Kus see suur headus siis on?

Mõnikord ma ei usu üldse, et "kõik inimesed on tegelikult head." Mõnikord ma usun, et inimesed on tegelikult kurjad, kibestunud, kahepalgelised, omakasupüüdlikud ja silmakirjalikud.

Aga mõnikord ma loen selliseid asju, nagu näiteks TRIINU BLOGI, kus on kirjas asjad, mis tegelikult head, armsad ja olulised on.

Üks kõiksus

Neile, kes mulle saatsid need sõnad ja need viisid. Ja Sulle.

Ma tahtsin küll su lõhna tunda,

aga ei saand, aga ei saand

Paljud sõbrad hingavad praegu teisel pool maad

Ma küll teeks sulle pai,

kuid panen taskusse käe,

sest kui ühel on öö, siis teisel on päev

- Indigolapsed

Teisipäeval sain hispaania keeles masendava üllatuse osaliseks, kui seni intelligentse ja sümpaatsena tundunud Sergio mulle endast äkitselt äärmiselt idiootse mulje jättis, tulles lagedale selle sama looga, nagu kümned ja kümned välismaalased enne teda: nimelt et Baltimaad on lihtsalt üks Venemaa provints ja et seal elavad venelased, kes räägivad vene dialekti. Temast kui filoloogist ja ülikooli õppejõust oleksin rohkemat oodanud.

Kolmapäeval oli siin püha, nii et koolist/töölt oli kõigil jaénlastel vaba päev ning kõik läksid üles mäe otsa lossi juurde tsillima. Kutsusime endale kampa teised eesti tüdrukud, Martina ning sakslaste kamba ning alustasime mõnusat jalgsimatka. Rahvast oli seal palju – grilliti, peeti mäenõlvadel piknikke ja jalutati niisama. Meie leidsime endale kusagil kivide vahel mõnusa privaatse sopi, kust väga palju rahvast läbi ei käinud, peale mingite hullude hispaanlastest pubekate, kes tahtsid blondide välismaalastega koos pilti teha ja eputasid sellega, et teadsid umbes kolme ingliskeelset sõna. Õnneks jätsid nad meid aga varsti rahule. Kõht oli mäe otsa jõudes juba jõudnud tühjaks minna ja ka kaasavõetud jäätee oli juba poole tee peal otsa saanud, nii et ka kurk oli üsna kuiv. Ent nutikad ja ettenägelikud sakslased ütlesid, et no problemo ning ladusid välja kaks suurt pudelit siidrit (kuni selle hetkeni ma ei teadnudki, et siit kusagilt saab siidrit osta), ühe veini ning suure purgitäie soolaküpsiseid. Piknik missugune!

Eile olin päev läbi ülikoolis ning tegin usinasti oma kirjanduse seminaritööd Ulyssesest. Koju jõudsin alles pärast kella kaheksat, mis on minu jaoks isegi vara, sest tavaline ülikoolist koju jõudmise aeg on mul veidi enne kümmet. Jõudsin paar tundi puhata ning siis läksime Juani ja Antonio juurde. Need on need samad poisid, kelle juures meil umbes kuu aega tagasi inka fillide koosviibimine toimus (see korter ägedate suurte akendega). Põhimõtteliselt oli sama seltskond, aga seekord oli veel rohkem hispaanlasi, nii et veel rohkem võimalusi hispaania keelt praktiseerida. Üks lokkis juustega poiss oli minust ja Triinust eriti suures vaimustuses ning üritas meid mõlemat korraga ära sebida. Lo siento, aga ei näkanud tal kuidagi. Mõnus õhtu oli muidu. Juanil oli meeles, kuidas öelda eesti keeles "terviseks", Guillermo lubas mulle ühte oma romaani lugeda anda, mis ta kirjutanud on ning Valerijs teadis rääkida sellistest eesti superstaaridest nagu Maarja-Liis Ilusast ja Tanel Padarist. Santa ütles, et nad lähevad jaanuaris Barcelonasse ja et kas ma ei taha kaasa tulla - muidugi tahan! Juan ütles, et nad lähevad detsembris mägedesse 20 kilomeetrisele matkale mägedesse ja et kas ma ei taha kaasa tulla – muidugi tahan! Valerijs ütles, et nad lähevad pühapäeval Granadasse ja et kas ma ei taha kaasa tulla – muidugi tahan! Nii et ühe õhtuga sai lausa kolm reisiplaani tehtud, pole paha. Kui alkohol otsa sai, ei olnud midagi muud teha, kui alustada youtube'i pidu ja tantsima hakata. Päris mitu korda sai isegi Billie Jeansi mängitud, nii et mulle meeldis. Varahommikul hakkasime lõpuks koju tulema, võtsime tee pealt veel kebabi ka kaasa ning koju jõudsime vist poole seitsme paiku.

Põnev on olla igapäevaselt koos niivõrd rahvusvahelise seltskonnaga. Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et põhjapoolsemate rahvastega (kõik alates sakslastest ja ülespoole) tunnen ma end siiski veidi lähedasemalt, sarnasemalt ja seetõttu ka mingil määral paremini ja mugavamalt, kui nt itaallaste ja hispaanlastega. Esimestega on kuidagi ka rohkem ühiseid jututeemasid ning rohkem ühist mõistmist, sarnasem maailmavaade ja väärtushinnangud. Lõunamaa rahvaste temperament ja organiseerimatus ja tihtipeale ka mingi kummaline lapsikus pea kolmekümneaastaste inimeste juures viskab mul aeg-ajalt ikka kopa ette. Nt siin on täiesti tavaline asi elada koos vanematega kuni kolmekümneseks saamiseni ning pidutseda iga öö nagu kaheksateistaastane. Kui sellisest elust peaks lõpuks villand saama, siis abiellutakse esimese ettejuhtuva enam-vähem normaalse inimesega, kolitakse ema-isa juurest naise või mehe juurde ja hakatakse lõpuks tööd tegema ja lapsi kasvatama. Iseenesest pole selles ju midagi halba, lihtsalt väga teistsugune võrreldes sama vanade inimestega Eestis. Huvitav asi on ka see, et siin on paaridel üksteise vanematega kohtumine ikka väga tõsine asi. Et kui juba emale on pruuti näidatud, siis tulevad pulmad ja lapsed ka. Ann on selle au osaliseks juba saanud. Kui aga Ann Mirallesele rääkis, et Eestis pole vanematele oma kuti või tüdruku näitamine just kõige suurem asi, siis Miralles küsis, et mis siis saab, kui lahku minnakse. Mis siis ikka saab, emme teeb pai ja ütleb, et tuleb järgmine ja parem. Siin aga jäävad emad pärast poegade lahkuminekuid mitmeteks aastateks pisaraid valama ning mõtlema, et nad on oma last valesti kasvatanud, et tollel nüüd süda murtud on. (Aga muidugi, nagu alati, on ka erandeid. Õnneks olen ma siin kohanud ka hispaanlastega, kellel pole sellise elustiiliga mingit pistmist.)

Siiski. Kuigi kõigiga on palju erinevusi, siis tegelikult peamine, mis ma siin aru olen saanud, et tegelikult on enamik inimesi, olenemata rahvusest või riigist või perekonnast, põhiasjades ikka ühesugused. Kõik oskavad armastada, igatseda, õppida, elu nautida, haiget saada, edasi liikuda, nalja teha ja pisaraid valada. Tõenäoliselt olen naiivne, aga ma arvan, et tegelikult on kõik inimesed head. Mõnede headus ainult ei jõua teisteni. Ja mõned hoiavad oma headuse ainult enda jaoks. Ja mõned ei saa aru, kui kellegi headus on teistsugune nende enda headusest. Ja mõned üritavad kõigest väest olla head olukordades, kus nad tegelikult ei taha olla head. Ja mõnel on täiesti suva, kui keegi on nende vastu hea. Ja siis tulebki palju pahandust.

Taolise mõtte, ainult et veidi läbimõelduma sõnastusega kõigi inimeste sarnasusest leidsin ka Ulyssese eessõnast:

Underlying Joyce's depiction of Bloom is the conviction that mythic archetypes are not externally imposed by a culture but internally generated within each person. The universal wish to be original cannot conceal the reality that each is something of a copy, repeating previous lives in the inauthenticity of inverted commas. Many early readers, including T. S. Eliot, were depressed by Joyce's implication that beneath the superficialities of personality, most people were types rather than individuals.

Ja lõpetuseks teemasse täiesti mittepuutuv, aga üsna tabav tsitaat Joyce'ilt endalt: Jesus was a bachelor and never lived with a woman. Surely living with a woman is one of the most difficult things a man has to do, and he never did it.

Ja raske mitte ainult meestele, vaid ka naistele endile. Mina peaks teadma, elan ju kolme naisega, kaks neist veel itaallannad, madre mia! Tartus eesti poistega oli ikka mõnevõrra lihtsam korterit jagada. Eesti meestel pole viga midagi. Absoluutselt mitte.

Chica de Jaén kümme päeva Inglismaal

Päev number 1

Ootamine. Ootamine kodus, et saaks bussi peale minna. Ootamine bussis, et saaks Granada lennujaama. Ootamine lennujaamas, et lennuki peale minna. Ootamine kambatäie purjus flamenkokostüümides hispaania pihvidega lennukis, et lennuki pealt maha minna. Ootamine Stanstedi bussipeatuses, et kesklinna bussi peale minna. Ootamine purjus saksa pihvidega bussis, et kesklinna jõuda.

Aga siis ma ikkagi jõudsin kohale ja sain aru, et need kaks inimest, Paul ja Monika, kelle pärast ma nii palju oodanud olin, olid mind veel rohkem oodanud. Sõnu pole siinkohal vaja, et väljendada, mis tunne neid näha oli. Pea et kesköiseks õhtusöögiks oli Monika meile teinud kalapirukat, mis isegi Paulile maitses ning too julges lõpuks üles tunnistada, et puhtalt meie pere süül on talle kala päris maitsema hakanud. Eks need on need generatsioonide kaupa kalurite laste geene, mis selliseid kalahõrgutusi produtseerivad. Peale kalasöömise ja jutuajamise midagi teha aga enam ei jaksanud ja läksime magama ära.

Päev number 2

Minul õnnestus enne Pauli endale juba jalad alla ajada ning alla kööki minna. Auravate kohvitasside seltsis saime Monikaga suurema osa õdede salajuttudest ära rääkida ning mina jõudsin nunnutada oma kallist õepoega Tristanit. Muidu ma ei kannata üldse väikseid lapsi välja ja üritan neist nii eemale hoida kui võimalik, aga hoolimata sellest, et Tristan on kõige hullem võrukael, pahandusetegija ja jonnipunn all in one on ta ainuke laps, kellest ma tegelikult ülisuures vaimustuses olen. Lõuna ajal viskas Monika meid autoga West Ruislipi metroojaama, kust Central Line'iga kesklinna sõitsime. Paul tahtis nimelt Oxford Streetile šoppama minna, et endale uued saapad osta. Ostiski. Hiljem ta muidugi natuke kahetses seda, sest uued saapad hõõrusid ta kandadelt ikka suure osa nahka ja liha maha. Igaljuhul pärast poodlemist mõtlesime end õlledega kosutada ning Paul teadis kusagil nurgataga asuvat mõnusat pubi, kus Guinnessit jõime. Paul pidi mind minu omaga muidugi aitama, sest guinness on... noh, guinness (mul pole ikka veel nii peent õllemaitset välja arenenud, et ma selle mõrudat maiku nautida suudaks). Pärast seda oli plaan kohtuda Pauli vanematega, kes ka sama päev koos nende sõbranna ja tolle pojaga Londonisse olid nädalavahetust veetma tulnud. Nad üürisid endale St Paul's Cathedrali lähedal külaliskorterit ning oli plaan nendega kusagile sinnakanti sööma minna. Paul juhatas meid kõiki Brick Lane'ile, mis on väga kirju ja elav immigrantide piirkond igasugu põnevate eksootiliste köökidega ning peenest ärikandist ainult paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Leidsime jällegi Pauli soovitusel ülimõnusa karrirestorani, kus lasime teravatel kastmetel endal pisarad voolama ning nautisime hiidkrevette, lambaid, kanu, muid loomi ja muidugi ka head seltskonda. Mina jõin esimest korda üle pika aja siidrit, kuna siin Hispaanias piirdun enamasti veini ja sangriaga, ning avastasin, kui uskumatult hea jook see siider ikka on, ja veel õige mädaõuna siider, mitte mingi Fizzi keemiline lurr. Ööseks pidime Pauliga minema Greenwichisse Britta ja Lukeri juurde, aga selleks ajaks, kui me restoranist välja jõudsime, oli metroo juba kinni pandud, nii et ei jäänud muud üle, kui Pauli vanemate korteri elutoas endale diivanipatjadest voodi ehitada ja mantlite alla põhku pugeda.

Päev number 3

Hommikul läksime tagasi Brick Lane'i kanti, mis pühapäeva hommikuti moondub superägedateks boheemlasturgudeks, Spitalfieldiks ja Sunday Upmarketiks, kus noored disainerid müüvad oma riideid ja ehteid, kunstnikud ja fotograafid ärivad maha oma põnevat loomingut, hipid müüvad igasugu põnevaid maailmamuusikaplaate, mis seal samas mängides ka muusikalises mõttes väga mõnusa õhkkonna loovad ning eksootilistest maadest pärit kokad on üles pannud hurmavalt lõhnavad köögiletid, kust saab osta kõike alates austritest kuni sushi ja kõikvõimalike kirevates kastmetes elukateni. Seal ringi tsillides sain lõpuks ka aru, miks Paul keeldub igaltpoolt mujalt kui just sealt endale uusi T-särke ostmast, sest sealt võib tõesti leida ülikihvte ja originaalseid asju – õigemini, mitte ainult ei VÕI leida, vaid leiab KINDLASTI! Mina sain endale ägedad nahast kindad 15 naela ja väga šefi minikleidi 5 naela eest ning Paul oma T-särgi ostudega ei pidanud muidugi piiri.

Pärastlõunal pidime turult lahkuma, et jõuda Barbican Centre'isse, kus koos Pauli vanemate seltskonnaga pidime Londoni jazzifestivali raames vaatama üht kontserti, kus esinesid Bela Fleck and the Fleckstones ning Chick Corea koos Stan Clarke'i ja Lenny White'iga. Mina olin terve kontserdi ajal täielikus pöördes ja suures vaimustuses. Uskumatu ikka, mida saab teha oma basskitarri, suupilli, kontrabassi, klaveri ja muude riistadega. Kõik lood olid väga kaasahaaravad, mehed hoidsid pinget suurepäraselt üleval ja kogu aeg ma ainult ootasin, et mis nüüd järgmiseks saab. Kulminatsioonid ei valmistanud kunagi pettumust ning viimane ühislugu andis väga mõnusa kokkuvõtliku punkti (loe: kisendava hüüumärgi) kogu üritusele. Igaljuhul suurepärane elamus ja ma olen Pauli vanematele väga tänulik, et nad mu sinna kaasa kutsusid. Pärast kontserti oligi meil aeg juba Pauliga bussi peale minna, et kahekesi Cheltenhami sõita. Nüüd sain seda inglise väikelinna juba teist korda külastada, ent kuna kohale jõudsime alles 11 paiku õhtul, siis esimesel õhtul me midagi erilist seal enam ette võtma ei hakanud.

Päev number 4

Paul pidi ülikooli minema ning mina sain kaua magada. Ärkasin siiski juba keskpäeva paiku ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis järgmised neli tundi teen. Esimese asjana mõtlesin endale teha inglisepärase musta tee piima ja suhkruga, ent alumisele korrusele minnes sain mina kui võrdlemisi korralik neiu suht suure šoki, kui lõpuks aru sain, et ma viibisin majas, kus elavad Paul ja viis inglise poissmeest, kes käivad täiskohaga ülikoolis, täiskohaga tööl, panevad täiskohaga pidu ja tegelevad nullkohaga koristamisega. Niisiis paljajalu väga ei tahtnud kusagile astuda, palja käega midagi katsuda ning vannitoa külastamist üritasin iga hinna eest vältida, sest igalpool vedelesid mingid kahtlased.. hmm... asjad..., millest ma isegi ei taha teada, mis need olla võisid. Ühtegi tassi ma ka köögist kusagilt ei leidnud, nii et põgenesin kiiresti tagasi Pauli puhtasse ja hästilõhnavasse tuppa – tõeline oaas selles prügikõrbes! Kui keegi mäletab „Seks ja linna“ esimese hooaja seda osa, kus Carrie twenty-something tüüpi sebis ja tolle korterisse sattus, siis ma võin öelda, et suht sama pilt, tõsiselt. (Siinkohal ma olen üsna kindel, et ainult Helen on see, kes ilma pikema järelmõtlemiseta teab, millest jutt käib ;))

Hommikust otsustasin seega kusagile kesklinna sööma minna. Tee peal põikasin läbi ühest väikesest vanast kirikust ning kirikus leiduvate voldikute pealt sain teada, et see on pea 900 aastat vana. Päris mõnus oli Hispaania suurtele uhketele katedraalidele vahelduseks sellises vanas lihtsas inglisepärases pühakojas olla. Kuidagi spirituaalsem ja isiklikum tunne tekkis seal. Vaatasin oma pooleperselise kunstiajaloolase pilguga kirikus leiduvad detailid ja arhitektuuri üle ning läksin siis edasi. Käisin korra läbi Primarkist, aga pärast Brick Lane'i turgusid tundus see kõige mõttetum pood üldse, ja seejärel suundusin ühte coffeeshopi hommikust sööma. Õige pea avastasin, et olen küll Inglismaa kohvikus, aga söön ikkagi Vahemere toitu (Mediterranean bruscetta) ning kuulan kõlaritest tulevat Eros Ramazottit. Bruscetta kõrvale lugesin läbi ainsa kohvikus pakutava ajalehe, selgelt opositsioonilise ja feminismivastase Daily Maili (täisperselise filoloogina oleks muidugi palju peenem tunne olnud Guardiani, Timesi või Telegraphi lugeda, aga noh, Daily Mail käis kah, mõned artiklid olid isegi päris huvitavad). Kui kohvikus lõpetasin, oli kell alles kolm. Teadsin, et Paulil lõpeb ülikool kell neli ning mõtlesin talle vastu minna. Muidugi ma ei teadnud, kus ülikool asub, aga küsisin paari inimese käest teed ning jõudsin ilma suurema vaevata kohale. Tee peal tegin veel tiigis suplevatest partidest pilti ning nägin esimest korda üle mitme kuu selliseid müstilisi asja nagu pori ja sopp. Päris põnev. Õhtul käisime Tescos (pmts nagu Rimi vms) õhtusöögiasju poodlemas ning kodus tegelesime otseloomulikult ühe oma lemmikühistegevusega – söögitegemisega.

Päev number 5

Teisipäeval tahtis Paul mulle oma ülikooli campust näidata. Esmalt viis ta mu Media Centre'i ehk oma osakonna raamatukokku, millest ta juba ette aimas, et mulle seal meeldib. Iseenesest oli see raamatukogu nagu raamatukogu ikka, ainult et põrandast laeni ja otsast otsani täis käsiraamatuid, kus oli õpetusi ja nõuandeid kunstnikele tehnikate ja materjalide kohta; muidugi ka hulganisti kunstiuurimusi, mis lahkasid maalikunsti, skulptuuri, arhitektuuri, disani, fotograafiat, filmikunsti, meediat, body arti, land arti, performance arti ja moekunsti; peale nende leidus seal veel igasugu kultuurilisi uurimusi (kaasa-arvatud nt feminism popkultuuri kontekstis - huvitav, kas Raili on seal kunagi käinud?! - ja nt ka NSVL-i kunsti ja kultuuri). Mõtlesin seal olles, kui palju lihtsam oleks mul olnud teha kõiki esseesid ja uurimustöid kahe aasta jooksul ülikoolis, kui ma ainult seda raamatukogu kasutada oleksin saanud – ja kui palju põnevamad need sel juhul tulnud oleksid! Pärast raamatukogu näidati mulle veel värvifilmipimikut ja mustvalge filmi pimikut, galeriisid, kus lõpetajate ja muude kunstnike tööd üleval olid ning lõpuks ka fotostuudiot, kus Paul minust ja mu uuest Brick Lane'i kleidist photoshooti tegi. Päris peen tunne oli niimoodi ilusas kleidis ja kontsakingadega ehtsas stuudios igasugu valgustite ja prožektorite ja softboxide ja muude põnevate vidinate vahel poseerida. Nagu päris.

Õhtul läksime sellisesse kohta nagu Burger Burger ehk burgerirestorani. Ei mingeid punaseid plastmasstoole ega kollaseid plastmasskandikuid, vaid päris peene välimuse ja viisaka teenindusega restoran, kus hoolikalt kokku laotud burger serveeriti hiiglaslikul valgel portselantaldrikul nagu mõnes a la carte restoranis. Mina tellisin endale sinihallitusjuustuga burgeri ja kõrvale banaani-piimakokteili. Viimane oli ikka korralikult pool liitrit suur ning maitses väga hästi. Pärast söömist mõtlesime kinno minna, aga kuna sel kellaajal midagi head ei tulnud, lõpetasime oma õhtu hoopis Frog and Fiddle'is ehk kohalikus tudengibaaris jägerbukasid (Zambuca + Jägermeister) juues ja piljardit mängides.

Päev number 6

Kolmapäev algas väga rõõmsalt, sest kohale ilmus kauaoodatud torumees, kes poiste boileri ära parandas, nii et esimest korda sai sooja duši alla minna. Mina olin need kaks päeva virisedes ja vingudes küll külma dušiga üle elanud, aga terve majarahvas oli ilma kütte ja sooja veeta juba kaks nädalat hakkama saanud. Ning oh seda õnne ja rõõmu, kui kuum vesi lõpuks voolama hakkas – kõik panid muidugi tormijooksuga vannitubade poole liduma ning ligunesid pool tundi sooja vee all. Päeval käisime ka Paulile prillipoodidest uusi prille otsimas, aga need, mis talle kõige rohkem meeldisid, olid ka kõige kallimad, nii et ta otsustas nende ostmise edasi lükata.

Õhtul viis Paul mu väiksesse itaalia restorani sünnipäevaõhtusöögile. Läksime sinna juba teist korda, sest ka eelmine aasta olime just seal deitimas käinud ning see sai juba siis mu lemmikrestoraniks. Kuna restorani omanikud ja kõik teenindajad on itaallased ja seinte peal ripuvad fotod saapamaa erinevatest kohtadest siis oligi tunne, nagu oleks Itaaliasse sattunud. Tegime korraliku pika kolmekäigulise õhtusöögi nagu ikka, kui meil midagi tähistada on: seekord siis rannakarbid valge veini kastmes, loomaliha tomati-veini-herbide kastmes ning lõpetuseks tiramisu ja limoncello. Mmmmõnus! Teenindajad laulsid laudade vahel laveerides plaadi pealt tulevaid itaalia laule kaasa, muretsesid ikka, et kas „tutti bene, senjoores?“, hoolitsesid agaralt selle eest, et meil vein ja õlu otsa ei saaks ja tekitasid selle kõigega väga mõnusalt hubase õhkkonna. Jällegi üks suurepärane sünnipäevakingitus ja loomulikult ka imeline kohting.

Päev number 7

Neljapäeval pidime tagasi Londonisse sõitma, nii et hommikupoolikul mingeid erilisi plaane polnud. Käisime läbi ühest suurest raamatu-/ajakirjapoest, kust ostsin endale 8 naela eest ajakirju. Ajakirja Pop valisin välja lihtsalt sellepärast, et kaane peal oli kunstipärane pilt ja see tundus kesisest kultuuriajakirjade valikust ka kõige põnevam ja mahukam olevat. Nüüd, kui ma olen jõudnud enamiku sellest läbi lugeda, olen ma sellesse väljaandesse täielikult armunud. Väga asjalik ajakiri, mille 312 lehekülge tutvustavad kunstisündmusi, galeriisid, kuraatoreid ja kunstnikke kogu maailmas; seal on palju rõhku pööratud (kõrg)moele, ent kõik fotosessioonid on võrreldes tavaliste moeajakirjadega äärmiselt peenemaitselised, isikupärased ja põnevad ning samas on seal ka keskkonnateemalisi arvamusvaldusi, Barbara Bushi intervjuu Libeeria esimese naispresidendi Sirleafiga, essee Veronica Berlusconi meediasõjast oma mehega, analüüsivad uurimused multimeediast ja selle tähendusest tänapäeva ühiskonnas ja paljust muust. Ühesõnaga enamjaolt keerleb kogu teema moe ja popkultuuri ümber, tutvustab kunstimaastikku ning sellel nüüd ja praegu aset leidvat aktiivset kunstielu ning on seetõttu äärmiselt põnev. Tegu on kaks korda aastas ilmuva ajakirjaga ning soovitan seda tõesti kõigile, kes seda veel avastanud pole, kuid kes taolistest teemadest huvituvad. Change is good, change is inevitable, change is NOW, ütleb nende manifesto . Pärast ajakirjapoodi istusime ühes suures pargis ja lõime bussi oodates aega surnuks. Londonisse jõudsime alles kaheksa paiku ning äärelinna Monika juurde üheksa paiku. Sealt leidsin eest juba oma venna Andrese ja tema tüdruku Kadri, kes ka Londonisse olid tulnud. Kallistasime Andresega hästi kõvasti ning võtsin vastu nende kaasatoodud pakitäie Kalevi komme. Monika ja Chris olid meile valmistanud suure õhtusöögi (jesver, ma vist räägin siin kogu aeg ainult söömisest!) ning istusime hiliste õhtutundideni köögilaua taga ja sõime ja jõime. Mõnus oli suure venna ja suure õega koos olla, eriti nüüd, kui nad on vist suht ära harjunud, et ma pole enam mingi mõttetu tatikas, vaid enam-vähem mõistlik täiskasvanud inimene (või no ma loodan vähemalt!). Suureks saades on vist palju toredam õed-vennad olla, kui väiksena, kuigi kaklemist tuleb aeg-ajalt ka praegu ette. Jääb vaid loota, et Paulil, Kadril ja Chrisil liiga igav ei olnud, kui me mingeid vanu mälestusi heietasime, mis suure tõenäosusega ainult meie eneste jaoks naljakad olid.

Päev number 8

Hommikul ärkasime Pauliga siis, kui kõik teised olid kas tööle, lasteaeda või Londoni peale laiama läinud, ravisime oma (st minu) kerget pohmelli „Musta ja valge koera“ DVD vaatamisega, mis ma eelmine aasta Tristanile kinkinud olin ning hävitasime hommikusöögiks ära Monika mõnusa šokolaadipudingi. Kuna Monika maja asub kanali ääres, siis läksime mööda seda – kanalit, mitte maja - jalutama. Sama rada oleme juba varemgi kahekesi läbi matkanud, nii et seekord juba teadsime, et mõne kilomeetri pärast sihtkohta jõudes ootab meid ees üks kõige mõnusamaid pubisid, kus ma kunagi käinud olen. Ilm oli väga ilus ja päikseline, lehed olid kollased, kohalikud patseerisid koertega mööda kallast ning kanali peal patseerisid pardid ja paadid. See mõnus pubi oligi täpselt sama mõnus, kui ma mäletasin. Istusime seal tükk aega ja (oeh, ma ei taha seda sõna enam öelda) SÕIME. Viie paiku tuli Monika meile sinna autoga järele ning kurtis selle üle, et tööpäevadel ikka ei tasu kella kolmeni öösel juua, kui kell kuus peab üles tõusma. Mitte keegi meist ei saanud aga Monika maagilisest kella kolme ajal magamaminemisest aru, sest kõigi teiste jaoks oli kell alles üks, kui me juba õhtu lõpetasime. Ei tea, mis ta need ülejäänud kaks tundi siis üksinda tegi :) Õhtul käisime kõik koos Chrisi õe Amy ja tema (s)ex boyfriendiga väljas. Restoranis olles oli mul aga kuidagi imelik tuju, millegipärast jututeemasid ei olnud mingil müstilisel põhjusel kellelgi väga palju varrukast välja tõmmata ning asja ei teinud paremaks ka see, et kohmakas ettekandja mulle parmesani otse sülle riivis ning et Cosmopolitanid ei maitsenud õigesti, nagu asjatundjad nina krimpsutades ütlesid. Küllap hakkas mul see tunne jälle hinge tulema, et varsti peab juba lahkuma. Pärast läksime aga ühte lounge'i, kus oli veidi vabam õhkkond ja hea muusika, nii et siis läks tuju jälle paremaks.

Päev number 9

Majarahvas sundis mind hommikul pannkooke küpsetama ning pärast seda läksime Pauli, Andrese ja Kadriga kesklinna, kus meid tabas üks feil teise järel. Käisime Portobello turul, mis on taoline nagu Brick Lane, ainult et veits magedam. Antiikkaupade sektsiooni poolest oli see muidugi veidi omanäolisem ning mõtlesime, et oma tulevasse „päris“ kodusse saaks sealt päris ägedaid asju sebida. Pärast seda tahtis Kadri minna Hyde Parki Winter Wonderlandile, mis too päev seal avati. Kuidagi suutsime aga minna valesse parki ning ei saanud kuidagi aru, et kus kohas see talvemaa siis on. Just sel hetkel hakkas ka suur paduvihm peale, kui meie suures tühjas pargis ekslesime. Tagantjärele mõeldes oli aga see üsna inglisepäraselt romantiline – raagus puud, hämar taevas, vihm ja kellegi soe käsi ümber minu õlgade. Lõpuks leidsime Hyde Parki üles, mis oli selle Kensington Gardensi kõrval, kuhu me ullikestena eksinud olime ning käisime selle ürituse siis kiirelt läbi. Kõik oli väga luksuslik, väga disney'lik, teisisõnu väga kitš ja sädelev. Lõbustuspargid ja uisurada ja glögiputkad ja jõuluvana ja nii edasi. Kui vihma asemel lund oleks sadanud, oleks võib-olla isegi päris armas olnud seal. Kuigi algselt oli meil plaan kultuursed olla ja vaadata, mida uut ja põnevat Tate seekord pakub, siis külmast ja vihmast läbivettinutena polnud enam mingit muuseumituju ning järgmiseks unistuste sihtkohaks sai otseloomulikult mingi õdus soe pubi, kus märjad mantlid toolileenile saaks visata. Väga kahju sellest isegi polnud, et sel korral ühtegi galeriisse ega muuseumisse ei sattunud, sest see polnud mul mitte mingi esimene Londoni reis ega ole ka kindlasti viimane. Igaljuhul Hyde Parki valest otsast välja astudes eksisime muidugi jälle ära, aga nagu mul nende eksimistega ikka kipub olema, siis leidsime end jälle kusagilt rikkurite kandist, Knightsbridge'ist, kus elavat ainult miljonärid ja aadlikud. Ühe pubi me sealt ka leidsime ning soojenesime seal siis üles. Imelik pubi oli: kõik oli väga – liiga - puhas, muusikat vist isegi ei mänginud, kõik inimesed vestlesid väga vaikselt ja viisakalt ning olid üsna soliidselt riides. Kadrile tundus, et ta nägi seal prints Williamit koos oma sõpradega tarka juttu ajamas, aga ilmselt oli see keegi wannabe prince lihtsalt. Järgmisena mõtlesime minna mõnda muusikali vaatama, mis minu jaoks aastate jooksul juba täiesti kohustuslikuks Londoni külastamise osaks on saanud. Läksime Piccadilly Circusele, kus trobikond teatreid järjestikku asuvad, ent seekord meil odavate piletite saamisega ei jopanud, vihma sadas endiselt ning mõne aja pärast me lihtsalt andsime alla ja loobusime. Minul oli selleks ajaks juba tuju täiesti läinud ning tahtsin lihtsalt koju tagasi minna, et veel viimaseid tunde Monikat näha ja temaga veel juttu ajada. Andres ja Kadri mõtlesid esmalt kesklinna pidutsema jääda, aga lõpuks tulid nad ikka meiega Harefieldi kaasa. Jõudnud sinna, saime teada, et torm oli elektri minema viinud. Panime küünlad põlema ning tsillisime kõik soojas küünlavalguses elutoa diivanitel džinni juues ja juttu ajades. Mõnus ja hea tunne tuli seal olles jälle tagasi. Paul ja Chris möllasid vahepeal elektrivärgindustega ning saidki elektri lõpuks tagasi ning ma ei pidanudki küünlavalgel duši alla minema (Paul oli muidugi kurb, sest ta oli vägagi valmis mulle vannituppa küünalt hoidma tulema). Istusime veel mõnda aega kõik koos, aga siis kobisid kõik magama ära, sest mina, Paul ja Monika pidime kell 5 ärkama, et mind lennujaama transportida.

- Teeme nii, et mina olen see tšikk, kes mingi ülikaua magas ja siis sina oled see prints, kes ta üles ajas. - Okasroosike või? - Jah, just, Okasroosike! - Oooookasroooosikeeee! Ärka üüüüüles! - Mkm. - Ooooookasrooooosikeee! Aeg on koooli minna! - Ihihii...

Heh, vähemalt meil oli lõbus.

Päev number 10

Ainult kolm nädalat veel. Siis juba näeme jälle!

Jaén uue pilguga

Vabandust, et pole tükk aega kirjutanud, aga ma käisin vahepeal Inglismaal. Kui täna pärastlõunal Jaéni tagasi jõudsin, tabas mind taoline kultuurišokk nagu päris alguses, kui ma esimest päeva siia jõudsin. Kas tõesti olen ma nii oma mõtetes kui ilmselt ka kirjutistes Jaéni üle idealiseerinud?

Arhitektuurilises mõttes on pool Jaéni tegelikult täielik katastroof ning kogu tüüpiline väikelinna hispaanialik idüll leiab aset ainult vanalinnas ning teatud väiksemates linnaosades. Kulunud ja õnnetu välimusega kortermajad, paksude vanamuttide XXXL suuruses alukad ja mummulised kitlid akendest väljaulatuvatel pesunööridel tuule käes lehvimas, tolmused tänavad, vanad magedad reklaamplakatid, trellid uste ees, mida keegi pole aastaid kasutanud ja risti-rästi asetsevad kõledad tänavad moodustavad värskelt meeles olevate Londoni kaunite renoveeritud vanaaegsete hoonete, korralike haljastatud tänavate, moodsate põnevate arhitektuurileiutiste ja hästikorraldatud liiklusssüsteemi vahel päris karmi kontrasti. Ning teisalt moodustavad Jaéni soe päike ja võrratu loodus Londoni vihmase üksluise hallusega hoopis teistlaadi vastuolu.

Pärast pikka reisi jõudsin aga lõpuks kella nelja paiku koju; korterikaaslased olid just ärganud – tuleb välja, et siis, kui mina täna hommikul Londonis ärkasin, polnud nemad siin veel peolt koju jõudnudki. Nad olid mind nähes rõõmsad, pommitasid küsimustega, kuidas oli ja kas meeldis ja mis tegid ning ütlesid, et igatsesid mind. Tutvusin Triinu sõbranna Marjuga, kes meil praegu külas on, pakkisin oma väikese kohvri lahti ja hakkasin Andrese ja Kadri kingitud eesti komme matsutama. Mõnus tunne oli kodus olla. Päike paistis, oli soe ja hubane. Ei, Hispaanial pole viga midagi. Lihtsalt San Ildefonso ja katedraali kant on see, kus pean ühe väikese jalutuskäigu tegema, et jälle see idüllitunne tagasi saada. Või siis lihtsalt aknast välja vaatama, kuidas mäed läbi pilvede tungivad (ka lennukist oli päris põnev vaadata, kuidas pilve seest äkki mäetipp välja supsas).

Õhtul käisime Triinu, Marju ja Kristiniga araabia teekohvikus vesipiipu tegemas ja teed joomas. Piipu oli üle pika aja mõnus kimuda ja Pakistani tee maitses hästi. Arutasime selle üle, kes kus on elanud või elab ning kellel missugused seiklused maailma lennujaamades olnud on. Kristin trumpas meid kõiki sellega muidugi üle oma kolmepäevase trippimisega Ameerikast Eestisse. Vahetasime oma kogemusi nilbete pealetükkivate hispaania chicode ja purjus laiskade inglise bacheloridega. Inglismaast oli muidugi üldse palju juttu, kuna mina olin sealt just tulnud, Kristin oli seal äsja paar nädalat tagasi tsillimas käinud ja Marju õpib seal juba teist aastat lingvistikat.. Ühesõnaga tore oli. Nüüd peaks lõpuks magama minema või muidu tuleb 24 tundi järjest ärkvelolekut täis. Jahh. Head ööd. Varsti kirjutan teile ka Inglismaast.

yo y españa

Estoy loca, borracha, enamorada

de todo

Lleno de vida

aqui...

...encima de las estrellas

debajo del sol

soy menos la tierra del norte

que las montañas del sur

mas cerca de luz

de belleza

de verdad

No estoy buscando

he encontrado

me.

waste land

I read, much of the night, and go south in the winter.

Valmis.

Sünnipäev

Südaöö on läbi ja sellega on mu sünnipäev ametlikult lõppenud. Oli ka aeg, sest pidu on siin kestnud neljapäevast saati, mil Stefania meie sünnipäevamaratoni avas. Õigemini avasime selle meie Triinu ja Agataga, kui me hommikul suure laulu ja sületäie kingitustega Stefania tuppa sisse sadasime ja talle hästi ägedat uut eluaastat soovisime.

Kuna minu ja Stefania sünnipäevade vahele jäi väga sobilikult laupäev, siis otseloomulikult otsustasime oma vananemist koos tähistada ning kutsusime külla kõik sulelised ja karvased üle kogu maailma. Või noh, üle kogu Euroopa. Pidu oli super-hüper-üliväga lahe! Ägedamatest kingitustest sain endale suure liblikatega kaunistatud ämbri, kuhu suure kuhja kommide ja küpsiste vahele oli pistetud kaks veinipudelit; isejoonistatud + ära raamitud A4 suuruse sünnipäevakaardi ja suure pudeli martiinit poolakatelt, isemeisterdatud kõrvarõngad ja muid ehtevidinaid ning ka väga ilusa puust ehtekarbi, kuhu nad sisse panna. Ent eriti rõõmsa üllatusena sain Martina käest päris elusa barmani, kes terve õhtu köögis tublisti superhäid mojitosid valmistas, et karvased ja sulelised ometigi janu kätte ei jääks. Kingitustest muidugi veelgi tähtsam oli see, et sain lihtsalt kõigi uute sõpradega mõnusalt aega koos veeta ning kõvasti lõbutseda ning nagu hilisemat vastukaja peo kohta olen kuulnud, siis kõik külalised jäid väga rahule. Kuna rahvast oli meie elutuppa kogunenud väga palju, siis naabrite meelepaha ette aimates oli juba varakult plaan ka see pidu hoopis klubis lõpetada, aga siis me veel ei teadnud, et ka klubist viib tee meid veel edasi.

Siiski ka mõne sõnaga klubiüritusest. Ohtra tantsimise ja barmanidelt sünnipäeva puhul tasuta õllede saamise vahel märkasin oma hispaania keele õpetajat Sergiot, kellega pärast kõiki neid mojitosid ja cervezasid hispaaniakeelne jutt kohe eriti (võib-olla liigagi) soravalt jooksis. Hiljem lasti klubis olevatele ekraanidele suured kirjad „Happy birthday Lisa and Stephanie“ ning kogu klubi laulis meile „Cumpleaaaanjos feliiiiiiis!“ Ent, ent. Just siis, kui minu meelest pidu täies hoos oli, pandi tuled põlema ja muusika keerati kinni. Kojuminemisisu polnud aga kellelgi.

Saime korterikaaslastega endale Sergio ja ühe tema sõbra kampa ning läksime itaallanna Linda juurde grappat jooma. Koju jõudsime Triinu sõnade järgi seitsme paiku. Pärastlõunal ärgates avastasin, et kell kaheksa hommikul oli Sergio mulle sünnipäeva puhul väga naljaka ja toreda e-maili saatnud, nii et ilmselt oli õlu ka tema jaoks oma töö teinud.

Sünnipäevapidu ette ära pidades pole tihtipeale õige päev enam nii eriline kui ta olla võiks. Seda rõõmsam oli mu üllatus, kui hommikul duši alt tulles leidsin oma toast kõik oma unised, ent rõõmsad ja elevil korterikaaslased mulle sünnipäevalaulu laulmas. Mu väga targad korterikaaslased teadsid täpselt, mis mul vaja oli ning saingi endale kingituseks kaks praktilist asja, mille üle väga õnnelik olen– esiteks käsipagasi mõõtmetega kohvri, mida lennukisse kaasa võtta ning teiseks päris isikliku tassi koos teesõelaga, nii et saan siin lõpuks ometi puruteed jooma hakata. Peale selle oli Triin öösel salaja meisterdanud šokolaaditordi ning mulle oli muretsetud ka pudel roosat toskaana vahuveini, nii et kell 9 hommikul istusime kõik laua taha torti sööma ja veini jooma. Kas sünnipäev võiks veel paremini alata? Hiljem kõmpisin lausa nii rõõmsa tujuga kooli, et mind seekord isegi ei häirinud võõraste meeste hüüded - „Oye, guapa“, „Madre mia, que rubia“ ja neoonoranžis kostüümis teetöölise lauldud viisijupp „Tu eres mi corazon“-, ehk kõik see, mida ma tavaliselt kas ignoreerin või mis veidi tusasemal päeval kopa suht ette viskab. Ent sünnipäeva puhul on ju kõik tähelepanuavaldused teretulnud. Ülikoolist tagasi tulles leidsin veel üllatuskingituse Paulilt, mida ma tõesti oodata ei osanud, aga saan teda selle imevahva üllatuse eest juba reedel isiklikult tänada, sest just siis lähen Inglismaale, et tema ja oma perega (ja ka tema perega, sest kõik on millegipärast otsustanud üheks ajaks Londonisse minna) ka seal sünnipäeva tähistada.

Ja muidugi tohutult vahva oli saada ka kõiki telefonikõnesid, sõnumeid ja orkuti scrappe oma kallitelt eesti sõpradelt!!! Niiii hea meel, et ma teil ikka meeles olen ning teie head soovid ja kaunid sõnad tegid südame soojaks! Suur-suur aitäh kõigile!

PS! Kuna emalt on hakanud tulema veidi murelike alatoonidega e-mailid, et kas ma peale joomise siin midagi muud ka teen, siis pean tunnistama, et üht-teist olen isegi teinud. Ülikoolis käin ikka iga päev (kuigi mu blogi lugedes see ilmselt väga ei kajastu) ja natuke olen jõudnud isegi vabal ajal kodus õppida. Näiteks olen oma kirjandusloengu jaoks jõudnud tegeleda 20nda sajandi (väidetavalt) parimate kirjandusteoste, Joyce'i Ulyssese ja T. S. Elioti Waste landi analüüsiga. Oeh neid moderniste. Mulle tohutult meeldivad nende ideed, nende teooria ja filosoofia selle taga, miks nad nii kirjutada tahtsid ja kui olulised nende uuendused olid, aga Ulyssest lugedes peab küll kogu aeg entsüklopeedia kõrval olema, et KÕIGILE sümbolitele ja peidetud tähendustele ja paralleelidele Odüsseiaga ja kõikvõimalikele allusioonidele ja ohtratele „keeleuuendustele“ ja sõnamängudele pihta saada ning kui ma seda kõike tõesti väga teha tahaksin, siis sel juhul peaksin seda ilmselt kolm aastat lugema. Ütleme lihtsalt nii, et on raamatuid, mis mulle rohkem meeldinud on. Kuigi olen end alati proosainimeseks pidanud, siis tänu siinsele kirjandusseminarile olen avastanud hunniku poeete, kes mulle väga meeldivad, ent kellest ma enne suurt midagi ei teadnud, näiteks Rupert Brooke, Sylvia Plath, John Cornford ja Dylan Thomas. Kirjanduse kõrvalt olen jõudnud nautida veidi ka filmikunsti – vaatasin Mirallese soovitatud filmi Abre los ojos (Open your eyes), mis kohe mu top kümnesse lendas ning üks õhtu vaatasime tüdrukutga iiri „muusikali“ Once, mis ka päris hea oli. Aaa ja muidugi hispaania keel. Seda ma õpin kohe eriti meeleldi. Nii et jõuan siin ikkagi ka veidi kultuurne ja haritud olla :)

Maal

Tuleb väga pikk lugemine, nii et esmalt minge valage endale klaasike punast hispaania veini või tehke endale üks mõnus mojito ja kujutlege end minuga Lõuna-Hispaania mägede ja metsade vahele eraldatud maamajakese terrassile metsikult vohavate viinamarjaväätide ja sooja päikese alla lõunamaist sügist nautima.

Oleme Mirallese maamajas, oma tunni aja tee kaugusel Jaénist. Maja ise asub järsul mäenõlvakul, on pisike ja lihtne, aga pisike ja lihtne hispaania stiilis, ehk valgete krohvitud seinte, marmorpõrandate, massiivsete tumedast puidust aknaluukide ja õhukeste linaste kardinatega. Aias kasvavad kõikvõimalike „tavaliste“ viljapuude kõrval ka virsiku-, apelsini- ja oliivipuud, rääkimata avokaadodest, mandlitest ja kreeka pähklitest. Puude vahel kasvavad ka uimastavalt lõhnavad maitse- ja ravimtaimed, nagu tüümian, rosmariin, eukalüpt ja piparmünt. Palju on igasugu viljasid, mida ma pole varem uneski osanud näha ning grillahju kõrval on suur põõsas mingite alkohoolsete marjadega, mille söömisest võib purju jääda.

Aga enne, kui ma räägin lähemalt, kuidas ma laupäeva hommikul sellisesse idülli sattusin, kirjutan natuke ka reedestest nõiapidudest linnas.

Halloweeni hakati siin tähistama juba neljapäeval ning seetõttu olid igasugused karnevalipoed hommikust õhtuni paksult rahvast täis, linn oli täis kuulutusi kõikvõimalike teemapidude kohta ning kogu see möll pidi kestma terve nädalavahetuse. Tundus, et ei jää muud üle, kui ise ka mingiks hirmuäratavaks tegelaseks muteeruda ning esimest korda elus tõelist Halloweeni tähistada. Kristinil (eesti tüdruk, kui ma pole veel varasemalt maininud) tuli suurepärane mõte osta viikingikiivrid ning mina olin sellega kohe nõus, sest see teema sobis minu meelest meie põhjamaise päritoluga ideaalselt kokku. Triin hüppas ka meiega kampa ning reede õhtul olidki kolm viikingit veinipudelitega (küll mitte väga viikinglik jook, aga mis teha) lätlaste korteri ukse taga, et enne klubisseminekut veidi sooja teha. Valerijs on ülihoolitsev peremees ning kuigi tal endalgi eriti midagi süüa polnud, siis lõikus ta meile korralikult lahti oma viimase lillkapsa, meisterdas kõrvale dipikastmed ning ladus välja oma viimased vorstivarud – justkui oleks tapabaari sattunud. Väga tsill olemine oli, aga kui meil Valerijse toit söödud sai, siis otsustasime kella kahe paiku ikka klubisse ka minna.

„Where are we going?“ küsis kuradisarvede- ja sabadega varustatud lätlanna.

„To Heaven.“ vastasin ma klubi nime, kuhu oli plaan minna.

„I'm not sure we'll get in there.“ ütles kuradike ning keerutas oma pikka saba.

Heavenisse jõudnud, oli klubi pooleldi tühi ning vaid paar inimest peale meie olid viitsinud endale mingi halloweeniteemalise aksessuaari külge riputada. Hea seegi, et ka meie too õhtu ainult kiivritega piirdusime ning end päris mulla ja verega kokku ei hakanud määrima, et väga ehedat viikingiefekti saavutada. Aegamisi hakkas aga rahvast juurde tulema ning nende hulgas juhtus olema ka Nunnu Poisi Poe nunnu poiss, kellega oli ÜLImõnus tantsida. Tantsisime vist mingi poolteist tundi ilma puhkamata ning väga äge oli, pole ikka väga ammu nii põhjalikku tantsuhoogu sisse saanud. Peab ikka käima klubides, kus hispaanlased ka pidu panevad, mitte ainult erasmuslased, sest viimased tantsivad umbes sama „hästi“, kui eesti mehed, või noh, kui nt Joonas, Marko, Teras ja mõned veel välja arvata. Hispaanlased enamjaolt ikka suudavad rohkem ka teha, kui ühelt jalalt teise peale tammuda. Koju jõudsin viie-kuue paiku ning tuju oli hea. Eriti teades, et ees ootab mõnus nädalavahetus Mirallese maakodus.

Pärast mõnetunnist und sundisimegi end Triinuga üles ärkama ning kõmpisime Anni (eestlanna) ja Mirallese (hispaanlase) juurde (enne olid nad korterikaaslased, aga nüüd on elukaaslased). Majarahvas pakkus meile hommikusöögiks soojasid churrosid šokolaadiga, sellal kui nad ise veel viimase minuti pakkimise, hambapesu jms tegelesid. Siis jõudis Kristin ka kohale, ladusime oma tavaari pagassi ning asusime teele. See maakoht ise asub Jaénist põhja pool, mägedes. Sinnasõit juba oli mõnus, sest mida lähemale jõudsime, seda mägisemaks, kitsamaks ja kurvilisemaks tee läks ning mulle tulid meelde kõik need romantilised filmid, kus peategelased lahtise autoga mööda järskusid kaljuääri kihutavad. Meie autol oli küll katus peal ning mingit romantikat autos ei toimunud, aga lahe oli siiski.

Kui kogu eelpool kirjeldatud sulnis maaidüll oli ära imetletud, lõunasöök söödud - ning selle kõrvale muidugi paar pudelit tintot ära joodud -, mõtlesime, et tõmbame selle peo siis käima. Meil oli plaan maamajas koos Mirallese sõpradega üks korralik halloweenipidu korraldada, mojitosid teha ja siis järgmine hommik tagasi Jaéni sõita, aga otseloomulikult ei teinud me lõpuks ühtegi neist asjadest, sest Mirallese plaanid muutusid iga viie minuti tagant. Konkreetsustega harjunud eesti hingedele oli see pidev plaanide muutumine muidugi natuke vastukarva. Siiberdasime mitu korda autoga maakoha ja selle lähedal asuva „küla“ La Carolina - mis tegelikult oli umbes Pärnu suurune linn – vahet (hea, et nad üldse Tartu suurust Jaéni ikkagi linnaks nimetavad), pöörasime pea peale karnevalipoe halloweenisektsiooni, kust leidsime kõik endale mingeid lahedaid lisavidinaid, sõime siis koos Mirallese sõpradega kusagil tapabaaris õhtust ning kesköö paiku sattusime hoopis Migueli, Mirallese sõbra töö juurde ühe tüdruku sünnipäeva tähistama. Tagantjärele mõeldes üsna sürreaalne üritus – karvaste habemetega viikingid, nõiad, timukad ja verised kirurgid kusagil kõrgete lagedega lao kulunud mööbliga puhketoas pahtlilabida taolise riistapuuga šokolaaditorti lahti lõikamas. Hiljem sõitis timukas Miralles kellegi halvastimaskeeritud vampiirineiuga mingite kohalike masinatega laoruumis ringi ning teised üritasid viikingite kummist nuiadega kokteilide jaoks jääd purustada. Väga kaua me seal mis-iganes-firmas siiski ei läbustanud ning läksime La Carolina peale välja, kus igas klubis pidid väidetavalt korralikud halloweenipeod toimuma.

Lõppude lõpuks käisime aga ühest mõttetust klubist teise, kus avastasime, et MITTE KUSAGIL ei olnud MITTE KEEGI end ära maskeerinud. Meie, viikingid, olime see õhtu ikka päris kõvasti vaeva näinud, et väga usutavad ja hirmuäratavad välja näha – peale kiivrite olid meil nüüd veel pikad verised habemed, näomaalingud, suured kirkad ning mul oli mingi Mirallese laenatud hõlst ka veel (pildid orkutis) - ning leidsime end siis lõpuks täiesti tavaliste klubipihvide ja -kuttide ja suvalise klubimuusika seast. Ainult klubide dekoratsioonid andsid aimu sellest, et ideekohaselt oleks pidanud seal halloweenipeod toimuma. Ühes kohas oli peale meie veel väga šeff Frankenstein, kes aga paistis end paraku sama üksikuna ja out-of-place tundvat, nagu meiegi. Kuna ka lubatud mojitod olid see õhtu joomata jäänud, siis me end väga lõbusalt ei tundnud. Me Kristiniga leidsime lõpuks ühe vaba diivani ning hakkasime oma habemete ja kiivrite varjust klubilisi uurima ja analüüsima. Näiteks üsna üllatav oli meie kõrvaldiivani peal näha istumas ema koos kümneaastase tütrega. Teiseks põnevaks paariks oli meie lähedal seisev paar, kus kaheksasentimeetristel kontsadel seisev naine oli noor, blond, ilus ja silmnähtavalt (väga) rase ning tema kõrval seisis lühike halli peaga paks vanamees – rikas armuke, ilmselgelt! Hiljem aga nägime, et vanamees läks rääkima hoopis tolle naise ja lapsega, kes oma mornide ja väsinud nägudega meie kõrval diivanil istusid ning siis me ei saanud enam üldse pihta, mis imelik suhe nende nelja inimese vahel olla võis. Aga mis ma siin teisi kommenteerin, ilmselgelt olime just meie, kaks viikingit, kogu klubi kõige veidram paar. Kolme paiku läksime juba Mirallese suureks kurvastuseks ning minu ja Kristini suureks rõõmuks klubist ära (Ann ja Triin olid veits rõõmsamas tujus kui meie). Maamajas sain mina endale väga mõnusa toa suure-kõrge voodiga, magasin end väga hästi välja ning hommikul ärkasin juba tundega, et täna tuleb hea päev. Tuligi.

Esimese asjana läksin õue, kus avastasin, et jällegi on väga palav ja päiksepaisteline ilm nagu tavaliselt, soovisime Anniga teineteisele head novembrit, jõime terrassi peal kohvi, sõime küpsiseid ja kuulasime Beirutit, mis meie päikeselisse hommikusse ideaalse meeleolu ja tuju tekitas. Pärast seda käisime koertega metsas jalutamas ning saime teada, et nende metsade kõige tüüpilisemad loomad on metssead, kitsed, ilvesed, puumad, karvased ämblikud ja maod. Paraku aga oma lühikesel jalutuskäigul ei kohanud me kedagi neist. Hiljem läksime meie Kristiniga maja taga asuva kivi peale päevitama. Tegelikult nägi see kivi välja nagu mingi väike kaljunukk, mis mäe seest välja ulatus või midagi sellist, raske kirjeldada, mis ta täpselt oli. Igatahes see kivikamakas oli oma kümme meetrit kõrge ning et sinna saada, pidime läbi murdma mingist tihedast võsast, mis selle nõlva peal kasvas. Lõpuks jõudsime aga üles, olime küll natuke marraskil ja riided olid vaiguga koos, aga mis need väiksed sõjahaavad ikka teevad. Rääkisin Kristinile sellest, et mu meeletu merevaimustus on siin olles asendunud meeletu mägedevaimustusega ning merd ma siin ei igatse – peaasi, et mäed oleks ja siin sellega probleeme pole. Siinsed mäed pole küll nii kõrged, et neil päris lumised tipud oleks või et hingata raske oleks, aga kui Jaénist allapoole, näiteks Malagale sõita, siis kõrvad ikka lähevad rõhuvahest lukku küll ning Suur Munamägi on siinsete mägedega võrreldes ikka täielik küngas, nii et minu jaoks on need Jaéni mäed täpselt paraja suurusega. Saime heal juhul kolmveerand tundi päikese käes lesida (see oli küll esimene kord, kui ma novembris päevitanud olen) ja vaadet imetleda, kui kuulsime alt maja juurest hõikeid, et me sööma läheks. Alla minnes leidsime õnneks teiselt poolt kivi mõnusama nõlvaku, kus oli isegi sissetallatud rada ja puha, nii et ei pidanud enam kilplaste kombel läbi võsa murdma. Mirallese sõbrannad olid ka sinna grillima tulnud, nii et suurem seltskond oli jälle koos. Muide, Miralles teeb tohutult häid lõkkes küpsetatud kartuleid. Ta ei pane kartulit mitte tervena hõbepaberi sisse, vaid lõikab ta enne väikesteks tükkideks, pudistab peale tüümianit ja soola ning valab siis kogu kupatuse oliivõliga üle ja voila! Parim kartul, mida ma kunagi saanud olen. Oli jälle tüüpiline mitmetunnine sööma, kuigi me hispaanlannadega väga suhelda ei suutnud, sest üsna raske on midagi vahele öelda, kui viis inimest kiiresti hispaania keeles läbisegi räägivad ja oma sõpru taga klatšivad, nii et isegi kui oskaks midagi vahele öelda, siis ei teaks, mida öelda. Kuue paiku läksid nad aga ära ning võtsid endaga kaasa ka Kristini, kes tahtis bussiga Jaéni tagasi sõita, aga meie Triinuga ning muidugi ka Ann otsustasime Mirallesega sinna jääda, kuna ta arvas, et tal võib seal olles õppimine tõhusamalt minna kui Jaénis.

Jätsin tõelise egoisti kombel lõunasöögi nõud teistele pesta ja läksin üksinda jalutama. Kõigepealt mõtlesin sinna samasse kohta minna, kus enne Kristiniga päevitanud olime, aga sealt nägin ühte teist mäetippu (või õigemini selle sama mäe kivist tippu, mille otsas juba Mirallese maja oli), mille poole sammud seadsin. See polnud väga kaugel ning see oli piisavalt lauge, et sealt ilma suurema vaevata üles ronida, nii et lõpuks jõudsingi kohale ja istusin kõige kõrgemal asuva kivi peale maha. Võimas tunne oli seal üksinda olla ja ümbritsevat loodust vaadelda. Päike hakkas parajasti ühe teise suure mäe taha loojuma, minu pea kohal tiirutasid kotkad ning kaugelt alt karjamaalt kostus lammaste määgimist.

Kui ma tagasi majja jõudsin, tegi Miralles meile väga osavaid ja keerulisi kaarditrikke (eks ta üks nobedate näppudega mees ole, klaverit mängib ka nagu noor jumal), jõime õlut ja ajasime juttu. Miralles rääkis meile hispaania nõidadest, kellest ta kunagi uurimustöö oli kirjutanud. Ka praegu on nõiad, või tänapäeva mõistes pigem ravitsejad, Hispaanias väga populaarsed, eriti Galicias, kus nad muuhulgas mingit spetsiaalset alkoholi mingi vana rituaali järel põletavad. Sellega tuli mulle meelde, et need hispaanlased, kellega ma kevadel Rumeenias olin, olid ka sealt samast Galiciast pärit ja nemad korraldasid meile seal täpselt samasuguse rituaalse joogipõletamise, millest Miralles rääkis, nii et ka mina olen enese teadmata nõidade iidsetest traditsioonidest osa saanud. Osade nõidade seas olevat praegu popp asi oma luuavars mingi hallutsinatsioone tekitavate taimedega kokku mätsida, sellele siis alasti otsa ronida ning luuda oma jalgevahel senikaua hõõruda, kuni taimeaurud kehasse sisenevad ja siis neil on tunne, et nad lendavad.

Kui pimedaks läks, käisime koertega uuesti jalutamas ning vaatasime tähti. Saime teada, et augustis olevat seal eriti rajud tähesajud, mida Miralles oma sõpradega ümbruskonna kõige kõrgema mäe pealt vaatamas käivad, aga järgmiseks augustiks olen mina siit juba läinud. (Huuhhh, ei taha mõeldagi sellele, et ma pean siit kunagi ära minema, õudne!)

Kui tagasi koju jõudsime, tuli Mirallesele meelde, et tal on baarikapis rummi ning tegime siis pool ämbritäit (ja ma ei liialda) mojitot. Meie küsimusele, et kas ta mitte õppima ei pidanud, vastas ta nii üdini hispaanlaslikult „manjaaaana“. Kuidagi sattus jutt Eestile ja sealsetele palkadele ning Miralles ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas me nii väikeste palkade ja pensionitega üldse elada suudame. Ta ise teenib poole kohaga töötades umbes 1000 eurot kuus ning ta vanemad saavad pensionit 2500 eurot ning tema ütles selle kohta täiesti tõsiselt, et seda on liiga vähe. Samas näiteks Jaénis on hinnad umbes samad, mis Eestis, nii et sellise palga/pensioniga oleks siin lausa lust elada; ainult kinnisvara ost (samas mitte üür!) on kallis, nii et kui kusagilt endale tasuta maja sebida või siis lihtsalt korterit üürida, siis poleks hullu midagi ja Hispaanias töötada ja elada oleks päris hea. Istusime veel päris kaua terrassil, arutasime maailmaasju ja mõnus oli. Rääkisime Mirallesele eestlaste saunakultuurist. Siin on saunad umbes sama laialt levinud, kui Eesti peredes basseinid nagu Triin ja Ann ütlesid, ja et nii hispaanlaste saunad kui eestlaste basseinid on ainult „rikaste värk“ (hmm.. njahh, not necessarily, ütleks omast kogemusest). Seda, miks hispaanlased alasti rannas päevitamas ja ujumas käivad, saab väga hästi võrrelda sellega, et miks eestlased paljalt saunas käivad. Oleneb muidugi sellest, kas tegu on rahvarohke avaliku ranna või mõne privaatsema rannaga, kuhu ainult oma pere ja sõpradega minnakse - sama värk on ju ka Eestis saunadega. Näedsasiis, kui paljud kultuurilised erinevused eesti maarahvale palju loogilisemaks saavad, kui neid lihtsalt saunaskäimisega võrrelda! Kui mojitoämber oli tühjaks saanud, oli varsti aeg ka magama minna. Enne sirvisin veel ühte kunstiajaloo raamatut (El realismo y el impressionismo), mille elutoa raamaturiiulist leidsin ja läksin ilusate mõtetega magama. Ideaalne puhkus, mis ma oskan muud öelda.

Ka teie veinipudelid ja mojitod peaksid selle jutu peale juba ammu otsas olema. Tänud teile, kes te jõudsite lugemisega siiamaale välja, üritan järgmine kord lühemalt teha, et teie vaba aega mitte liiga palju raisata. Aga eks ma olen siis nagu Läti Hendrik, kes iga tühise pisiasja kirja paneb, nagu Urmet seda meest kunagi kommenteeris.