suvi tuli tagasi

Lõpuks ometi on Jaén aru saanud, kus kohas ta geograafiliselt asub ning see nädal on möödunud mõnusas 27-30 kraadises soojuses. Kuni oktoobrini peaks elavhõbe termomeetris vähemalt kusagil 25 kraadi ümbruses voolama, nii et mantli- ja saapaostu võib rahuga edasi lükata. Tänu mõnusale ilmale pole mul nüüd enam mingit ettekäänet mitte jooksmas ka käia, nii et täna laen oma mp3 mängija verivärskeid patareisid täis (jah, olen ajast maha jäänud, mul polegi veel iPodi!) ja teen staadionil mõned ringid. Aga seda hiljem.

Praegu lõpetasin just oma kunstiajalookonspekti tõlkimise. Loengus on suht raske millestki üldse aru saada, aga õnneks kasutab õppejõud ka Powerpointi, nii et minu eilne loengutegevus koosneski esitluse pealt kõikide asjade mahakirjutamisest, mille ma siis praegu ära tõlkisin. Kõige hullem kusjuures polnudki, oli ainult umbes 20 sõna vaja järele vaadata ning siis loksus kõik muu ka väga loogiliselt paika. Homme on mul ka esimene ingliskeelne loeng, nii et saan siis Hispaania ülikooli inglise keele taseme ka järele vaadata. Aine iseenesest tõotab tulla huvitav, kuna katab inglise kirjanduse alates Alexander Pope'ist ja tema kaasaegsetest kuni kahekümnenda sajandini. Samas ei kujuta ette, kuidas on võimalik 400 aastat kirjandust ühe semestriga kokku võtta, aga eks ole näha. Inglismaa ja inglise kirjandus ja inglise kunst on just midagi sellist, millest olen viimastel päevadel väga palju mõelnud. Minu elevusele ja unistustele Inglismaal elamisest lisas täna õli tulle Väike Valge Varblane, kellel on sarnased tulevikuplaanid. Hea on teada, et on mõttekaaslasi ning koos on plaanide tegemine ikka kuidagi kindlam kui päris üksinda. Eriti veel kui on lootust koos Mõttekaaslasega Londonis korterit üürida! Olen alati eelistanud utoopilisi unistusi ja kaugete plaanide tegemist kategoorilisele hetkeselamisele ning seisukohale, et etteplaneerimine on kas ohtlik või siis lihtsalt mõttetu. Mis mõtet on siis üldse praegugi midagi teha, kui pole mingit positiivset sihti, mille poole liikuda. Mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, polegi vast kõige olulisem. Kui kõik läheb halvasti, siis tegelikult midagi läheb ikkagi hästi. Järgmine aasta pean muidugi Eestisse tagasi minema ning ülikooli seal ära lõpetama, aga karta on, et järgmiseks sihtkohaks saab just nimelt London.

Aga tagasi Hispaaniasse. Eile käisin siin esimest korda kinos. Filmiks oli „Malditos Bastardos“ („Inglourious Basterds“), mida olin tahtnud juba Eestis vaatama minna, aga tookord see ei õnnestunud. Väga hea film oli, aga kardan, et pean selle uuesti inglise keeles üle vaatama. Suht imelik oli kuulata hispaania keeles rääkivat Brad Pitti. Eelistan ikkagi originaali :) Pärast kino läksime Triinuga Martina juurde, kus olid juba kohad sisse võtnud Stefania, Melanie ja Christian. Martina elab ühes boheemlaskorteris, mis on minu meelest jumalast tšill, nii et ma ei saa aru, miks Martina selle kallal kogu aeg vingub. Eks teda häirib see, et tema korterikaaslased on maniakaalsed ahelsuitsetajad, nii et läbi paksu suitsu on suht raske näha, kus mis on, aga korterit ennast see minu meelest koledamaks ei tee. Üks tema korterikaaslastest töötab aga jäätisepoes ning tõi meile igasugu mõnusaid jäätiseid maitsta, nii et tänu sellele andestasin mina suitsetamise sedamaid! Mingi hetk sadasid sinna sisse ka kaks hispaania kutti – üks pikkade mustade juuste ning mustade kõrvarõngastega metallistivälimusega tüüp ning teine rastapatside ja triibulise kampsuniga hipi. Kuulasime hispaania etnorokki, mängisime kaarte ja mina üritasin kogu selle suitsu sees normaalset hingamist jätkata. Christian soovitas hispaanlastel rääkida aeglasemalt ja ilma andaluusia aktsendita (siin Jaénis, nagu kogu Andaluusiaski, jätavad nad sõnade lõpust s-tähe ära ja nende "e" olevat rohkem kinnisem kui mujal, aga mina sellel väga vahet ei oska teha), mille peale püüdlikud noormehed üritasid meiega rääkida nagu lasteaialastega. See oli muidugi väga tore, sest niimoodi saime enamikust jutust aru ka.

Lõpuks kodu poole asutades õnnestus meil Stefaniaga ära eksida! Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest Martina elab siit umbes viie minuti tee kaugusel, aga meie tulime koju oma pool tundi. Vähemalt eksisime ära kusagil rikkurite kandis, nii et saime imetleda ilusaid maju ja aedasid ning lõpuks leidsime ikka õige tee üles ka.

Täna oli koolist vaba päev, nii et veetsin hommikupooliku linnast sünnipäevakaarti otsides. Täitsa lõpp, aga siin ei müüda lihtsalt KUSAGIL sünnipäevakaarte. Ühes suures kaubanduskeskuses mõned olid, aga need olid ka ainult lastele mõeldud, nii et lõpuks otsustasin osta üldse postkaardi. Seekord leidsin ka koha, kust marke osta, nii et loodan, et see jõuab õigeaegselt sünnipäevalapseni.