Tallinn-Amsterdam-Madriid-Jaen

Reisimasendus läks mul esimest korda üle alles sel hetkel, kui ma Madriidi lennukis stjuardessile „Hello“ asemel „Buenos dias“ ütlesin ning hakkasin sellega esimest korda põnevusega mõtlema eesolevatele seiklustele kui kõigele sellele, mille/kelle juurest ära läksin. Hiljem tuli muidugi välja, et see sama stjuardess oli hollandlanna, kes ei osanud sõnagi hispaania keelt, aga tol hetkel see mulle ei lugenud. Olin esimest korda elus kellelegi midagi hispaania keeles öelnud ja see tegi tuju heaks. (Oleks ma siis juba teadnud, et veel samal õhtul pursin juba päris palju võõras keeles rääkida!) Pärast kahte väsitavat varahommikust lendu Madriidi jõudes hakkasin juba mõtlema, et hullem on möödas ning olen varsti Jaenis kohal. Aga ei. Lennujaamast oli küll üsna kerge üles leida metroo ja istuda õige rongi peale, õnnestus ka õiges peatuses maha minna, kuid kui hakkasin järgmisest peatusest otsima platvormi number 6, viisid sildid ja trepid mind hoopis metroost välja mingisse bussipeatusesse. Suures segaduses tiirutasin oma kohvriga oma pool tundi metroojaamas ringi, kuid jõudsin alati sinna samasse bussipeatusesse. Mõtlesin, et mis siis ikka, lähen siis bussi peale. Varsti tuligi buss, mis tundus olevat kuidagi õige, astusin peale ja sõitsin jänest. Muidugi polnud mul õrna aimugi, kus kohas ma maha peaksin minema, aga umbes 20 minuti pärast nägin bussi aknast suurt hoonet, mis kandis silti metroojaama nimega, kuhu ma selle liin number 6-ga jõudma pidin. Üritasin kuidagi hispaania keeles enda kõrval seisvalt mehelt küsida, et kas see oligi see Pacifico rongijaam, aga tuli välja, et too oli hoopis itaallane ega teadnud asjast midagi. Läksin siis järgmises peatuses maha, kõndisin üle tee ning ootasin järgmist bussi, mis mind metroojaama ette viiks. Jõudsin küll sinna kohale, aga aga oh häda – uks, mis pidi metroojaama sisse minema, oli kaetud mingi ehituskile ja hunniku saepuruga. Küsisin siis ühe tädi käest, et kuidas ma sisse saan ning ta jalutas minuga teisele poole sõiduteed, kust viis trepp maa alla. Jõudsingi sealt kaudu õigesse kohta, sain järgmise metroorongi peale ning jõudsin turvaliselt kohta nimega Atoche Renfe, mis on Madriidi suurim rongijaam, kust lähevad kiirrongid absoluutselt igale poole üle terve Hispaania. Ostsin pileti Jaeni ning kuigi mul oli 3 tundi aega, polnud mul nüüd, kui lõpuks kindlalt teadsin, kus kohas olen ja kuhu edasi minema pean, enam mingit isu minna, kohver käes, Madriidi avastama. Igavlesingi siis need kolm tundi ilma akendeta ja konditsioneerita kergelt haisvas rongijaamas, kus minu kõrval pingi peal silitasid kaks kauni välimusega noormeest teineteise põlvesid ning vastaspingil istus halli peaga preester. Vähemalt oli mul Kadri antud Elle'i ajakiri, mis päästis mind täielikust igavussurmast. Aga lõpuks mu rong ikkagi tuli ning peab ütlema, et sellega algas mu reisi kõige meeldivam osa. Mõnusad pehmed istmed, palju ruumi, puhtusest läikiv tualett jm luksused. Muide, nii lennnujaamas, rongijaamas kui rongis oli kogu informatsioon olemas ka inglise keeles, mis kohati oli päris teretulnud. Mida enam rong lõuna poole liikus, seda paremaks mu tuju muutus. Hall ja kole tühermaa mingite kahtlaste kümne meetri kõrguste liivahunnikutega muutus kõrgeteks mägedeks ja orgudeks ja istandusteks ja põldudeks, mille loojuva päikese kuldne valgus veel eriti romantiliseks ja sulniks muutis. Kui rong lõpuks Jaeni jõudis, oli juba pime ja mina pärast 15 tunnist reisi rampväsinud. Õnneks teadsin, et rongijaamast korjavad mu peale Rocio ja Trinidad. Trinidad ehk Nini on neiu, kes õppis eelmisel aastal Erasmuse raames Tartus ja kellega ma Struktuuri loengusse hilinedes tuttavaks sain. Rocio on Nini kursaõde, kes määrati Buddy Programme'i raames minu Buddy'ks (ehk et ta on kohustatud minuga mu esimestel päevadel Jaenis tegelema). Nendega kaasas oli Nini boyfriend Viktor, kes aitas mu kohvrit vedada. Esimene peatus oli minu hostelis, millega ma olen vääääga rahul! Ainuke asi, mille kallal nuriseda võiks (ja eestlane seda ju alati teeb!), on vaade. Ma näen täpselt vastastänava maja korteri akendest sisse. Ühes toas vaatab praegu palja ülakehaga vanamees telekat ja teise toa aknast näen jalgpallipostreid ja hamstripuuri. Hmm.. tõmban igaks juhuks kardinad ette. Igal juhul see hostel olevat mingi vana haigla, mis on väga kihvtilt hosteliks renoveeritud. Olen kaheses toas, kus ma siiamaale olen üksinda saanud olla, aga retseptsioonist ähvardati, et teise voodisse tuleb vist ka keegi millalgi. Eriti mõnus on see, et toas on konditsioneer. Kui olin kohvri maha pannud ja emale helistanud ja teatanud, et olen elus, läksime uuesti välja. Nini ja Rocio viisid mu mingisse poppi baari, kus ma jõin head külma kokteili ja sõin salatit. Baar iseenesest oli selline mõnus ja hubane, aga mitte midagi väga erilist, nii et 8 eurot salati eest tundus alguses natuke palju. Salat oli aga lõpuks nii hiiglaslik, et isegi päev läbi näljas olnuna ei suutnud ma seda ära süüa (kuigi oli väga värske ja maitsev). Huvitav üllatus oli ka see, et menüüs oli selline asi nagu „ensalada rusa“ ehk vene salat ehk tavaline kartulisalat, nii et kui mul kartulisalati isu tuleb, siis tean, kuhu minna. Vahepeal tehti mind tuttavaks ka kamba Rocio sõpradega, aga olin nii väsinud, et ei suutnud kaua väljas olla. Hostelis mõtlesin korra Internetist läbi käia ning raiskasin selle peale 1 euro (1 tund=1 euro). MSNis aga kedagi online ei olnud, nii et sain 15,6 krooni eest Orkutis oma elukohaks Jaen, Spain panna ning läksin magama ära.

Järgmisel hommikul äratas mind telefonikõne Monikalt, kes arvas, et ma olen juba kindlasti kell 10 üleval :) Polnud hullu, käisin duši all, pakkisin natuke oma asju lahti/ringi, kolasin hosteli peal ja ostsin hosteli kõrval asuvast kioskist pudelitäie apelsinimahla. Tänava peal Rociot oodates vilistas/vahtis iga teine mööduv mees mulle järgi, aga see pidavat siin normaalne nähtus olema. Võib-olla ma peaks muretsema, kui nad EI vilistaks. Kui Rocioga kokku sain, algas minu esimene Jaeni ekskursioon 40 kraadises kuumuses. Jaen on funky, teistsugune, huvitav, vastuoluline. Raske on öelda, kas ta on ilus või kole linn. Siin on tänavaid, mis on täis poollagunenud ilgeid nõukaaegset arhitektuuri meenutavaid maju, aga on ka tänavaid, mis on kaetud marmorplaatidega ja mille ääres kõrguvad ilusad renessansiaegsed hooned. On palju palme, parke, pinke ja purskkaevusid (k.a neid, mis on joomiseks mõeldud!). On palju väikesi välikohvikuid, kuid on ka Irish Pub St Patrick's ning selline koht nagu Burger QUEEN (kusagil rongijaama läheduses oli ka Burger King). On palju kitsaid põnevaid tänavaid, ja samas ka täiesti suvalisi eemalepeletavaid nurgataguseid. Paljud tänavad on praegu remondis, nii et mõned kohad on täiesti läbikäidamatud. Nini ütles, et see on sellepärast, et kuna paljud inimesed kaotasid seoses masuga töö, siis Jaeni linnapea pani kõik töö kaotanud inimesed tänavaid remontima. Päris hea plaan, mis? Kuna Jaen on suhteliselt mägedes, siis siin on väga palju tõuse ja langusi, paljud neist väga järsud, no ikka Tartu „aeglase surma“ taolised (aga Rocio ütles, et Jaenis jala käimine on „good for your ass“). Mõelda vaid, et kui ma Tartus elasin, oli vahel Lossi tänavast raske üles kõndida!
Igatahes, esimesena näitas Rocio mulle kõige tähtsamaid kohtasid – poodisid! Te ei kujuta ette, kui ägedad riide- ja kingapoed siin on (võib-olla kujutate ka, siin on näiteks Zara, aga 5 korda odavam kui Tallinnas)!!! Ma pidin hulluks minema, kui kihvtid riided siin on ja kui pööraselt odavad. Suutsin end siiski täna veel tagasi hoida, aga arvan, et lähipäevil tuleb see 7 eurot ühe vääääga armsa kleidikese peale ikka ära kulutada küll :) Muidugi on siin ka kallemaid poodisid, mille vaateakendel on ülielegantsed ja stiilsed riided, ikka sellised, mida nägin Kadri Elle'ist ja milliseid olen Londoni kesklinna vaateakendel näinud. Aga nendesse poodidesse ma ei hakanud sisse minemagi. Muidugi nägin ära ka postkontori, apteegid, toidupoed ja muud olulised kohad. Käisime ka ühes suuremas kaubanduskeskuses (erinevalt Eestist on siin kõik poed väikesed ja lihtsalt tänavatel, nagu nt Oxford streetil, aga suuri kaubanduskeskusi eriti ei ole). Kaubanduskeskus oli põhimõtteliselt täpselt samasugune nagu Tallinna või Tartu Kaubamaja ning see oli ka oluliselt kallim, kui väiksemad poed tänavatel. Hiljem ronisime veel Jaeni kõige kõrgemasse kohta, kus on ka kõige-kõige ilusamad väikesed tänavad ja arhitektuur. Meie sihtkohaks oli kuulus Jaeni renessansiaegne katedraal (kui keegi mulle Madriidist rongiga külla tuleb, siis seda katedraali näeb rongiaknast juba kaugelt mäe otsas ilutsemas), mis tõepoolest pettumust ei valmistanud. Sisse küll ei saanud minna, sest katedraal avatakse kell 5 õhtul ja meie olime seal umbes 2 paiku. Kolasime natuke katedraali ümbruses ringi, Rocio näitas, kus kandis tema elab ja kogu see neighborhood meeldis mulle kõige rohkem. Kuna aga Rocio pidi kella nelja paiku tööle minema (ta töötab turismibüroos), siis pidime kolme paiku oma ekskursiooni lõpetama. Ostsin turu pealt 4 virsikut (nii häid ja mahlaseid pole ma veel kunagi saanud) ja pagariärist ühe 3.60 eurot maksva võileiva. Oleksin hea meelega poodi päris toitu ostma läinud, aga selleks ajaks oli juba siesta alanud ning KÕIK poed olid kinni. Õnneks aga võileib oli väga suur ja väga maitsev (jällegi ei saa võrrelda nt Statoilis müüdavate võileibadega) ning sain kõhu täis. Kõmpisin hosteli, käisin külma duši all ja magasin paar tundi. Päris mõnus oli 40 kraadi käest oma 24 kraadisesse tuppa tulla. Kui üles tõusin, oli mul valida, kas vaadata hosteli lobby's hispaaniakeelse dubleeringuga „Nunnad hoos“ või minna uuesti välja. Valisin viimase variandi, pealegi oli mul vaja poest hambapasta ja šampoon osta. Ega ma oma jalutuskäigul väga palju uut ei avastanud, aga see oli pigem kinnistav jalutuskäik hommikusele. Alati kui ma kellegi teisega kusagil kaasas käin, siis ei jäta ma meelde, kus kohas miski on ja ei pööra eriti tähelepanu mindud teele. Käisin põhiliselt samad kohad läbi, kus olin enne Rocioga käinud ning linn muutus mulle korraga väga loogiliseks ja kuidagi veel kodusemaks ja armsamaks. Tee peal ostsin kokku 2,5 liitrit jooki, sest ka õhtul on siin 35 kraadi sooja ning tundub, et siin elades hakkab rohkem raha kuluma joogi kui söögi peale, sest sellise kuumusega ei taha toidust mõeldagi, küll aga joogist. Tüdrukud ütlesid, et septembri alguse kohta on see isegi nende jaoks väga kuum, et sellised temperatuurid on Jaenis tavaliselt augusti alguses, aga mis teha.

PS! Lootus, et saan hispaania keele selle aastaga selgeks, aina suureneb. Igas poes ja ka eile baaris sain oma algteadmised juba käiku panna ning ära ma ennast siin igatahes keelebarjääri pärast ei müü.