Fin de semana!!!

Eelmisel nädalal iga päev kell seitse ärgates, lohutasin end mõtetega pikkadest mõnusatest unetundidest laupäeva ja pühapäeva hommikul. Paraku aga ei suutnud ma kuidagi oma aega siin maha magada ning tänu sellele veetsin ühe parima nädalavahetuse, mis mul kunagi olnud on. Kuna tegevust oli tõesti igal ärkveloldud minutil ja tahan kõik kirja panna, siis küllap tuleb sellest päris pikk romaan.

Reede õhtul saime mina ja Stefania esmalt kokku Martinaga. Läksime meie „tavalisse“ kohta, ehk plaza Dean Mazasele, kus on kesklinna üks suurimaid välikohvikuid/-baare, kus jookide kõrvale muidugi tuuakse igasugu mõnusaid tapasid. Reede õhtul oli terve plaza ilmselgelt paksult rahvast täis, nii et selle poole tunni jooksul, kui keegi meid teenindama ei tulnud, jõudsime helistada Rociole ja saada teada, et ta istub kusagil vanalinna kohviku terrassil ja et me võime ka sinna minna. Mõtlesin kohe, et kindlasti on ta seal sõpradega, aga sinna jõudes nägime, et ta sõi seal hoopis koos oma ema Maria Carmeniga õhtust. Rocio ema on väga-väga vahva ja tore senora ning ta ei lasknud meid sealt kuidagi nii minema, et ta poleks ka meile tellinud suurt taldrikutäit suupisteid (flamenquinad, mmmm...) ja coca-colat. Kuigi meil oli tegelikult plaanis sakslastega ühel flamenkokontserdil kohtuda, ei kippunudki me sealt kohvikust väga ära, sest Rocio ja tema perega on alati tore koos olla ning senini oli Rocio ema olnud ainus inimene, kellega olen saanud hispaania keelt praktiseerida. Ta kiitis taevani mu hääldust ja ütles, et oskan järjest paremini rääkida, aga ma arvan, et see on rohkem hispaanlaste viisakus, mis teda sellist asja ütlema ajendas. Kui me lõpuks end flamenkokontserdi poole minema asutasime, leidsime kohale jõudes, et see oli juba lõppenud ja sakslased koju magama läinud. Läksime siis ühe järgmise plaza peale, jõime ühed Tinto de Veranod ning mõtlesime siis mõned kesklinna klubid üle vaadata. Kõigepealt käisime Trobadoris, mis sisekujunduselt oli päris kihvt koht, aga kuna seal veel mingit melu ei olnud (kl oli u 00.00 alles), läksime hoopis Sal y Pimientosse („Sool ja pipar“). Peaaegu kohe, kui olime uksest sisse astunud, kargas meie juurde üks rõõmsa olemisega hispaania poiss, kes küsis, kas me olem erasmuslased (hmm... On see meile siis nii otsa ette kirjutatud?). Tuli välja, et see chico – Ruben – töötab sellises organisatsioonis, kes korraldab erasmuslastele pidusid ning ta andis meile mingid lipikud, millega järgmine neljapäev samas klubis tund aega tasuta juua saame ning oma telefoninumbri „Call me every time you want to party!“ Nendest joogilipikutest küll ära ei ütleks, nii et muchos gracias, Ruben! Varsti ühines meiega Martina sõber Pedro, kes oli selleks korraks välja uurinud, et Eesti pealinn on Tallinn ning õpetas mind mingit salsa moodi tantsu tantsima. Ise ta rääkis küll, et tegelikult ei oska ta üldse tantsida jne, aga lõpuks tuli meie kõrvale mingi teine paar, kes palus, et me neid ka õpetaksime niimoodi tantsima. Si-si, meie olemegi need kõige kõvemad professionaalid :) Pedro on muidu selline tore poiss, kes kogu aeg muretseb, kas kõik on korras ja kas me siin Hispaanias ikka hakkama saame, aga paraku on ta jube tüütu. Õnneks tantsimise ajal väga palju rääkima ei pea, sest isegi kui talt küsida mõni kas-küsimus, siis „jah“ või „ei“ asemel kukub ta pooleks tunniks seletama. Tema on ka üks neist inimestest, kes siin võrdlemisi hästi inglise keelt räägivad ning on näha, et tema lausa naudib seda, nii et ei saa nägu ka teha, nagu ei saaks ta jutust aru vms, et ta ainult vait jääks. Kuna järgmine hommik pidi keelekursuse rühmaga Jaeni ekskursiooni jaoks vara üles tõusma, läksime umbes kolme paiku koju (seega minu tavalisel ajal, pikemad pidutsemised jäävad vist järgmisesse nädalalõppu). Martina jäi ööseks meile, et mitte pimedas üksinda läbi linna koju kõmpida ning muidugi jäime me siin olles ka liiga pikaks ajaks niisama jutustama, nii et voodisse jõudsin lõpuks ikkagi liiga hilja, või õigemini „vara“, aga paar tundi magada ikka sai.

Laupäeva hommikul kogunesime siis kogu keelekursusega katedraali ette ning algas kolmetunnine giidiga ekskursioon. Järgneb igav kunsti- ja kultuuriajalooline jutt, nii et keda rohkem fiestadest lugemine huvitab, kerige edasi. Kuna katedraalis oli sel ajal missa, siis läksime esmalt 11. sajandil araablaste poolt ehitatud termidesse, mis pidid omasuguste hulgas olema suurimad ja võimsamad kogu Lääne-Euroopas. Kuna sajandite jooksul on maapinna tase tõusnud, siis tänapäeval on kogu krempel maa all ning selle peal laiub väga ilus 16. sajandil ehitatud väike palee. Termid olid tõesti päris suured ja võimsad ning tänu giidi ilmekale ja mõnusale seletusviisile oli päris kerge end kujutleda tuhande aasta tagusesse aega aurusauna istuma ja massaaže nautima. Huvitav oli kuulda ka sellest, kuidas toimisid tollal kanalisatsioon, kütmine jms. Kusjuures, giid väitis, et pea kogu Jaeni vanalinnas kasutatakse tänapäevani neid tuhat aastat tagasi ehitatud veetorusid ja kanalisatsioonisüsteeme. Kui toimib – miks mitte? Milline tänapäeva torujüri sellist garantiid küll pakkuda suudaks?! Pärast termisid kolasime ka natuke palee peal ringi, kus praegu tegutseb muuseum. Üks osa püsiekspositsioonist oli pühendatud araablaste tolleaegsele elustiilile, kuid teine osa oli päris põnev mänguasjamuuseum. Kihvtimatest eksponaatidest olid seal mängukaardid ja malelaud 19. sajandist ning altari makett (sajandit ei mäleta, et kindlasti vanem kui 19. sajandist), millega rikaste perede lapsed mängima pidid, et kohe varakult jumalaarmastus peale tuleks (kui perest vähemalt üks laps suureks kasvades vaimulikuks ei hakanud, oli midagi ikka mäda). Kui nüüd kogu Jaeni ajalugu veits segadusse ajab, siis lühidalt öeldes oli pool Hispaaniat ammustel aegadel araablaste poolt vallutatud, aga 13. sajandil tulid kristlased ristiusuga. Mitte ainult Jaenile, vaid ka teistele Andaluusia linnadele on omane aga see, et pikka aega elasid moslemid, kristlased ja juudid väga rahulikult ja õnnelikult üksteise kõrval ja mingeid erilisi veresaunasid usutülide pärast ei olnudki (ehe näide on Cordoba, kus tänapäevani on suurepäraselt säilinud kõigi eri religiooni esindajate püstitatud pühakojad). Püsiekspositsioonist ning uute teadmiste juurest Jaeni ajaloo kohta siirdusime ajutiste näituste saali, kus parasjagu oli rahvusvaheline naivisminäitus. Nonii. Kui Eestis kuulutatakse välja „rahvusvaheline näitus“, nagu nt „Mees ja naine“ Chaplinis, siis tähendab see üldjuhul kunstnikke Soomest, Venemaalt ja Bulgaariast ja kogu lugu! Loodan muidugi, et Tallinnas on olukord parem. Igal juhul oli mul siin Jaenis võimalus kogeda superfantastilist kaasaegset (vanimad tööd olid seal minu meelest 1980. algusest, enamik aga olid uuemad) naivismi Etioopiast, Tiibetist, Peruust, Jamaicalt ja kõikvõimalikest muudest põnevatest kohtadest. Jäin pidevalt muust grupist maha, sest jäin mingit pilti uurima ning leidsin mitmeid selliseid, mis olid niivõrd efektsed, et ei lähe mul vist kunagi meelest. Mis Hispaanias tehtud naivismi puutub, siis selle jaoks oli veel eraldi näitus, kus "maalid" olid tehtud hoopis erinevaid tekstiile kasutades ning juba see asjaolu tegi asja palju põnevamaks. Kui muuseum ja termid olid ära nähtud, läksime tagasi kuulsasse Jaeni katedraali. Ma polnud varem sinna sisse jõudnudki, nii et ka see oli minu jaoks täiesti uus. Katedraal on suur ja võimas, olen üritanud selle fassaadist mitmeid pilte teha, aga ta on ikka parajalt suur, et ei mahu objektiivi kuidagiviisi ära. Katedraali kujundusest ei hakka siin pikka juttu pidama, sest see pole siin ikkagi mingi kunstiajaloo konspekt. Et seda tunnet kätte saada, mis sellises kohas tekib, peab ka ise kohal olema. Teadmiseks huvilistele, siis seda peetakse üheks hispaania renessansi parimaks näiteks. Küll aga oli seal paar põnevat detaili, mis tahaksin eelkõige enda jaoks kirja panna, et need mul meelest ära ei läheks, nimelt ebatavalised detailid nagu nutvad ingliskulptuurid ning maal, kus väike Jeesus oli Maarja asemel Joosepi süles. Aga aitab praegu kunstimölast ning liigume edasi õhtuste sündmuste juurde.

Kell seitse korjasid meid (mind, Triinu ja Stefaniat) autoga peale Rocio 1 („minu“ Rocio) ja Rocio 2 (Rocio sõbranna). Läksime poodi, ostsime head-paremat süüa ning sõitsime siis Rocio 2 „country house'i“, mis minu silmis oli pigem nagu väike villa. Plaan oli korraldada väike õhtusöök ja oleng sõpradega (peale meie tuli veel u 10 inimest). Selle koha kirjeldamiseks on raske sõnu leida. Oskan öelda vaid nii palju, et mingil hetkel avastasin, nagu oleks ma mõnda välismaa filmi sattunud – olin kusagil mäe otsas asuvas üliarmsas Hispaania villas, mille terrassilt avanes uskumatu – USKUMATU – vaade linnale, mägedele, oliiviistandustele... Kogu seltskond oli suurepärane, toit – juust, vorst, oliivid, liha, isegi kartulikrõpsud, kuna neid tehakse oliivõlis – oli fantastiline. Peale selle suutsin ma esimest korda siin oldud aja jooksul reaalselt enam-vähem sisukat hispaaniakeelset vestlust pidada (kuigi küllaltki limiteeritud sõnavaraga, aga siiski) ning aru saada vähemalt poolest jutust, mis kogu õhtu jooksul räägiti. Inimesed olid kõik väga-väga vahvad ja muhedad ning haarasid meid kohe seltskonda ja vestlusringi sisse. Mis mulle siinse elu juures kõige rohkem meeldib, on see, et iga siin oldud hetk on olnud nii eriline, nii uus, nii põnev. Kõik kohad, kõik tegevused on hoopis midagi muud kui Eestis. Mitte et ma oma Eesti eluga rahul poleks olnud - vastupidi -, aga paratamatult oli seal mingi rutiin, kordusid täpselt samad tegevused, ning uut ja põnevat igapäevaelus väga ei kohanud. Siin on aga iga päev nii uus ja nii ilus ning kunagi ei või tea, keda sa kohtad või kuhu sa õhtul satud ning siis sa äkki leiadki end sellisest stseenist, mida seni oled ainult filmidest näinud. Eks ka siin hakkab mul mingi rutiin tekkima – hommikul vara tõusmine, pikk ja unine kõmpimine ülikooli, pärast seda pank ja internetipood (kuigi loodetavasti see jant lõppes nüüd ära), siis lõunasöök (olen hakanud kõiki asju oliivõliga üle valama) ja siesta (olen siin päeval magamisega nii ära harjunud, et ei kujuta enam teisiti ettegi), aga õhtud on siiani alati kõik erinevad ja lahedad olnud. Ent kui mõtlema hakata, teen ma siin ikkagi praktiliselt samu asju, mis Eestiski – siin käiakse väljas samamoodi, nagu igal pool mujalgi, tüdrukud räägivad omavahel poistest ja pidudest, sporti teha ja raamatut lugeda saab siin samamoodi nagu koduski. Võib-olla tõenäosus, et klubis mõni Pedro sind kolm tundi järjest keerutada viitsib ja üleüldse tantsida oskab, on Eestis võib-olla väheke väiksem, nagu ka võimalus leida äge rahvusvaheline seltskond, kellega väga huvitavaid vestlusi pidada. Meie keelekursuse inimesed on tõesti väga mõnusad; eks kujunevad vaikselt välja ka mõned kindlamad seltskonnad, kes ka väljaspool kooli omavahel rohkem lävivad, aga üldiselt on kõik ikka sõbrad. Kuna me Stefania ja Martinaga oleme natuke rohkem suhelnud saksa tüdrukute Steffy ja Ankiga, siis pakkusid nad välja, et võiks pühapäeval koos Cordobasse minna ning olime ilma mõtlemata nõus. Por supuesto! Vamos!

Nii et seega sai ka laupäeva öösel pärast Rocio seitse tundi kestnud õhtusööki vaid paar tundi magada ning ärgata tuli juba 6.30, et kella kaheksaks valmis olla. Mainisin vist juba ühes varasemas postituses ka, et Steffy ja Ann-Katrin tulid Saksamaalt oma autoga kohale, nii et nende jaoks pole Hispaanias ringituuritamine mingi probleem. Autoga reisida on ikka väga mõnus, sest bensiiniraha edasi-tagasi tuli 5 eurot näkku, nii et selle raha eest ei saaks bussiga poole tee pealegi, rääkimata sellest, et autoga on ilmselgelt mõnusam liigelda.
Aga igatahes: Cordoba! Ahhhh, oohhhhh, ahhhhh!!!!!!!!!!!!!! No words! Esmamuljena mõtlesin, et Jaen on võrreldes Cordobaga ikka täielik pommiauk, aga pärast mõningast analüüsi muutsin oma meelt ning jõudsin järeldusele, et tegelikult on Jaen ikkagi ka väga kihvt linn. Aga Cordoba vanalinn on üdini idülliline ja niivõrd romantiline ning kokkuvõttes kõige ilusam koht, kus ma kunagi – ei, siiani - olnud käinud (Austria mägikülad võivad selle pildiga vbl võistelda). Kui Jaen oma eklektilise arhitektuuri ja kitsaste mägiste tänavatega on selline kaootiline linn, siis Cordoba oma armsate valgete majade ning võimsate müüride ja plazadega on sümmeetriline ja rahulik ja harmooniline. Käisime apelsiniaias (muide, ka Jaenis on väga tavaline näha, et mõne suvalise tänava peal kasvab apelsinipuu, aga Cordobas oli neile ühe katedraali sisehoovis ikka korralik aed pühendatud), ühes sünagoogis, ühes muuseumis ning ühes võimsas botaanikaaias ning kolmes erinevas kohvikus. Cordoba kohvikud on nii-nii armsad ja toredad et ohhh!, nii et kui ühte lähed, siis ei taha sealt enam ära minnagi; ent kui lõpuks ikka lähed, siis leiad veel armsama ja veel ilusama and so on and so forth. Üldiselt oli ilm seal päikesepaisteline nagu siin ikka, aga just siis kui me tahtsime kodust kaasa võetud võileibasid sööma hakata, hakkas vihma sadama. Minu esimene vihm Hispaanias! Muidu hakkab siin ka ikka külmemaks minema, tagasi Jaeni jõudes oli seal ainult 25 kraadi sooja. Aga Cordobasse tahan ma kindlasti veel tagasi minna. Mitmeid kordi! Kui keegi mulle Eestist külla tuleks, oleks päris hea mõte teile ekskursiooni tegemise ettekäändel uuesti sinna imekohta minna!

PS! Ema – tahtsin Sulle Cordobast postkaarti saata ja ostsin selle isegi ära, aga ma ei leidnud ühtegi kohta, kus oleks marke müüdud, nii et jäi kahjuks saatmata.