Toredad uued tuttavad ja kallid vanad sõbrad

Esmalt tahan ka öelda veelkord suure aitäh'i Eevale, kellelt sain täna väga-väga armsa postkaardi!!! Nii lahe oli midagi postkastist enda nimele leida - lugesin selle kümme korda järjest läbi ning seejärel läks ta kohe seinale!

Praegu keevad üleüldse igasugused head emotsioonid totaalselt üle ääre, aga üritan hoida oma sõrmi suurest erutusest värisemast ning proovin kirjutada rahulikult oma tagasihoidlikust nädalavahetusest.

Reede õhtul oli siis esimene ametlik pidu kõigile erasmuslastele, kus üks pool rahvast olid poolakad (jutt, et kollane rass vallutab maailma on täielik jamps – hoopis poolakad on need, keda iga riigi väikelinna klubidest leida võib!) ning teine pool itaallased. Siiski leidus ka mõningaid üksikuid hispaanlasi, kes olid põnevaid välismaa elukaid uudistama tulnud ning minu suureks rõõmuks ka kaks lätlast, mõlemad inglise filoloogid, kellele ei pidanud esimese asjana seletama hakkama, mis imelik asi see Estonia küll on. Peo tegi eriti lõbusaks see, et sangriat müüdi ühe euro eest ning peale selle toimus veel üks vahva mäng, mille „auhinnaks“ oli tasuta chupito ehk shot mingit kangemat kraami. Nimelt sai igaüks endale sildi nimega, keda ta sel õhtul esindab (nt Marge Simpson) ning ta pidi klubirahva seast leidma oma partneri (nt kellegi, kes oli Homer Simpson), temaga sõbraks saama ning siis koos baarileti äärde minema ning oma tasuta napsu kätte nõudma. Mina olin niisiis „Lilo“ ning minu partneriks juhtus olema väga-väga armas kreeklanna „Stitch“. Muidu oli pidu nagu pidu ikka, seekord paraku uusi huvitavaid tantse ei õppinud ning aeg möödus pigem uute inimestega vesteldes. Avastasin ka seda, kui kerge on rääkida hispaania keeles mitte-hispaanlastega: inimestega, kes ei räpi - nagu Triin ütleks - sulle megakiirusel Lõuna-Hispaania dialektis joru ette, vaid kes räägivad rahulikult, aeglaselt ja hääldavad kõik sõnad otsast lõpuni välja. Mis nii viga hispaania keeles suhelda!

Laupäeva hommikul tegime korteris suurpuhastuse, mina käisin pärastlõunal jooksmas ning läksin õhtul varakult magama. Peab tunnistama, et kogu see võõrkeeltes suhtlemine ning pidevalt uute inimestega kohtumine võtab omajagu energiat, nii et laupäeva õhtuks oli mul kõikvõimalikest uutest-põnevatest seiklustest täielikult kopp ees ning tahtsin ühe õhtu lihtsalt rahulikult üksi veeta ning mitte midagi teha. See osutus väga õigeks otsuseks, sest juba järgmisel päeval tundsin, et patareid said tõepoolest täis laetud ning olin nüüd jälle sotsiaalseks eluks ning igasuguste keelebarjääride murdmiseks valmis.

Pühapäeva hommiku veetsin Dan Browni uut raamatut lugedes - lihtsalt sellepärast, et see on ainuke raamat, mis meil siin korteris üldse on ning kuna Triin oli oma hispaanlastest sõpradega kusagil maal, siis napsasin selle paariks tunniks endale. Üks inglise kirjandusprofessor ütles kunagi, et Dan Brown on suurepärane jutuvestja ning täiesti kohutav kirjanik, ning nüüd - esimest korda D. B. loomingut inglise keeles lugedes – saan professori pointile sajaprotsendiliselt pihta. Seejärel pidasime Stefania, Melanie ja Martinaga, kes on saanud meie igapäevaseks külaliseks, maha pika-mõnusa lõunasöögi. Õhtul oli plaan minna oma uue itaallasest sõbra Demiga salsakursusele, ent kui kaardi järgi väidetavasse tantsukooli kohale jõudsime, leidsime ainult halli betoonseina ning trellidega kinnilöödud ukse. Polnud väga rauakangutamistuju, nii et otsustasime lähitulevikus mõnele teisele kursusele minna ning seekord veetsime tantsimise asemel kolm tundi hoopis ühes kohvikus hispaania keeles juttu ajades ja kohvi juues. Esimesed pool tundi oli ikka väga raske soravalt suhelda, ent kui lõpuks hoo sisse saime, jutustasime kõik jutud ja kogu eluloo maha. See oli ka esimene kord, kui suutsin kellegagi suhelda veidi kõrgemal tasemel kui et „minu nimi on Liisa ja ma olen eestlane ja bla-bla-bla“. Ega keeleliselt soravaks see vestlus ka kolme tunni möödudes ei muutunud, aga enesekindlus rääkimisel kasvas kõvasti. Tuletan meelde, et Demi näol oli tegu mitte-hispaanlasega, kellega oli märgatavalt kergem rääkida kui siinsete kohalikega. (Vaimusähvatus! Mõtlesin just välja kohmaka mutatsiooni äraleierdatud vanasõnast „kaks pead on ikka kaks pead“, nimelt: „kaks lolli on ikka parem kui üks tark ja üks loll“. Kas pole ma mitte geniaalne?! )

Ent nüüd minu jaoks kõige rõõmustavam uudis (see, mis mu emotsioonid üle ääre keema pani): lõpuks tagasi koju jõudes ning mailboxi kiigates leidsin e-maili oma vanalt kirjastajalt, kes saatis mulle tööd!!! Selle uudise peale kargasin ma (vähemalt) viis minutit korteris suurest rõõmust ringi ning kallistasin kõiki, kes mulle tee peale ette jäid. Saadetud tekst on loomulikult intellektuaalselt palju stimuleerivam kui idiootsete noortesarjade subtiitrid, mille tõlkimisega kevadel tegelesin (kuigi jah, ka sealt saadud kogemus on ikkagi hea!) ning seega olen praegu ülimotiveeritud seda tööd tegema – ja hästi tegema! Nii et sel nädalal – ei mingeid fiestasid, ei mingeid chupitosid-sangriasid-tintodeveranosid, vaid annan endast parima, et võimalikult hea tõlge produtseerida.


PS! Kallistused mu kõige vanemale sõbrale, kes Sa minuga eile õhtul üle pika aja uuesti ühendust võtsid! Lahe oli tunda, et meievaheline telepaatia pole kusagile kadunud ning et saame ka praegu rääkida sama vabalt nagu neil pikkadel pidžaamaõhtutel viiendas klassis ;) Tõestasid mulle seda, et ilusad mälestused võivad üle elada ka aastatepikkuse mittesuhtlemise ning kunagi pole hilja vanu suhteid üles soojendada. My coyote forever!