Pooltühjus

Ei mahu pähe, miks ei oska ma olla selline inimene, kes pärast iga head kogemust on saadud elamuse üle siiralt õnnelik, vaid kukun kohe auku sellepärast, et see läbi sai ja et seda enam ei ole? Mis veel hullem, kukun auku seal, kus tegelikult auku polegi. Küllap sellepärast, et ahne olen. Muidugi loll olen ka, niimoodi on ju palju raskem elada, igasuguste imaginaarsete mustade aukude ja pooltühjade klaasidega. Tahan kõike ja kohe ja liiga palju. Ja vahel ma saan selle, aga siis on jälle nii halb reaalsusesse tagasi minna. Reaalsuses on vahel nii palju tühjust. Vihma kallas ja ma unustasin koduteel vihmavarju lahti teha, kuigi ta mul kaasas oli. Vihm oli tol hetkel küll pigem kosutav, aga ikkagi oli selline tunne, nagu keegi oleks kärbsepiitsaga mu hinges putukaid taga ajanud, kui see midagi ütleb. Kas eelmine nädal sadas tõepoolest ka vihma ja mu tuba oli külm ja kohustused olid kuhjunud ja raha oli otsas (näete, tegelikult mu raha pole veel otsas, aga ma juba praegu lasen end muserdada sellest, et ta varsti saab otsa)? Jah, jah, jah. Aga siis oli mu klaas pooltäis, mitte pooltühi. See protsess täiuslikkusest tagasi reaalsusesse ongi alati kõige valusam. Umbes nagu Ryanairiga Lätist Hispaaniasse sõitmine. Tegelikult ma tean, et kohale jõudes on kõik jälle korras. Pooltäis on küll parem kui pooltühi, aga pooltühi on ikkagi parem kui täitsa tühi. Praegu on ta siis kusagil poole peal jälle ja täitumiseni peab nüüd veidi ootama.

Dokumenteeritud esmaspäevaöö

Aeg: esmaspäev, 15 veebruar, 23.15

Koht: elutuba, Jaén, Hispaania

Liisa: no millist meest sa siis endale tahad?

Stefania: sellist tavalist. Pikka, tõmmut, lühikeste tumedate juustega, ilusat, intelligentset, rikast, täiuslikku ja kes mind väga armastaks.

Liisa: selliseid on jah terve maailm täis.

Stefania: ma ka aru ei saa, kuidas ma teda veel kohanud pole.

Liisa: sa käid vist küll silmad kinni ringi.

Stefania: mis sa homme teed?

Liisa: lähen Corte Inglesi (Jaéni Stockmanni) šokolaadi ostma.

Stefania (vaimustunult): Belllaaaaa, Liiiiisa! Que grande!

Liisa: just-just, ma hakkan torti tegema.

Stefania: mulle, jah?

Liisa: muidugi, kellele siis veel! Ma pean siis koogivormi ka ostma.

Stefania: tegelikult me peaks üldse uued pannid koju ostma.

Liisa: jaa, mitte midagi ei saa nende pannidega teha. Isegi normaalseid pannkooke ei saa meie pannidega teha.

Stefania (kavala naeratuse saatel): Liiiiisa, kas sa just ütlesid „pannkook“?

Liisa (kahtlevalt): võib-olla.

Stefania (muie läheb veel kavalamaks): Liiiisa...

Liisa (šokeeritult): ega sa ometi ei mõtle, et...

Stefania: Jaa, teeme pannkooke!

Liisa: praegu?!!

Stefania: muidugi praegu!

Liisa: hull oled või? Vaata, mis kell on!

Stefania: natukene üksteist läbi kõigest.

Liisa: just nimelt, üksteist õhtul.

Stefania: Liiiiiisaaaaa

Liisa: Ei.

Stefania: Jaa!

Liisa: Eiiiiiiii

Stefania: JAAAAA!!!

Liisa: hmm....no miks mitte.

Köögis.

Stefania: Aga Liisa, kuule, kuidas pannkooke üldse tehakse?

Eneseületamine

Viimase aja suurim saavutus on see, et sain täna täiesti edukalt hakkama venekeelse(!) dubleeringuga Bridget Jones 2 vaatamisega.

See, et blond ja siniste silmadega hispaanlane Juan on tegelikult Oslo lähedalt asuvast külast nimega Helsingi pärit norrakas, on pakistanlastest kebabikokkadele palju usutavam kui see, et eesti keel polegi sama, mis vene keel.

Ja lumesajueelne omlett pärast pidu koos sõprade ja hispaaniakeelsete Simpsonitega on parim hommikusöök, mis mul siin seni olnud on.

Hombre legendario

Meil on siin üks täiesti legendaarseks saanud õppejõud, kellest ma varemgi olen põgusalt kirjutanud, ent on aeg talle veidi pikem lõik pühendada, et kui ma seda asja aastate pärast ise lugema peaks juhtuma, oleks mul Hispaaniast ka mingit ülikooliga seotud asja – sest et ma olen siin ju siiski hariduslikel eesmärkidel, eks ole - vahelduseks kõigile neile reisidele ja fiestadele ja siestadele meenutada.

Kui hakata järele mõtlema, siis pole möödunud mitte ühtegi pidu või koosviibimist, kus me teiste filoloogidega tolle õppejõu puistatud pärlite üle pikaks ajaks naerma poleks jäänud (mis muidugi mittefiloloogidest peokaaslastel on kopa suht ette visanud). Tegu on niisiis meie inglise kirjanduse õppejõu Carmeloga, kes inimesena on selline hästi armas, sõbralik ja muhe onu, ent õppejõuna üsna lootusetu. Legendaarseks on ta saanud oma naljadega, mille üle tavaliselt ainult ta ise naerab ning teatud kõnemaneeride ja parasiitfraasidega (don't tell me that!!!) ja muidugi ka oma üsnagi olematu inglise keele oskusega. Näiteks ei tee ta vahet sõnadel he ja she ning meid, välismaalasi, kõnetab ta „You – foreigners!“ (Teie seal – välismaalsed!), mis esialgu üsna ehmatava ja hirmsana tundus, aga lõpuks tuli välja, et me kõik oleme talle meeletult muljet avaldanud, sest me räägime umbes kümme korda paremini inglise keelt kui siinsed üliõpilased ja oskame konstruktiivset kirjanduskriitikat produtseerida, rääkimata sellest, et suudame korralikke ja huvitavaid akadeemilisi tekste kirjutada, mida on isegi „nauditav lugeda“ (vaat mis kõik välja tuleb – kahe aasta jooksul Tartus keset sessi öösel kell neli esseede kirjutamine on end ikka ära tasunud). Minu Joyce'i seminaritöö ainuke miinus olevat olnud selles, et „Mis ülikoolist sa nüüd oled? Tartu ülikoolist? Miks sa siis Reet Soola (TÜ ameerika kirjanduse õppejõud) kirjutatud artikleid oma töös kasutanud ei ole?“ See tuli mulle suht ootamatult, et ta üldse midagi Eestist teab, aga tuleb välja, et TÜ inglise filoloogia osakond on Euroopa akadeemilistes ringkondades päris tunnustatud ja kuulus, kui isegi Hispaania väikelinna ülikoolis teatakse Eestis avaldatud uurimuste kohta rohkem kui ma ise.

Igaljuhul, pärast kogu seda suurt muljeavaldamist, millega ma siin semestrijooksul hakkama olin saanud, olin ma siis üsna pettunud, kui Carmelo kutsus poolaka Ula ja lätlanna Santa endaga väikesele autoreisile Jaéni mägedesse kaasa ning ütles, et võtke siis see kreeka tüdruk Katherine ka kaasa, ta on selline päris normaalne, ja siis see pikk leedu kutt ka ja mind jäeti üldse välja. Leedu kuti all mõtles ta muidugi meie läti sõpra Valerijst, kes tegelikult mitte ühelgi tema kursusel ei osalenud, aga me kõik eeldasime, et ju siis on Valerijs õppejõudude ringkonnas lihtsalt sama legendaarne kui Carmelo üliõpilaste hulgas. Lõpuks nad käisidki siis oma romantilisel mägiretkel ära ning meie eileõhtusel väikesel veini- ja sangriadegusteerimisel jagasid teistega muljeid. Põhimulje oli muidugi see, et kui Carmelo ülikooli ees reisiseltskonnaga kokku oli saanud, siis ta oli küsinud, et mis see pikk tüüp siin töllerdab ja kuhu see pikk blond tüdruk jäi, noh, teate küll, see, kes ka kusagilt sealt teiekandist pärit on. Ja nii tuligi välja, et „pika leedu kuti“ all mõtles ta tegelikult „pikka eesti tüdrukut“ ehk mind. (Ja see on endiselt nii tore ja meelitav, et ma Hispaania standardite kohaselt pikk olen.) Santa ja Ula lohutasid mind sellega, et võib-olla õnnestub mul järgmisel semestril Carmeloga privaatsele autotuurile minna – oh seda rõõmu. Valerijse funktsioon kogu reisi ajal seisis selles, et ta pidi Carmelol nagu lakei järgi jooksma ja tema pea kohal suurt musta vihmavarju hoidma, et ta ometigi märjaks ei sajaks, sel ajal, kui ta tüdrukutele üritas oma kahte Malagas elavat poega meheks parseldada. Neil oli isegi päris naljakas pildiseeria sellest.

Kuna Carmelo lisaks kõigele muule on ka parajalt udu, siis me kõik ootame ikka veel oma eksamitulemusi (selle sama, mille õppimisest ma siin üks öö oma kohvilaksu all kirjutasin), aga arvan, et mul läks see päris hästi. Järgmine semester polegi Carmeloga ühtegi ainet, aga ta pakkus välja, et ta võib mulle alati privaatselt kirjandusest rääkida, kui mul huvi peaks olema. Paraku kardan, et mul ikka nii palju huvi ei ole, et temaga privaatkirjanduskohtinguid pidama hakata.

Muidu läheb siin vaikselt. Suures kirjandustuhinas olen üle pika aja väärt ingliskeelset kirjandust lugenud ja üks õhtu käisime kohaliku filmifestivali raames tasuta kinos ja hiljem tapabaaris (jesver, see kõlab eesti keeles endiselt ikka nii halvasti) õhtusöögil (loe: odava veini kõrvale tasuta toitu söömas). Täna öösel sain neli tundi magada, sest kell kaheksa hakkas ülemiste naabrite igapäevane sõda pihta - tavaliselt alustavad nad ikka natuke inimlikumal hommikutunnil - ja ma ei suutnud enam uuesti magama jääda. Viimasel ajal on nende kaklused ikka päris rämedaks läinud – mööbel lendab ja nende laps nutab ja kisendab ja röögib paaniliselt nüüd juba vähemalt kolm korda päevas, vastukaaluks varasema ühe korra kohta, kui üks kurja, rõveda, vastiku häälega mees tema peale oma kopse lõhki karjub – see mürgel on läbi Skype'i isegi Inglismaale Pauli kõrvu jõudnud, nii et ma tõesti ei liialda siin. Naise röökimist pole enam paar kuud kosta olnud, sügisel trumpas ta mehe ikka üle. Lasi jalga? Lasti maha? Must huumor mustaks huumoriks, aga tegelikult on mul sellest vägivalla all kannatavast lapsest seal ikka väga kahju. See, mis seal korteris toimub, pole kaugeltki mingi süütu vaidlemine. Ent mis ma teha saan?

Ohh, miks ma küll pidin nii vara üles tõusma? Eile öösel leppisime kokku, et täna mingil mõistlikul kellaajal (nii umbes ühe paiku päeval) lähme lätlaste poole hommikusöögile, aga mul on juba praegu kõht nii tühi...

Kas soovid veel süüa?

Sellele küsimusele, kui seda juhtub küsima hispaanlane, tuleb alati vastata „Ei, aitäh. Mul on kõht väga täis,“ nagu ma paar päeva tagasi Anni käest teada sain, koos muude üllatavate faktidega hispaanlaste kommete kohta. Nimelt on väga ebaviisakas toitu juurde küsida ning veelgi hullem ja ebaviisakam on terve taldrik tühjaks süüa, sest et sellega jätad mulje, nagu sul oleks kõht väga tühi ja et sul pole raha endale ise süüa osta. Kas Eestis pole mitte vastupidi? Kui perenaine sulle midagi pakub, siis on ebaviisakas keelduda, sest sellega solvad tema kokaandeid ja annad mõista, et miski sulle ei kõlvanud? Samas teevad hispaanlased nii, et siis, kui keegi ei vaata, krabavad endale taldriku asju täis ja söövad siis kiiresti tühjaks.

Teine tõde siinse kultuuri kohta tabas mind veelgi šokeerivamalt, kuna vahetult enne siiatulekut olin just kusagilt lugenud, et kui hispaanlane sind endale koju külla kutsub, et siis see on väga tähtis žest ja kutse tuleb kindlasti vastu võtta, sest et ega nad igaühte oma koju kutsuma ei hakka ja sind on tabanud eriline au ja sõprusavaldus. Niisiis olin rõõmsalt senini just nii talitanud, kui sain nüüd teada, et küllakutse kergekäeline vastuvõtmine on ebaviisakuse tipp. Nende jaoks on küllakutsumine lihtsalt suusoojaks ning iga kord tuleb hakata vastu vaidlema ja ettekäändeid otsima, miks sa minna ei saa. Kui küllakutsuja seejärel hakkab järjekindlalt pinda käima, et sa ikka tuleksid, alles siis võib kutse vastu võtta ja külla minna. Seda kõike rääkis mulle Ann kui meist kõige enam hispaanlaste kultuuri sisseelanud eestlane, kui laupäeval muuseumist koju kõndisime. Muuseum ise polnud midagi väga märkimisväärset, püsinäitus oli küll üsna põhjalik ja laialdane, aga igavalt eksponeeritud ning laialt reklaamitud ajutine fotonäitus oli täielik amatöörlik jamps. Ainuke märkimisväärt asi oli üks hiline Picasso originaal püsiekspositsioonis, kuid seda ka mitte tolle joonistuse meisterlikkuse pärast, vaid lihtsalt selletõttu, et ta oli Picasso.

Ent tagasi teema juurde tulles kerisin terve siinoldud poolaasta oma peas läbi ja tuleb välja, et otseloomulikult olen ma neid etiketireegleid rämedalt rikkunud. Pean nüüd hakkama kõvasti pingutama, et endalt näljase ja kombetu idaeurooplase muljet maha pesta.

Sellega pole üllatused veel lõppenud. Eile õhtul ütles üks mu 23aastane hispaanlasest kursavend, et otsib meeleheitlikult püsisuhet eesmärgiga abielluda, sest et ta on juba nii vana ja tal pole enam palju aega jäänud. Kuigi ma ise ja pooled mu sõpradest on ka üsna kindlas ja tõsises suhtes, siis vaevalt et keegi meist on endale kaaslase valinud sellepärast, et „on aeg“ või 22 viimane taks või eesmärgiga lähemal ajal abielluda või ükskõik mis muu sellise jura pärast. On lihtsalt kuidagi nii juhtunud. Hispaanias on kõik asjad pea peale pööratud.

Ja tuunikalapelmeenid on kõige rõvedam toit maailmas!

Hispaania hommik

Ärkasin täna hommikul kõige idüllilisemal viisil, mida ette võib kujutada - kardinate vahelt läbi tungiva ereda päikesepaiste ja kõrvalkorterist kostuva akustilise kitarrimuusika peale. Sügisel harjutas kõrvalkorteri muusik viiulit, aga see tal küll väga hästi välja ei tulnud. Ilmselt oli viiuli kitarriga väljavahetamine päris hea mõte tal.

Otsustasin nurgatagusesse poodi hommikusööki ostma minna, ent esmalt suutis üks pisike tühiasi mind hingepõhjani liigutada. Nimelt nägin oma seitsmekümneaastast küürus selja, valgete kalosside, lillelise kitli ja keemiliste lokkidega naabrinaist oma koju tulevale mehele lifti ust avamas (siinsetel liftidel on vaja ise uks lahti teha) ja siis teda rõõmsalt suudlemas. Mis on võib olla ülim tõestus armastuse igavikkulisest kui need harvaesinevad vanapaarid, kes käivad käest kinni või kes ikka veel teineteise naljade üle naeravad või kes iga kord pärast lühikest eemalolekut suudlevad?

Lõpuks jõudsin poodi, möödusin mereandide letist, kus vuntsidega turske kalakaupmees meetripikkuste ja kümnekiloste kaladega kauples ning mõtlesin, et peaks ikka järele uurima, kuidas igasuguseid põnevaid mereelukaid maitsvateks roogadeks moondada, et siinse kalaturu võimalusi ära kasutada. Kuna hetkel aga ühtegi retsepti pähe ei karanud, siis ostsin mingeid pelmeenilaadseid asju, kus aga liha asemel on tuunikala-tomati segu ning seisin kümme minutit pagariäri järjekorras, et endale krabada viimane šokolaadisõõrik ning osta otse ahjust võetud pikk valge saiapäts.

Täna tuleb ilus päev. Pärastlõunal võiks ühest muuseumist läbi käia.

Eile õhtul Agata ja Stefaniaga köögis teed juues ja juttu ajades tuli välja, et nad teavad juba lausa kolme eestikeelset sõna: kuule; (ma ei) viitsi ja tissid. Seda viimast mina neile küll ei õpetanud, ajan kogu süü teiste siinsete eestlaste kaela.

Under Pressure

Viimane tass kohvi oli ilmselgelt liiast. Olen saavutanud staadiumi, kus silmad on pärani nagu energiajänkul ja sõrmed värisevad ja imelikul kombel pole mul külm ja tegelikult ma tahaks nüüd üldse magama minna, aga kofeiin on oma ülesannet korralikult täitnud. Olen päev läbi oma jääkambris istudes õppinud. Mul oli seljas kampsun, selle peal fliis, jalas villased sokid ja ümber kaks pleedi. Suust tulev hingeaur pole enam muidugi mingi haruldus. Radikat ei taha tööle panna, sest see põletab ära kõik, mis ta ümber juhtub olema, kaasa-arvatud tolmu ja siis on kogu korter kärsahaisu täis. Üleeilne radikaohver oli mu kaks päeva vana vasak suss. Kallis on ka see lõbu.

Mind valdab paaniline hirm, et homme (täna) hommikul magan sisse.

Loodan - nagu kõigi oma eksamite puhul - õnnele ja loomulikule intelligentsile. Võiks ju vedada samalaadselt nagu ühel 11. või 12. klassi kirjanduseksamil (appi kui ammu see oli!!!), kus ma endale Remarque'i pileti tõmbasin. Ma võiks homme ka saada nt Murdochi, Joyce'i, Woolfi, Wilde'i või mõne muu autori, keda ma kas lugenud olen või kes mulle meeldib. Ainult mitte Wellsi, Thomast, Larkinit, Heanyt, Waugh'd, Lord Byronit ja muud sellist jama, palun. Pärast eksamit pean natuke aega raamatukogus järgmiseks eksamiks raamatuid otsima ja peale seda Carrefouri (Jaéni Lõunakeskusesse) sõitma, et end varustada uue paki kohviga, sest tänase eksamiksõppimisega hävitasin oma viimased riismed; värske piimaga, mida minu teada saab siit ainult kahest poest; uute sokkidega, sest mul on kõik kas kadunud, põlema läinud (kuradi radikas) või auklikuks kantud; uute rätikutega, sest pärast dušijärgset kuivatamist läheb neil umbes nädal aega aega, et mu niiskes ja külmas toas ära kuivada, ent ennast pesta on paraku vaja natuke sagedamini kui kord nädalas. Kui ERITI joppab, siis leian lõpuks oma mobiilile tagumise klapi, nii et ma ei peaks enam kleeplindiga kinniteibitud telefoniga lehvitama ja kui ma kohe erakordselt õnnelik olen, siis ma leian superodavad uued kõrvaklapid ka, et ma järgmisest nädalast jooksmas saaksin hakata käima (jooksmas käima - kui põnev ühend), sest ilma muusikata ma suren jooksmise ajal lihtsalt igavusse.

Mis ma tahtsin öelda, oli tegelikult see, et pinge all õppimine on ikka kõige efektiivsem. Pinge all ma mõtlen seda, kui eksamini on jäänud mõned tunnid, nagu praegu. Nüüd mind kummitab see Queeni ja David Bowie laul „Under pressure.“ Ja teil kõigil on juba sess läbi... Ja ma üldse ei tea, miks ma teid selle mõttetu juraga siin keset ööd tüütan. Mõni veel loeb ka...

Triin läheb homme kaheks ja pooleks nädalaks mööda Euroopat ringi rändama, nii et jään ilma oma pärastlõunate ja hilisõhtute ja varahommikute tee-, kohvi- ja veinipartnerist. Ilusat reisi, chica, naudi täiega!