Alati ei ole ma siin väga õnnelik, eriti näiteks siis, kui lähen hommikul kooli ja siis tuleb välja, et loeng jääb ära ja koju minnes hakkab vihma sadama, aga mul pole vihmavarju kaasas. Olen õnnetu siis, kui korterikaaslane hakkab mind itaalia keeles sõimama, et miks ma temalt ei võinud küsida, kas ta ka pesu tahab pesta, enne kui ma "täiesti tühja" masina tööle panin ja miks ma kogu aeg oma läpaka laadijat seinas pean hoidma, kuna see võtab ju nii palju elektrit (jah, tean küll, et võtan kõike liiga palju südamesse, aga what you gonna do!). Eriti kurb olen siis, kui mu arvutis ei avane sõprade poolt kingitud CD, mille kuulamist olen juba kuu aega oodanud ja ka siis, kui tean, et keegi kusagil kaugel vajab mind, aga ma ei saa midagi teha ega kuidagi aidata. Rääkimata veel täiesti mustast masendusest neil kordadel, kui vaatan oma kontojääki ning tean, et pean lähiajal ostma 60eurolised inglise keele õpikud mrs Libby seminari jaoks. Ja muidugi ka siis, kui olen oma tõlketeksti ühe lause või ühe paragrahvi juures tund aega pead murdnud ning see, mis lõpuks välja tuleb, pole ikka veel täiuslik; nagu ka siis, kui üritan netist otsida eestikeelset terminoloogiat 20nda sajandi alguses kasutatud tööriistade kohta, aga ei leia midagi kasulikku.
Kuu aega Hispaanias - jee!
kolmapäev, september 30, 2009
teisipäev, september 29, 2009
Võimatud Hispaania söömad!
Tüüpiline lõuna- või õhtusöök meie korteris, juhul kui otsustame süüa koos, kestab VÄHEMALT kaks tundi, süüakse VÄHEMALT kolmes käigus, toidu kõrvale juuakse VÄHEMALT poolteist liitrit veini ning KINDLASTI virisevad selle kahe tunni lõpus kõik kooris, et kõht on nii täis, aga ALATI jätkub ruumi mahlase meloni ja/või šokolaadikoogi jaoks, ning KAHTLEMATA saadakse iga sööma ajal järjest lähedasemateks sõpradeks.
Homme on mul jogurtidieet.
Homme on mul jogurtidieet.
esmaspäev, september 28, 2009
Toredad uued tuttavad ja kallid vanad sõbrad
Esmalt tahan ka öelda veelkord suure aitäh'i Eevale, kellelt sain täna väga-väga armsa postkaardi!!! Nii lahe oli midagi postkastist enda nimele leida - lugesin selle kümme korda järjest läbi ning seejärel läks ta kohe seinale!
Praegu keevad üleüldse igasugused head emotsioonid totaalselt üle ääre, aga üritan hoida oma sõrmi suurest erutusest värisemast ning proovin kirjutada rahulikult oma tagasihoidlikust nädalavahetusest.
Reede õhtul oli siis esimene ametlik pidu kõigile erasmuslastele, kus üks pool rahvast olid poolakad (jutt, et kollane rass vallutab maailma on täielik jamps – hoopis poolakad on need, keda iga riigi väikelinna klubidest leida võib!) ning teine pool itaallased. Siiski leidus ka mõningaid üksikuid hispaanlasi, kes olid põnevaid välismaa elukaid uudistama tulnud ning minu suureks rõõmuks ka kaks lätlast, mõlemad inglise filoloogid, kellele ei pidanud esimese asjana seletama hakkama, mis imelik asi see Estonia küll on. Peo tegi eriti lõbusaks see, et sangriat müüdi ühe euro eest ning peale selle toimus veel üks vahva mäng, mille „auhinnaks“ oli tasuta chupito ehk shot mingit kangemat kraami. Nimelt sai igaüks endale sildi nimega, keda ta sel õhtul esindab (nt Marge Simpson) ning ta pidi klubirahva seast leidma oma partneri (nt kellegi, kes oli Homer Simpson), temaga sõbraks saama ning siis koos baarileti äärde minema ning oma tasuta napsu kätte nõudma. Mina olin niisiis „Lilo“ ning minu partneriks juhtus olema väga-väga armas kreeklanna „Stitch“. Muidu oli pidu nagu pidu ikka, seekord paraku uusi huvitavaid tantse ei õppinud ning aeg möödus pigem uute inimestega vesteldes. Avastasin ka seda, kui kerge on rääkida hispaania keeles mitte-hispaanlastega: inimestega, kes ei räpi - nagu Triin ütleks - sulle megakiirusel Lõuna-Hispaania dialektis joru ette, vaid kes räägivad rahulikult, aeglaselt ja hääldavad kõik sõnad otsast lõpuni välja. Mis nii viga hispaania keeles suhelda!
Laupäeva hommikul tegime korteris suurpuhastuse, mina käisin pärastlõunal jooksmas ning läksin õhtul varakult magama. Peab tunnistama, et kogu see võõrkeeltes suhtlemine ning pidevalt uute inimestega kohtumine võtab omajagu energiat, nii et laupäeva õhtuks oli mul kõikvõimalikest uutest-põnevatest seiklustest täielikult kopp ees ning tahtsin ühe õhtu lihtsalt rahulikult üksi veeta ning mitte midagi teha. See osutus väga õigeks otsuseks, sest juba järgmisel päeval tundsin, et patareid said tõepoolest täis laetud ning olin nüüd jälle sotsiaalseks eluks ning igasuguste keelebarjääride murdmiseks valmis.
Pühapäeva hommiku veetsin Dan Browni uut raamatut lugedes - lihtsalt sellepärast, et see on ainuke raamat, mis meil siin korteris üldse on ning kuna Triin oli oma hispaanlastest sõpradega kusagil maal, siis napsasin selle paariks tunniks endale. Üks inglise kirjandusprofessor ütles kunagi, et Dan Brown on suurepärane jutuvestja ning täiesti kohutav kirjanik, ning nüüd - esimest korda D. B. loomingut inglise keeles lugedes – saan professori pointile sajaprotsendiliselt pihta. Seejärel pidasime Stefania, Melanie ja Martinaga, kes on saanud meie igapäevaseks külaliseks, maha pika-mõnusa lõunasöögi. Õhtul oli plaan minna oma uue itaallasest sõbra Demiga salsakursusele, ent kui kaardi järgi väidetavasse tantsukooli kohale jõudsime, leidsime ainult halli betoonseina ning trellidega kinnilöödud ukse. Polnud väga rauakangutamistuju, nii et otsustasime lähitulevikus mõnele teisele kursusele minna ning seekord veetsime tantsimise asemel kolm tundi hoopis ühes kohvikus hispaania keeles juttu ajades ja kohvi juues. Esimesed pool tundi oli ikka väga raske soravalt suhelda, ent kui lõpuks hoo sisse saime, jutustasime kõik jutud ja kogu eluloo maha. See oli ka esimene kord, kui suutsin kellegagi suhelda veidi kõrgemal tasemel kui et „minu nimi on Liisa ja ma olen eestlane ja bla-bla-bla“. Ega keeleliselt soravaks see vestlus ka kolme tunni möödudes ei muutunud, aga enesekindlus rääkimisel kasvas kõvasti. Tuletan meelde, et Demi näol oli tegu mitte-hispaanlasega, kellega oli märgatavalt kergem rääkida kui siinsete kohalikega. (Vaimusähvatus! Mõtlesin just välja kohmaka mutatsiooni äraleierdatud vanasõnast „kaks pead on ikka kaks pead“, nimelt: „kaks lolli on ikka parem kui üks tark ja üks loll“. Kas pole ma mitte geniaalne?! )
Ent nüüd minu jaoks kõige rõõmustavam uudis (see, mis mu emotsioonid üle ääre keema pani): lõpuks tagasi koju jõudes ning mailboxi kiigates leidsin e-maili oma vanalt kirjastajalt, kes saatis mulle tööd!!! Selle uudise peale kargasin ma (vähemalt) viis minutit korteris suurest rõõmust ringi ning kallistasin kõiki, kes mulle tee peale ette jäid. Saadetud tekst on loomulikult intellektuaalselt palju stimuleerivam kui idiootsete noortesarjade subtiitrid, mille tõlkimisega kevadel tegelesin (kuigi jah, ka sealt saadud kogemus on ikkagi hea!) ning seega olen praegu ülimotiveeritud seda tööd tegema – ja hästi tegema! Nii et sel nädalal – ei mingeid fiestasid, ei mingeid chupitosid-sangriasid-tintodeveranosid, vaid annan endast parima, et võimalikult hea tõlge produtseerida.
PS! Kallistused mu kõige vanemale sõbrale, kes Sa minuga eile õhtul üle pika aja uuesti ühendust võtsid! Lahe oli tunda, et meievaheline telepaatia pole kusagile kadunud ning et saame ka praegu rääkida sama vabalt nagu neil pikkadel pidžaamaõhtutel viiendas klassis ;) Tõestasid mulle seda, et ilusad mälestused võivad üle elada ka aastatepikkuse mittesuhtlemise ning kunagi pole hilja vanu suhteid üles soojendada. My coyote forever!
Praegu keevad üleüldse igasugused head emotsioonid totaalselt üle ääre, aga üritan hoida oma sõrmi suurest erutusest värisemast ning proovin kirjutada rahulikult oma tagasihoidlikust nädalavahetusest.
Reede õhtul oli siis esimene ametlik pidu kõigile erasmuslastele, kus üks pool rahvast olid poolakad (jutt, et kollane rass vallutab maailma on täielik jamps – hoopis poolakad on need, keda iga riigi väikelinna klubidest leida võib!) ning teine pool itaallased. Siiski leidus ka mõningaid üksikuid hispaanlasi, kes olid põnevaid välismaa elukaid uudistama tulnud ning minu suureks rõõmuks ka kaks lätlast, mõlemad inglise filoloogid, kellele ei pidanud esimese asjana seletama hakkama, mis imelik asi see Estonia küll on. Peo tegi eriti lõbusaks see, et sangriat müüdi ühe euro eest ning peale selle toimus veel üks vahva mäng, mille „auhinnaks“ oli tasuta chupito ehk shot mingit kangemat kraami. Nimelt sai igaüks endale sildi nimega, keda ta sel õhtul esindab (nt Marge Simpson) ning ta pidi klubirahva seast leidma oma partneri (nt kellegi, kes oli Homer Simpson), temaga sõbraks saama ning siis koos baarileti äärde minema ning oma tasuta napsu kätte nõudma. Mina olin niisiis „Lilo“ ning minu partneriks juhtus olema väga-väga armas kreeklanna „Stitch“. Muidu oli pidu nagu pidu ikka, seekord paraku uusi huvitavaid tantse ei õppinud ning aeg möödus pigem uute inimestega vesteldes. Avastasin ka seda, kui kerge on rääkida hispaania keeles mitte-hispaanlastega: inimestega, kes ei räpi - nagu Triin ütleks - sulle megakiirusel Lõuna-Hispaania dialektis joru ette, vaid kes räägivad rahulikult, aeglaselt ja hääldavad kõik sõnad otsast lõpuni välja. Mis nii viga hispaania keeles suhelda!
Laupäeva hommikul tegime korteris suurpuhastuse, mina käisin pärastlõunal jooksmas ning läksin õhtul varakult magama. Peab tunnistama, et kogu see võõrkeeltes suhtlemine ning pidevalt uute inimestega kohtumine võtab omajagu energiat, nii et laupäeva õhtuks oli mul kõikvõimalikest uutest-põnevatest seiklustest täielikult kopp ees ning tahtsin ühe õhtu lihtsalt rahulikult üksi veeta ning mitte midagi teha. See osutus väga õigeks otsuseks, sest juba järgmisel päeval tundsin, et patareid said tõepoolest täis laetud ning olin nüüd jälle sotsiaalseks eluks ning igasuguste keelebarjääride murdmiseks valmis.
Pühapäeva hommiku veetsin Dan Browni uut raamatut lugedes - lihtsalt sellepärast, et see on ainuke raamat, mis meil siin korteris üldse on ning kuna Triin oli oma hispaanlastest sõpradega kusagil maal, siis napsasin selle paariks tunniks endale. Üks inglise kirjandusprofessor ütles kunagi, et Dan Brown on suurepärane jutuvestja ning täiesti kohutav kirjanik, ning nüüd - esimest korda D. B. loomingut inglise keeles lugedes – saan professori pointile sajaprotsendiliselt pihta. Seejärel pidasime Stefania, Melanie ja Martinaga, kes on saanud meie igapäevaseks külaliseks, maha pika-mõnusa lõunasöögi. Õhtul oli plaan minna oma uue itaallasest sõbra Demiga salsakursusele, ent kui kaardi järgi väidetavasse tantsukooli kohale jõudsime, leidsime ainult halli betoonseina ning trellidega kinnilöödud ukse. Polnud väga rauakangutamistuju, nii et otsustasime lähitulevikus mõnele teisele kursusele minna ning seekord veetsime tantsimise asemel kolm tundi hoopis ühes kohvikus hispaania keeles juttu ajades ja kohvi juues. Esimesed pool tundi oli ikka väga raske soravalt suhelda, ent kui lõpuks hoo sisse saime, jutustasime kõik jutud ja kogu eluloo maha. See oli ka esimene kord, kui suutsin kellegagi suhelda veidi kõrgemal tasemel kui et „minu nimi on Liisa ja ma olen eestlane ja bla-bla-bla“. Ega keeleliselt soravaks see vestlus ka kolme tunni möödudes ei muutunud, aga enesekindlus rääkimisel kasvas kõvasti. Tuletan meelde, et Demi näol oli tegu mitte-hispaanlasega, kellega oli märgatavalt kergem rääkida kui siinsete kohalikega. (Vaimusähvatus! Mõtlesin just välja kohmaka mutatsiooni äraleierdatud vanasõnast „kaks pead on ikka kaks pead“, nimelt: „kaks lolli on ikka parem kui üks tark ja üks loll“. Kas pole ma mitte geniaalne?! )
Ent nüüd minu jaoks kõige rõõmustavam uudis (see, mis mu emotsioonid üle ääre keema pani): lõpuks tagasi koju jõudes ning mailboxi kiigates leidsin e-maili oma vanalt kirjastajalt, kes saatis mulle tööd!!! Selle uudise peale kargasin ma (vähemalt) viis minutit korteris suurest rõõmust ringi ning kallistasin kõiki, kes mulle tee peale ette jäid. Saadetud tekst on loomulikult intellektuaalselt palju stimuleerivam kui idiootsete noortesarjade subtiitrid, mille tõlkimisega kevadel tegelesin (kuigi jah, ka sealt saadud kogemus on ikkagi hea!) ning seega olen praegu ülimotiveeritud seda tööd tegema – ja hästi tegema! Nii et sel nädalal – ei mingeid fiestasid, ei mingeid chupitosid-sangriasid-tintodeveranosid, vaid annan endast parima, et võimalikult hea tõlge produtseerida.
PS! Kallistused mu kõige vanemale sõbrale, kes Sa minuga eile õhtul üle pika aja uuesti ühendust võtsid! Lahe oli tunda, et meievaheline telepaatia pole kusagile kadunud ning et saame ka praegu rääkida sama vabalt nagu neil pikkadel pidžaamaõhtutel viiendas klassis ;) Tõestasid mulle seda, et ilusad mälestused võivad üle elada ka aastatepikkuse mittesuhtlemise ning kunagi pole hilja vanu suhteid üles soojendada. My coyote forever!
reede, september 25, 2009
tüüpiline neljapäev (ehk siis jälle Sal y Pimientas)
Ma sattusin – täiesti kogemata - kõige ägedama õppejõu tundi ever! Tegelikult vedasin end eile õhtul kell 18.30 kooli hoopis selleks, et minna oma esimesse kirjandusloengusse, ent tuli välja, et see jäi ära. Kuid kuna olin pärast niigi üliväsitavat päeva kulutanud 40 minutit kooli kõmpimiseks, mõtlesin, et lihtsalt tagasi koju ronimise (sõna otses mõttes) asemel võiksin seal olles siis midagi kasulikku teha. Teadsin, et Triinul ja Annil algas samal ajal samuti üks inglise keele seminar, mille nad lihtsalt oma keeleoskuste arendamiseks võtsid ning otsustasin nendega seal ühineda. Õppejõud oli päris ehtne inglane (vau!) Elizabeth Adams ("Call me Libby, cause I might not react to Elizabeth"), kes välimuselt meenutab TÜ ameerika kirjanduse õppejõudu Reet Soola, ehk siis selline ekstravagantne vanamutt selle sõnapaari kõige vingemas tähenduses. Esimest korda elus mõtlesin seda õppejõudu jälgides, et tahan ise ka inglise keele õpetajaks saada ning sama ägedalt õpetada nagu tema (seni polnud õpetajakarjäär mu esimeste valikute hulgas olnud). Kuigi selle aine ametlik nimi on „Inglise keel edasijõudnutele“, siis aine ise kui selline oli minu jaoks ikka täielik naljanumber. Tunni alguses saime lehe, mille pidime järgmiseks korraks ära täitma ning toon siinkohal mõned näited küsimustest:
1)How are you feeling at the beginning of this new academic year (6 adjectives)
2)How do you feel when someone speaks English to you?
3)Do you ever read in English for pleasure?
4)Do you ever watch English speaking films in original version?
5)When you have to write something in English do you just start writing or do you write it in Spanish first?
6)When you have to say something in English do you say it spontaneously or do you plan what you are going to say first?
7)....
Peale selle peame veel kirjutama 150 sõnalise jutu oma hobidest ja iseloomujoontest.
Kordan: inglise keel edasijõudnutele!
Ilmselt on ta siis arvestanud, et sellise tasemega tudengitega on tal siin tegu (peale selle olime meie eestlased veel ainukesed, kes julgesid terve tunni jooksul suud lahti teha), aga ega see ei teinud õppejõudu ennast vähem huvitavaks. Ma pigem jälgisin tema ülimõnusat õpetamismaneeri ning lausa sulasin, kui sain üle pika aja esimest korda nautida tõeliselt kaunist briti aktsenti. Pärast tundi tuli välja, et mrs Libby oli see aasta Eestis käinud ning tunneb väga hästi Krista Vogelbergi ning Enn Veldit (see informatsioon siis filoloogidele. Kellele need nimed võõrad, siis need on meie lektorid Tartu ülikoolis) ning üleüldse oli ta Tartust ülisuures vaimustuses. Ma pole veel päris kindel, kas mul on mõtet seda ainet võtta, ent samas tuleks see võib-olla kas või selles mõttes kasuks, et saaks vähemalt korra nädalas ennast motiveerida väga korralikku inglise keelt rääkima ning samal ajal ka kuulata väga korralikku inglise keelt. Peale selle ei teeks head suhted inglasest õppejõuga ka mu tulevikuplaanidele kuidagi kahju.
Koolist koju jõudnud, avastasime oma rõõmsaks üllatuseks, et Melanie on juba õhtusöögi tegemisega alustanud. Enne söömist jõudsin aga veel osta piletid Inglismaale (13-22 november – London, here I come again!) ning paanitseda selle üle, kuidas raha kogu aeg küll niiiiiiiiiii ruttu otsa saab! Aga no pasa nada, nagu hispaanlased selle peale ütleksid - milleks siis veel kulutada, kui mitte reisimiseks. Pärast mõnusat pajarooga sättisime end tšikkidega valmis ning asusime islandlaste Gütbjörgi ja Dadi (mul pole õrna aimugi, kas nende nimed kirjutatakse tegelikult ka nii, aga loodame!) poole teele, kus meid ootasid juba peale pererahva veel Alejandro, Christian, Martina, Carina ja Michael. Sinna jõudes ei suutnud ma ära imestada, kui nunnu üks korter olla võib, ent hiljem tuli välja, et sellel nunnundusel on ka päris krõbe hind. Sel õhtul saime igatahes teada, et Dadi on maailma parim peremees, sest oli valmis meisterdanud mõnusad mojitod ning peale selle veel ülihea mitmekihilise magustoidu vaniljekreemist ja vaarika toormoosist. Rääkimata mõnusast islandi muusikast ja küünlavalgusest. Mmm... huvitav, kas võib neile täna uuesti külla minna? Jõudsime paar tundi kokteilitada, aga siis oli aeg juba (jälle) Sal y Pimientasse minna, et ära kasutada kõik need tasuta jookide lipikud, mis mulle aja jooksul kogunenud on. Paraku jõudsin seal juua ainult kaks sangriat ning lipikuid jäi ülegi, aga ega see ka meie viimaseks peoks ei jäänud! (Kuigi oleks üsna tark peale Soola ja Pipra ka mõningaid teisi vürtsikaid lokaale külastama hakata.) Millegipärast jäi eilsest õhtust eriti eredalt meelde see, kuidas me kaheksa tüdrukuga kooris üürgasime täiest kõrist kaasa laulda maailma kõigi naiste lemmiklaulu „It's raining men!“ ning ka seik, kui Yao helistas, et turvamehed ei lase teda kaasatoodud hiiglasliku napsuvaruga kluppi sisse ning nüüd on meil vaja aidata tal kogu kraam kähku ära tarbida. Head sõbrad nagu me oleme, ei jätnud me teda selles osas sugugi hätta. Samal ajal üritas Martina meile mingit põnevat nalja rääkida, aga keegi ei saanud aru, kas nali oli tüdrukust (she), lambast (sheep), laevast (ship) või krõpsudest (chips). Tagasi sisse minnes kargasime Carina, Gütbjörgi, Alejandro, Michaeli ja Dadiga mingit kankaani tantsida ning mõtlesime igasugu põnevaid enneolematuid tantsuliigutusi välja (loe: väga tobedaid) ning meil oli lõbus. Mingi hetk aga kadus islandi paar koju (magama, jahmmm) ning hispaania tšikid avastasid, et klubis on (kuumad?) saksa ja šveitsi poisid ning pärast seda me oma sõpru enam väga palju ei näinud. Korraks tekkis mul veel mõte järgmisesse klubisse edasi minna, aga kuna ma Triinu ja Anni kätte ei saanud, siis mõtlesin, et päris hea plaan on koju magama ka minna. Aga et kokkuvõttes võiks öelda, et päris vahva õhtu oli.
Praegu lõpetasime just Triinuga hommikusöögi (kell on 15:03) ning hakkan nüüd vaikselt seda Elizabeth Adamsi antud kodutööd tegema (kui ikka oskan!). Täna õhtul on vist mingi ametlik erasmuslaste tervituspidu ning kui hästi läheb, siis õnnestub pühapäeval salsakursusele minna.
1)How are you feeling at the beginning of this new academic year (6 adjectives)
2)How do you feel when someone speaks English to you?
3)Do you ever read in English for pleasure?
4)Do you ever watch English speaking films in original version?
5)When you have to write something in English do you just start writing or do you write it in Spanish first?
6)When you have to say something in English do you say it spontaneously or do you plan what you are going to say first?
7)....
Peale selle peame veel kirjutama 150 sõnalise jutu oma hobidest ja iseloomujoontest.
Kordan: inglise keel edasijõudnutele!
Ilmselt on ta siis arvestanud, et sellise tasemega tudengitega on tal siin tegu (peale selle olime meie eestlased veel ainukesed, kes julgesid terve tunni jooksul suud lahti teha), aga ega see ei teinud õppejõudu ennast vähem huvitavaks. Ma pigem jälgisin tema ülimõnusat õpetamismaneeri ning lausa sulasin, kui sain üle pika aja esimest korda nautida tõeliselt kaunist briti aktsenti. Pärast tundi tuli välja, et mrs Libby oli see aasta Eestis käinud ning tunneb väga hästi Krista Vogelbergi ning Enn Veldit (see informatsioon siis filoloogidele. Kellele need nimed võõrad, siis need on meie lektorid Tartu ülikoolis) ning üleüldse oli ta Tartust ülisuures vaimustuses. Ma pole veel päris kindel, kas mul on mõtet seda ainet võtta, ent samas tuleks see võib-olla kas või selles mõttes kasuks, et saaks vähemalt korra nädalas ennast motiveerida väga korralikku inglise keelt rääkima ning samal ajal ka kuulata väga korralikku inglise keelt. Peale selle ei teeks head suhted inglasest õppejõuga ka mu tulevikuplaanidele kuidagi kahju.
Koolist koju jõudnud, avastasime oma rõõmsaks üllatuseks, et Melanie on juba õhtusöögi tegemisega alustanud. Enne söömist jõudsin aga veel osta piletid Inglismaale (13-22 november – London, here I come again!) ning paanitseda selle üle, kuidas raha kogu aeg küll niiiiiiiiiii ruttu otsa saab! Aga no pasa nada, nagu hispaanlased selle peale ütleksid - milleks siis veel kulutada, kui mitte reisimiseks. Pärast mõnusat pajarooga sättisime end tšikkidega valmis ning asusime islandlaste Gütbjörgi ja Dadi (mul pole õrna aimugi, kas nende nimed kirjutatakse tegelikult ka nii, aga loodame!) poole teele, kus meid ootasid juba peale pererahva veel Alejandro, Christian, Martina, Carina ja Michael. Sinna jõudes ei suutnud ma ära imestada, kui nunnu üks korter olla võib, ent hiljem tuli välja, et sellel nunnundusel on ka päris krõbe hind. Sel õhtul saime igatahes teada, et Dadi on maailma parim peremees, sest oli valmis meisterdanud mõnusad mojitod ning peale selle veel ülihea mitmekihilise magustoidu vaniljekreemist ja vaarika toormoosist. Rääkimata mõnusast islandi muusikast ja küünlavalgusest. Mmm... huvitav, kas võib neile täna uuesti külla minna? Jõudsime paar tundi kokteilitada, aga siis oli aeg juba (jälle) Sal y Pimientasse minna, et ära kasutada kõik need tasuta jookide lipikud, mis mulle aja jooksul kogunenud on. Paraku jõudsin seal juua ainult kaks sangriat ning lipikuid jäi ülegi, aga ega see ka meie viimaseks peoks ei jäänud! (Kuigi oleks üsna tark peale Soola ja Pipra ka mõningaid teisi vürtsikaid lokaale külastama hakata.) Millegipärast jäi eilsest õhtust eriti eredalt meelde see, kuidas me kaheksa tüdrukuga kooris üürgasime täiest kõrist kaasa laulda maailma kõigi naiste lemmiklaulu „It's raining men!“ ning ka seik, kui Yao helistas, et turvamehed ei lase teda kaasatoodud hiiglasliku napsuvaruga kluppi sisse ning nüüd on meil vaja aidata tal kogu kraam kähku ära tarbida. Head sõbrad nagu me oleme, ei jätnud me teda selles osas sugugi hätta. Samal ajal üritas Martina meile mingit põnevat nalja rääkida, aga keegi ei saanud aru, kas nali oli tüdrukust (she), lambast (sheep), laevast (ship) või krõpsudest (chips). Tagasi sisse minnes kargasime Carina, Gütbjörgi, Alejandro, Michaeli ja Dadiga mingit kankaani tantsida ning mõtlesime igasugu põnevaid enneolematuid tantsuliigutusi välja (loe: väga tobedaid) ning meil oli lõbus. Mingi hetk aga kadus islandi paar koju (magama, jahmmm) ning hispaania tšikid avastasid, et klubis on (kuumad?) saksa ja šveitsi poisid ning pärast seda me oma sõpru enam väga palju ei näinud. Korraks tekkis mul veel mõte järgmisesse klubisse edasi minna, aga kuna ma Triinu ja Anni kätte ei saanud, siis mõtlesin, et päris hea plaan on koju magama ka minna. Aga et kokkuvõttes võiks öelda, et päris vahva õhtu oli.
Praegu lõpetasime just Triinuga hommikusöögi (kell on 15:03) ning hakkan nüüd vaikselt seda Elizabeth Adamsi antud kodutööd tegema (kui ikka oskan!). Täna õhtul on vist mingi ametlik erasmuslaste tervituspidu ning kui hästi läheb, siis õnnestub pühapäeval salsakursusele minna.
neljapäev, september 24, 2009
kolmapäev, september 23, 2009
suvi tuli tagasi
Lõpuks ometi on Jaén aru saanud, kus kohas ta geograafiliselt asub ning see nädal on möödunud mõnusas 27-30 kraadises soojuses. Kuni oktoobrini peaks elavhõbe termomeetris vähemalt kusagil 25 kraadi ümbruses voolama, nii et mantli- ja saapaostu võib rahuga edasi lükata. Tänu mõnusale ilmale pole mul nüüd enam mingit ettekäänet mitte jooksmas ka käia, nii et täna laen oma mp3 mängija verivärskeid patareisid täis (jah, olen ajast maha jäänud, mul polegi veel iPodi!) ja teen staadionil mõned ringid. Aga seda hiljem.
Praegu lõpetasin just oma kunstiajalookonspekti tõlkimise. Loengus on suht raske millestki üldse aru saada, aga õnneks kasutab õppejõud ka Powerpointi, nii et minu eilne loengutegevus koosneski esitluse pealt kõikide asjade mahakirjutamisest, mille ma siis praegu ära tõlkisin. Kõige hullem kusjuures polnudki, oli ainult umbes 20 sõna vaja järele vaadata ning siis loksus kõik muu ka väga loogiliselt paika. Homme on mul ka esimene ingliskeelne loeng, nii et saan siis Hispaania ülikooli inglise keele taseme ka järele vaadata. Aine iseenesest tõotab tulla huvitav, kuna katab inglise kirjanduse alates Alexander Pope'ist ja tema kaasaegsetest kuni kahekümnenda sajandini. Samas ei kujuta ette, kuidas on võimalik 400 aastat kirjandust ühe semestriga kokku võtta, aga eks ole näha. Inglismaa ja inglise kirjandus ja inglise kunst on just midagi sellist, millest olen viimastel päevadel väga palju mõelnud. Minu elevusele ja unistustele Inglismaal elamisest lisas täna õli tulle Väike Valge Varblane, kellel on sarnased tulevikuplaanid. Hea on teada, et on mõttekaaslasi ning koos on plaanide tegemine ikka kuidagi kindlam kui päris üksinda. Eriti veel kui on lootust koos Mõttekaaslasega Londonis korterit üürida! Olen alati eelistanud utoopilisi unistusi ja kaugete plaanide tegemist kategoorilisele hetkeselamisele ning seisukohale, et etteplaneerimine on kas ohtlik või siis lihtsalt mõttetu. Mis mõtet on siis üldse praegugi midagi teha, kui pole mingit positiivset sihti, mille poole liikuda. Mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, polegi vast kõige olulisem. Kui kõik läheb halvasti, siis tegelikult midagi läheb ikkagi hästi. Järgmine aasta pean muidugi Eestisse tagasi minema ning ülikooli seal ära lõpetama, aga karta on, et järgmiseks sihtkohaks saab just nimelt London.
Aga tagasi Hispaaniasse. Eile käisin siin esimest korda kinos. Filmiks oli „Malditos Bastardos“ („Inglourious Basterds“), mida olin tahtnud juba Eestis vaatama minna, aga tookord see ei õnnestunud. Väga hea film oli, aga kardan, et pean selle uuesti inglise keeles üle vaatama. Suht imelik oli kuulata hispaania keeles rääkivat Brad Pitti. Eelistan ikkagi originaali :) Pärast kino läksime Triinuga Martina juurde, kus olid juba kohad sisse võtnud Stefania, Melanie ja Christian. Martina elab ühes boheemlaskorteris, mis on minu meelest jumalast tšill, nii et ma ei saa aru, miks Martina selle kallal kogu aeg vingub. Eks teda häirib see, et tema korterikaaslased on maniakaalsed ahelsuitsetajad, nii et läbi paksu suitsu on suht raske näha, kus mis on, aga korterit ennast see minu meelest koledamaks ei tee. Üks tema korterikaaslastest töötab aga jäätisepoes ning tõi meile igasugu mõnusaid jäätiseid maitsta, nii et tänu sellele andestasin mina suitsetamise sedamaid! Mingi hetk sadasid sinna sisse ka kaks hispaania kutti – üks pikkade mustade juuste ning mustade kõrvarõngastega metallistivälimusega tüüp ning teine rastapatside ja triibulise kampsuniga hipi. Kuulasime hispaania etnorokki, mängisime kaarte ja mina üritasin kogu selle suitsu sees normaalset hingamist jätkata. Christian soovitas hispaanlastel rääkida aeglasemalt ja ilma andaluusia aktsendita (siin Jaénis, nagu kogu Andaluusiaski, jätavad nad sõnade lõpust s-tähe ära ja nende "e" olevat rohkem kinnisem kui mujal, aga mina sellel väga vahet ei oska teha), mille peale püüdlikud noormehed üritasid meiega rääkida nagu lasteaialastega. See oli muidugi väga tore, sest niimoodi saime enamikust jutust aru ka.
Lõpuks kodu poole asutades õnnestus meil Stefaniaga ära eksida! Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest Martina elab siit umbes viie minuti tee kaugusel, aga meie tulime koju oma pool tundi. Vähemalt eksisime ära kusagil rikkurite kandis, nii et saime imetleda ilusaid maju ja aedasid ning lõpuks leidsime ikka õige tee üles ka.
Täna oli koolist vaba päev, nii et veetsin hommikupooliku linnast sünnipäevakaarti otsides. Täitsa lõpp, aga siin ei müüda lihtsalt KUSAGIL sünnipäevakaarte. Ühes suures kaubanduskeskuses mõned olid, aga need olid ka ainult lastele mõeldud, nii et lõpuks otsustasin osta üldse postkaardi. Seekord leidsin ka koha, kust marke osta, nii et loodan, et see jõuab õigeaegselt sünnipäevalapseni.
Praegu lõpetasin just oma kunstiajalookonspekti tõlkimise. Loengus on suht raske millestki üldse aru saada, aga õnneks kasutab õppejõud ka Powerpointi, nii et minu eilne loengutegevus koosneski esitluse pealt kõikide asjade mahakirjutamisest, mille ma siis praegu ära tõlkisin. Kõige hullem kusjuures polnudki, oli ainult umbes 20 sõna vaja järele vaadata ning siis loksus kõik muu ka väga loogiliselt paika. Homme on mul ka esimene ingliskeelne loeng, nii et saan siis Hispaania ülikooli inglise keele taseme ka järele vaadata. Aine iseenesest tõotab tulla huvitav, kuna katab inglise kirjanduse alates Alexander Pope'ist ja tema kaasaegsetest kuni kahekümnenda sajandini. Samas ei kujuta ette, kuidas on võimalik 400 aastat kirjandust ühe semestriga kokku võtta, aga eks ole näha. Inglismaa ja inglise kirjandus ja inglise kunst on just midagi sellist, millest olen viimastel päevadel väga palju mõelnud. Minu elevusele ja unistustele Inglismaal elamisest lisas täna õli tulle Väike Valge Varblane, kellel on sarnased tulevikuplaanid. Hea on teada, et on mõttekaaslasi ning koos on plaanide tegemine ikka kuidagi kindlam kui päris üksinda. Eriti veel kui on lootust koos Mõttekaaslasega Londonis korterit üürida! Olen alati eelistanud utoopilisi unistusi ja kaugete plaanide tegemist kategoorilisele hetkeselamisele ning seisukohale, et etteplaneerimine on kas ohtlik või siis lihtsalt mõttetu. Mis mõtet on siis üldse praegugi midagi teha, kui pole mingit positiivset sihti, mille poole liikuda. Mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, polegi vast kõige olulisem. Kui kõik läheb halvasti, siis tegelikult midagi läheb ikkagi hästi. Järgmine aasta pean muidugi Eestisse tagasi minema ning ülikooli seal ära lõpetama, aga karta on, et järgmiseks sihtkohaks saab just nimelt London.
Aga tagasi Hispaaniasse. Eile käisin siin esimest korda kinos. Filmiks oli „Malditos Bastardos“ („Inglourious Basterds“), mida olin tahtnud juba Eestis vaatama minna, aga tookord see ei õnnestunud. Väga hea film oli, aga kardan, et pean selle uuesti inglise keeles üle vaatama. Suht imelik oli kuulata hispaania keeles rääkivat Brad Pitti. Eelistan ikkagi originaali :) Pärast kino läksime Triinuga Martina juurde, kus olid juba kohad sisse võtnud Stefania, Melanie ja Christian. Martina elab ühes boheemlaskorteris, mis on minu meelest jumalast tšill, nii et ma ei saa aru, miks Martina selle kallal kogu aeg vingub. Eks teda häirib see, et tema korterikaaslased on maniakaalsed ahelsuitsetajad, nii et läbi paksu suitsu on suht raske näha, kus mis on, aga korterit ennast see minu meelest koledamaks ei tee. Üks tema korterikaaslastest töötab aga jäätisepoes ning tõi meile igasugu mõnusaid jäätiseid maitsta, nii et tänu sellele andestasin mina suitsetamise sedamaid! Mingi hetk sadasid sinna sisse ka kaks hispaania kutti – üks pikkade mustade juuste ning mustade kõrvarõngastega metallistivälimusega tüüp ning teine rastapatside ja triibulise kampsuniga hipi. Kuulasime hispaania etnorokki, mängisime kaarte ja mina üritasin kogu selle suitsu sees normaalset hingamist jätkata. Christian soovitas hispaanlastel rääkida aeglasemalt ja ilma andaluusia aktsendita (siin Jaénis, nagu kogu Andaluusiaski, jätavad nad sõnade lõpust s-tähe ära ja nende "e" olevat rohkem kinnisem kui mujal, aga mina sellel väga vahet ei oska teha), mille peale püüdlikud noormehed üritasid meiega rääkida nagu lasteaialastega. See oli muidugi väga tore, sest niimoodi saime enamikust jutust aru ka.
Lõpuks kodu poole asutades õnnestus meil Stefaniaga ära eksida! Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest Martina elab siit umbes viie minuti tee kaugusel, aga meie tulime koju oma pool tundi. Vähemalt eksisime ära kusagil rikkurite kandis, nii et saime imetleda ilusaid maju ja aedasid ning lõpuks leidsime ikka õige tee üles ka.
Täna oli koolist vaba päev, nii et veetsin hommikupooliku linnast sünnipäevakaarti otsides. Täitsa lõpp, aga siin ei müüda lihtsalt KUSAGIL sünnipäevakaarte. Ühes suures kaubanduskeskuses mõned olid, aga need olid ka ainult lastele mõeldud, nii et lõpuks otsustasin osta üldse postkaardi. Seekord leidsin ka koha, kust marke osta, nii et loodan, et see jõuab õigeaegselt sünnipäevalapseni.
esmaspäev, september 21, 2009
hispaaniakeelne päev
Mu aju kärssab! Liiga palju hispaaniakeelset mõtlemist ühe päeva jaoks. Ja samas nii lahe!
Entonces... Hommikul oli meil hispaania keele "lihtne test", nagu Sergio ikka tundides tavatses öelda. See pisike tunnikontroll aga osutus muidugi 7-leheküljeliseks eksamiks. Midagi liiga hullu küll polnud, aga olin lootnud midagi kergemat. Tulemused peaksime kolmapäeval teada saama ning eks siis ole näha, kas ma olen mingile algtasandile jõudnud või mitte.
Kohe pärast eksamit jooksin oma esimesse (hispaaniakeelsesse) loengusse - Historia del Arte Medieval. Selleks oli campusest kõigepealt vaja üles leida õige maja ning majast õige korrus ja õigelt korruselt õige auditoorium. Mul läks kõige selle jaoks vaja kolme inimese abi ja juhiseid, et lõpuks sihtkohta jõuda. Hiilisin tagasihoidlikult kusagile viimasesse ritta ning jäin auditooriumisse kogunenud rahvast uudistama. Seal oli imelikult palju vanu inimesi - kohe tõesti, ikka päris hallide peade ja paksude prilliklaasidega vanaemasid ja vanaisasid, ent õnneks oli ka piisavalt palju noori nende seas, nii et ma ennast väga vales kohas ikka ei tundnud. Varsti tuli õppejõud klassi ning esimese asjana pidi iga üks ütlema, kes ta on ja miks ta tahab keskaja kunstiajalugu õppida. Sellest selgus, et kohal oli päris põnev seltskond. Kes oli fotograaf, kes arheoloog, kes arhitektuurihuviline... Paljud töötasid juba mingil visuaalse kunstiga seotud alal ning tahtsid end lihtsalt ka kunstiajaloos harida. Palju oli ka selliseid, kes ütlesid, et neile lihtsalt meeldib, mis tegelikult peakski olema iga tudengi kõige õigem vastus küsimusele "Miks sa seda õpid?" Kui minu kord tuli, vuristasin oma jutu ette ning sain õppejõu käest komplimendi oma muy bien hispaania keele kohta. See on muidugi väga halb, sest nüüd ta arvab, et ma oskan hispaania keeles rääkida, kirjutada, lugeda ning et saan kõigest üleüldse superhästi aru. Midagi muud väga põnevat loengus ei toimunud, lugesime mingit teksti, millest ma üldse mitte midagi aru ei saanud ning paanitsesin selle üle, kuidas ma üldse praktikumides akadeemilises registris kaasa rääkida suudan jms. Pärast loengut rääkisin natuke veel õppejõuga ning kuna ta on selline lahe kutt ning oli igati julgustav minu kahtluste suhtes, kas ma ikka hakkama saan, siis arvan, et hakkan seal loengus edaspidi ikka käima küll.
Pärast loengut läksin jälle oma dokumente jahtima. International Relations Office'ist on mind kolm nädalat iga päev minema saadetud, öeldes, et mu dokumendid on kas kadunud või pole jõutud veel õigeid allkirju panna või mida iganes. Läksin siis täna lõpuks otse oma akadeemilise koordinaatoriga rääkima, kes ütles, et tema andis allkirja juba septembri alguses ning et minu ainete ja õppekavaga on kõik korras. Kui tagasi IRO'sse läksin, siis saadeti mind sealt (otseloomulikult) minema, sest neil hakkas juba siesta ning kästi mul homme kell 9 tagasi tulla. No tore on. Tahaks oma dokumendid lõpuks korda saada, tahaks saada raamatukogu lugejakaardi, tahaks saada üliõpilaskaardi, tahaks saada Erasmuse kaardi ja kõik muud vajalikud paberid, et saada tudengitele määratud soodustusi ja nautida muid üliõpilasprivileege.
Jõudnud koju, pidasin maha kaks otsast lõpuni hispaaniakeelset msni-vestlust oma hispaania sõpradega. MSNis on palju kergem rääkida, kui näost näkku, sest siis on natuke aega mõtelda ning kui mingit sõna ei tea, siis netisõnastikust saab paari sekundiga järgi vaadata (ning vastab tõele, et kui ise mingit sõna otsida ja järele vaadata, siis jääb see palju paremini meelde, kui see, kui õpetaja ette ütleb). Üritasin pärast seda väikese siesta pidada, aga kõikvõimalikud uued sõnad ja väljendid ja grammatilised vormid jooksid mu aju ühest poolest teise ning iga viie minuti tagant tuli vastupandamatu tahtmine sõnastik kätte võtta ning järele uurida, mis mis on. Oleks siis sellega asi lõppenud! Aga muidugi mitte... Õhtul sain veel kokku Manueliga, kellega üritasin ka hispaania keeles rääkida. Tema oskab inglise keelt sama hästi kui mina hispaania keelt, aga kahepeale ja kahe keele peale saime kuidagi teineteisest aru ning kokkuvõttes oli päris vahva. Kell kümme tundsin aga, et olen juba täiesti surnud, sest see pole ikka normaalne, et aju ühe päeva jooksul kogu aeg nii palju töötab :D (vähemalt mitte minu jaoks!) Aga keele omandamise mõttes oli see päev muidugi super ning loodan, et edaspidi hakkab selliseid aina rohkem ja rohkem tulema.
Entonces... Hommikul oli meil hispaania keele "lihtne test", nagu Sergio ikka tundides tavatses öelda. See pisike tunnikontroll aga osutus muidugi 7-leheküljeliseks eksamiks. Midagi liiga hullu küll polnud, aga olin lootnud midagi kergemat. Tulemused peaksime kolmapäeval teada saama ning eks siis ole näha, kas ma olen mingile algtasandile jõudnud või mitte.
Kohe pärast eksamit jooksin oma esimesse (hispaaniakeelsesse) loengusse - Historia del Arte Medieval. Selleks oli campusest kõigepealt vaja üles leida õige maja ning majast õige korrus ja õigelt korruselt õige auditoorium. Mul läks kõige selle jaoks vaja kolme inimese abi ja juhiseid, et lõpuks sihtkohta jõuda. Hiilisin tagasihoidlikult kusagile viimasesse ritta ning jäin auditooriumisse kogunenud rahvast uudistama. Seal oli imelikult palju vanu inimesi - kohe tõesti, ikka päris hallide peade ja paksude prilliklaasidega vanaemasid ja vanaisasid, ent õnneks oli ka piisavalt palju noori nende seas, nii et ma ennast väga vales kohas ikka ei tundnud. Varsti tuli õppejõud klassi ning esimese asjana pidi iga üks ütlema, kes ta on ja miks ta tahab keskaja kunstiajalugu õppida. Sellest selgus, et kohal oli päris põnev seltskond. Kes oli fotograaf, kes arheoloog, kes arhitektuurihuviline... Paljud töötasid juba mingil visuaalse kunstiga seotud alal ning tahtsid end lihtsalt ka kunstiajaloos harida. Palju oli ka selliseid, kes ütlesid, et neile lihtsalt meeldib, mis tegelikult peakski olema iga tudengi kõige õigem vastus küsimusele "Miks sa seda õpid?" Kui minu kord tuli, vuristasin oma jutu ette ning sain õppejõu käest komplimendi oma muy bien hispaania keele kohta. See on muidugi väga halb, sest nüüd ta arvab, et ma oskan hispaania keeles rääkida, kirjutada, lugeda ning et saan kõigest üleüldse superhästi aru. Midagi muud väga põnevat loengus ei toimunud, lugesime mingit teksti, millest ma üldse mitte midagi aru ei saanud ning paanitsesin selle üle, kuidas ma üldse praktikumides akadeemilises registris kaasa rääkida suudan jms. Pärast loengut rääkisin natuke veel õppejõuga ning kuna ta on selline lahe kutt ning oli igati julgustav minu kahtluste suhtes, kas ma ikka hakkama saan, siis arvan, et hakkan seal loengus edaspidi ikka käima küll.
Pärast loengut läksin jälle oma dokumente jahtima. International Relations Office'ist on mind kolm nädalat iga päev minema saadetud, öeldes, et mu dokumendid on kas kadunud või pole jõutud veel õigeid allkirju panna või mida iganes. Läksin siis täna lõpuks otse oma akadeemilise koordinaatoriga rääkima, kes ütles, et tema andis allkirja juba septembri alguses ning et minu ainete ja õppekavaga on kõik korras. Kui tagasi IRO'sse läksin, siis saadeti mind sealt (otseloomulikult) minema, sest neil hakkas juba siesta ning kästi mul homme kell 9 tagasi tulla. No tore on. Tahaks oma dokumendid lõpuks korda saada, tahaks saada raamatukogu lugejakaardi, tahaks saada üliõpilaskaardi, tahaks saada Erasmuse kaardi ja kõik muud vajalikud paberid, et saada tudengitele määratud soodustusi ja nautida muid üliõpilasprivileege.
Jõudnud koju, pidasin maha kaks otsast lõpuni hispaaniakeelset msni-vestlust oma hispaania sõpradega. MSNis on palju kergem rääkida, kui näost näkku, sest siis on natuke aega mõtelda ning kui mingit sõna ei tea, siis netisõnastikust saab paari sekundiga järgi vaadata (ning vastab tõele, et kui ise mingit sõna otsida ja järele vaadata, siis jääb see palju paremini meelde, kui see, kui õpetaja ette ütleb). Üritasin pärast seda väikese siesta pidada, aga kõikvõimalikud uued sõnad ja väljendid ja grammatilised vormid jooksid mu aju ühest poolest teise ning iga viie minuti tagant tuli vastupandamatu tahtmine sõnastik kätte võtta ning järele uurida, mis mis on. Oleks siis sellega asi lõppenud! Aga muidugi mitte... Õhtul sain veel kokku Manueliga, kellega üritasin ka hispaania keeles rääkida. Tema oskab inglise keelt sama hästi kui mina hispaania keelt, aga kahepeale ja kahe keele peale saime kuidagi teineteisest aru ning kokkuvõttes oli päris vahva. Kell kümme tundsin aga, et olen juba täiesti surnud, sest see pole ikka normaalne, et aju ühe päeva jooksul kogu aeg nii palju töötab :D (vähemalt mitte minu jaoks!) Aga keele omandamise mõttes oli see päev muidugi super ning loodan, et edaspidi hakkab selliseid aina rohkem ja rohkem tulema.
pühapäev, september 20, 2009
De puta madre!
Täiesti uskumatu, et oma esimesel vabal päeval üle kahe nädala tõusen ma ikka juba 9.30 üles ning ei suuda end kuidagi uuesti magama sundida. See hommikuti kell 7 ärkamine on mu ikka täitsa ära rikkunud. Kõik teised magavad ennast praegu alles mõnusalt eilsest peost välja ning ilmselt mõned inimesed alles hakkavad peolt koju minema ning mina istun juba elutoas, joon täiesti õudse maitsega kohvi (mitte et kohv ise siin Hispaanias kuidagi halvem oleks kui Eestis, asi on lihtsalt minus, kes ma ei oska üheski riigis endale joodavat kohvi teha) ja kuulan väljast kostvat liiklusmüra. Tundub, et taevas kisub juba pilviseks ära, nii et ka täna jääb vist jooksmine ära. No ei saa aru – ma tulin ju LÕUNA-Hispaaniasse ning siin on iga päev vihma sadanud! Mitte küll päris hommikust õhtuni, aga vähemalt korra päeva jooksul saab mingi lahmaka kaela. Ostsin enesekaitseks küll 8-eurose vihmavarju, aga sellega peab enne viis minutit maadlema, et see üldse avaneks ning pole mingi üllatus, et selle ajaga võib vihmasajus juba üsna märjaks saada. Peale selle ei tea siin kunagi, mida hommikul üldse selga panna, sest üks hetk võib täielik talv peale tulla ning järgmine hetk on jälle 25 kraadi sooja ja päike kõrvetab.
Neljapäeva õhtul oleks vihmasaju pärast väljaskäimine juba pea et ära jäänud, aga siis tuli meil oivaline mõte kutsuda kõik sõbrad hoopis siia, nii et me ise ei peaks jalga välja tõstmagi. Muide, meie juures elab praegu ajutiselt üks saksa tüdruk Melanie, kelle me päästsime linnast väljas asuvast 50 eurot per päev maksvast hostelist ning lubasime tal seni siin peatuda, kuni ta endale korteri leiab. Ta on meile vist jube tänulik selle eest, sest ta kogu aeg ainult peseb nõusid ja koristab ja on üldse väga abivalmis ja hakkaja tüdruk. Igaljuhul neljapäeva õhtul kogunesid siia siis vihmast tilkuvad keelekursuslased. Michael tõi külakostiks pudeli valget Hispaania veini ja kuulutas uhkelt, et see maksis lausa üle ühe euro, nii et ei tohiks kõige hullem olla. Veetsime väga mõnusa õhtupooliku meie pool ning kui vihm oli järele jäänud, läksime Sal y Pimientasse, kus mängis põhimõtteliselt täpselt sama muusika, mis eelmine reedegi, nii et tuleb välja, et Eesti ja Hispaania klubidel pole selles suhtes mingit suurt erinevust. Kuna aga rahvas klubis oli lahe, siis ei lasknud ma end sellest häirida. Samas juhtus seal ka selline sürr asi, et keegi hispaanlane ütles mulle, et teab ühte sõna eesti keeles: "Spasiba" (grrr!!) ning kelleltki sain ingliskeelse kirjakese küsimusega "Do you want to spend the night with me?" (No, thank you!). Aga hiljem kohtusin seal veel ühe väga-väga kihvti hispaanlaste seltskonnaga ja nende poolakast sõbra Sebastianiga ning Manuel ja tema sõbranna Magui õpetasid mind cha-cha-cha'd tantsima ja ostsid mulle õlut. Eelmine nädal salsa, see nädal cha-cha-cha - mis järgmiseks? Hispaanlastega rääkisin in Spanglish ning õppisin väga olulise uue väljendi: „De puta madre“, mille eestikeelne tõlge oleks vast „sitaks lahe!“ Igaljuhul pidu klubis oli „de puta madre“ ning kuigi ma olin plaaninud ainult tunnikese-kaks väljas olla, siis tutkit! Lõpuks jõudsin oma voodisse ikkagi alles pärast kella nelja (mis muidugi hispaania mõistes pole üldse midagi; Manuel ja ta sõbrad ei saanud kuidagi aru, kuidas on võimalik nii vara peolt ära minna ning kutsusid mind veel mingisse järgmisesse klubisse kaasa, aga jätsin seekord minemata).
Järgmine hommik, nagu arvata võib, oli väga unine. Triinuga kooli kõmpides korjasime tee pealt kaasa vähemalt sama unise Christiani, kes oli ka meiega eile peol olnud ning muljetasime terve koolitee õhtustest sündmustest. Kuna see oli meie viimane keelekursuse tund, siis oleks tegelikult tahtnud seal enam-vähem ärkvel olla, aga esimest korda nende kolme nädala jooksul ei jõudnud ma ära oodata, et tund läbi saaks ning just siis pidi Sergio 15 minutit üle õige aja minema. Lõpuks saime aga siiski minema ning läksime kogu eelmise õhtu peoseltskonnaga (või noh, nendega, kes olid suutnud hommikul ka kursusele tulla) ülikooli lähedal asuvasse kohvikusse hommikust sööma. Meie menüüsse kuulusid muidugi hamburgerid, tortillad ja muud rasvased road, nagu pärast piduõhtuid ikka. Samal õhtul pärast väga-väga-väga pikka siestat läksin Martinale külla. Jõime kohvi (mis oli väga maitsev) ja mina käisin Martina korterikaaslase koeraga pargis jalutamas. Mina ei kuulu nende inimeste hulka, kes naudivad üksinda jalutamist ning mul on selliseks asjaks alati mingit ettekäänet vaja ning koeraga minek oli piisavalt hea põhjus. Läksin samasse parki, kust olin oma teisel Hispaanias oldud päeval läbi põiganud ning mõtlesin, kui kaugel see päev praegu tundub olevat. Kas tõesti oli see ainult kolm nädalat tagasi? Tegin pargile mitu tiiru peale ning mõtlesin, kui ilus ja hea ja kodune siin olla on. Kui mina ja Koer jalutuskäigult tagasi jõudsime, oli Martina jõudnud duši all ära käia ja end valmis sättida ning siis oligi viimane aeg kesklinna poole minema hakata. Oli plaan (jällegi keelekursuslastega) kokku saada ja mõnes kohvikus istuda. Avastasime, et ühe väljaku peal toimus mingi möll ja laat. Mängis pooleksootiline Lähis-Ida stiilis muusika, lastele oli püsti pandud karussell, suurtele inimestele kebabi- ja vesipiibutelgid ning müüdi igasugu vidinaid ja kulinaid, nagu laatadel ikka. Väga kauaks me sinna uudistama aga ei jäänud ning kui kogu seltskond kohale oli jõudnud, suundusime kohvikusse coca-colat jooma (mõned jõid 1 või 2 klaasi õlut või Tinto de Veranot ka, aga kellelgi erilist alkoholiisu ei olnud). Vahva oli see, et esimest korda tuli meiega välja ka Togo kutt Yao, kellele sain oma Wikipediast ammutatud teadmistega muljet avaldada. Kui meil aga õues istudes lõpuks külm hakkas, läksime ühte pisikesse kohvikusse, kus mängis täpselt sama ska-muusika, mida me alati Pauli juures kuulanud oleme ning minu tungival nõudmisel jäime ülejäänud õhtuks sinna. Tellisin ühe klaasi punast veini ning rääkisime kõik hispaania keeles juttu. Poole kaheteistkümne paiku vajus juba enamik seltskonda laiali (koju magama), kuid mina läksin korra veel ühte järgmisesse baari oma uuele hispaania sõbrale Manuelile, kellega olin eile Sal y Pimientas tuttavaks saanud, tere ütlema. Ta oli seal aga oma kolme sõbrannaga, kes millegipärast minu kohalolekust eriti vaimustuses ei olnud (ei tea küll miks, ma olen ju nii lahe!) ning seega ei viitsinud ma seal eriti kaua passida ning leppisime Manueliga kokku, et lähme järgmisel nädalal tema ja ta eelmise õhtu klubiseltskonnaga kusagile kohvikusse tapasid sööma.
Õnneks sai sel ööl järmiseks päevaks normaalselt välja puhatud, sest hommikul algas meil bussiekskursioon Jaeni maakonna teistesse linnadesse Ubedasse ja Baezasse. Ubeda, peab tunnistama, mingit väga erilist muljet ei jätnud. Küll aga oli seal üks tähtis ja võimas kabel, väljast renessanss-, seest barokkstiilis, mille oli ehitanud üks rikas, aga mitte ülemklassi kuuluv mees, et näidata, et ta on võimsaim kõigist tolle aja Ubeda aristokraatidest. Olgu tänatud need rikkad mehed, kelle auahnuse tagajärjel on võimalik näha ja kogeda sellist luksust ja selliseid arhitektuuriimesid kõikjal maailmas! Edasi liikusime Baezasse, mis meeldis linna kui tervikuna mulle väga. Seal oli kogu renessansiaegne arhitektuur palju paremini säilinud kui Ubedas ning kõik tänavad, kohvikud ja plazad olid väga ilusad ja armsad. Olen tähele pannud, et need renessansistiilis linnad kannavad endas tõepoolest mingit teatud erilist õhkkonda ja meeleolu, millest Juhan Maiste kunstiajaloo loengutes küll vaimustunult pajatas, aga mida ma enne ei uskunud, kui ma ise sellistesse sattusin. Ei tea, mis tunded veel siis tekivad, kui mul kunagi Itaaliasse minna õnnestub! Tagasiteel bussis sai kokku lepitud, et õhtul on jällegi kogunemine meie pool ning teeme ühe korraliku pannkoogisöömise. Pannkoogiidee kuulus Martinale ning pannkook sloveenia keeles on vist „palachinken“, nii et mina sain alguses üldse aru, et mingi kanasöömisüritus tuleb (chinken-chicken) ning ei saanud üldse pihta, miks meil on vaja jahu, mune, piima ja Nutellat osta. Täpselt kell kaheksa tungis meie korterisse kogu näljane keelekursus (kõik peale Yao ning ühe Islandi paari, kes tähistasid oma esimest aastapäeva) ning peale nende veel poolakas Sebastian, keda olin hoopis Manueli kaudu eelmisel õhtul klubis kohanud. Tuli aga välja, et Sebastian tunneb ka meie kursuse poolakaid Olat ja Monicat, kes olid ta meie juurde kaasa kutsunud. Muide, poolakad ütlesid, et eesti keel on väga laulev keel ning seda oli väga ilus kuulda (vahelduseks kõigile teistele, kes ütlevad lihtsalt, et eesti keel kõlab veidralt). Päris mõnus õhtu oli ning ma pole vist kunagi ühe õhtu jooksul nii palju pannkooke näinud! Esimese laari tegi Martina ning küpsetas korraga kolme panniga (ma isegi ei teadnud kuni eilse õhtuni, et meie köögis nii palju panne on) ning kui need otsa said, võtsin mina järje üle ning tegin mõned Eesti stiilis pannkoogid ka (mis tegelikult polnud Sloveenia omadest üldse väga erinevad). Lõpuks läks kogu see sööma igale inimesele maksma 80 senti ehk umbes 11 krooni, mis on vist seni kõige odavam toit, mida ma siin söönud olen. Lõpuks hakati väga valjuhäälselt mingit naljakat mängu mängima, mille peale tusased naabrid koputama tulid. Võtsime siis veits vaiksemaks, aga kui rahvas enam sosistades rääkida ei viitsinud, siis liikusid kõik peale minu ja Triinu klubisse edasi. Olin kuidagi väsinud ning mõtlesin, et kui on vaja järgmisel päeval esmaspäevaseks hispaania keele testiks õppida, pole vaja välja minna. Tänane masterplan ongi õppimine ning natuke oma ainete kohta uurimine, sest homme on ametlik semestri algus. Ilmselt võtan ainult kaks ainet, ent hoolimata sellest on mul kool iga päev, sest mõlema aine loengud toimuvad kolm korda nädalas. Ilmselt tuleb sellele lisaks veel järgmine hispaania keele kursus, nii et ei hakka mul midagi siin lebo olema, kui ma alguses lootsin.
Neljapäeva õhtul oleks vihmasaju pärast väljaskäimine juba pea et ära jäänud, aga siis tuli meil oivaline mõte kutsuda kõik sõbrad hoopis siia, nii et me ise ei peaks jalga välja tõstmagi. Muide, meie juures elab praegu ajutiselt üks saksa tüdruk Melanie, kelle me päästsime linnast väljas asuvast 50 eurot per päev maksvast hostelist ning lubasime tal seni siin peatuda, kuni ta endale korteri leiab. Ta on meile vist jube tänulik selle eest, sest ta kogu aeg ainult peseb nõusid ja koristab ja on üldse väga abivalmis ja hakkaja tüdruk. Igaljuhul neljapäeva õhtul kogunesid siia siis vihmast tilkuvad keelekursuslased. Michael tõi külakostiks pudeli valget Hispaania veini ja kuulutas uhkelt, et see maksis lausa üle ühe euro, nii et ei tohiks kõige hullem olla. Veetsime väga mõnusa õhtupooliku meie pool ning kui vihm oli järele jäänud, läksime Sal y Pimientasse, kus mängis põhimõtteliselt täpselt sama muusika, mis eelmine reedegi, nii et tuleb välja, et Eesti ja Hispaania klubidel pole selles suhtes mingit suurt erinevust. Kuna aga rahvas klubis oli lahe, siis ei lasknud ma end sellest häirida. Samas juhtus seal ka selline sürr asi, et keegi hispaanlane ütles mulle, et teab ühte sõna eesti keeles: "Spasiba" (grrr!!) ning kelleltki sain ingliskeelse kirjakese küsimusega "Do you want to spend the night with me?" (No, thank you!). Aga hiljem kohtusin seal veel ühe väga-väga kihvti hispaanlaste seltskonnaga ja nende poolakast sõbra Sebastianiga ning Manuel ja tema sõbranna Magui õpetasid mind cha-cha-cha'd tantsima ja ostsid mulle õlut. Eelmine nädal salsa, see nädal cha-cha-cha - mis järgmiseks? Hispaanlastega rääkisin in Spanglish ning õppisin väga olulise uue väljendi: „De puta madre“, mille eestikeelne tõlge oleks vast „sitaks lahe!“ Igaljuhul pidu klubis oli „de puta madre“ ning kuigi ma olin plaaninud ainult tunnikese-kaks väljas olla, siis tutkit! Lõpuks jõudsin oma voodisse ikkagi alles pärast kella nelja (mis muidugi hispaania mõistes pole üldse midagi; Manuel ja ta sõbrad ei saanud kuidagi aru, kuidas on võimalik nii vara peolt ära minna ning kutsusid mind veel mingisse järgmisesse klubisse kaasa, aga jätsin seekord minemata).
Järgmine hommik, nagu arvata võib, oli väga unine. Triinuga kooli kõmpides korjasime tee pealt kaasa vähemalt sama unise Christiani, kes oli ka meiega eile peol olnud ning muljetasime terve koolitee õhtustest sündmustest. Kuna see oli meie viimane keelekursuse tund, siis oleks tegelikult tahtnud seal enam-vähem ärkvel olla, aga esimest korda nende kolme nädala jooksul ei jõudnud ma ära oodata, et tund läbi saaks ning just siis pidi Sergio 15 minutit üle õige aja minema. Lõpuks saime aga siiski minema ning läksime kogu eelmise õhtu peoseltskonnaga (või noh, nendega, kes olid suutnud hommikul ka kursusele tulla) ülikooli lähedal asuvasse kohvikusse hommikust sööma. Meie menüüsse kuulusid muidugi hamburgerid, tortillad ja muud rasvased road, nagu pärast piduõhtuid ikka. Samal õhtul pärast väga-väga-väga pikka siestat läksin Martinale külla. Jõime kohvi (mis oli väga maitsev) ja mina käisin Martina korterikaaslase koeraga pargis jalutamas. Mina ei kuulu nende inimeste hulka, kes naudivad üksinda jalutamist ning mul on selliseks asjaks alati mingit ettekäänet vaja ning koeraga minek oli piisavalt hea põhjus. Läksin samasse parki, kust olin oma teisel Hispaanias oldud päeval läbi põiganud ning mõtlesin, kui kaugel see päev praegu tundub olevat. Kas tõesti oli see ainult kolm nädalat tagasi? Tegin pargile mitu tiiru peale ning mõtlesin, kui ilus ja hea ja kodune siin olla on. Kui mina ja Koer jalutuskäigult tagasi jõudsime, oli Martina jõudnud duši all ära käia ja end valmis sättida ning siis oligi viimane aeg kesklinna poole minema hakata. Oli plaan (jällegi keelekursuslastega) kokku saada ja mõnes kohvikus istuda. Avastasime, et ühe väljaku peal toimus mingi möll ja laat. Mängis pooleksootiline Lähis-Ida stiilis muusika, lastele oli püsti pandud karussell, suurtele inimestele kebabi- ja vesipiibutelgid ning müüdi igasugu vidinaid ja kulinaid, nagu laatadel ikka. Väga kauaks me sinna uudistama aga ei jäänud ning kui kogu seltskond kohale oli jõudnud, suundusime kohvikusse coca-colat jooma (mõned jõid 1 või 2 klaasi õlut või Tinto de Veranot ka, aga kellelgi erilist alkoholiisu ei olnud). Vahva oli see, et esimest korda tuli meiega välja ka Togo kutt Yao, kellele sain oma Wikipediast ammutatud teadmistega muljet avaldada. Kui meil aga õues istudes lõpuks külm hakkas, läksime ühte pisikesse kohvikusse, kus mängis täpselt sama ska-muusika, mida me alati Pauli juures kuulanud oleme ning minu tungival nõudmisel jäime ülejäänud õhtuks sinna. Tellisin ühe klaasi punast veini ning rääkisime kõik hispaania keeles juttu. Poole kaheteistkümne paiku vajus juba enamik seltskonda laiali (koju magama), kuid mina läksin korra veel ühte järgmisesse baari oma uuele hispaania sõbrale Manuelile, kellega olin eile Sal y Pimientas tuttavaks saanud, tere ütlema. Ta oli seal aga oma kolme sõbrannaga, kes millegipärast minu kohalolekust eriti vaimustuses ei olnud (ei tea küll miks, ma olen ju nii lahe!) ning seega ei viitsinud ma seal eriti kaua passida ning leppisime Manueliga kokku, et lähme järgmisel nädalal tema ja ta eelmise õhtu klubiseltskonnaga kusagile kohvikusse tapasid sööma.
Õnneks sai sel ööl järmiseks päevaks normaalselt välja puhatud, sest hommikul algas meil bussiekskursioon Jaeni maakonna teistesse linnadesse Ubedasse ja Baezasse. Ubeda, peab tunnistama, mingit väga erilist muljet ei jätnud. Küll aga oli seal üks tähtis ja võimas kabel, väljast renessanss-, seest barokkstiilis, mille oli ehitanud üks rikas, aga mitte ülemklassi kuuluv mees, et näidata, et ta on võimsaim kõigist tolle aja Ubeda aristokraatidest. Olgu tänatud need rikkad mehed, kelle auahnuse tagajärjel on võimalik näha ja kogeda sellist luksust ja selliseid arhitektuuriimesid kõikjal maailmas! Edasi liikusime Baezasse, mis meeldis linna kui tervikuna mulle väga. Seal oli kogu renessansiaegne arhitektuur palju paremini säilinud kui Ubedas ning kõik tänavad, kohvikud ja plazad olid väga ilusad ja armsad. Olen tähele pannud, et need renessansistiilis linnad kannavad endas tõepoolest mingit teatud erilist õhkkonda ja meeleolu, millest Juhan Maiste kunstiajaloo loengutes küll vaimustunult pajatas, aga mida ma enne ei uskunud, kui ma ise sellistesse sattusin. Ei tea, mis tunded veel siis tekivad, kui mul kunagi Itaaliasse minna õnnestub! Tagasiteel bussis sai kokku lepitud, et õhtul on jällegi kogunemine meie pool ning teeme ühe korraliku pannkoogisöömise. Pannkoogiidee kuulus Martinale ning pannkook sloveenia keeles on vist „palachinken“, nii et mina sain alguses üldse aru, et mingi kanasöömisüritus tuleb (chinken-chicken) ning ei saanud üldse pihta, miks meil on vaja jahu, mune, piima ja Nutellat osta. Täpselt kell kaheksa tungis meie korterisse kogu näljane keelekursus (kõik peale Yao ning ühe Islandi paari, kes tähistasid oma esimest aastapäeva) ning peale nende veel poolakas Sebastian, keda olin hoopis Manueli kaudu eelmisel õhtul klubis kohanud. Tuli aga välja, et Sebastian tunneb ka meie kursuse poolakaid Olat ja Monicat, kes olid ta meie juurde kaasa kutsunud. Muide, poolakad ütlesid, et eesti keel on väga laulev keel ning seda oli väga ilus kuulda (vahelduseks kõigile teistele, kes ütlevad lihtsalt, et eesti keel kõlab veidralt). Päris mõnus õhtu oli ning ma pole vist kunagi ühe õhtu jooksul nii palju pannkooke näinud! Esimese laari tegi Martina ning küpsetas korraga kolme panniga (ma isegi ei teadnud kuni eilse õhtuni, et meie köögis nii palju panne on) ning kui need otsa said, võtsin mina järje üle ning tegin mõned Eesti stiilis pannkoogid ka (mis tegelikult polnud Sloveenia omadest üldse väga erinevad). Lõpuks läks kogu see sööma igale inimesele maksma 80 senti ehk umbes 11 krooni, mis on vist seni kõige odavam toit, mida ma siin söönud olen. Lõpuks hakati väga valjuhäälselt mingit naljakat mängu mängima, mille peale tusased naabrid koputama tulid. Võtsime siis veits vaiksemaks, aga kui rahvas enam sosistades rääkida ei viitsinud, siis liikusid kõik peale minu ja Triinu klubisse edasi. Olin kuidagi väsinud ning mõtlesin, et kui on vaja järgmisel päeval esmaspäevaseks hispaania keele testiks õppida, pole vaja välja minna. Tänane masterplan ongi õppimine ning natuke oma ainete kohta uurimine, sest homme on ametlik semestri algus. Ilmselt võtan ainult kaks ainet, ent hoolimata sellest on mul kool iga päev, sest mõlema aine loengud toimuvad kolm korda nädalas. Ilmselt tuleb sellele lisaks veel järgmine hispaania keele kursus, nii et ei hakka mul midagi siin lebo olema, kui ma alguses lootsin.
neljapäev, september 17, 2009
Lõpuks ometi...
... on meil Internet!!! Veetsin eile neli tundi külma konditsioneeriga ülikooli raamatukogus, et saaks kõik asjad netis tehtud ning kui koju jõudsin, nägin, et Stefania istub juba mõnusalt elutoas läpaka taga ning otseloomulikult ei mänginud ta seal offline Solitaire'i! Senise kogemuse põhjal poleks küll oodanud, et võime selle nii kähku saada. Arvestasime juba, et kui öeldakse, et kümne päeva jooksul on lootus ruuter saada, siis kindlasti saame ta heal juhul kümnenda päeva õhtul, aga meil läks ainult kaks päeva aega. Nii et nüüd saan loodetavasti muu maailmaga tihedamas kontaktis olla. Naersime Stefaniaga juba, et "No more nice talks in the living room, no more drinking Tinto de Verano in the evenings, no more cooking together and having long 3-hour dinners..." Vaid kõik kohe eraldi oma nurkadesse ning virtuaalset elu elama!
Näeme siis msnis ja skaibis!
Näeme siis msnis ja skaibis!
kolmapäev, september 16, 2009
Torm ja Indigolapsed
Copy-paste eilsetest mõtetest:
Praegu on teisipäeva pärastlõuna (kell on tegelikult 19.00, aga siinse ajataju järgi on see kindlasti alles pärastlõuna, mitte õhtu) ning väljas mürtsub raju torm! Meie Triinuga istume aga elutoas, joome meega teed ja kuulame Indigolapsi. „Inglakesh“ ja „Koiduhirm“ sellise tormi taustal kõlavad võimsamalt kui kunagi varem, mis sest et need vaid arvutikõlaritest tulevad. Ma ei tea, kas see on sellest, et oleme mägedes ja elame veel kuuendal korrusel, aga siinne müristamine on ikka midagi muud kui Eestis. Ei tule meelde küll, et oleksin kunagi nii kõva taevamürinat kuulnud. Vihm siin malbet tibutamist ei tunne; kui sajab, siis nii, et mäed kaovad valangu taha ära ning silmapiir muutub ühtlaselt halliks ja laugeks. Aga nii-nii mõnus on istuda toas soojas ning Indigolaste laulud tekitavad kuidagi eriliselt üleva tunde. Pole Indigolapsi mõnda aega korralikult kuulanud, aga ükspäev Triinuga juttu ajades, tuli välja, et tal on olemas kõik plaadid ning et talle meeldivad Indigolapsed vähemalt sama palju kui mulle! Ning iga lauluga õhkame mõlemad võidu, et „Ohh, see on ju SEE laul!“ ja „See on üks mu lemmikutest“, aga järgmise kohta jälle „See on ka nii hea“ ja „Aga see on ka ülihea!“ jne jne. Neid laule kuulates mõtlen Eestile ja sõpradele, kellega me kontserditel kõiki laule kaasa laulsime ning kellega ma olen ööd läbi jutustanud ja varaste hommikutundideni pisarateni naernud.
Praegu on teisipäeva pärastlõuna (kell on tegelikult 19.00, aga siinse ajataju järgi on see kindlasti alles pärastlõuna, mitte õhtu) ning väljas mürtsub raju torm! Meie Triinuga istume aga elutoas, joome meega teed ja kuulame Indigolapsi. „Inglakesh“ ja „Koiduhirm“ sellise tormi taustal kõlavad võimsamalt kui kunagi varem, mis sest et need vaid arvutikõlaritest tulevad. Ma ei tea, kas see on sellest, et oleme mägedes ja elame veel kuuendal korrusel, aga siinne müristamine on ikka midagi muud kui Eestis. Ei tule meelde küll, et oleksin kunagi nii kõva taevamürinat kuulnud. Vihm siin malbet tibutamist ei tunne; kui sajab, siis nii, et mäed kaovad valangu taha ära ning silmapiir muutub ühtlaselt halliks ja laugeks. Aga nii-nii mõnus on istuda toas soojas ning Indigolaste laulud tekitavad kuidagi eriliselt üleva tunde. Pole Indigolapsi mõnda aega korralikult kuulanud, aga ükspäev Triinuga juttu ajades, tuli välja, et tal on olemas kõik plaadid ning et talle meeldivad Indigolapsed vähemalt sama palju kui mulle! Ning iga lauluga õhkame mõlemad võidu, et „Ohh, see on ju SEE laul!“ ja „See on üks mu lemmikutest“, aga järgmise kohta jälle „See on ka nii hea“ ja „Aga see on ka ülihea!“ jne jne. Neid laule kuulates mõtlen Eestile ja sõpradele, kellega me kontserditel kõiki laule kaasa laulsime ning kellega ma olen ööd läbi jutustanud ja varaste hommikutundideni pisarateni naernud.
Triibuvaibalugu
(Indigolapsed)
(Indigolapsed)
Ma tulin linna, milles jõgi voolas ülespidi,
mu seljakotis polnud palju asju sees,
käis päike jalutamas kahte tornitippu pidi
ja kuu end imetlemas käis purskkaevuvees.
Ma selles linnas nägin ennast veidi tagurpidi
ja kuulsin, et ma räägin ühte võõrast keelt.
Ja mu päevadesse paistis äkki valgus,
mis mööda triiibuvaipa põrandale valgus
ja siis ma teadsin, iga lõpp on hoopis algus...
Ses linnas polnud vanu valutavaid mälestusi
ja iga päev tõi uusi tuttavaid mu teel.
Ja vana mees, kes täna mägis turul kontrabassi,
sealsamas mängib väga mitu korda veel.
Kui hommik veereb üle katuste ja üle minu,
ma tean, mind oodatakse ja see tundub hea,
ja keegi peale selle linna ega peale minu,
me hoolsalt hellitatud saladust ei tea.
mu seljakotis polnud palju asju sees,
käis päike jalutamas kahte tornitippu pidi
ja kuu end imetlemas käis purskkaevuvees.
Ma selles linnas nägin ennast veidi tagurpidi
ja kuulsin, et ma räägin ühte võõrast keelt.
Ja mu päevadesse paistis äkki valgus,
mis mööda triiibuvaipa põrandale valgus
ja siis ma teadsin, iga lõpp on hoopis algus...
Ses linnas polnud vanu valutavaid mälestusi
ja iga päev tõi uusi tuttavaid mu teel.
Ja vana mees, kes täna mägis turul kontrabassi,
sealsamas mängib väga mitu korda veel.
Kui hommik veereb üle katuste ja üle minu,
ma tean, mind oodatakse ja see tundub hea,
ja keegi peale selle linna ega peale minu,
me hoolsalt hellitatud saladust ei tea.
Välismaalased Eestist
Kui ma Cordobas olin, siis mängis üks tänavamuusik mingit sellist pala, mis kõlas täpselt samamoodi nagu „Kaerajaan!“ Ma jäin isegi üheks hetkeks tardunult seisma ja mõtlesin reaalselt, et ta mängibki „Kaerajaani“, kuid tegelikult ainult refrään oli sarnane. Kui ma olin siis teistele öelnud, et see kõlas täpselt nagu üks eesti rahvuslaul, siis kukkus neil suu lahti, et „Nii rõõmus rahvusmuusika on teil?“ Ilmselt mõtlevad nad, et me kuulame ainult mingit ugrimurgri uinamuinat seal. Sarnane veider küsimus esitati mulle ka Rocio juures õhtusöögil, nimelt: „Kas Eestis käiakse pidudel ka?“ Hmm...
Sellest ei tasu muidugi rääkida, et keegi ei tea täpselt, kus Eesti on ja mis seal üldse toimub. Oldi ka väga üllatunud selle üle, kui ütlesin, et me kasvatame kartuleid, tomateid, kurke, kapsaid, porgandeid ning et me kasvatame ka rukkist ning ei peagi leiba lõunamaadest sisse importima. Mis veelgi hämmastavam – et meil on veel maasikad, vaarikad, mustikad ning õuna-, pirni- ja ploomipuud. Pagan, unustasin neile mainida, et meie aias kasvavad veel viinamarjad ka! Vaat see põhjustaks vast sensatsiooni! Ilmselgelt peaks ju Eestis nii külm olema, et seal ei saa mingi põllumajandusega tegeleda.
Ei taha muidugi kedagi kritiseerida, sest ega ma ise ei tea ka väga detailselt paljude teiste riikide, nende majandusharude, slh põllumajandse ning vaba aja veetmise kohta, ent usun, et igal pool käiakse pidudel ning kuulatakse rõõmsat muusikat.
Kuna mul on uued tuttavad nt Sloveeniast ja Togost, siis veetsin tund aega Wikipediast nende riikide kohta informatsiooni otsides, et mitte endast väga lolli muljet jätta.
Sellest ei tasu muidugi rääkida, et keegi ei tea täpselt, kus Eesti on ja mis seal üldse toimub. Oldi ka väga üllatunud selle üle, kui ütlesin, et me kasvatame kartuleid, tomateid, kurke, kapsaid, porgandeid ning et me kasvatame ka rukkist ning ei peagi leiba lõunamaadest sisse importima. Mis veelgi hämmastavam – et meil on veel maasikad, vaarikad, mustikad ning õuna-, pirni- ja ploomipuud. Pagan, unustasin neile mainida, et meie aias kasvavad veel viinamarjad ka! Vaat see põhjustaks vast sensatsiooni! Ilmselgelt peaks ju Eestis nii külm olema, et seal ei saa mingi põllumajandusega tegeleda.
Ei taha muidugi kedagi kritiseerida, sest ega ma ise ei tea ka väga detailselt paljude teiste riikide, nende majandusharude, slh põllumajandse ning vaba aja veetmise kohta, ent usun, et igal pool käiakse pidudel ning kuulatakse rõõmsat muusikat.
Kuna mul on uued tuttavad nt Sloveeniast ja Togost, siis veetsin tund aega Wikipediast nende riikide kohta informatsiooni otsides, et mitte endast väga lolli muljet jätta.
esmaspäev, september 14, 2009
Fin de semana!!!
Eelmisel nädalal iga päev kell seitse ärgates, lohutasin end mõtetega pikkadest mõnusatest unetundidest laupäeva ja pühapäeva hommikul. Paraku aga ei suutnud ma kuidagi oma aega siin maha magada ning tänu sellele veetsin ühe parima nädalavahetuse, mis mul kunagi olnud on. Kuna tegevust oli tõesti igal ärkveloldud minutil ja tahan kõik kirja panna, siis küllap tuleb sellest päris pikk romaan.
Reede õhtul saime mina ja Stefania esmalt kokku Martinaga. Läksime meie „tavalisse“ kohta, ehk plaza Dean Mazasele, kus on kesklinna üks suurimaid välikohvikuid/-baare, kus jookide kõrvale muidugi tuuakse igasugu mõnusaid tapasid. Reede õhtul oli terve plaza ilmselgelt paksult rahvast täis, nii et selle poole tunni jooksul, kui keegi meid teenindama ei tulnud, jõudsime helistada Rociole ja saada teada, et ta istub kusagil vanalinna kohviku terrassil ja et me võime ka sinna minna. Mõtlesin kohe, et kindlasti on ta seal sõpradega, aga sinna jõudes nägime, et ta sõi seal hoopis koos oma ema Maria Carmeniga õhtust. Rocio ema on väga-väga vahva ja tore senora ning ta ei lasknud meid sealt kuidagi nii minema, et ta poleks ka meile tellinud suurt taldrikutäit suupisteid (flamenquinad, mmmm...) ja coca-colat. Kuigi meil oli tegelikult plaanis sakslastega ühel flamenkokontserdil kohtuda, ei kippunudki me sealt kohvikust väga ära, sest Rocio ja tema perega on alati tore koos olla ning senini oli Rocio ema olnud ainus inimene, kellega olen saanud hispaania keelt praktiseerida. Ta kiitis taevani mu hääldust ja ütles, et oskan järjest paremini rääkida, aga ma arvan, et see on rohkem hispaanlaste viisakus, mis teda sellist asja ütlema ajendas. Kui me lõpuks end flamenkokontserdi poole minema asutasime, leidsime kohale jõudes, et see oli juba lõppenud ja sakslased koju magama läinud. Läksime siis ühe järgmise plaza peale, jõime ühed Tinto de Veranod ning mõtlesime siis mõned kesklinna klubid üle vaadata. Kõigepealt käisime Trobadoris, mis sisekujunduselt oli päris kihvt koht, aga kuna seal veel mingit melu ei olnud (kl oli u 00.00 alles), läksime hoopis Sal y Pimientosse („Sool ja pipar“). Peaaegu kohe, kui olime uksest sisse astunud, kargas meie juurde üks rõõmsa olemisega hispaania poiss, kes küsis, kas me olem erasmuslased (hmm... On see meile siis nii otsa ette kirjutatud?). Tuli välja, et see chico – Ruben – töötab sellises organisatsioonis, kes korraldab erasmuslastele pidusid ning ta andis meile mingid lipikud, millega järgmine neljapäev samas klubis tund aega tasuta juua saame ning oma telefoninumbri „Call me every time you want to party!“ Nendest joogilipikutest küll ära ei ütleks, nii et muchos gracias, Ruben! Varsti ühines meiega Martina sõber Pedro, kes oli selleks korraks välja uurinud, et Eesti pealinn on Tallinn ning õpetas mind mingit salsa moodi tantsu tantsima. Ise ta rääkis küll, et tegelikult ei oska ta üldse tantsida jne, aga lõpuks tuli meie kõrvale mingi teine paar, kes palus, et me neid ka õpetaksime niimoodi tantsima. Si-si, meie olemegi need kõige kõvemad professionaalid :) Pedro on muidu selline tore poiss, kes kogu aeg muretseb, kas kõik on korras ja kas me siin Hispaanias ikka hakkama saame, aga paraku on ta jube tüütu. Õnneks tantsimise ajal väga palju rääkima ei pea, sest isegi kui talt küsida mõni kas-küsimus, siis „jah“ või „ei“ asemel kukub ta pooleks tunniks seletama. Tema on ka üks neist inimestest, kes siin võrdlemisi hästi inglise keelt räägivad ning on näha, et tema lausa naudib seda, nii et ei saa nägu ka teha, nagu ei saaks ta jutust aru vms, et ta ainult vait jääks. Kuna järgmine hommik pidi keelekursuse rühmaga Jaeni ekskursiooni jaoks vara üles tõusma, läksime umbes kolme paiku koju (seega minu tavalisel ajal, pikemad pidutsemised jäävad vist järgmisesse nädalalõppu). Martina jäi ööseks meile, et mitte pimedas üksinda läbi linna koju kõmpida ning muidugi jäime me siin olles ka liiga pikaks ajaks niisama jutustama, nii et voodisse jõudsin lõpuks ikkagi liiga hilja, või õigemini „vara“, aga paar tundi magada ikka sai.
Laupäeva hommikul kogunesime siis kogu keelekursusega katedraali ette ning algas kolmetunnine giidiga ekskursioon. Järgneb igav kunsti- ja kultuuriajalooline jutt, nii et keda rohkem fiestadest lugemine huvitab, kerige edasi. Kuna katedraalis oli sel ajal missa, siis läksime esmalt 11. sajandil araablaste poolt ehitatud termidesse, mis pidid omasuguste hulgas olema suurimad ja võimsamad kogu Lääne-Euroopas. Kuna sajandite jooksul on maapinna tase tõusnud, siis tänapäeval on kogu krempel maa all ning selle peal laiub väga ilus 16. sajandil ehitatud väike palee. Termid olid tõesti päris suured ja võimsad ning tänu giidi ilmekale ja mõnusale seletusviisile oli päris kerge end kujutleda tuhande aasta tagusesse aega aurusauna istuma ja massaaže nautima. Huvitav oli kuulda ka sellest, kuidas toimisid tollal kanalisatsioon, kütmine jms. Kusjuures, giid väitis, et pea kogu Jaeni vanalinnas kasutatakse tänapäevani neid tuhat aastat tagasi ehitatud veetorusid ja kanalisatsioonisüsteeme. Kui toimib – miks mitte? Milline tänapäeva torujüri sellist garantiid küll pakkuda suudaks?! Pärast termisid kolasime ka natuke palee peal ringi, kus praegu tegutseb muuseum. Üks osa püsiekspositsioonist oli pühendatud araablaste tolleaegsele elustiilile, kuid teine osa oli päris põnev mänguasjamuuseum. Kihvtimatest eksponaatidest olid seal mängukaardid ja malelaud 19. sajandist ning altari makett (sajandit ei mäleta, et kindlasti vanem kui 19. sajandist), millega rikaste perede lapsed mängima pidid, et kohe varakult jumalaarmastus peale tuleks (kui perest vähemalt üks laps suureks kasvades vaimulikuks ei hakanud, oli midagi ikka mäda). Kui nüüd kogu Jaeni ajalugu veits segadusse ajab, siis lühidalt öeldes oli pool Hispaaniat ammustel aegadel araablaste poolt vallutatud, aga 13. sajandil tulid kristlased ristiusuga. Mitte ainult Jaenile, vaid ka teistele Andaluusia linnadele on omane aga see, et pikka aega elasid moslemid, kristlased ja juudid väga rahulikult ja õnnelikult üksteise kõrval ja mingeid erilisi veresaunasid usutülide pärast ei olnudki (ehe näide on Cordoba, kus tänapäevani on suurepäraselt säilinud kõigi eri religiooni esindajate püstitatud pühakojad). Püsiekspositsioonist ning uute teadmiste juurest Jaeni ajaloo kohta siirdusime ajutiste näituste saali, kus parasjagu oli rahvusvaheline naivisminäitus. Nonii. Kui Eestis kuulutatakse välja „rahvusvaheline näitus“, nagu nt „Mees ja naine“ Chaplinis, siis tähendab see üldjuhul kunstnikke Soomest, Venemaalt ja Bulgaariast ja kogu lugu! Loodan muidugi, et Tallinnas on olukord parem. Igal juhul oli mul siin Jaenis võimalus kogeda superfantastilist kaasaegset (vanimad tööd olid seal minu meelest 1980. algusest, enamik aga olid uuemad) naivismi Etioopiast, Tiibetist, Peruust, Jamaicalt ja kõikvõimalikest muudest põnevatest kohtadest. Jäin pidevalt muust grupist maha, sest jäin mingit pilti uurima ning leidsin mitmeid selliseid, mis olid niivõrd efektsed, et ei lähe mul vist kunagi meelest. Mis Hispaanias tehtud naivismi puutub, siis selle jaoks oli veel eraldi näitus, kus "maalid" olid tehtud hoopis erinevaid tekstiile kasutades ning juba see asjaolu tegi asja palju põnevamaks. Kui muuseum ja termid olid ära nähtud, läksime tagasi kuulsasse Jaeni katedraali. Ma polnud varem sinna sisse jõudnudki, nii et ka see oli minu jaoks täiesti uus. Katedraal on suur ja võimas, olen üritanud selle fassaadist mitmeid pilte teha, aga ta on ikka parajalt suur, et ei mahu objektiivi kuidagiviisi ära. Katedraali kujundusest ei hakka siin pikka juttu pidama, sest see pole siin ikkagi mingi kunstiajaloo konspekt. Et seda tunnet kätte saada, mis sellises kohas tekib, peab ka ise kohal olema. Teadmiseks huvilistele, siis seda peetakse üheks hispaania renessansi parimaks näiteks. Küll aga oli seal paar põnevat detaili, mis tahaksin eelkõige enda jaoks kirja panna, et need mul meelest ära ei läheks, nimelt ebatavalised detailid nagu nutvad ingliskulptuurid ning maal, kus väike Jeesus oli Maarja asemel Joosepi süles. Aga aitab praegu kunstimölast ning liigume edasi õhtuste sündmuste juurde.
Kell seitse korjasid meid (mind, Triinu ja Stefaniat) autoga peale Rocio 1 („minu“ Rocio) ja Rocio 2 (Rocio sõbranna). Läksime poodi, ostsime head-paremat süüa ning sõitsime siis Rocio 2 „country house'i“, mis minu silmis oli pigem nagu väike villa. Plaan oli korraldada väike õhtusöök ja oleng sõpradega (peale meie tuli veel u 10 inimest). Selle koha kirjeldamiseks on raske sõnu leida. Oskan öelda vaid nii palju, et mingil hetkel avastasin, nagu oleks ma mõnda välismaa filmi sattunud – olin kusagil mäe otsas asuvas üliarmsas Hispaania villas, mille terrassilt avanes uskumatu – USKUMATU – vaade linnale, mägedele, oliiviistandustele... Kogu seltskond oli suurepärane, toit – juust, vorst, oliivid, liha, isegi kartulikrõpsud, kuna neid tehakse oliivõlis – oli fantastiline. Peale selle suutsin ma esimest korda siin oldud aja jooksul reaalselt enam-vähem sisukat hispaaniakeelset vestlust pidada (kuigi küllaltki limiteeritud sõnavaraga, aga siiski) ning aru saada vähemalt poolest jutust, mis kogu õhtu jooksul räägiti. Inimesed olid kõik väga-väga vahvad ja muhedad ning haarasid meid kohe seltskonda ja vestlusringi sisse. Mis mulle siinse elu juures kõige rohkem meeldib, on see, et iga siin oldud hetk on olnud nii eriline, nii uus, nii põnev. Kõik kohad, kõik tegevused on hoopis midagi muud kui Eestis. Mitte et ma oma Eesti eluga rahul poleks olnud - vastupidi -, aga paratamatult oli seal mingi rutiin, kordusid täpselt samad tegevused, ning uut ja põnevat igapäevaelus väga ei kohanud. Siin on aga iga päev nii uus ja nii ilus ning kunagi ei või tea, keda sa kohtad või kuhu sa õhtul satud ning siis sa äkki leiadki end sellisest stseenist, mida seni oled ainult filmidest näinud. Eks ka siin hakkab mul mingi rutiin tekkima – hommikul vara tõusmine, pikk ja unine kõmpimine ülikooli, pärast seda pank ja internetipood (kuigi loodetavasti see jant lõppes nüüd ära), siis lõunasöök (olen hakanud kõiki asju oliivõliga üle valama) ja siesta (olen siin päeval magamisega nii ära harjunud, et ei kujuta enam teisiti ettegi), aga õhtud on siiani alati kõik erinevad ja lahedad olnud. Ent kui mõtlema hakata, teen ma siin ikkagi praktiliselt samu asju, mis Eestiski – siin käiakse väljas samamoodi, nagu igal pool mujalgi, tüdrukud räägivad omavahel poistest ja pidudest, sporti teha ja raamatut lugeda saab siin samamoodi nagu koduski. Võib-olla tõenäosus, et klubis mõni Pedro sind kolm tundi järjest keerutada viitsib ja üleüldse tantsida oskab, on Eestis võib-olla väheke väiksem, nagu ka võimalus leida äge rahvusvaheline seltskond, kellega väga huvitavaid vestlusi pidada. Meie keelekursuse inimesed on tõesti väga mõnusad; eks kujunevad vaikselt välja ka mõned kindlamad seltskonnad, kes ka väljaspool kooli omavahel rohkem lävivad, aga üldiselt on kõik ikka sõbrad. Kuna me Stefania ja Martinaga oleme natuke rohkem suhelnud saksa tüdrukute Steffy ja Ankiga, siis pakkusid nad välja, et võiks pühapäeval koos Cordobasse minna ning olime ilma mõtlemata nõus. Por supuesto! Vamos!
Nii et seega sai ka laupäeva öösel pärast Rocio seitse tundi kestnud õhtusööki vaid paar tundi magada ning ärgata tuli juba 6.30, et kella kaheksaks valmis olla. Mainisin vist juba ühes varasemas postituses ka, et Steffy ja Ann-Katrin tulid Saksamaalt oma autoga kohale, nii et nende jaoks pole Hispaanias ringituuritamine mingi probleem. Autoga reisida on ikka väga mõnus, sest bensiiniraha edasi-tagasi tuli 5 eurot näkku, nii et selle raha eest ei saaks bussiga poole tee pealegi, rääkimata sellest, et autoga on ilmselgelt mõnusam liigelda.
Aga igatahes: Cordoba! Ahhhh, oohhhhh, ahhhhh!!!!!!!!!!!!!! No words! Esmamuljena mõtlesin, et Jaen on võrreldes Cordobaga ikka täielik pommiauk, aga pärast mõningast analüüsi muutsin oma meelt ning jõudsin järeldusele, et tegelikult on Jaen ikkagi ka väga kihvt linn. Aga Cordoba vanalinn on üdini idülliline ja niivõrd romantiline ning kokkuvõttes kõige ilusam koht, kus ma kunagi – ei, siiani - olnud käinud (Austria mägikülad võivad selle pildiga vbl võistelda). Kui Jaen oma eklektilise arhitektuuri ja kitsaste mägiste tänavatega on selline kaootiline linn, siis Cordoba oma armsate valgete majade ning võimsate müüride ja plazadega on sümmeetriline ja rahulik ja harmooniline. Käisime apelsiniaias (muide, ka Jaenis on väga tavaline näha, et mõne suvalise tänava peal kasvab apelsinipuu, aga Cordobas oli neile ühe katedraali sisehoovis ikka korralik aed pühendatud), ühes sünagoogis, ühes muuseumis ning ühes võimsas botaanikaaias ning kolmes erinevas kohvikus. Cordoba kohvikud on nii-nii armsad ja toredad et ohhh!, nii et kui ühte lähed, siis ei taha sealt enam ära minnagi; ent kui lõpuks ikka lähed, siis leiad veel armsama ja veel ilusama and so on and so forth. Üldiselt oli ilm seal päikesepaisteline nagu siin ikka, aga just siis kui me tahtsime kodust kaasa võetud võileibasid sööma hakata, hakkas vihma sadama. Minu esimene vihm Hispaanias! Muidu hakkab siin ka ikka külmemaks minema, tagasi Jaeni jõudes oli seal ainult 25 kraadi sooja. Aga Cordobasse tahan ma kindlasti veel tagasi minna. Mitmeid kordi! Kui keegi mulle Eestist külla tuleks, oleks päris hea mõte teile ekskursiooni tegemise ettekäändel uuesti sinna imekohta minna!
PS! Ema – tahtsin Sulle Cordobast postkaarti saata ja ostsin selle isegi ära, aga ma ei leidnud ühtegi kohta, kus oleks marke müüdud, nii et jäi kahjuks saatmata.
Reede õhtul saime mina ja Stefania esmalt kokku Martinaga. Läksime meie „tavalisse“ kohta, ehk plaza Dean Mazasele, kus on kesklinna üks suurimaid välikohvikuid/-baare, kus jookide kõrvale muidugi tuuakse igasugu mõnusaid tapasid. Reede õhtul oli terve plaza ilmselgelt paksult rahvast täis, nii et selle poole tunni jooksul, kui keegi meid teenindama ei tulnud, jõudsime helistada Rociole ja saada teada, et ta istub kusagil vanalinna kohviku terrassil ja et me võime ka sinna minna. Mõtlesin kohe, et kindlasti on ta seal sõpradega, aga sinna jõudes nägime, et ta sõi seal hoopis koos oma ema Maria Carmeniga õhtust. Rocio ema on väga-väga vahva ja tore senora ning ta ei lasknud meid sealt kuidagi nii minema, et ta poleks ka meile tellinud suurt taldrikutäit suupisteid (flamenquinad, mmmm...) ja coca-colat. Kuigi meil oli tegelikult plaanis sakslastega ühel flamenkokontserdil kohtuda, ei kippunudki me sealt kohvikust väga ära, sest Rocio ja tema perega on alati tore koos olla ning senini oli Rocio ema olnud ainus inimene, kellega olen saanud hispaania keelt praktiseerida. Ta kiitis taevani mu hääldust ja ütles, et oskan järjest paremini rääkida, aga ma arvan, et see on rohkem hispaanlaste viisakus, mis teda sellist asja ütlema ajendas. Kui me lõpuks end flamenkokontserdi poole minema asutasime, leidsime kohale jõudes, et see oli juba lõppenud ja sakslased koju magama läinud. Läksime siis ühe järgmise plaza peale, jõime ühed Tinto de Veranod ning mõtlesime siis mõned kesklinna klubid üle vaadata. Kõigepealt käisime Trobadoris, mis sisekujunduselt oli päris kihvt koht, aga kuna seal veel mingit melu ei olnud (kl oli u 00.00 alles), läksime hoopis Sal y Pimientosse („Sool ja pipar“). Peaaegu kohe, kui olime uksest sisse astunud, kargas meie juurde üks rõõmsa olemisega hispaania poiss, kes küsis, kas me olem erasmuslased (hmm... On see meile siis nii otsa ette kirjutatud?). Tuli välja, et see chico – Ruben – töötab sellises organisatsioonis, kes korraldab erasmuslastele pidusid ning ta andis meile mingid lipikud, millega järgmine neljapäev samas klubis tund aega tasuta juua saame ning oma telefoninumbri „Call me every time you want to party!“ Nendest joogilipikutest küll ära ei ütleks, nii et muchos gracias, Ruben! Varsti ühines meiega Martina sõber Pedro, kes oli selleks korraks välja uurinud, et Eesti pealinn on Tallinn ning õpetas mind mingit salsa moodi tantsu tantsima. Ise ta rääkis küll, et tegelikult ei oska ta üldse tantsida jne, aga lõpuks tuli meie kõrvale mingi teine paar, kes palus, et me neid ka õpetaksime niimoodi tantsima. Si-si, meie olemegi need kõige kõvemad professionaalid :) Pedro on muidu selline tore poiss, kes kogu aeg muretseb, kas kõik on korras ja kas me siin Hispaanias ikka hakkama saame, aga paraku on ta jube tüütu. Õnneks tantsimise ajal väga palju rääkima ei pea, sest isegi kui talt küsida mõni kas-küsimus, siis „jah“ või „ei“ asemel kukub ta pooleks tunniks seletama. Tema on ka üks neist inimestest, kes siin võrdlemisi hästi inglise keelt räägivad ning on näha, et tema lausa naudib seda, nii et ei saa nägu ka teha, nagu ei saaks ta jutust aru vms, et ta ainult vait jääks. Kuna järgmine hommik pidi keelekursuse rühmaga Jaeni ekskursiooni jaoks vara üles tõusma, läksime umbes kolme paiku koju (seega minu tavalisel ajal, pikemad pidutsemised jäävad vist järgmisesse nädalalõppu). Martina jäi ööseks meile, et mitte pimedas üksinda läbi linna koju kõmpida ning muidugi jäime me siin olles ka liiga pikaks ajaks niisama jutustama, nii et voodisse jõudsin lõpuks ikkagi liiga hilja, või õigemini „vara“, aga paar tundi magada ikka sai.
Laupäeva hommikul kogunesime siis kogu keelekursusega katedraali ette ning algas kolmetunnine giidiga ekskursioon. Järgneb igav kunsti- ja kultuuriajalooline jutt, nii et keda rohkem fiestadest lugemine huvitab, kerige edasi. Kuna katedraalis oli sel ajal missa, siis läksime esmalt 11. sajandil araablaste poolt ehitatud termidesse, mis pidid omasuguste hulgas olema suurimad ja võimsamad kogu Lääne-Euroopas. Kuna sajandite jooksul on maapinna tase tõusnud, siis tänapäeval on kogu krempel maa all ning selle peal laiub väga ilus 16. sajandil ehitatud väike palee. Termid olid tõesti päris suured ja võimsad ning tänu giidi ilmekale ja mõnusale seletusviisile oli päris kerge end kujutleda tuhande aasta tagusesse aega aurusauna istuma ja massaaže nautima. Huvitav oli kuulda ka sellest, kuidas toimisid tollal kanalisatsioon, kütmine jms. Kusjuures, giid väitis, et pea kogu Jaeni vanalinnas kasutatakse tänapäevani neid tuhat aastat tagasi ehitatud veetorusid ja kanalisatsioonisüsteeme. Kui toimib – miks mitte? Milline tänapäeva torujüri sellist garantiid küll pakkuda suudaks?! Pärast termisid kolasime ka natuke palee peal ringi, kus praegu tegutseb muuseum. Üks osa püsiekspositsioonist oli pühendatud araablaste tolleaegsele elustiilile, kuid teine osa oli päris põnev mänguasjamuuseum. Kihvtimatest eksponaatidest olid seal mängukaardid ja malelaud 19. sajandist ning altari makett (sajandit ei mäleta, et kindlasti vanem kui 19. sajandist), millega rikaste perede lapsed mängima pidid, et kohe varakult jumalaarmastus peale tuleks (kui perest vähemalt üks laps suureks kasvades vaimulikuks ei hakanud, oli midagi ikka mäda). Kui nüüd kogu Jaeni ajalugu veits segadusse ajab, siis lühidalt öeldes oli pool Hispaaniat ammustel aegadel araablaste poolt vallutatud, aga 13. sajandil tulid kristlased ristiusuga. Mitte ainult Jaenile, vaid ka teistele Andaluusia linnadele on omane aga see, et pikka aega elasid moslemid, kristlased ja juudid väga rahulikult ja õnnelikult üksteise kõrval ja mingeid erilisi veresaunasid usutülide pärast ei olnudki (ehe näide on Cordoba, kus tänapäevani on suurepäraselt säilinud kõigi eri religiooni esindajate püstitatud pühakojad). Püsiekspositsioonist ning uute teadmiste juurest Jaeni ajaloo kohta siirdusime ajutiste näituste saali, kus parasjagu oli rahvusvaheline naivisminäitus. Nonii. Kui Eestis kuulutatakse välja „rahvusvaheline näitus“, nagu nt „Mees ja naine“ Chaplinis, siis tähendab see üldjuhul kunstnikke Soomest, Venemaalt ja Bulgaariast ja kogu lugu! Loodan muidugi, et Tallinnas on olukord parem. Igal juhul oli mul siin Jaenis võimalus kogeda superfantastilist kaasaegset (vanimad tööd olid seal minu meelest 1980. algusest, enamik aga olid uuemad) naivismi Etioopiast, Tiibetist, Peruust, Jamaicalt ja kõikvõimalikest muudest põnevatest kohtadest. Jäin pidevalt muust grupist maha, sest jäin mingit pilti uurima ning leidsin mitmeid selliseid, mis olid niivõrd efektsed, et ei lähe mul vist kunagi meelest. Mis Hispaanias tehtud naivismi puutub, siis selle jaoks oli veel eraldi näitus, kus "maalid" olid tehtud hoopis erinevaid tekstiile kasutades ning juba see asjaolu tegi asja palju põnevamaks. Kui muuseum ja termid olid ära nähtud, läksime tagasi kuulsasse Jaeni katedraali. Ma polnud varem sinna sisse jõudnudki, nii et ka see oli minu jaoks täiesti uus. Katedraal on suur ja võimas, olen üritanud selle fassaadist mitmeid pilte teha, aga ta on ikka parajalt suur, et ei mahu objektiivi kuidagiviisi ära. Katedraali kujundusest ei hakka siin pikka juttu pidama, sest see pole siin ikkagi mingi kunstiajaloo konspekt. Et seda tunnet kätte saada, mis sellises kohas tekib, peab ka ise kohal olema. Teadmiseks huvilistele, siis seda peetakse üheks hispaania renessansi parimaks näiteks. Küll aga oli seal paar põnevat detaili, mis tahaksin eelkõige enda jaoks kirja panna, et need mul meelest ära ei läheks, nimelt ebatavalised detailid nagu nutvad ingliskulptuurid ning maal, kus väike Jeesus oli Maarja asemel Joosepi süles. Aga aitab praegu kunstimölast ning liigume edasi õhtuste sündmuste juurde.
Kell seitse korjasid meid (mind, Triinu ja Stefaniat) autoga peale Rocio 1 („minu“ Rocio) ja Rocio 2 (Rocio sõbranna). Läksime poodi, ostsime head-paremat süüa ning sõitsime siis Rocio 2 „country house'i“, mis minu silmis oli pigem nagu väike villa. Plaan oli korraldada väike õhtusöök ja oleng sõpradega (peale meie tuli veel u 10 inimest). Selle koha kirjeldamiseks on raske sõnu leida. Oskan öelda vaid nii palju, et mingil hetkel avastasin, nagu oleks ma mõnda välismaa filmi sattunud – olin kusagil mäe otsas asuvas üliarmsas Hispaania villas, mille terrassilt avanes uskumatu – USKUMATU – vaade linnale, mägedele, oliiviistandustele... Kogu seltskond oli suurepärane, toit – juust, vorst, oliivid, liha, isegi kartulikrõpsud, kuna neid tehakse oliivõlis – oli fantastiline. Peale selle suutsin ma esimest korda siin oldud aja jooksul reaalselt enam-vähem sisukat hispaaniakeelset vestlust pidada (kuigi küllaltki limiteeritud sõnavaraga, aga siiski) ning aru saada vähemalt poolest jutust, mis kogu õhtu jooksul räägiti. Inimesed olid kõik väga-väga vahvad ja muhedad ning haarasid meid kohe seltskonda ja vestlusringi sisse. Mis mulle siinse elu juures kõige rohkem meeldib, on see, et iga siin oldud hetk on olnud nii eriline, nii uus, nii põnev. Kõik kohad, kõik tegevused on hoopis midagi muud kui Eestis. Mitte et ma oma Eesti eluga rahul poleks olnud - vastupidi -, aga paratamatult oli seal mingi rutiin, kordusid täpselt samad tegevused, ning uut ja põnevat igapäevaelus väga ei kohanud. Siin on aga iga päev nii uus ja nii ilus ning kunagi ei või tea, keda sa kohtad või kuhu sa õhtul satud ning siis sa äkki leiadki end sellisest stseenist, mida seni oled ainult filmidest näinud. Eks ka siin hakkab mul mingi rutiin tekkima – hommikul vara tõusmine, pikk ja unine kõmpimine ülikooli, pärast seda pank ja internetipood (kuigi loodetavasti see jant lõppes nüüd ära), siis lõunasöök (olen hakanud kõiki asju oliivõliga üle valama) ja siesta (olen siin päeval magamisega nii ära harjunud, et ei kujuta enam teisiti ettegi), aga õhtud on siiani alati kõik erinevad ja lahedad olnud. Ent kui mõtlema hakata, teen ma siin ikkagi praktiliselt samu asju, mis Eestiski – siin käiakse väljas samamoodi, nagu igal pool mujalgi, tüdrukud räägivad omavahel poistest ja pidudest, sporti teha ja raamatut lugeda saab siin samamoodi nagu koduski. Võib-olla tõenäosus, et klubis mõni Pedro sind kolm tundi järjest keerutada viitsib ja üleüldse tantsida oskab, on Eestis võib-olla väheke väiksem, nagu ka võimalus leida äge rahvusvaheline seltskond, kellega väga huvitavaid vestlusi pidada. Meie keelekursuse inimesed on tõesti väga mõnusad; eks kujunevad vaikselt välja ka mõned kindlamad seltskonnad, kes ka väljaspool kooli omavahel rohkem lävivad, aga üldiselt on kõik ikka sõbrad. Kuna me Stefania ja Martinaga oleme natuke rohkem suhelnud saksa tüdrukute Steffy ja Ankiga, siis pakkusid nad välja, et võiks pühapäeval koos Cordobasse minna ning olime ilma mõtlemata nõus. Por supuesto! Vamos!
Nii et seega sai ka laupäeva öösel pärast Rocio seitse tundi kestnud õhtusööki vaid paar tundi magada ning ärgata tuli juba 6.30, et kella kaheksaks valmis olla. Mainisin vist juba ühes varasemas postituses ka, et Steffy ja Ann-Katrin tulid Saksamaalt oma autoga kohale, nii et nende jaoks pole Hispaanias ringituuritamine mingi probleem. Autoga reisida on ikka väga mõnus, sest bensiiniraha edasi-tagasi tuli 5 eurot näkku, nii et selle raha eest ei saaks bussiga poole tee pealegi, rääkimata sellest, et autoga on ilmselgelt mõnusam liigelda.
Aga igatahes: Cordoba! Ahhhh, oohhhhh, ahhhhh!!!!!!!!!!!!!! No words! Esmamuljena mõtlesin, et Jaen on võrreldes Cordobaga ikka täielik pommiauk, aga pärast mõningast analüüsi muutsin oma meelt ning jõudsin järeldusele, et tegelikult on Jaen ikkagi ka väga kihvt linn. Aga Cordoba vanalinn on üdini idülliline ja niivõrd romantiline ning kokkuvõttes kõige ilusam koht, kus ma kunagi – ei, siiani - olnud käinud (Austria mägikülad võivad selle pildiga vbl võistelda). Kui Jaen oma eklektilise arhitektuuri ja kitsaste mägiste tänavatega on selline kaootiline linn, siis Cordoba oma armsate valgete majade ning võimsate müüride ja plazadega on sümmeetriline ja rahulik ja harmooniline. Käisime apelsiniaias (muide, ka Jaenis on väga tavaline näha, et mõne suvalise tänava peal kasvab apelsinipuu, aga Cordobas oli neile ühe katedraali sisehoovis ikka korralik aed pühendatud), ühes sünagoogis, ühes muuseumis ning ühes võimsas botaanikaaias ning kolmes erinevas kohvikus. Cordoba kohvikud on nii-nii armsad ja toredad et ohhh!, nii et kui ühte lähed, siis ei taha sealt enam ära minnagi; ent kui lõpuks ikka lähed, siis leiad veel armsama ja veel ilusama and so on and so forth. Üldiselt oli ilm seal päikesepaisteline nagu siin ikka, aga just siis kui me tahtsime kodust kaasa võetud võileibasid sööma hakata, hakkas vihma sadama. Minu esimene vihm Hispaanias! Muidu hakkab siin ka ikka külmemaks minema, tagasi Jaeni jõudes oli seal ainult 25 kraadi sooja. Aga Cordobasse tahan ma kindlasti veel tagasi minna. Mitmeid kordi! Kui keegi mulle Eestist külla tuleks, oleks päris hea mõte teile ekskursiooni tegemise ettekäändel uuesti sinna imekohta minna!
PS! Ema – tahtsin Sulle Cordobast postkaarti saata ja ostsin selle isegi ära, aga ma ei leidnud ühtegi kohta, kus oleks marke müüdud, nii et jäi kahjuks saatmata.
reede, september 11, 2009
keelest, internetist ja pidudest
Kui ma eile Stefaniale noorte hispaanlaste hea inglise keele oskuse suhtes arvamust avaldasin, mõtles ta, et päike on mu aju päris ära kärsatanud. Ta polnud minuga absoluutselt nõus ning väitis, et hispaanlaste inglise keel on praktiliselt olematu ning et neil, kellel see on, on see kohutav. Nojah, tõepoolest, see on tõeline haruldus, kui mõnes avalikus teeninduspunktis keegi inglise keeles suhelda oskab, aga minu arvamus kujunes välja just nende tudengite põhjal, kellega olen siin kohtunud ja vestelnud. Muidugi ei räägi nad perfektselt, neil on tugev hispaania aktsent, aga igal juhul räägivad nad paremini inglise keelt kui mina hispaania keelt. Leian, et kui suudetakse võõras keeles ennast väljendada ning vabalt suhelda, siis sellest täiesti piisab (filoloogidel muidugi on natuke rohkem vaja). Ent võib-olla on mul õnnestunud lihtsalt kohtuda vaid endasuguste keelefriikidega ning inimestega, kes on palju reisinud ning inglise keelt praktiseerinud. Ent peab tunnistama, et ega igapäevaelu toimetuste asjus ei saa siin küll inglise keelele loota, mis muidugi minu hispaania keele õppele vaid kasuks tuleb.
Eile veetsime umbes poolteist tundi internetipoes asju ajades. Enamik sellest ajast möödus tegelikult oodates, sest ega nad ei tegele seal ühe kliendiga korraga, vaid võtavad kohe neli tükki käsile, mistõttu ajaliselt keegi ei võida. Aga lõpuks - LÕPUKS - öeldi meile, et nüüd on vähemalt pangakaardi ja selliste asjadega kõik korras ning lubati meile (postiga) leping saata. Kui me oleme selle allkirjastanud ja (postiga) tagasi saatnud, siis peame jääma ootama telefonikõnet mingilt ruuterionult, kes ütleb meile, millal me oma kalli Interneti võime koju tuua. Küllap tuleb kogu selle jandiga ka veel mingeid seiklusi juurde, aga vähemalt mingigi progress on märgatav.
Täna on reede ning seega võib ette ennustada kõvemat pidutsemist. Ma pole siin veel sellega päris õigesse rütmi saanud, sest hispaanlastel on natuke teine ajataju kui mul. Näiteks söövad nad siin õhtust kl 10-11 õhtul, välja minnakse ka minimaalselt kl 10, ent pigem 11-12. Diskod hakkavad kl 03.00 hommikul ning kestavad kella 08.00 (disco ja nightclub on siin erinevad asjad). Minu jaoks on normaalne pidutseda u kella kolme-neljani ning kella viieni pidutsemist tuleb juba harvem ette. Ent kella kaheksani olen suutnud vist ainult Tartu volbriöödel väljas olla. Peab ikka seda hispaanlaste moodi väljas käimist rohkem harjutama hakkama :D
Eile veetsime umbes poolteist tundi internetipoes asju ajades. Enamik sellest ajast möödus tegelikult oodates, sest ega nad ei tegele seal ühe kliendiga korraga, vaid võtavad kohe neli tükki käsile, mistõttu ajaliselt keegi ei võida. Aga lõpuks - LÕPUKS - öeldi meile, et nüüd on vähemalt pangakaardi ja selliste asjadega kõik korras ning lubati meile (postiga) leping saata. Kui me oleme selle allkirjastanud ja (postiga) tagasi saatnud, siis peame jääma ootama telefonikõnet mingilt ruuterionult, kes ütleb meile, millal me oma kalli Interneti võime koju tuua. Küllap tuleb kogu selle jandiga ka veel mingeid seiklusi juurde, aga vähemalt mingigi progress on märgatav.
Täna on reede ning seega võib ette ennustada kõvemat pidutsemist. Ma pole siin veel sellega päris õigesse rütmi saanud, sest hispaanlastel on natuke teine ajataju kui mul. Näiteks söövad nad siin õhtust kl 10-11 õhtul, välja minnakse ka minimaalselt kl 10, ent pigem 11-12. Diskod hakkavad kl 03.00 hommikul ning kestavad kella 08.00 (disco ja nightclub on siin erinevad asjad). Minu jaoks on normaalne pidutseda u kella kolme-neljani ning kella viieni pidutsemist tuleb juba harvem ette. Ent kella kaheksani olen suutnud vist ainult Tartu volbriöödel väljas olla. Peab ikka seda hispaanlaste moodi väljas käimist rohkem harjutama hakkama :D
neljapäev, september 10, 2009
Internetiotsingud, peod ja keeleõpe jätkuvad täies hoos
Progress: olen õppinud mõned uued hispaaniakeelsed väljendid ning koolist koju suudan tulla juba 40 minutiga. Jalad enam ei valuta.
Regress: Vähe sellest, et Interneti saamiseks pidi kolme eri panga vahet jooksma, öeldi meile pärast kolmveerand tundi internetipoes asjade ajamist ja lepingute täitmist, et Triinu uus pangakaart ei tööta ja kõik jäi pooleli. Läksime tagasi panka, kust öeldi, et kaart töötab väga hästi ja peame tagasi internetipoodi minema. Sealt otseloomulikult saadeti meid jälle panka, kuna nemad ei tea midagi.
Eile õhtul käisime keelekursuse rahvaga saksa pubis Eesti-Hispaania jalgpallimängu vaatamas. Panin end selle tarbeks isegi lipuvärvides riidesse (sinine topp, mustad püksid ja valged kingad). Rahvast tuli mõlemast grupist, nii et suhtlesin palju ka nende inimestega, kellega seni polnud võimalust olnud. Peale selle olid meiega ka mõned nende hispaanlastest sõbrad, nii et koos oli väga rahvusvaheline seltskond ning veetsime väga huvitava ja vahva õhtu. Küsisin ühe hispaania poisi Pedro käest, mida ta Eestist teab. Pealinnaks pakkus ta nii Riiat kui Vilniust, aga Tallinn ei tulnud talle kuidagi meelde. Samas oskas ta aga öelda, et Eesti taasiseseisvus 1991. aastal, et me oleme euroliidus ning et meil on halvad suhted Venemaaga. Olen nii õnnelik, et olen kohtunud siin nii põnevate ja lahedate inimestega erinevatest riikidest ning usun, et meie suhtlus jätkub ka pärast keelekursuse lõppu.
Keelekursusest. Naljakas on mõelda, et meie keelekursuse grupis on kaheksast inimesest neli eestlased. Mina, Triin, Ann ja uus tüdruk Kristin, kes saabus natuke hiljem. Peale meie on kaks sakslast, üks sloveenlane (Martina) ja üks poiss Togost. Keeletunnid meeldivad mulle väga ning iga päev lähevad need kolm tundi nii kiiresti mööda, et ei pane tähelegi (vastukaaluks nt hr "N" Veldi loengutele, kus iga viie minuti tagant kella vaatasin). Aga eks hommikul kl 7 on siingi sama raske tõusta kui Eestis. Õhkkond klassis on sõbralik ja lõbus, saab palju nalja ning minu meelest liigume ka õppimises väga paraja tempoga edasi. Esimesel nädalal õppisime, kuidas end tutvustada, numbreid, kuidas kellaaega öelda ning regulaarseid ja irregulaarseid verbisid. Aegadest oskan praegu ainult olevikus rääkida. Eile õppisime riietusesemeid ja kuidas poes müüjatega suhelda ning täna rääkisime toidust ja restoranis tellimisest. Aga ärge arvake, et ma siin end juba nagu kala vees tunnen. Mingite elementaarsete asjadega saan küll hakkama ning iga päevaga saan ühe rohkem keelest aru, aga soravalt suhelda on praegu ikka veel üliraske. Stefania, kes käib teises, edasijõudnute grupis, on oma tundides aga igavusse ära suremas. Kuigi tema grupi inimesed oskavad juba küllaltki normaalselt hispaania keeles rääkida, ütles ta, et mis mõtet on õppida 20 eri liiki kalade nimetusi ning mingeid matkatarbeid, selle asemel, et õppida, kuidas hakkama saada pangas, internetipoes, arsti juures jms. Tundub, et tema grupis õpetatakse ainult uusi sõnu, aga suhtlemist kui sellist eriti mitte.
Jaenist. Kuna Jaen ise on ikka üsna väike linn (ca 100 000 elanikku), siis igapäevaselt linnatänavatel midagi väga silmatorkavat ei näe. Näha kerjust, transvestiiti või isegi mustanahalist on siin isegi veel vähetõenäolisem kui Tartus või Pärnus (kuigi olen siin näinud ühte eksemplari kõigist loetletuist). Inimesed on ilusad - välimusele pööratakse tõepoolest väga palju rõhku -, rõõmsad, jutukad ja sõbralikud, ning selles pole midagi ebatavalist kui klient täiesti võõra poe- või turumüüjaga jääb juttu ajama. Muidugi on selles päikselises pildis ka erandeid, näiteks minu naabrinaine, kes IGA hommik oma mehe ja poja peale karjub, tõesti ei tea, mis tal viga on. Üldiselt on aga inimesed siin väga abivalmid. Olen tähele pannud, et kui kelleltki teed küsida, siis mitte ainult ei näidata õiget suunda kaardil kätte, vaid jäetakse oma tegemised pooleli ning tullakse sinuga sihtkohta kaasa, et veenduda, et sa ikka õigesse kohta kohale jõuaks. Kuigi ametlikke asju ei viitsita välismaalastega väga ajada - näiteks pangas või korteri otsimisel (paljud korteriomanikud ei taha välismaalasi üürile võtta) -, siis mitteformaalses suhtluses (sõprade vahel, ülikoolis, spordikeskuses, turul ja muudes kohtades, kus pole mängus suured summad ega lepingute sõlmimine, hakatakse kohe põnevusega küsima, et kust sa pärit oled ja kuidas sa Jaeni sattusid. Imelikul kombel on väga paljud siinsed inimesed arvanud, et ma olen kas Saksamaalt või Prantsusmaalt. Põhja-Euroopa riike polegi väga pakutud, aga vbl sellepärast, et nad ei jaga geograafiat väga hästi. Autojuhid on viisakad, lasevad jalakäijad alati üle sebra, ent autodest veelgi populaarsem liiklemisviis on mootorrataste või rolleritega, jalgrattureid pole siin väga näinud. Pole ka ime, ainult mägiratturid võivad siinsetel tänavatel liiklemist nautida. On väga palju kohvikuid ja baare ning siin käiakse väljas iga päev, nii et ei pea ootama reedet või laupäeva (või kolmapäeva), et kusagil rahvarohkes baaris end mõnusalt tunda. Kusjuures siin vist pole väga palju selliseid kohti, kus käivad kas "noored" või "vanad", vaid igas baaris ja igal peol võib näha esindajaid kõikidest vanusegruppidest ning keegi ei vaata üksteisele sellepärast viltu. Keskealised inimesed pidutsevad siin sama palju kui üliõpilased ning keegi ei pea neid sellepärast imelikeks. Peale baaride ja pubide on Jaenis palju ilusaid parke, kus saab piknikuid pidada ning tänavatel on palju pinke, kus jalgu puhata. Väga tihti näen ka inimesi linnas oma koertega jalutamas ning kõige populaarsem tõug tundub siin olevat pisike valge krants, samasugune nagu meie Tuti oli. Suuremaid koeri ei peeta vist sellepärast, et valdavalt elatakse siin korterites ning eramaju on siin vähem.
Enamik Jaeni elanikke on katoliiklased, aga nagu mujalgi maailmas, ei ole religioon noorte hulgas siin enam väga oluline. Samas pole siin mingi haruldus, et pühapäeva öösel kogutakse mingile platsile Neitsi Maarjat kummardama. Usuküsimustes vestlesin ka korterikaaslase Stefaniaga, kes on samuti katoliiklane, aga ei käi väga tihti kirikus, pole tervet piiblit läbi lugenud ega tee regulaarselt muidki asju, mida katoliiklased tegema peaks. Usust ja kultuurist rääkis ta umbes samal toonil, nagu need itaalia noored, kellega kohtusin noortevahetuses Rumeenias. Ka Stefania kummutas müüdi, nagu oleks ka Itaalia senini tohutult katoliiklik riik ning tegi mulle selgeks, et usufanaatikuid leidub ainult tema vanavanemate põlvkonnas, palju vähem tema vanemate põlvkonnas ning hoopis üksikuid tema enda põlvkonnas, kuid et tihtipeale on see seotud ka kindlate piirkondadega (ta ise on Põhja-Itaaliast Udinest). Ent kuigi noori usuküsimused väga ei huvita, on nad kammitsetud vanadest traditsioonidest ja kiriku poolt püstitatud seadustest, mille vastu nad ei saa võidelda. Näiteks kui vabaabielus oleval või lihtsalt mitte abielus oleval paaril sünnib laps, pole neil õigust saada riigipoolset toetust lapse kasvatamiseks, slh emapalka. Küsisin Stefanialt, kas talle on oluline, mis religioonist peab olema mees, kellega ta tahaks abielluda. Ta vastas väga targalt, et religioon kui selline pole õigete tunnete puhul muidugi mingi küsimus, aga et tihtipeale on eri religioonidel lihtsalt niivõrd erinev maailmavaade, et on raske teineteist isegi kõige fundamentaalsemates küsimustes mõista. Ta ise on käinud moslemiga, ent ei suutnud taluda moslemist mehe suhtumist naistesse, ning see on ka midagi sellist, mida ei saa muuta, sest kui laps sünnib religioossesse perekonda, siis ta kasvab teatud arusaamade ja "faktide" keskel üles ning omandab teatud käitumismalli. Tõsiusklikke juute peab Stefania liiga negatiivseteks ning samuti ei saaks ta käia ateistiga, kes talle iga päev kategooriliselt pähe taoks, et Jumalat pole olemas. Seega pole ime, et valitakse kaaslane ikkagi sama relgiooni hulgast, eriti kui mängu tuleb veel laste saamine ja nende kasvatamine. Muidugi ei tohi ühegi kultuuri kohta teha üldistusi ning tuleb olla vaba eelarvamustest ja stereotüüpidest. Kas või banaalsed arusaamad, et kõik Lõuna-Euroopa riigid on kataoliiklikud ning peale enda keele ei osata üheski teises keeles suhelda. Vaadake minu generatsiooni igas selles riigis ning näete, et enamik noori valdab palju erinevaid võõrkeeli, slh inglise keelt, ning et vaid vähesed on andunud katoliiklased. Just look at the youth of the country, and you see, where their culture is heading.
PS! Ka siin räägitakse, et ma nägevat välja nagu Scarlett Johanson. Rocio ei kutsugi mind enam Liisaks, vaid hoopis Scarlyks.
Regress: Vähe sellest, et Interneti saamiseks pidi kolme eri panga vahet jooksma, öeldi meile pärast kolmveerand tundi internetipoes asjade ajamist ja lepingute täitmist, et Triinu uus pangakaart ei tööta ja kõik jäi pooleli. Läksime tagasi panka, kust öeldi, et kaart töötab väga hästi ja peame tagasi internetipoodi minema. Sealt otseloomulikult saadeti meid jälle panka, kuna nemad ei tea midagi.
Eile õhtul käisime keelekursuse rahvaga saksa pubis Eesti-Hispaania jalgpallimängu vaatamas. Panin end selle tarbeks isegi lipuvärvides riidesse (sinine topp, mustad püksid ja valged kingad). Rahvast tuli mõlemast grupist, nii et suhtlesin palju ka nende inimestega, kellega seni polnud võimalust olnud. Peale selle olid meiega ka mõned nende hispaanlastest sõbrad, nii et koos oli väga rahvusvaheline seltskond ning veetsime väga huvitava ja vahva õhtu. Küsisin ühe hispaania poisi Pedro käest, mida ta Eestist teab. Pealinnaks pakkus ta nii Riiat kui Vilniust, aga Tallinn ei tulnud talle kuidagi meelde. Samas oskas ta aga öelda, et Eesti taasiseseisvus 1991. aastal, et me oleme euroliidus ning et meil on halvad suhted Venemaaga. Olen nii õnnelik, et olen kohtunud siin nii põnevate ja lahedate inimestega erinevatest riikidest ning usun, et meie suhtlus jätkub ka pärast keelekursuse lõppu.
Keelekursusest. Naljakas on mõelda, et meie keelekursuse grupis on kaheksast inimesest neli eestlased. Mina, Triin, Ann ja uus tüdruk Kristin, kes saabus natuke hiljem. Peale meie on kaks sakslast, üks sloveenlane (Martina) ja üks poiss Togost. Keeletunnid meeldivad mulle väga ning iga päev lähevad need kolm tundi nii kiiresti mööda, et ei pane tähelegi (vastukaaluks nt hr "N" Veldi loengutele, kus iga viie minuti tagant kella vaatasin). Aga eks hommikul kl 7 on siingi sama raske tõusta kui Eestis. Õhkkond klassis on sõbralik ja lõbus, saab palju nalja ning minu meelest liigume ka õppimises väga paraja tempoga edasi. Esimesel nädalal õppisime, kuidas end tutvustada, numbreid, kuidas kellaaega öelda ning regulaarseid ja irregulaarseid verbisid. Aegadest oskan praegu ainult olevikus rääkida. Eile õppisime riietusesemeid ja kuidas poes müüjatega suhelda ning täna rääkisime toidust ja restoranis tellimisest. Aga ärge arvake, et ma siin end juba nagu kala vees tunnen. Mingite elementaarsete asjadega saan küll hakkama ning iga päevaga saan ühe rohkem keelest aru, aga soravalt suhelda on praegu ikka veel üliraske. Stefania, kes käib teises, edasijõudnute grupis, on oma tundides aga igavusse ära suremas. Kuigi tema grupi inimesed oskavad juba küllaltki normaalselt hispaania keeles rääkida, ütles ta, et mis mõtet on õppida 20 eri liiki kalade nimetusi ning mingeid matkatarbeid, selle asemel, et õppida, kuidas hakkama saada pangas, internetipoes, arsti juures jms. Tundub, et tema grupis õpetatakse ainult uusi sõnu, aga suhtlemist kui sellist eriti mitte.
Jaenist. Kuna Jaen ise on ikka üsna väike linn (ca 100 000 elanikku), siis igapäevaselt linnatänavatel midagi väga silmatorkavat ei näe. Näha kerjust, transvestiiti või isegi mustanahalist on siin isegi veel vähetõenäolisem kui Tartus või Pärnus (kuigi olen siin näinud ühte eksemplari kõigist loetletuist). Inimesed on ilusad - välimusele pööratakse tõepoolest väga palju rõhku -, rõõmsad, jutukad ja sõbralikud, ning selles pole midagi ebatavalist kui klient täiesti võõra poe- või turumüüjaga jääb juttu ajama. Muidugi on selles päikselises pildis ka erandeid, näiteks minu naabrinaine, kes IGA hommik oma mehe ja poja peale karjub, tõesti ei tea, mis tal viga on. Üldiselt on aga inimesed siin väga abivalmid. Olen tähele pannud, et kui kelleltki teed küsida, siis mitte ainult ei näidata õiget suunda kaardil kätte, vaid jäetakse oma tegemised pooleli ning tullakse sinuga sihtkohta kaasa, et veenduda, et sa ikka õigesse kohta kohale jõuaks. Kuigi ametlikke asju ei viitsita välismaalastega väga ajada - näiteks pangas või korteri otsimisel (paljud korteriomanikud ei taha välismaalasi üürile võtta) -, siis mitteformaalses suhtluses (sõprade vahel, ülikoolis, spordikeskuses, turul ja muudes kohtades, kus pole mängus suured summad ega lepingute sõlmimine, hakatakse kohe põnevusega küsima, et kust sa pärit oled ja kuidas sa Jaeni sattusid. Imelikul kombel on väga paljud siinsed inimesed arvanud, et ma olen kas Saksamaalt või Prantsusmaalt. Põhja-Euroopa riike polegi väga pakutud, aga vbl sellepärast, et nad ei jaga geograafiat väga hästi. Autojuhid on viisakad, lasevad jalakäijad alati üle sebra, ent autodest veelgi populaarsem liiklemisviis on mootorrataste või rolleritega, jalgrattureid pole siin väga näinud. Pole ka ime, ainult mägiratturid võivad siinsetel tänavatel liiklemist nautida. On väga palju kohvikuid ja baare ning siin käiakse väljas iga päev, nii et ei pea ootama reedet või laupäeva (või kolmapäeva), et kusagil rahvarohkes baaris end mõnusalt tunda. Kusjuures siin vist pole väga palju selliseid kohti, kus käivad kas "noored" või "vanad", vaid igas baaris ja igal peol võib näha esindajaid kõikidest vanusegruppidest ning keegi ei vaata üksteisele sellepärast viltu. Keskealised inimesed pidutsevad siin sama palju kui üliõpilased ning keegi ei pea neid sellepärast imelikeks. Peale baaride ja pubide on Jaenis palju ilusaid parke, kus saab piknikuid pidada ning tänavatel on palju pinke, kus jalgu puhata. Väga tihti näen ka inimesi linnas oma koertega jalutamas ning kõige populaarsem tõug tundub siin olevat pisike valge krants, samasugune nagu meie Tuti oli. Suuremaid koeri ei peeta vist sellepärast, et valdavalt elatakse siin korterites ning eramaju on siin vähem.
Enamik Jaeni elanikke on katoliiklased, aga nagu mujalgi maailmas, ei ole religioon noorte hulgas siin enam väga oluline. Samas pole siin mingi haruldus, et pühapäeva öösel kogutakse mingile platsile Neitsi Maarjat kummardama. Usuküsimustes vestlesin ka korterikaaslase Stefaniaga, kes on samuti katoliiklane, aga ei käi väga tihti kirikus, pole tervet piiblit läbi lugenud ega tee regulaarselt muidki asju, mida katoliiklased tegema peaks. Usust ja kultuurist rääkis ta umbes samal toonil, nagu need itaalia noored, kellega kohtusin noortevahetuses Rumeenias. Ka Stefania kummutas müüdi, nagu oleks ka Itaalia senini tohutult katoliiklik riik ning tegi mulle selgeks, et usufanaatikuid leidub ainult tema vanavanemate põlvkonnas, palju vähem tema vanemate põlvkonnas ning hoopis üksikuid tema enda põlvkonnas, kuid et tihtipeale on see seotud ka kindlate piirkondadega (ta ise on Põhja-Itaaliast Udinest). Ent kuigi noori usuküsimused väga ei huvita, on nad kammitsetud vanadest traditsioonidest ja kiriku poolt püstitatud seadustest, mille vastu nad ei saa võidelda. Näiteks kui vabaabielus oleval või lihtsalt mitte abielus oleval paaril sünnib laps, pole neil õigust saada riigipoolset toetust lapse kasvatamiseks, slh emapalka. Küsisin Stefanialt, kas talle on oluline, mis religioonist peab olema mees, kellega ta tahaks abielluda. Ta vastas väga targalt, et religioon kui selline pole õigete tunnete puhul muidugi mingi küsimus, aga et tihtipeale on eri religioonidel lihtsalt niivõrd erinev maailmavaade, et on raske teineteist isegi kõige fundamentaalsemates küsimustes mõista. Ta ise on käinud moslemiga, ent ei suutnud taluda moslemist mehe suhtumist naistesse, ning see on ka midagi sellist, mida ei saa muuta, sest kui laps sünnib religioossesse perekonda, siis ta kasvab teatud arusaamade ja "faktide" keskel üles ning omandab teatud käitumismalli. Tõsiusklikke juute peab Stefania liiga negatiivseteks ning samuti ei saaks ta käia ateistiga, kes talle iga päev kategooriliselt pähe taoks, et Jumalat pole olemas. Seega pole ime, et valitakse kaaslane ikkagi sama relgiooni hulgast, eriti kui mängu tuleb veel laste saamine ja nende kasvatamine. Muidugi ei tohi ühegi kultuuri kohta teha üldistusi ning tuleb olla vaba eelarvamustest ja stereotüüpidest. Kas või banaalsed arusaamad, et kõik Lõuna-Euroopa riigid on kataoliiklikud ning peale enda keele ei osata üheski teises keeles suhelda. Vaadake minu generatsiooni igas selles riigis ning näete, et enamik noori valdab palju erinevaid võõrkeeli, slh inglise keelt, ning et vaid vähesed on andunud katoliiklased. Just look at the youth of the country, and you see, where their culture is heading.
PS! Ka siin räägitakse, et ma nägevat välja nagu Scarlett Johanson. Rocio ei kutsugi mind enam Liisaks, vaid hoopis Scarlyks.
esmaspäev, september 07, 2009
pangatuur, punased sipelgad ja tasuta toit
Esimene nädal ja esimene nädalavahetus Jaenis on edukalt üle elatud. Kui nüüd päris aus olla, siis peab ütlema, et siin on NIIIIIIIIIIIIIIIII ÄGEEEEEE!!!!!!! Samas ma ikka mõtlen, kui libedalt ja sujuvalt kõik läinud on. Poleks arvanud, et uues riigis elu alustamine võib nii lihtsalt ja edukalt minna. Praegu on ainult 3 probleemi. Esiteks, ülikoolis upuvad nad täiesti oma paberimajandusse ära, nii et keegi ei viitsi mu dokumentidega tegeleda ega mind siin õppijaks vormistada ega mingeid allkirjasid mulle anda. Iga kord, kui sinna lähen, siis öeldakse "Manana, manana". Teiseks, terve nädalavahetus ei olnud meil korteris sooja vett, sest me ei osanud gaasiballooni boileriga ära ühendada (mees peab ikka majas olema, aga mis teha!) ning kolmandaks on ilma Internetita nii raske elada! Aga et üldse Internetti koju saada, peab olema arveldusarve Hispaania pangas. Kuna Triin niikuinii tahtis endale siin kontot teha, käisime siis reedel pangatuuril. Esimeses pangas teenindas meid üks närviline proua, kelle jaoks oli ilmselgelt vägagi ebameeldiv umbkeelsete välismaa üliõpilastega suhelda. Kuna tal endal polnud õrna aimugi, kuidas üldse välismaalastega lepingut teha, siis enamuse ajast istus ta telefoni otsas ja uuris asja. "Ricardo, hola, aqui estan unas chicas de Estonia...", ja siis meile, "Let me smoke?" - "Si-si" - "You want too?" - "No, no, gracias". Pärast seda, kui ta oli oma sigaretiga vehkides pool tundi Ricardoga telefonis rääkinud, teatas ta Triinule, et tal on vaja esitada mingi tõend selle kohta, et ta ülikoolis tõepoolest õpib, mingi avaldus politseist ja sada paberit veel ning et kõik kokku maksab 45 eurot. Ütlesime, et mõtleme selle üle ning läksime otsejoones järgmisesse panka. Ka seal meil ei vedanud, sest sealt öeldi meile otse (hispaania keeles muidugi) näkku, et nemad ei taha välismaalastega üldse tegeleda. Aga selle asemel, et musta masendusse langeda, ei andnud Triin alla, vaid läks kolmandasse panka, kus imekombel oldi väga vaimustuses sellest, et ta üldse Jaeni õppima tuli ja nii tore ja nii lahe ja kahe minutiga oli konto valmis. Nii. Järgmine samm - tagasi kohta, kus saab ruutereid osta ning loodetavasti paari nädala pärast saame Interneti koju ka.
Reede õhtul saime kokku Rocio ja tema sõbrannaga, kelle nimi on samuti Rocio. Rocio nr 2 oli väga vaimustuses sellest, et ma Eestis tõlkijana olen töötanud ja ta arvas, et ma olen kindlasti Eestis suur kuulsus. Pidin talle siis pikalt laialt seletama, kuidas lood tegelikult olid (noh, et olin lihtsalt alamakstud teise - või kolmanda - järguline tõlkija.) Igatahes läksime sel õhtul minu jaoks jällegi täiesti uude kanti, kus olid väga kihvtid suured pargid (ma pole kunagi ühes pargis korraga nii palju erinevaid purskkaevusid näinud, väga šeff pargikujundus igaljuhul) ning parkide ümbruses olevat ka piirkond, kus on palju uusi klubisid, pubisid ja restorane. Kuna Rocio õde tunneb ühe baari barmani, siis saime sinna tasuta pääsmed. Aga mis kõige parem - 22.00-24.00 olid KÕIK joogid ja söögid tasuta!!! Ning pärast südaööd algas seal pidu ja tantsimine (muusikat oli latiinorütmidest kuni 30 aastat vanade hispaania lauludeni ning sealt jälle praeguse hetke superhittideni) ning tundsime end mõnusalt. Eriti naljakas oli ühel hetkel peol näha meie kursuse õpetajat Sergiot, kes seal samuti pidu pani. Täna tunnis oli ühesõnaga palju sõbralikku "norimist" tema poolt. Järgmine hommik magasin kella üheni ning siis läksime Stefania ja Triinuga meie kodu lähedal asuva basseini äärde. Niiii mõnus oli päikese käes lesida ja ujumas käia. Paraku ei osanud ma veel karta punaseid sipelgaid, kes muru peal ringi siblasid. Aga punase sipelga hammustus on põhimõtteliselt sama nagu sääsehammustus, nii et see pole kõige mõnusam asi. Aga me ei lasknud loodusest end häirida ning olime basseini ääres ikka mitu-mitu tundi (ja tänu sellele olen ma praegu Rociost pruunim :)). Õhtul üritasime teha Hispaania tortillat (tuli isegi päris söödav) ning jõime selle kõrvale ära paar pudelit Tinto de Veranot. Triin läks hiljem veel välja ka, aga ma olin suurest puhkamisest ja söömisest nii väsinud, et jäin koju hispaaniakeelse dubleeringuga (sest et siin dubleeritakse absoluutselt kõik filmid ja seriaalid ära) päris head filmi Jackson 5'st vaatama. Teleka vaatamine on keeleõppimisele kusjuures päris kasuks tulnud. Tavaliselt pärastlõunati vaatame multikaid, kuid on plaan osta ka mõni lasteraamat, mille lugemisega võib-olla kuidagimoodi hakkama saaksime.
Eile õhtul tegin esimest korda siin olles korralikult trenni. Läksin nimelt staadionile jooksma, aga isegi kell 21.00 on üsna palav sportida. Samas, hiljem oli hea tunne ning üritan seal enam-vähem regulaarselt jooksmas käima hakata. Pärast jooksmist saime (mina, Triin ja Stefania) kokku Martinaga, kes on sloveenlanna meie keelekursuselt. Käisime kolmes erinevas tapa-baaris (eesti keeles kõlab see küll väga halvasti, aga siin tähendab see sellist kohta, kus sa jooki tellides saad toidu tasuta kõrvale. Toit pole muidugi mingi suur praad, vaid krõpsud, oliivid, võileivad jms). Rääkisime reisimisest, erinevatest kultuuridest jms. Nii lahe oli vaadata, kuidas itaallanna ja sloveenlanna (väga keeruline minevik nende kahe riigi vahel) teineteise kallal nii mõnusa irooniaga - aga täiesti sõbralikult - lõõpisid ja teineteise üle nalja viskasid. Ma ei kujuta ette, et eestlased ja venelased saaksid nii vabalt ja lõbusalt üksteise üle naerda, alati on sellistel naljadel minu meelest mingi mõru maik taga. Eilse väljaskäimise tõttu oleksin täna pea et sisse maganud, ent sain ikka enam-vähem viimasel hetkel üles ning jooksime kooli. Praegu hakkabki varsti juba siesta aeg, nii et peab sööma ja magama, ning õhtul - who knows? Vivo en Espana!!! :)
Reede õhtul saime kokku Rocio ja tema sõbrannaga, kelle nimi on samuti Rocio. Rocio nr 2 oli väga vaimustuses sellest, et ma Eestis tõlkijana olen töötanud ja ta arvas, et ma olen kindlasti Eestis suur kuulsus. Pidin talle siis pikalt laialt seletama, kuidas lood tegelikult olid (noh, et olin lihtsalt alamakstud teise - või kolmanda - järguline tõlkija.) Igatahes läksime sel õhtul minu jaoks jällegi täiesti uude kanti, kus olid väga kihvtid suured pargid (ma pole kunagi ühes pargis korraga nii palju erinevaid purskkaevusid näinud, väga šeff pargikujundus igaljuhul) ning parkide ümbruses olevat ka piirkond, kus on palju uusi klubisid, pubisid ja restorane. Kuna Rocio õde tunneb ühe baari barmani, siis saime sinna tasuta pääsmed. Aga mis kõige parem - 22.00-24.00 olid KÕIK joogid ja söögid tasuta!!! Ning pärast südaööd algas seal pidu ja tantsimine (muusikat oli latiinorütmidest kuni 30 aastat vanade hispaania lauludeni ning sealt jälle praeguse hetke superhittideni) ning tundsime end mõnusalt. Eriti naljakas oli ühel hetkel peol näha meie kursuse õpetajat Sergiot, kes seal samuti pidu pani. Täna tunnis oli ühesõnaga palju sõbralikku "norimist" tema poolt. Järgmine hommik magasin kella üheni ning siis läksime Stefania ja Triinuga meie kodu lähedal asuva basseini äärde. Niiii mõnus oli päikese käes lesida ja ujumas käia. Paraku ei osanud ma veel karta punaseid sipelgaid, kes muru peal ringi siblasid. Aga punase sipelga hammustus on põhimõtteliselt sama nagu sääsehammustus, nii et see pole kõige mõnusam asi. Aga me ei lasknud loodusest end häirida ning olime basseini ääres ikka mitu-mitu tundi (ja tänu sellele olen ma praegu Rociost pruunim :)). Õhtul üritasime teha Hispaania tortillat (tuli isegi päris söödav) ning jõime selle kõrvale ära paar pudelit Tinto de Veranot. Triin läks hiljem veel välja ka, aga ma olin suurest puhkamisest ja söömisest nii väsinud, et jäin koju hispaaniakeelse dubleeringuga (sest et siin dubleeritakse absoluutselt kõik filmid ja seriaalid ära) päris head filmi Jackson 5'st vaatama. Teleka vaatamine on keeleõppimisele kusjuures päris kasuks tulnud. Tavaliselt pärastlõunati vaatame multikaid, kuid on plaan osta ka mõni lasteraamat, mille lugemisega võib-olla kuidagimoodi hakkama saaksime.
Eile õhtul tegin esimest korda siin olles korralikult trenni. Läksin nimelt staadionile jooksma, aga isegi kell 21.00 on üsna palav sportida. Samas, hiljem oli hea tunne ning üritan seal enam-vähem regulaarselt jooksmas käima hakata. Pärast jooksmist saime (mina, Triin ja Stefania) kokku Martinaga, kes on sloveenlanna meie keelekursuselt. Käisime kolmes erinevas tapa-baaris (eesti keeles kõlab see küll väga halvasti, aga siin tähendab see sellist kohta, kus sa jooki tellides saad toidu tasuta kõrvale. Toit pole muidugi mingi suur praad, vaid krõpsud, oliivid, võileivad jms). Rääkisime reisimisest, erinevatest kultuuridest jms. Nii lahe oli vaadata, kuidas itaallanna ja sloveenlanna (väga keeruline minevik nende kahe riigi vahel) teineteise kallal nii mõnusa irooniaga - aga täiesti sõbralikult - lõõpisid ja teineteise üle nalja viskasid. Ma ei kujuta ette, et eestlased ja venelased saaksid nii vabalt ja lõbusalt üksteise üle naerda, alati on sellistel naljadel minu meelest mingi mõru maik taga. Eilse väljaskäimise tõttu oleksin täna pea et sisse maganud, ent sain ikka enam-vähem viimasel hetkel üles ning jooksime kooli. Praegu hakkabki varsti juba siesta aeg, nii et peab sööma ja magama, ning õhtul - who knows? Vivo en Espana!!! :)
teisipäev, september 01, 2009
Tallinn-Amsterdam-Madriid-Jaen
Reisimasendus läks mul esimest korda üle alles sel hetkel, kui ma Madriidi lennukis stjuardessile „Hello“ asemel „Buenos dias“ ütlesin ning hakkasin sellega esimest korda põnevusega mõtlema eesolevatele seiklustele kui kõigele sellele, mille/kelle juurest ära läksin. Hiljem tuli muidugi välja, et see sama stjuardess oli hollandlanna, kes ei osanud sõnagi hispaania keelt, aga tol hetkel see mulle ei lugenud. Olin esimest korda elus kellelegi midagi hispaania keeles öelnud ja see tegi tuju heaks. (Oleks ma siis juba teadnud, et veel samal õhtul pursin juba päris palju võõras keeles rääkida!) Pärast kahte väsitavat varahommikust lendu Madriidi jõudes hakkasin juba mõtlema, et hullem on möödas ning olen varsti Jaenis kohal. Aga ei. Lennujaamast oli küll üsna kerge üles leida metroo ja istuda õige rongi peale, õnnestus ka õiges peatuses maha minna, kuid kui hakkasin järgmisest peatusest otsima platvormi number 6, viisid sildid ja trepid mind hoopis metroost välja mingisse bussipeatusesse. Suures segaduses tiirutasin oma kohvriga oma pool tundi metroojaamas ringi, kuid jõudsin alati sinna samasse bussipeatusesse. Mõtlesin, et mis siis ikka, lähen siis bussi peale. Varsti tuligi buss, mis tundus olevat kuidagi õige, astusin peale ja sõitsin jänest. Muidugi polnud mul õrna aimugi, kus kohas ma maha peaksin minema, aga umbes 20 minuti pärast nägin bussi aknast suurt hoonet, mis kandis silti metroojaama nimega, kuhu ma selle liin number 6-ga jõudma pidin. Üritasin kuidagi hispaania keeles enda kõrval seisvalt mehelt küsida, et kas see oligi see Pacifico rongijaam, aga tuli välja, et too oli hoopis itaallane ega teadnud asjast midagi. Läksin siis järgmises peatuses maha, kõndisin üle tee ning ootasin järgmist bussi, mis mind metroojaama ette viiks. Jõudsin küll sinna kohale, aga aga oh häda – uks, mis pidi metroojaama sisse minema, oli kaetud mingi ehituskile ja hunniku saepuruga. Küsisin siis ühe tädi käest, et kuidas ma sisse saan ning ta jalutas minuga teisele poole sõiduteed, kust viis trepp maa alla. Jõudsingi sealt kaudu õigesse kohta, sain järgmise metroorongi peale ning jõudsin turvaliselt kohta nimega Atoche Renfe, mis on Madriidi suurim rongijaam, kust lähevad kiirrongid absoluutselt igale poole üle terve Hispaania. Ostsin pileti Jaeni ning kuigi mul oli 3 tundi aega, polnud mul nüüd, kui lõpuks kindlalt teadsin, kus kohas olen ja kuhu edasi minema pean, enam mingit isu minna, kohver käes, Madriidi avastama. Igavlesingi siis need kolm tundi ilma akendeta ja konditsioneerita kergelt haisvas rongijaamas, kus minu kõrval pingi peal silitasid kaks kauni välimusega noormeest teineteise põlvesid ning vastaspingil istus halli peaga preester. Vähemalt oli mul Kadri antud Elle'i ajakiri, mis päästis mind täielikust igavussurmast. Aga lõpuks mu rong ikkagi tuli ning peab ütlema, et sellega algas mu reisi kõige meeldivam osa. Mõnusad pehmed istmed, palju ruumi, puhtusest läikiv tualett jm luksused. Muide, nii lennnujaamas, rongijaamas kui rongis oli kogu informatsioon olemas ka inglise keeles, mis kohati oli päris teretulnud. Mida enam rong lõuna poole liikus, seda paremaks mu tuju muutus. Hall ja kole tühermaa mingite kahtlaste kümne meetri kõrguste liivahunnikutega muutus kõrgeteks mägedeks ja orgudeks ja istandusteks ja põldudeks, mille loojuva päikese kuldne valgus veel eriti romantiliseks ja sulniks muutis. Kui rong lõpuks Jaeni jõudis, oli juba pime ja mina pärast 15 tunnist reisi rampväsinud. Õnneks teadsin, et rongijaamast korjavad mu peale Rocio ja Trinidad. Trinidad ehk Nini on neiu, kes õppis eelmisel aastal Erasmuse raames Tartus ja kellega ma Struktuuri loengusse hilinedes tuttavaks sain. Rocio on Nini kursaõde, kes määrati Buddy Programme'i raames minu Buddy'ks (ehk et ta on kohustatud minuga mu esimestel päevadel Jaenis tegelema). Nendega kaasas oli Nini boyfriend Viktor, kes aitas mu kohvrit vedada. Esimene peatus oli minu hostelis, millega ma olen vääääga rahul! Ainuke asi, mille kallal nuriseda võiks (ja eestlane seda ju alati teeb!), on vaade. Ma näen täpselt vastastänava maja korteri akendest sisse. Ühes toas vaatab praegu palja ülakehaga vanamees telekat ja teise toa aknast näen jalgpallipostreid ja hamstripuuri. Hmm.. tõmban igaks juhuks kardinad ette. Igal juhul see hostel olevat mingi vana haigla, mis on väga kihvtilt hosteliks renoveeritud. Olen kaheses toas, kus ma siiamaale olen üksinda saanud olla, aga retseptsioonist ähvardati, et teise voodisse tuleb vist ka keegi millalgi. Eriti mõnus on see, et toas on konditsioneer. Kui olin kohvri maha pannud ja emale helistanud ja teatanud, et olen elus, läksime uuesti välja. Nini ja Rocio viisid mu mingisse poppi baari, kus ma jõin head külma kokteili ja sõin salatit. Baar iseenesest oli selline mõnus ja hubane, aga mitte midagi väga erilist, nii et 8 eurot salati eest tundus alguses natuke palju. Salat oli aga lõpuks nii hiiglaslik, et isegi päev läbi näljas olnuna ei suutnud ma seda ära süüa (kuigi oli väga värske ja maitsev). Huvitav üllatus oli ka see, et menüüs oli selline asi nagu „ensalada rusa“ ehk vene salat ehk tavaline kartulisalat, nii et kui mul kartulisalati isu tuleb, siis tean, kuhu minna. Vahepeal tehti mind tuttavaks ka kamba Rocio sõpradega, aga olin nii väsinud, et ei suutnud kaua väljas olla. Hostelis mõtlesin korra Internetist läbi käia ning raiskasin selle peale 1 euro (1 tund=1 euro). MSNis aga kedagi online ei olnud, nii et sain 15,6 krooni eest Orkutis oma elukohaks Jaen, Spain panna ning läksin magama ära.
Järgmisel hommikul äratas mind telefonikõne Monikalt, kes arvas, et ma olen juba kindlasti kell 10 üleval :) Polnud hullu, käisin duši all, pakkisin natuke oma asju lahti/ringi, kolasin hosteli peal ja ostsin hosteli kõrval asuvast kioskist pudelitäie apelsinimahla. Tänava peal Rociot oodates vilistas/vahtis iga teine mööduv mees mulle järgi, aga see pidavat siin normaalne nähtus olema. Võib-olla ma peaks muretsema, kui nad EI vilistaks. Kui Rocioga kokku sain, algas minu esimene Jaeni ekskursioon 40 kraadises kuumuses. Jaen on funky, teistsugune, huvitav, vastuoluline. Raske on öelda, kas ta on ilus või kole linn. Siin on tänavaid, mis on täis poollagunenud ilgeid nõukaaegset arhitektuuri meenutavaid maju, aga on ka tänavaid, mis on kaetud marmorplaatidega ja mille ääres kõrguvad ilusad renessansiaegsed hooned. On palju palme, parke, pinke ja purskkaevusid (k.a neid, mis on joomiseks mõeldud!). On palju väikesi välikohvikuid, kuid on ka Irish Pub St Patrick's ning selline koht nagu Burger QUEEN (kusagil rongijaama läheduses oli ka Burger King). On palju kitsaid põnevaid tänavaid, ja samas ka täiesti suvalisi eemalepeletavaid nurgataguseid. Paljud tänavad on praegu remondis, nii et mõned kohad on täiesti läbikäidamatud. Nini ütles, et see on sellepärast, et kuna paljud inimesed kaotasid seoses masuga töö, siis Jaeni linnapea pani kõik töö kaotanud inimesed tänavaid remontima. Päris hea plaan, mis? Kuna Jaen on suhteliselt mägedes, siis siin on väga palju tõuse ja langusi, paljud neist väga järsud, no ikka Tartu „aeglase surma“ taolised (aga Rocio ütles, et Jaenis jala käimine on „good for your ass“). Mõelda vaid, et kui ma Tartus elasin, oli vahel Lossi tänavast raske üles kõndida!
Igatahes, esimesena näitas Rocio mulle kõige tähtsamaid kohtasid – poodisid! Te ei kujuta ette, kui ägedad riide- ja kingapoed siin on (võib-olla kujutate ka, siin on näiteks Zara, aga 5 korda odavam kui Tallinnas)!!! Ma pidin hulluks minema, kui kihvtid riided siin on ja kui pööraselt odavad. Suutsin end siiski täna veel tagasi hoida, aga arvan, et lähipäevil tuleb see 7 eurot ühe vääääga armsa kleidikese peale ikka ära kulutada küll :) Muidugi on siin ka kallemaid poodisid, mille vaateakendel on ülielegantsed ja stiilsed riided, ikka sellised, mida nägin Kadri Elle'ist ja milliseid olen Londoni kesklinna vaateakendel näinud. Aga nendesse poodidesse ma ei hakanud sisse minemagi. Muidugi nägin ära ka postkontori, apteegid, toidupoed ja muud olulised kohad. Käisime ka ühes suuremas kaubanduskeskuses (erinevalt Eestist on siin kõik poed väikesed ja lihtsalt tänavatel, nagu nt Oxford streetil, aga suuri kaubanduskeskusi eriti ei ole). Kaubanduskeskus oli põhimõtteliselt täpselt samasugune nagu Tallinna või Tartu Kaubamaja ning see oli ka oluliselt kallim, kui väiksemad poed tänavatel. Hiljem ronisime veel Jaeni kõige kõrgemasse kohta, kus on ka kõige-kõige ilusamad väikesed tänavad ja arhitektuur. Meie sihtkohaks oli kuulus Jaeni renessansiaegne katedraal (kui keegi mulle Madriidist rongiga külla tuleb, siis seda katedraali näeb rongiaknast juba kaugelt mäe otsas ilutsemas), mis tõepoolest pettumust ei valmistanud. Sisse küll ei saanud minna, sest katedraal avatakse kell 5 õhtul ja meie olime seal umbes 2 paiku. Kolasime natuke katedraali ümbruses ringi, Rocio näitas, kus kandis tema elab ja kogu see neighborhood meeldis mulle kõige rohkem. Kuna aga Rocio pidi kella nelja paiku tööle minema (ta töötab turismibüroos), siis pidime kolme paiku oma ekskursiooni lõpetama. Ostsin turu pealt 4 virsikut (nii häid ja mahlaseid pole ma veel kunagi saanud) ja pagariärist ühe 3.60 eurot maksva võileiva. Oleksin hea meelega poodi päris toitu ostma läinud, aga selleks ajaks oli juba siesta alanud ning KÕIK poed olid kinni. Õnneks aga võileib oli väga suur ja väga maitsev (jällegi ei saa võrrelda nt Statoilis müüdavate võileibadega) ning sain kõhu täis. Kõmpisin hosteli, käisin külma duši all ja magasin paar tundi. Päris mõnus oli 40 kraadi käest oma 24 kraadisesse tuppa tulla. Kui üles tõusin, oli mul valida, kas vaadata hosteli lobby's hispaaniakeelse dubleeringuga „Nunnad hoos“ või minna uuesti välja. Valisin viimase variandi, pealegi oli mul vaja poest hambapasta ja šampoon osta. Ega ma oma jalutuskäigul väga palju uut ei avastanud, aga see oli pigem kinnistav jalutuskäik hommikusele. Alati kui ma kellegi teisega kusagil kaasas käin, siis ei jäta ma meelde, kus kohas miski on ja ei pööra eriti tähelepanu mindud teele. Käisin põhiliselt samad kohad läbi, kus olin enne Rocioga käinud ning linn muutus mulle korraga väga loogiliseks ja kuidagi veel kodusemaks ja armsamaks. Tee peal ostsin kokku 2,5 liitrit jooki, sest ka õhtul on siin 35 kraadi sooja ning tundub, et siin elades hakkab rohkem raha kuluma joogi kui söögi peale, sest sellise kuumusega ei taha toidust mõeldagi, küll aga joogist. Tüdrukud ütlesid, et septembri alguse kohta on see isegi nende jaoks väga kuum, et sellised temperatuurid on Jaenis tavaliselt augusti alguses, aga mis teha.
PS! Lootus, et saan hispaania keele selle aastaga selgeks, aina suureneb. Igas poes ja ka eile baaris sain oma algteadmised juba käiku panna ning ära ma ennast siin igatahes keelebarjääri pärast ei müü.
Järgmisel hommikul äratas mind telefonikõne Monikalt, kes arvas, et ma olen juba kindlasti kell 10 üleval :) Polnud hullu, käisin duši all, pakkisin natuke oma asju lahti/ringi, kolasin hosteli peal ja ostsin hosteli kõrval asuvast kioskist pudelitäie apelsinimahla. Tänava peal Rociot oodates vilistas/vahtis iga teine mööduv mees mulle järgi, aga see pidavat siin normaalne nähtus olema. Võib-olla ma peaks muretsema, kui nad EI vilistaks. Kui Rocioga kokku sain, algas minu esimene Jaeni ekskursioon 40 kraadises kuumuses. Jaen on funky, teistsugune, huvitav, vastuoluline. Raske on öelda, kas ta on ilus või kole linn. Siin on tänavaid, mis on täis poollagunenud ilgeid nõukaaegset arhitektuuri meenutavaid maju, aga on ka tänavaid, mis on kaetud marmorplaatidega ja mille ääres kõrguvad ilusad renessansiaegsed hooned. On palju palme, parke, pinke ja purskkaevusid (k.a neid, mis on joomiseks mõeldud!). On palju väikesi välikohvikuid, kuid on ka Irish Pub St Patrick's ning selline koht nagu Burger QUEEN (kusagil rongijaama läheduses oli ka Burger King). On palju kitsaid põnevaid tänavaid, ja samas ka täiesti suvalisi eemalepeletavaid nurgataguseid. Paljud tänavad on praegu remondis, nii et mõned kohad on täiesti läbikäidamatud. Nini ütles, et see on sellepärast, et kuna paljud inimesed kaotasid seoses masuga töö, siis Jaeni linnapea pani kõik töö kaotanud inimesed tänavaid remontima. Päris hea plaan, mis? Kuna Jaen on suhteliselt mägedes, siis siin on väga palju tõuse ja langusi, paljud neist väga järsud, no ikka Tartu „aeglase surma“ taolised (aga Rocio ütles, et Jaenis jala käimine on „good for your ass“). Mõelda vaid, et kui ma Tartus elasin, oli vahel Lossi tänavast raske üles kõndida!
Igatahes, esimesena näitas Rocio mulle kõige tähtsamaid kohtasid – poodisid! Te ei kujuta ette, kui ägedad riide- ja kingapoed siin on (võib-olla kujutate ka, siin on näiteks Zara, aga 5 korda odavam kui Tallinnas)!!! Ma pidin hulluks minema, kui kihvtid riided siin on ja kui pööraselt odavad. Suutsin end siiski täna veel tagasi hoida, aga arvan, et lähipäevil tuleb see 7 eurot ühe vääääga armsa kleidikese peale ikka ära kulutada küll :) Muidugi on siin ka kallemaid poodisid, mille vaateakendel on ülielegantsed ja stiilsed riided, ikka sellised, mida nägin Kadri Elle'ist ja milliseid olen Londoni kesklinna vaateakendel näinud. Aga nendesse poodidesse ma ei hakanud sisse minemagi. Muidugi nägin ära ka postkontori, apteegid, toidupoed ja muud olulised kohad. Käisime ka ühes suuremas kaubanduskeskuses (erinevalt Eestist on siin kõik poed väikesed ja lihtsalt tänavatel, nagu nt Oxford streetil, aga suuri kaubanduskeskusi eriti ei ole). Kaubanduskeskus oli põhimõtteliselt täpselt samasugune nagu Tallinna või Tartu Kaubamaja ning see oli ka oluliselt kallim, kui väiksemad poed tänavatel. Hiljem ronisime veel Jaeni kõige kõrgemasse kohta, kus on ka kõige-kõige ilusamad väikesed tänavad ja arhitektuur. Meie sihtkohaks oli kuulus Jaeni renessansiaegne katedraal (kui keegi mulle Madriidist rongiga külla tuleb, siis seda katedraali näeb rongiaknast juba kaugelt mäe otsas ilutsemas), mis tõepoolest pettumust ei valmistanud. Sisse küll ei saanud minna, sest katedraal avatakse kell 5 õhtul ja meie olime seal umbes 2 paiku. Kolasime natuke katedraali ümbruses ringi, Rocio näitas, kus kandis tema elab ja kogu see neighborhood meeldis mulle kõige rohkem. Kuna aga Rocio pidi kella nelja paiku tööle minema (ta töötab turismibüroos), siis pidime kolme paiku oma ekskursiooni lõpetama. Ostsin turu pealt 4 virsikut (nii häid ja mahlaseid pole ma veel kunagi saanud) ja pagariärist ühe 3.60 eurot maksva võileiva. Oleksin hea meelega poodi päris toitu ostma läinud, aga selleks ajaks oli juba siesta alanud ning KÕIK poed olid kinni. Õnneks aga võileib oli väga suur ja väga maitsev (jällegi ei saa võrrelda nt Statoilis müüdavate võileibadega) ning sain kõhu täis. Kõmpisin hosteli, käisin külma duši all ja magasin paar tundi. Päris mõnus oli 40 kraadi käest oma 24 kraadisesse tuppa tulla. Kui üles tõusin, oli mul valida, kas vaadata hosteli lobby's hispaaniakeelse dubleeringuga „Nunnad hoos“ või minna uuesti välja. Valisin viimase variandi, pealegi oli mul vaja poest hambapasta ja šampoon osta. Ega ma oma jalutuskäigul väga palju uut ei avastanud, aga see oli pigem kinnistav jalutuskäik hommikusele. Alati kui ma kellegi teisega kusagil kaasas käin, siis ei jäta ma meelde, kus kohas miski on ja ei pööra eriti tähelepanu mindud teele. Käisin põhiliselt samad kohad läbi, kus olin enne Rocioga käinud ning linn muutus mulle korraga väga loogiliseks ja kuidagi veel kodusemaks ja armsamaks. Tee peal ostsin kokku 2,5 liitrit jooki, sest ka õhtul on siin 35 kraadi sooja ning tundub, et siin elades hakkab rohkem raha kuluma joogi kui söögi peale, sest sellise kuumusega ei taha toidust mõeldagi, küll aga joogist. Tüdrukud ütlesid, et septembri alguse kohta on see isegi nende jaoks väga kuum, et sellised temperatuurid on Jaenis tavaliselt augusti alguses, aga mis teha.
PS! Lootus, et saan hispaania keele selle aastaga selgeks, aina suureneb. Igas poes ja ka eile baaris sain oma algteadmised juba käiku panna ning ära ma ennast siin igatahes keelebarjääri pärast ei müü.
Tellimine:
Postitused (Atom)
.jpg)