Mulle meeldib siin, sest...

...siin saab oktoobri lõpus T-särgi väel niimoodi ringi käia, et palav hakkab; sest kui kell 9 õhtul loengud lõppevad, ei tähenda see mitte seda, et peab koju magama minema, vaid seda, et on aeg sõpradega kusagile baari minna ning terrassi peal istudes hea seltskonnaga huvitavaid vestlusi pidades paar tundi lõõgastuda ja 2 euroste õllede kõrvale hiiglaslikku hunnikut tausta toitu (tapasid) nautida; sest siin on mäed ja palmid ja kõik muud eksootilised asjad, mis minu jaoks nüüd juba nii koduseks ja tavaliseks on saanud; sest siin on lihtsalt kõik nii täiuslik. Ja kõige parem on see, et minu jaoks on see lihtsalt üks tavaline teisipäev.

Buenas noches

Koosviibimised inka fillidega

Reedeõhtuses kirjandusloengus, kus ma parasjagu hoolimata õppejõu katastroofselt halvast inglise keele oskusest kirjanduslikku modernismi süvenenud olin, küsis üks kursavend Guillermo, kas ma õhtul peole ei taha minna – ja no miks ma poleks pidanud tahtma!

Leppisime kokku, et kohtume kell pool üksteist Burger Kingi ees. Kuna see minu kodule just kõige lähemal ei ole, siis varusin aega, ostsin poest kaasa ühe pudeli Tinto de Veranot ning jalutasin läbi reedeõhtuse linna burksibaari juurde. Ning oh imet – kuigi ma jõudsin kohale oma viis minutit varem, siis hispaania kutid olid juba enne mind seal! Mõtle siis veel, et hispaanlased jäävad igale poole hiljaks. Aga eks erand kinnitab reeglit. Guillermo tutvustas mind oma sõpradele Juanile ja Antoniole, kes on samuti inglise filoloogid, kuid kellega ma inisistisin terve õhtu hispaania keeles rääkimist, ning jäime ootama teisi tulijaid. Minu väga rõõmsaks üllatuseks oli peale minu kutsutud ka kogu see äge lätlaste-poolakate kamp, keda ma eelmine kord mainisin ning ka mõned hispaanlased, keda ma veel ei tundnud. Minek oli siis Juani ja Antonio korterisse ehk Burger Kingi naabermajja. Korter ise asus üheksandal korrusel ning elutoas kujutasid kaks seina endast maast laeni aknaid. Kui vaade tuledes linnale oli ära imetletud, võtsime mõnusalt kohad diivanitel sisse ning reastasime pudelid lauale. Tundsin end oma 1,5 liitrise plastmasspudeli lahjendatud veiniga veidi ebalevalt, kuna avastasin, et kõik teised olid ikka märksa uhkemate pudelitega varustatud – rummi, martiini, likööride ja muu kvaliteetkraamiga. Aga tinto maitses ka tol korral hästi ning õhtu sai kiirelt hoo sisse. Mingi aeg hakkasid poola poiss ja hispaania tüdruk mingil seletamatul põhjusel valssi tantsima ning läti poiss Valerijs rääkis mulle anekdoote, mis lätlastel eestlaste kohta on. Tuleb välja, et lätlased peavad eestlasi väga aeglaselt mõtlevateks/tegutsevateks inimesteks ning neil on mingi nali selle kohta, kuidas eestlane viskab järve ääres istudes neli päeva järjest telliskive vette ning viimasel päeval imestab, et küll on ikka põnev, et kandiline ese vees ümmargusi ringe tekitab. Lätlased kiitsid aga taevani Vana Tallinnat kui maailma parimat jooki ning Kalevi komme kui nende traditsionaalseid jõulumaiustusi ning mina poetasin paar head sõna Laima ja Ryanairi kohta. Koos imestasime ka selle üle, et selleks, et aru saada, kui lahedad naabrid sul tegelikult on, peab kolima Hispaaniasse. Ühel hetkel hakkasime hispaanlastega arutama poliitika üle ning tuli välja, et mitte kellelegi ei meeldi nende kodumaa ning kõik tahavad kolida kas Inglismaale või Ameerikasse või kuhu iganes – peaasi et saaks kaugele ära. Arutasime Hispaania erinevate piirkondade autonoomsuse taotlemise mõttekust ja mõttetust ning seda, kui kauaks Hispaania kuningriigina üldse püsima jääb. Lõpuks jõudsime ajalooteemade juurde ning nad andsid oma objektiivse arvamuse Nõukogude Liidust ning sellest, mis pildi on ajaloolased sellest nende jaoks maalinud. Täitsa hariv ja põnev oli. Siis aga hakkasid hispaanlannad flamenkot tantsima ning ka meie jututeemad muutusid lõbusamateks, kahju ainult, et pärast pudelit tintot ma ei suuda väga selgelt meenutada, millest täpsemalt me rääkisime, mäletan ainult seda, et hullult vahva oli. Valerijsega olid mingid muusikateemalised arutelud ning avastasin ka seda, et filoloog Antonio suureks armastuseks on kunstiajalugu nagu minulgi. Mingi aeg oli köögis mingi päris põnev kogunemine, kus Kashya meist kõigist vääääga naljaka photoshooti tegi, loodan, et saab neid pilte kunagi näha ka. Hiljem laulsime kõik andunult Eaglesi „Hotel Californiat“, hispaanlannad hakkasid omavahel vallatlema ning Guillermo kukkus mulle oma Inglismaal elava tüdruksõbra üle südant puistama. Lõpuks kadus pool seltskonda klubisse ära ning meie viskasime ennast jälle diivanite peale lebosse. Varahommikul lahkusime lõpuks ka meie ning Valerijs oli nii kena, et saatis mu koju ära, et minuga tee peal midagi paha ei juhtuks.

Laupäeval magasin kohe mõnuga - kella poole neljani päeval. Seejärel sain tegeleda kõigi nende (igavate) asjadega, milleks mul mu eelmise (igava) nädala jooksul aega polnud – koristamise, pesupesemise ja õppimisega. Kuigi õppimise käigus vaatasin ka üht päris huvitavat DVD-d, mille kunstiajaloo õppejõud Ida-Rooma keisririigi kohta andis ning tekkis meeletu-meeletu tahtmine otsekohe lennuki peale istuda ja Istanbuli põrutada. Paraku aga tol hetkel seda võimalust polnud, peab veel natuke ootama. Pärast kõiki asjatoimetusi nautisin seda, et esimest korda oli terve korter minu päralt, kuna teised olid Granadas ning sain väga kõvasti jazzi kuulata, ilma et peaksin muretsema, et see kedagi häirida võib. Premeerisin oma suuri jõupingutusi pitsaga, vaatasin Anna soovitatud filmi „Blowup“ ja läksin magama.

Ning nüüd jõuan selleni, miks ma kogu seda memuaari pühapäeva öösel kell 1:17 kirjutan. Ka täna õhtul ei pääsenud ma filmivaatamisest ja pitsasöömisest, ent seekord ei teinud ma seda mitte üksi, vaid koos veidi suurema seltskonnaga. Minek oli seekord siis poolakas Ula juurde, aga enne seda oli muidugi vaja üks väike poetiir teha, et mitte tühjade kätega külla minna. Teadsin, et ainuke pood, mis pühapäeval ilmselt avatud on, on Nunnu Poisi Pood. See on muidugi minu pandud nimi, sest see on üks pisike pood minu lähedal, mis on alati avatud ja mille ülinunnu poemüüjaga me päris headeks teretuttavateks oleme saanud, sest näen teda tihti ka ülikoolis ja muidu linna peal. See on muidugi äärmiselt kasulik tutvus, sest tema on mulle alati pärast kella kümmet õhtul leti alt pudeli veini müünud. Joppas ka seekord ning sain pudeli odavat veini ja hiiglasliku pakitäie krõpse sinna kõrvale. Nunnu Poiss poetas mulle kilekotti ka paar tasuta kommi, nii et saak missugune! Ula juurde tulid peale minu filmi vaatama veel mõlemad lätlased, Valerijs ja Santa, ning nende šveitslannast korterikaaslane Simone; poolakas Kashya ja üks tüdruk, kes on Lilika blond poola kaksikõde, aga kelle nime ma kahjuks ei tea/mäleta; ning hispaanlased Juan ja Antonio. Seekord ladusime pudelite kõrvale ritta ka hunnikuviisi krõpse, popcorni, pitsasid ja muud head rämpstoitu ning panime filmi peale. Aga oh õudust, oleks ma veel teadnud, et vaadatav film on õudukas! Pärast „The ringi“ vaatamist olen ma igasuguste õudukate vaatamisest loobunud, aga seekord polnud mul enam pääsu. Hakkasime vaatama filmi „El orfanato“, mis oli kambast ära tapetud lastest, kes nüüd ühes vanas majas kummitasid. Kõige hullemini paistis kartvat aga hoopis Valerijs ning mina tundsin end suure kamba vahel istudes tegelikult päris turvaliselt. Hirmsamate kohtade juures panin lihtsalt silmad kinni ning elasin kogu filmi päris edukalt üle. Pärast filmi lõppu klõpsutasime veel niisama telekanaleid, aga kuna igalt poolt tuli kas reklaam, film või seriaal, kus millegipärast näidati lapsi (mis sest, et üsna elusaid ja terveid), siis meil selleks õhtuks oli nende nägemisest küllalt ning otsustasime koju minna. Tegelikult sai aga üsna palju nalja ning täitsa vahva õhtu oli, nii et ka selle nädalavahetuse kohta võiks kokkuvõttes öelda „de puta madre“.

Nüüd ma aga ei julge magama minna ning sellepärast hakkasingi oma tegemisi üles kirjutama :D Peale selle tahan seda nädalavahetust võimalikult kaua pikendada, sest järgmisel nädalal hakkab taas pihta totaalne hullumaja kõigi minu dokumentide ja paberitega, millele ma pean jälle allkirjasid jahtima hakkama, nii et naudin tänast veel senikaua kuni silmad lahti püsivad.

Kool, kool, üli, kool

Kas lebopäevad on tõesti lõppenud? See nädal on olnud üsna rutiinne ning sellega pean pettust valmistama ühele heale sõbrale, kes alles hiljuti mul MSNis rääkides südame peale pani, et mul siin olles kunagi rutiini ei tekiks. Nimelt pärast Feriat algas kool esimest korda tõsiselt pihta (enne Feriat oli niisama sisseelamine ja pidev ülelaskmine, ning viimane mitte üliõpilaste, vaid õppejõudude poolt). Kuigi ma võtan ainult kolme kursust – keskaja kunsti, inglise kirjandust ja hispaania keelt -, siis sellegipoolest pean koolis käima iga päev ja seda nii hommikuti kui õhtuti, sest iga ainet on kolm-neli korda nädalas. Kuna pausid hommikuste ja õhtuste loengute vahel on üsna pikad, siis olen alati vahepeal koju läinud ja seal niisama vegeteerides järgmist loengut oodanud ning siis jälle tagasi ülikooli kõmpinud. Tagasi koju olen jõudnud tavaliselt alles kolmveerand kümne paiku. Samas peab ütlema, et valitud ained mulle täitsa meeldivad. Kunstiajaloo õppejõud Manuel on hullult abivalmis, tellis meile (mulle ja Slovakkia tüdrukule Petrale) Granadast ingliskeelsed õpikud, et me ikka kõigest aru saaksime ning lubas eksami ka inglise keeles teha. Mulle meeldib ka tema õpetamismeetod – erinevalt enamikest TÜ kunstiajaloo õppejõududest ta mitte ei arutle ainult kunstiteoste tähenduse ja selle ümber keerleva filosoofia üle, vaid läheneb asjale ka praktiliselt ning seletab lahti igasugu terminoloogiat ning kirjeldab ka tehnikaid ja materjale. Inglise kirjandust annab üks tõeliselt stereotüüpse professorivälimusega onu, kes otsustas alustada 20ndast sajandist ning liikuda siis ajas tagasi 17nda sajandini. Mulle sobib väga hästi! Seminaritöö (või noh, siinne seminaritöö pole Eesti omadega muidugi võrreldavgi, pigem on see üks pisike research või essee vms) pean tegema James Joyce'ist ning võtsin raamatukogust just „Ulyssese“ ka, millega plaanin nädalavahetusel algust teha. Õppejõud Carmelo ise on oma ainest muidugi väga vaimustuses, aga ta ei jää õnneks oma lemmikteemade juures liiga pikalt ketrama, vaid räägib kõigest lühidalt, tabavalt ja huvitavalt, nii et kõik tähtsamad asjad saavad ikka läbi võetud. Tavaliselt on loengud õhtuti ning alati on klassiruumis selline mõnus hubane õhkkond. Ning hispaania keeles sain sellesse gruppi, kus õpetajaks on jälle see sama Sergio, kes mulle intensiivkursustki andis ning kellega ma nii mõnigi kord olen samale peole sattudes klaasi kokku löönud ja niisama mingit lolli möla ajanud, nii et see kursus on ütlematagi lahe. Ainuke halb asi on see, et see on esmaspäevast kolmapäevani kl 19.30-21.00, kui pea enam väga ei lõika ning ei viitsi enam väga kaasa mõelda. Ahjaa, selle inglanna Libby ainet ma ikkagi ei võta, aga lubasime, et we'll keep in touch ning saan possibly tema käest ka mõned kontaktid Inglismaa ülikoolides.

Niipalju siis koolielust. Ainuke veidi põnevam päev mul sellel nädalal oli neljapäev. Jõudsin inglise kirjandusest kella kaheksa paiku õhtul koju, siis tuli Martina meile ning sõime koos õhtust. Pärast seda sain kokku oma hispaanlannadest sõbrannadega, kellega läksime ühte sellisesse baari, mis natuke meenutas Tartu Maailma või Tallinna Nokut. Nii et kas mulle meeldis? Ooo jaa! Ise ka ei tea, kuidas ma selle koha alles nüüd avastasin. Pärast seda läksin üle pika aja jälle Sal y Pimientasse, kus oli järjekordne erasmuslaste pidu, kus enamuse aja tsillisin inglise filoloogidest lätlaste ja poolakatega. Väga-väga mõnus seltskond! Loodetavasti teeme nendega nädalavahetusel ka koos midagi, et oleks teile midagi põnevamat kirjutada.

Lõpetuseks üks luuletus, mida Carmelo meil lugeda soovitas. Tasub mõelda nende sõnade üle.

If

Rudyard Kipling

If you can keep your head when all about you

Are losing theirs and blaming it on you;

If you can trust yourself when all men doubt you,

But make allowance for their doubting too;

If you can wait and not be tired by waiting,

Or, being lied about, don't deal in lies,

Or, being hated, don't give way to hating,

And yet don't look too good, nor talk too wise;

If you can dream - and not make dreams your master;

If you can think - and not make thoughts your aim;

If you can meet with triumph and disaster

And treat those two imposters just the same;

If you can bear to hear the truth you've spoken

Twisted by knaves to make a trap for fools,

Or watch the things you gave your life to broken,

And stoop and build 'em up with wornout tools;

If you can make one heap of all your winnings

And risk it on one turn of pitch-and-toss,

And lose, and start again at your beginnings

And never breath a word about your loss;

If you can force your heart and nerve and sinew

To serve your turn long after they are gone,

And so hold on when there is nothing in you

Except the Will which says to them: "Hold on";

If you can talk with crowds and keep your virtue,

Or walk with kings - nor lose the common touch;

If neither foes nor loving friends can hurt you;

If all men count with you, but none too much;

If you can fill the unforgiving minute

With sixty seconds' worth of distance run -

Yours is the Earth and everything that's in it,

And - which is more - you'll be a Man my son!

Härjavõitlus

Jõudnud oma veerand tundi enne härjavõitluse algust areenile ning end betoonist istme peal sisse seadnud, hakkasin uudistama teisi inimesi, kes peale minu seda julma lõbu sinna nautima olid kogunenud. Kuigi valdav enamik tundus koosnevat keskealistest ruuduliste flanellsärkide ja kaabudega meestest, siis leidus seal ka palju noorpaare (loodetavasti küll mitte oma esimesel kohtingul), vanapaare ning lastega peresid. Inimesed olid rõõmsad, elevil, imesid ootusärevalt oma sigarette, näksisid kodust kaasa võetud küpsiseid ning nii mõneski seltskonnas ringles ka kangema alkoholiga pudel või siis õllepurgid - justkui oleks algamas Hispaania laulupidu või midagi taolist. Mina nihelesin oma betoonkamakal ning ei teadnud, mida mõelda ja mida oodata. Olin üsna viimasel minutil üldse minna otsustanud ning seda ainult kaalutlustel näha üht igivana Hispaania traditsiooni ning saada osa sellest rikkalikust kultuurist, kuhu elama olin tulnud.

Varsti hakkas orkester rõõmsalt pasundama ning esimene härg lasti areenile. Kohmetult lonkis ta liivase platsi keskpunkti ning imestas huilgava ja kisendava rahvamassi üle, kes teda igast küljest ümbritses. Seejärel ilmusid välja neli liibuvates sätendavates kostüümides meest, toreerot, kelle ülesanne oli ilmselt segaduses loom vihale ajada. See seisnes selles, et nad keksisid oma roosat keepi liputades mööda areeni ringi ning härg ajas neid taga. Mulle tundus, et need samad toreerod, kes 500 kilogrammi kaaluva terve - veel vigastamata ning nõrgestamata - härjaga ilma ühegi relvata silmitsi seisid, olid seal võitluses kõige vapramad mehed. Seejärel algas klassikalise härjavõitluse esimene osa, kus areenile sisenesid kaks ratsanikku, kelle hobused olid kaunistatud mingi uhke paksu keebitaolise riidetükiga. Roosade keepidega toreerod meelitasid härja hobusele võimalikult lähedale, et ratsanik saaks odaga härja selgroogu haava torgata. Piinades härg surus selle peale aga oma sarved hobuse keebi sisse ning kuigi see uhke materjal oli ilmselt mõeldud selleks, et hobune viga ei saaks, siis härg kogu oma jõuga suutis hobuse ikkagi pikali maha lükata. Kui ratsanik oli oma oda lõpuks suutnud härja seljast välja sakutada ning esimene verejuga hakkas ohtralt mööda härja külge alla voolama, sundis ta oma hobust jälle jalgu alla võtma ning galopeeris siis uhkelt areenilt minema. Algas teine osa, kus kordamööda jalutasid areenile toreerod, kelle ülesandeks oli härja selga kuus pikka ora lüüa, mis üht otsapidi lihasse kinni pidid jääma ning teist otsapidi terve võitluse ajal härja kehast välja pidid rippuma. Ent mitte kunagi ei rünnatud härga selja tagant või külje pealt ega üritatud teda üldse kuidagi üllatada: toreero ja härg seisid ringis vastamisi, silm silma vastu, võimas loom vihaselt hoogu võtmas, tema relvadeks sarved ja meeletu jõud, tema vastase relvaks kavalus ja kaks teravat ora. Kui härg toreero poole sööstis, pidi viimane õigel ajal reageerima, et ise puutumata jäädes elegantse hüppega oma relvad härjale selga pista ning siis vaatama, kuidas ta haavatud looma eest põgeneda suudab. Aga alles siis, kui härjale oli osaks saanud seitse sügavat torkehaava ja kui tema must läikiv karv polnud enam mitte must vaid punane, algas kolmas osa, kus ta pidi vastu astuma matadoorile (matador - „tapja“ hisp. keel) ning kõik teised toreerod lahkusid areenilt. Matadoor oli riietatud kuldsesse tikanditega kaunistatud liibuvasse kostüümi ning nägi välja rohkem nagu iluvõimleja kui lihunik. Oli näha, et matadoor peab valdama teatud kõnnakut, teatud hoiakut, ta peab end nii härjale kui publikule näitama stoilise rahu, vankumatu enesekindluse ning muretu elegantsiga. Matadoor ei tohi kunagi karta ning mitte kunagi võtta hirmunud poosi, isegi mitte siis, kui kontroll härja kätte läheb ja ta metsiku jõu ja kiirusega mehe poole sööstab. Käes oli matadooril mõõk ja punane keep, millega ta härga mõnda aega mööda areeni ringi jooksutas. Nagu me teame, siis matadoori eelis härja ees on see, et viimane peab oma vaenlaseks enda ees lehvivat keepi, mida ta iga hinna eest rünnata üritab ning ta ei tule selle pealegi, et tegelik vaenlane seisab vaid loetud sentimeetrid riidetükist eemal. Lõpuks on matadoori ülesanne härg kahe mõõgapistega tappa. See härg aga nii õnnelik ei olnud. Saamatu matadoor pidi teda üsna pikalt lõikuma ning mitu korda mõõka vahetama, enne kui loom alla andis ning maha varises. Seejärel läks maaslebava looma juurde üks toreerodest, kes mingi lühikese pistoda taolise noaga mitu sügavat hoopi talle sarvede vahel andis. Krampides väänlev õnnetu loom, üritamas veel viimast jõuetut vastupanu osutada, sai lõpuks kõrvulukustava aplausi saatel rahu ning suri. Matadoor tegi oma tavapärasel elegantsel kõnnakul areeni peal auringi ning sisse juhatati kaks hobust, kelle rakmete külge surnud loom kinnitati ning kes siis vilina ja huilete saatel areenilt minema lohistati, nii et pikk verine liivarada temast maha jäi.

Üks kaabuga mees minu ees oli vaatemängust täielikus eufoorias ning karjus matadoorile eriti emotsionaalseid kiidusõnu. Väike poiss tema kõrval plaksutas rõõmsalt ning naine minust paremal avas järgmise küpsisepaki. Minul käis pea ringi ja ma ei kavatsenudki sellele suurele triumfile aplausiga kaasa elada. Aga see oli alles esimene härg. Orkester tõstis trompetid jälle huulile.

Järgnevad härjad olid suuremad, agressiivsemad ja kiiremad ning õnneks olid ka järgnevad matadoorid osavamad, kuna suutsid loomale kiirema lõpu peale teha. Kogu võitluse ajal sai ainult üks inimene viga – relvitu roosa keebiga toreero, kellele härg oma sarved kõhtu torkas ning kes siis areenilt minema kanti. Kuigi enamus ajast oli mul härgadest kahju ning ma elasin kaasa rohkem loomadele kui inimestele, kes loodusseaduste järgi seal võitluses nõrgemad peaks olema, siis sundisin end ratsionaalselt järeldama, et tegelikult tahab härg inimest ära tappa täpselt samapalju kui vastupidigi. Mõtlesin ka sellele, et kas on parem seista oma vastasega silmitsi ning oma elu eest võidelda või istuda kümme aastat loomaaias puuris või siis mõnes lihafarmis, kus sa võib-olla kordagi elus päikest ei näe ja kus sind lõpus ikka tapalavale viiakse. Võib-olla on parem terve elu õnnelikult elada ja kakskümmend minutit piinelda kui terve elu piinelda ja kiirelt surra. Internetist uurides sain ka teada, et võitlusareenile saadetakse ainult kõige tugevamad ja võimsamad loomad, kelle kasvatuse ja arengu peale erilist rõhku pööratakse. (Ja tegelikult pole härjavõitluse härjad üldse härjad, vaid pullid, ehk siis neilt pole midagi ära lõigatud, nii et kogu eestikeelne terminoloogia selle sündmuse kohta on veidi mööda, aga asja selguse huvides kasutame ka edaspidi siiski sõna härg.)

Faktid härjavõitluse kohta (Internetist)

Härgasid on juba iidsetel aegadel austatud ja kummardatud ning sellele viitavad ka koopamaalingud, millel tihtipeale on kujutatud just härga. Härja tapmine oli suur asi, sest ta oli suurim ja võimsaim loom, keda inimene toiduks ja kehakateteks küttis. Härjavõitluse traditsioonid ulatuvad Rooma, kust ta aegamisi jõudis Hispaaniasse, kus ta tõeliselt hoo sisse sai. Üks populaarsemaid härjavõitluse piirkondi on Andaluusia, kus asub ka Jaén. Klassikalises härjavõitluses nagu see, mida mina nägin, võitleb kolm matadoori, igaüks kahe härjaga. Matadoor kannab hirmkallist, 18. sajandi disainiga rüüd ning härg peab surema kaheksateistkümne minuti jooksul. Hobused, kelle pealt toreero odaga härjale esimese haava lööb, kannavad endal seljas paksu kaitsvat riiet, ent see võeti kasutusele alles 1930ndatel. Enne seda suri härjavõitlusel rohkem hobuseid kui härgasid, kuna viimane enesekaitseks oma sarved hobusele sisse lõi. Toreerod ja matadoorid võivad härga relvaga torgata ainult siis, kui ta nendega silmitsi seisab ja ta neid rünnata üritab. Väga harva õnnestub härjal matadoor tappa, kuid kui härg on võitluse jooksul väga silmapaistvalt esinenud, siis kas peakohtunik või matadoor võivad „võidu“ anda loomale ning ta ellu jätta. Lõpliku otsuse teeb aga võitlusel kohal viibiv veterinaar, kes peab otsustama, kas pärast odade ja orade tekitatud vigastusi saaks härg veel normaalselt elada. Vanasti peeti härjavõitlust omamoodi religioosseks rituaaliks, sest must, tugev ja sarviline loom sümboliseeris saatanat ning härja jooksutamist mööda areeni saab võrrelda ka rituaalse tantsuga. Tänapäeval on härjavõitluse populaarsus väga madal, ainus koht, kus populaarsus langemise asemel tõusutendentse näitab, on Ameerika Ühendriigid. Hispaanias pakub see huvi rohkem vanemale generatsioonile ning noored paistavad sellele pigem vastu olevat. Samas on nii Hispaania matadoorid kui võitlushärgade kasvatajad sama rikkad ja kuulsad kui nende parimad jalgpallurid. Härjavõitluse vastu protestivad paljud loomakaitseorganisatsioonid ning muud loodusaktivistid. Silmitsedes rahvast enda ümber, olen sunnitud järeldama, et paljude nende jaoks oli kogu see vaatemäng pigem lõbusa spordi nautimine kui austusavaldus traditsionaalsele rituaalile.

Kas teie teate, mis asi on talisman?

Eeva kommenteeris, et peab mulle vaesekesele Dan Browni asemel ikka mingit paremat kirjandust saatma. Palun väga, laske aga käia! Olgugi, et Brownil on hiilgav fantaasialend jne, siis endiselt suudab ta mind imestama panna, kui lolliks ta oma publikut ikka peab, et ta isegi väga elementaarseid asju lahti seletab. Mõned (üksikud) pärlid:

Lk 97

IIIX885

"They appear to be numbers."

"The first is a Roman numeral."

"Actually, I don't think so. The Roman numeral IIIX doesn't exist."

"How about the rest of it?"

"I'm not sure. It looks like eight-eight-five in Arabic numbers."

"Arabic? They look like normal numbers."

"The normal numbers are Arabic!"

/---/

Lk 98

"The whole tattoo looks almost... runic."

"Meaning?" Sato asked. (Sato on seal raamatus CIA kõige kõrgem juht, kes "possessed an off-the-chart IQ")

"The letters of runic alphabets are called runes and were often used for carving in stone."

/---/

Lk 103

"If what my father told me is correct, then this package contains something of substantial power. A talisman, of sorts." Did he say talisman? By definition, talisman was an object with magical powers. Traditionally, talismans were used for bringing luck, warding off evil spirits, or aiding in ancient rituals. /---/

Küll need rumalad ameeriklased saavad nüüd targaks - neid pühendatakse ju lausa nii iidsetesse saladustesse, nagu rooma ja araabia numbrid ning ruunid ja talismanid. Aga mis seal ikka, hoolimata kõigest, mida Dan Brown oma kirjutamises valesti teeb, tahan ma ikkagi teada, mis seal raamatus edasi saab, nii et päris lootusetu asi ikkagi pole. Asja soodustab muidugi ka see, et jäin haigeks ning peale meie maja ainsa mitte itaaliakeelse raamatu lugemise polegi mul midagi teha, nii et aitäh, Triin. Meil on siin terve laatsaret koos, sest esmalt jäi haigeks Agata ning tema järel rivis ka Stefania ja mina. Mingi viirus ilmselt möllab, sest 30 kraadise kuumuse käes pole küll väga kerge nohusse ja kurguvalusse jääda ja noh, teada on, et mina olen igasugu viirustele alati väga ahvatlev märklaud olnud. Triin on ainuke õnnelik, kes meist terve on ning ta on ka nii armas, et tõi meile poest teed, mett, puljongit jne.

Pärast nuudlisuppi ja kuuma piima meega vaatasime Bernardo Bertolucci "Viimast tangot Pariisis". Filmi kõrvalt puudusid ainult vein, šokolaad ja Anna, kellega ma olen harjunud prantsuse filme koos vaatama. Aga film ise oli muidugi tasemel. Pole midagi muud öelda kui et Bertolucci! - ei vea kunagi alt ning elamus on garanteeritud.

Feriast ja muust

Pühapäeva öö oli päris põnev. Esmalt sain kesköö paiku kokku Demi ja ta itaallastest sõpradega, aga kuna esimest korda hakkas mul siin olles öösel lühikeste varrukatega külm ning pealegi tungis uni peale, mõtlesin koju magama minna. Seal sattusin aga hoopis teed juues Triinuga meie järjekordse jutusoone peale. Meil kohe kuidagi ei õnnestu jutustada kümme minutit või pool tundi, vaid unustame end alati mitmeteks tundideks igasugu asjade üle arutama. Ka seekord istusime kahekesi köögis ning küpsiste ja aurava tee seltsis said igasugused põnevad teemad läbi võetud. Kella kolme paiku oli mul niisiis uni läinud ja päris soe oli olla, nii et mõtlesin siis esimest korda pidutseda nagu hispaanlane – minna välja alles kell kolm hommikul. Sain uuesti kokku Demiga ning läksime vaatasime selle kurikuulsa Feria siis üle. Kuigi Feria tegevused (keskaegne turg, etendused jms) toimuvad üle kogu linna, siis kõige suurem ala, kus on püsti lõbustuspargid ning erinevad peotelgid, on ühe suure platsi peal minu kodu lähedal ning muidugi on kõik üritused tasuta. Kõik linna klubid ja pubid ja baarid on siia omale telgi püsti pannud – tuleb tuju, lähed meinstriimiklubisse, kui tahad, lähed kahe sammuga jazziklubisse, sealt jälle rokiklubisse või näiteks d'n'b klubisse, kui aga peaks mingi eksootilisema stiili isu olema, siis kindlasti leidub seal ka mõni aafrikarütmide klubi ning otseloomulikult on meeletult palju kohti, kus saab kuulata hispaania muusikat kõigist kümneditest ning Shakira ja Juanes on siin niisama popid kui Eestiski. Proovisime ka mõned lõbustuspargi atraktsioonid järele ning kella kuue paiku läksin koju ära. Mis seal salata, eks see üks suur Hispaania joomapidu ole ning midagi väga kultuurset selle ajaloolise laada juures ei tundu vähemalt öötundidel küll olevat. Aga eks joomapidusid ole ka vaja. Eile tegin terve päeva tublilt tööd ning õhtul läksime vaatasime vanalinnas toimuva keskaegse turu üle. Põhimõtteliselt oli see midagi taolist nagu Hansapäevad Eestis, ainult et palju lõbusam ja elavam. Keskaegsetesse kostüümidesse riietatud linnategelased (kodanikud, narr, mingi Quasimodo taoline ahelates hull ning igasugu muud vahvad sellid) tegid muidugi šõud – laulsid, tantsisid, mängisid pilli, hoidsid rahva tuju ülal. Hiljem läksime jälle tagasi sinna ametlikule feria alale, kus nägime oma õpetajat Sergiot ja tema sõpru, kes meie hispaania keele oskust seal kell 2 öösel siis „eksamineerisid“. Hiljem tantsisime päris kõvasti saksa tüdrukute ja itaalia poistega ja oli fun.

Täna sain oma teise tõlketekstiga ühele poole („Manor Place'i holokaust“) ning siesta asemel vaatasime Triinuga „Brünot“. Meeldis! Kunstiliselt võttes on ta ju lihtsalt üks tänapäeva performance ning fuck those, kes ütlevad, et see mõnitab geisid ja vähemusgruppe – see mõnitab neid, kes mõnitavad geisid ja vähemusgruppe. Aga muidugi – vaielge vastu! Teatavasti mulle meeldib selliste filmide ja teemade üle arutada. Pärast rasket filmivaatamist nautisin mittemidagitegemist, rääkisin Raigo ja Annaga MSNis ning andsin tilkuva südamega kõik oma sularaha meie korteriomanikule, kes meie elamise eest tasu tuli nõudma. Polnud väga isu välja minna, millest muidugi mu itaallastest (loe: peoloomadest) korterikaaslased üldse aru ei saanud. Katsu sa siin seletada, mida tähendab „ei viitsi“! Enda arust pole ma veel kunagi varem elus nii palju pidu pannud kui praegu, aga mu uute sõprade jaoks on seda ikkagi liiga vähe. Aga ei. Täna lähen ma voodisse Dan Browni raamatuga, mida me Triinuga kordamööda ikka lugeda üritame. Aga lubasin endale, et varsti ostan ka oma esimese hispaaniakeelse raamatu.

PS. Kokkuvõte äärmiselt põnevatest faktidest Eesti kohta, mis ma siin kuulnud olen: Eesti on väike riik Balkani poolsaarel, kas kusagil Sloveenia kõrval või siis lihtsalt Sloveenia teine nimi. Pealinn on Riia, riigikeel on vene keel ning ma vist ei pea mainima, et lund sajab seal aasta läbi.

Paul en España. SPV*

Eile hommikul kell 8.30 seisin, jalad vees, rannas, vaatasin päikesetõusu ning Vahemere laine oleks mu rannal lebava plätu peaaegu et endaga kaasa viinud.

See nädal (02.10-10.10) ei lähe mul vist kunagi meelest.

Esmalt lennujaamast tuleva bussi ootamine ülehinnatud kohvi juues Malaga bussijaamas ning kauaoodatud ekstaatiline taasnägemine. Seejärel kodust kaasavõetud võileivad kusagil palmi all pargis ning hommikune kosutus merevees. Pärast keskpäeva paiku kultuurseks hakkamist ja Picasso muusemist kunstilaksu saamist mõnus lõunasöök pisikeses romantilises välikohvikus ja sellele järgnev poolemeetriste jäätiste söömine katedraali ees asuva purskkaevu äärel. Pikad jalutuskäigud Jaéni kivistel kitsastel tänavatel ja suurtes rohelistes parkides; jalgsimatk kõrgele mäe otsa vanadesse lossivaremetesse ning kaljuäärel päikeseloojangu ajal pikniku pidamine. Hommikused turulkäigud ja mõnusad kooskokkamised; ülikooli poolt korraldatud banketil renessanss-stiilis palazzo sammaste vahel tasuta veini, õlle, singi, juustu ja oliivide nautimine; vanalinna restoranis härja selgroo söömine ja hiljem hämaras araabia teekohvikus vesipiibu tõmbamine. Christani sünnipäeval talle seitsmes eri keeles sünnipäevalaulu laulmine; Hispaania „Fast ja Furiousil“ itaalia sõpradega eesti viina joomine ning klubis, martiiniklaas käes, mõnusate latiinorütmide saatel õõtsumine (kes oleks arvanud, et ma Pauli kunagi veel sellisesse kohta saan?!), aga ka minu toa privaatsuses biitlite järgi „tantsimine nagu lollakad lapsed“, nagu Katriin selle kohta oleks öelnud. Ning ei saa mainimata jätta ka saksa pubis istumist ja seal sõjafotograafia ja vanade ameerika filmide üle arutamist, nagu ka ühe väikese moodsa galerii avastamist kesklinnas ning kõikvõimalikke pikki arutelusid kunsti ja muude ilusate asjade üle. Aga need varahommikused nägemiseni-ütlemised lennujaamades pole mulle kunagi meeldinud.

Päästsin oma plätu kurja laine käest ära ning läksime Melanie ja Steffyga - kes olid nii toredad, et olid viitsinud kell 5 hommikul lihtsalt selleks üles tõusta, et Paul autoga tagasi Malaga lennujaama viia - kesklinna kondama. (Muide, Melanie ja Steffy elavad nüüd koos, meie juures elab uus Itaalia tüdruk Agata ning Christian kolis Dadi ja Gütbjörgi juurest Martina juurde – et teil kõik ikka selge oleks.) Hommikune Malaga oli tühi ja kõle, nii et suundusime tagasi randa, kuhu jäime terveks päevaks. Ei pea vist mainima, et enamuse päevast polnud ma just kõige õnnelikum. Õnneks tegi Steffy mp3 mängijast kuulatud „Let it be“ tuju jälle heaks ning mõtlesin, et Hispaanias olles ja Vahemere soolases vees ulpides lihtsalt ei tohi õnnetu olla. Sel ajal kui päike jälle loojuma hakkas, olin juba täitsa lõbus ning pidasime mere ääres asuvas restoranis väga mõnusa õhtusöögi maha. Siin olles olen avastanud, et koos söömine on parim viis inimesi paremini tundma õppida (järelikult on veel eriti tore, et ma endale superkokast poisi olen leidnud!). Siinkohal tahan teile jutustada ümber ühe tõeliselt ägeda saksa vanaema (senise!) eluloo, kellest Steffy meile õhtusöögil rääkis. 15-aastasena oli vanaema üksinda Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale põgenenud, elanud kolm aastat nunnakloostris ning seal medõeks õppinud. 18aastaselt oligi ta haiglasse tööle saanud, kus oli kohtunud endast 18 aastat vanema arstiga, kes muidugi oli abielus pereisa. Noor kuum medõde lõi aga Arstil pea nii sassi, nii et sellest loost sai aastakümneid kestev õnnelik abielu, kuni neli aastat tagasi Arst ära suri. Ainuke tüli olevat neil olnud siis, kui vanaema oli sõnagi lausumata kolmeks nädalaks üksinda Sahara kõrbesse matkama läinud. Paar kuud pärast mehe surma leidis vanaema aga endale Internetis chattides uue kuti, temast kaks aastat vanema tüübi, muidu laevakapteni, aga hobikorras jalgratturi (sõidab iga päev 40 km rattaga), kellega nad nüüdseks juba nelja koos oldud aasta jooksul igal pool maailmas ringi on reisinud. Sel aastal sai üks neist 70 ning siis olid nad sellise peo maha pidanud, kus olid mõlemad kella kolmeni hommikul joonud ja tantsinud. Peale selle on vanaema üheks lemmiktegevuseks lastelastega suitsetamine ja neile kõikvõimalikes elulistes asjades nõu andmine. Steffyle on vanaema õpetanud, et elus peab tegema kõike seda, mida sa tahad teha, isegi siis, kui need asjad tunduvad esmapilgul võimatud olevat; tuleb haarata kinni kõigist võimalustest, olla õnnelik ning mitte lasta end muserdada halbadest asjadest. Kolme nädala pärast sõidab ta siia Steffyle külla ning kuna ta on muidugi varem korduvalt Hispaanias puhkamas käinud, siis oli ta juba esitanud pika nimekirja kõigist baaridest ja pubidest, kuhu nad kindlasti minema peavad.

Pärast selle ja paljude muude huvitavate lugude vahendamist lõpetasime oma õhtusöögi ühe hiiglasliku tiramisuga ning sõitsime tagasi Jaéni. Tüdrukutega koos roadtrippides olen täheldanud seda, et alati satume autoraadiost kuulama vanu armastuslaule ja neid täiest kõrist kaasa laulma. Päris lahe. Kui ma lõpuks koju jõudsin, kukkusin kohe voodisse ning magasin kella kaheni päeval. Täna jõudsin lõpuks jälle tõlkimise kätte võtta, aga hiljem peab üle vaatama Feria, ehk terve nädala kestva suure festivali igasuguste traditsionaalsete vaatemängude, karnevalide, pidude ja kontsertidega. Räägiti, et sel ajal peaks ülikool ka ära jääma, nii et tõotab põnev nädal tulla.

*Oleksin ju võinud sellest nädalast Pauliga palju pikemalt ja põnevamalt ja ilusamalt kirjutada, aga kõige kaunimate mälestuste jaoks kehtib vaid Ilmar Kruusamäe ateljee seina peal ilutsev elufilosoofia – Sõnu Polegi Vaja. Vaadake parem pilte, kui Paul need kunagi valmis saab.

Täna juba parem

Uskumatu kui efektiivselt tõlkimine raamatukogus olles läheb! Kuna mul oli loengute vahel neljatunnine paus, otsustasin koju mitte minna ning raamatukogus tööd teha. Ning päris kiirelt ja mõnusalt on siiani läinud. Võib-olla aitab kaasa ka see, et ma jõudsin teise teksti juurde, kus pean tõlkima hullumeelse mõrvari poolt saadetud armastuskirju. Päris põnev. Ootan juba, mis edasi saama hakkab.

Igaljuhul tahtsin teile öelda, et nüüd tuleb blogipidamisse ilmselt väike paus sisse, kuna homme sõidan Malagale Paulile vastu! Kes veel ei tea - kuigi ma eeldan, et kõik teavad -, siis Paul on see Inglismaal tegutsev fotograaf, kes mulle hirmsasti meeldib ja kes mulle nüüd siia külla tuleb. Nii et järgmisel nädalal ei jää vist noormehe, töö ja loengute kõrvalt eriti aega kommunikatiivne olla. Sorri.

Head nädalavahetust ja olge mõnusad! Ja filoloogid - vaadake, et saate need metsikud rebased ikka korralikult ära ristitud!