse ja see tundub hea,
ja keegi peale selle linna ega peale minu,
me hoolsalt hellitatud saladust ei tea.
.jpg)
Paistab, et Tomi laulusõnad tema reisidest sobivad tõesti sinu uute ellu. Lauludes on äratundmisrõõm ikka kõige suurem.
VastaKustutaSinu blogi lugedes tekib endal ka tahtmine jälle kirjutama hakata ja Inglismaast rääkida, aga ei oska kuidagi laisklemise kõrvalt aega leida. Mul on ainult 6 ainet, palju vaba aega, aga see kaob kuidagi kuhugi ära.
Sina kirjuta ikka edasi, sest sellega peaks su stiil ja kõik muu aina paremaks minema. Su tegemised tunduvad väga lõbusad-lahedad ja elad just sellist elu, mis sulle kõige rohkem sobib. Mulle meeldiks ka nii kõige enam ja kui suudan raha kokku kraapida, siis pead seda kõike mulle näitama ;)