Tulen koju

Kiire-kiire sissekanne minu viimasest õhtust Jaénis aaastal 2009, enne kui mu silmad lõplikult kinni vajuvad, sest et homme võtan ma ette üli-ülipika reisi tagasi Eestisse, et oma fantastiliste sõprade, armsa pere ja oma kõigekallimaga koos jõule veeta.

Täitsa lõpp. Nagu oleks alles tulnud siia ja juba lähen jälle ära. Õnneks siiski mitte lõplikult. Täna korraldasime Triinuga väga mõnusa õhtu oma värskelt suurpuhastatud korteris (millest peaks lausa pilti tegema, et ta NII puhas ja kaunis välja näeb): kutsusime külla Anni ja Mirallese, Kristini, Valerijse ja Radeki ning veetsime vesipiibu, hõõgveini, küünlavalguse ja mõnusa muusika seltsis ülitsilli jõuluõhtu. Sain täna aru, et inimesed, kellest ma paar kuud tagasi veel mitte midagi ei teadnud, on mulle ikka väga kalliks saanud ning mõnes mõttes on isegi kahju lahkuda. Mõtlesime küll veeta väga rahuliku max paaritunnise head-aega ütlemise ürituse, aga praegu, kui kõik külalised on läinud, on kell ikka juba 03:36, mis Hispaania mõistes on isegi suht vara veel, aga kui arvestada seda, et pärast viie-kuuetunnist und on ees on vähemalt 24 tundi ärkvelolekut, siis oleks olnud targem veits varem magama minna. Aga miks peaks 21aastased inimesed targalt käituma? No way.

Igaljuhul homme, või siis täna, kell 12 hakkame siit kodust Eesti poole põrutama; saame Düsseldorfi lennujaama pinkidega terve öö läbi tutvuda, nagu Triin ütles, ning reede varahommikul paneme edasi Riia poole, kuhu õnneks tuleb mu suurepärane noormees mulle autoga vastu, et ma oma kõige paksema riietuseseme ehk kampsuniga -25 kraadises Riias seigeldes ära ei külmuks.

Eestis olen siis eesti numbri peal ka ning jään sinna 10. jaanuarini.

Hasta luego, Jaén! Bienvenido Estonia!

PS! Paul: Valerijs ütles, et „lennujaam“ läti keeles on „lidosta“ vms. Aga et ingliskeelsed sildid peaksid ikka ka üleval olema. Ülehomme, kallis!!!!

PPS! Sel ajal, kui ma teel olen, siis kuulake SEDA LAULU ja teadke, et ma mõtlen parasjagu just teile ja kojutulemisele..

Laupäev

Poolteist! :)

Reede

Käisime eestlaste, poolakate ja hispaanlastega Santal, Valerijsel ja Simone'il külas. Äärmiselt hoolitsevad kostitajad nagu nad on, oli ka seekord laud ilusasti ära kaetud ja meeleolumuusika peale pandud. Jõime hõõgveini, sõime mandariine, pähkleid ja iseküpsetatud kooki ja oli tunne, nagu oleks täitsa kodus. Proovisime ka "õunapirukat" ehk maailma parimat šotti: Smirnoff vodka + õunamahl + kaneel + apelsiniviil. Mmm.... Hiljem sai jõuluteemalisel diskol ka päris korralikult möllatud, keset ööd mänguväljakul lapsepõlve meelde tuletatud ja varahommikul tagasi Santa & co juures hõõgvein lõpuni joodud.

Toredad sõbrad on mul.

PS. Kirjandusloengu kild:

Radek: "Which religion did George Orwell belong to before converting to Catholicism?"

Professor Carmelo: "World War II"

Neljapäev

Eile jõudis korraks mul juba jõulutunne peale tulla. Nimelt siis, kui toidupoe kõlaritest „Frosty the snowmani“ mängiti ja ma igasugu jõulumaiustuste riiulite vahel ringi liikusin. Ning siis astusin oma poekottidega 20+ kraadisesse soojusesse, nii et mu kevadsügisjakiga hakkas väljakannatamatult palav. See nüüd küll mingi jõuluilm ei ole, aga ega ma ei kurda ka.

Õhtul auditooriumi ukse taga kirjanduse loengu algust oodates tuli meie juurde üks hispaania kutt ja ütles puhtas eesti keeles meile „Tere“. Hmm... Milliselt peolt nüüd tema pärit oli ja millal ma talle eesti keelt jõudsin õpetada? Ja muidugi, mis ta nimi üldse on? Üritasin oma segadust varjata nii hästi kui võimalik, ajasime paar minutit juttu nagu vanad sõbrad üldse ning leppisime kokku, et lähme täna õhtul ka peole. Aga kurat küll, kes ta ikkagi oli? Ahjaa. Lõpuks tuli meelde, et see oli üks Mirallese sõpradest, kellega me eelmine nädal pidutsenud olime. Cristobal vist. Okei, siis võib küll tema seltskonnaga välja minna täna.

Kui meie kirjandusloeng lõppes, panime kogu auditooriumiga tormijooksuga kõrvalauditooriumisse, kus parasjagu „The International Cookie Project“ toimus. Tegelikult oli tegu selle sama Libby Advanced Englishi kursusega, kus ma ise ei käi, aga kus vähemalt pool kursust on välisüliõpilased ning siis eile toimuski neil selline üritus, kus kõik pidid oma riikidele omaseid küpsiseid ja kooke küpsetama, et küpsetamisterminoloogiat õppida. Suht aimetammolik üritus, kas pole. Tuli kohe meie 12 klassi inkarühma jõuludeaegne piparkoogi- ja teeõhtu meelde. Peale meie kirjandusseltskonna tormasid küpsisepeole ka kõik õppejõud ja muud tegelased üle terve maja ja päris lõbus oli ning sai kõhu tasuta head-paremat täis süüa.

Koju läksime koos Santa ja Valerijsega, nagu neljapäeviti ikka ja tegime plaane järgmiseks õhtuks. Kodus olin jõudnud aga alles oma kümme minutit olla, kui Ann juba helistas, et poole tunni pärast on väljaminek. Hispaanialiku hilinemisega jõudsime me Triinuga lõpuks kohale ning oligi tegu selle sama eelmise nädala hispaanlaste seltskonnaga, aga too kutt ei ilmunudki välja, kes mulle tere oli käinud ütlemas. Käisime kolmes baaris, sõime-jõime, ülimõnus oli. Antonio avastas sellise põneva asja, et Triinu nimi kõlab nagu „Drink“ ja et Veer on nagu „Beer“ ja et kokku tuleb „Drink beer“ - hahahaaaa, küll sa oled naljakas, kallis Antonio! Jälle üks pedrotaoline tüütus. Aga õnneks teised kutid seltskonnas olid veits huvitavamad vestluspartnerid. Bodegonis oli kolmest baarist ka kõige mõnsuam olemine ning seal olles mõtlesin, kui väga Annale oleks sealne õhkkond ja pidu meeldinud. Õhtu lõpetasime poolalternatiivklubis Iraquais, kus seekord oli mingi underground vs oldschool rocki pidu, nii et sai nii ACDC ja Nirvana kui Queeni ja biitlite ja ka mulle täiesti tundmatute rokilugude järgi juukseid loopida. Mõtlesin, kui väga Helenile oleks seal meeldinud.

Iraquais juhtus ka minu jaoks üks üsna veider asi. Oli nimelt vaja tualetti minna ning üks hispaania tüdruk meie seltskonnast, kellega ma aga paraku too õhtu võib-olla ainult paar lauset olin jõudnud vahetada ja kelle nimegi ma ei mäletanud, tuli ka minu seljataha järjekorda. Kui siis minu kord tuli, tuli hispaania tsikk millegipärast minuga koos vetsu sisse. Eeeem... nojahsiis. Mingi hea sõbrannaga läheks veel peol koos vetsu, aga päris võõraste pihvidega ikka väga ei kipu koos pissima. Mõtlesin, et mida nüüd siis peale hakata ja kuidas see ebamugav olukord delikaatselt ära lahendada. Tema siis ütles, et tahab ainult riideid vahetada, et mina mingu poti peale ja kooris end paljaks. Hmmm... Okeeeeei. Ebalevalt üritasin siis kiiresti oma asja ära teha, sel ajal kui tema rinnahoidjate väel rõõmsalt ringi keksis ja minuga juttu rääkida sädistas - „Mis sa sellest pluusist arvad?“ - „Jajaa, väga kena“ - „Või paneks hoopis selle? Küll siin on ikka palav“- „On tõepoolest,“ (grrr, no otsusta juba ära!) - nagu oleks see kõige tavalisem olukord üldse. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga vanamoeline, aga eelistan teatuid asju ikka üksinda teha. Two girls one kemmerg pole ikka väga minu teema. Kui tema endale lõpuks pluusi selga ja mina püksid jalga sain, tormasin sellise hooga vetsust välja, et mul õnnestus uksehaagiga oma sõrm päris korralikult veriseks tõmmata, nii et nüüd jääb see arm mulle eluks ajaks meenutama võõrast hispaania senjoriitat, kes minuga koos paljalt kempsus käia tahtis.

Ülejäänud peo jooksul üritasin tualetiskäimist vältida ning pidu nautida. Ja tegelikult oli päris raju.

Kolmapäev

Üks suvaline mees ütles mulle tänaval, et tahaks minuga last saada.

PS. Mul on martsipanikoogi isu, kuigi ma pole vist kunagi martsipanikooki saanud. Aga ma kujutan ette, kui hea see olla võiks. Kohupiim võiks sees olla. Vot.

Tasakaal

„Uno tinto mas para senjorita guapa,“ hõikas minu kõrval istuv itaallane kelnerile ning hetkega olin järgmise klaasi sidruniveiniga varustatud. Tähistasime ühes üllatavalt normaalse sisekujundusega pubis väikese seltskonnaga jõule, sest alates sellest nädalast hakkavad kõik erasmuslased vaikselt mööda Euroopat laiali valguma ning varsti polegi enam aega kõiki enne vaheaega näha. Demi tegi siis jõulupidude otsa lahti. Seltskonnas olid peale meie veel kaks itaalia poissi, kolm poola tüdrukut ja üks poola poiss. Ühel hetkel taipasin, et alles nüüd on esimest korda rahvusvahelise seltskonna ühiseks keeleks saanud inglise keele asemel hispaania keel ja absoluutselt no problemo. Jõime, sõime, arutasime Eestimaa eksootilise looduse üle, rääkisime Poola ajaloost ja Itaalia poliitikast, peale nende muidugi ka ülikooliasjadest, tegime järjekordseid reisiplaane jne. Mul oli igati hea meel, et ma hoolimata suurest väsimusest pärast tervet päeva õppimist siiski end välja vedada otsustasin.

Esimene tasakaal ongi mul töö ja lõbu vahel. Viimased päevad on möödunud väga intensiivset õppekütet andes ning õhtud/ööd sõpradega väljas käies. Üleeile sain näiteks üle pika aja kokku ka Rocioga, mis oli väga vahva. Enamuse aja rääkisime poistest ning õppisin juurde kasulikku sõnavara, mida Sergio meile ei õpeta.

Teine tasakaal on kolme aktiivselt kasutuses oleva keele vahel. Olen päris uhke selle üle, et mulle ei valmista erilisi raskusi üht keelt olenevalt olukorrast teise ja kolmanda vastu vahetada, samas kui paljud kurdavad, et see olevat ikka raske ning eelistavad rääkida ühes kindlas võõrkeeles. Samas, 23 lehekülge ingliskeelset akadeemilist teksti kirjutada on kökimöki ning 2-3 realise hispaaniakeelse e-mailiga näen päris palju vaeva. Jällegi, väljas käies ei mäletagi, millal viimati inglise keeles suhtlesin ning nagu Rocio ütles „joder grammatica y vocabulario“, seni kuni end arusaadavaks teha suudad. Eesti keeles ei tule mul vahete-vahel mõned lihtsad sõnad meelde, nagu näiteks tolmuimeja, ning kasutan imelikke grammatilisi vorme, aga kuna skaibis ja Triinuga räägin iga päev ikka eesti keeles, siis püsib see ka enam-vähem elus. Kuigi järgmine aasta plaanin Tartus mõne eesti keele õigekirja kursuse võtta ja reegleid meelde tuletada, et ma tõlkijana väga puusse ei paneks.

Kolmas tasakaal on – üllataval kombel - mu pangakontol. Kuigi väga ohtlikult siiski tasakaalu kaotamise ääre peal, polegi olukord kõige hullem ja mu stipendiumid peaks mind suveni ikka katuse all hoidma.

Neljas tasakaal on minus endas. Ikka täiega hea on Hispaanias elada.

para ti

te echo de menos.

kohv ja pannkoogid

Praegu on reede õhtu, jõudsin just loengust koju, küpsetasin endale hunnikutäie pannkooke, mille järele mul juba kolmapäevast saati meeletu isu on olnud, keetsin kohvi (tänu Triinu kannatlikule juhendamisele paari viimase nädala jooksul saan juba ise joodava kohvi tegemisega päris normaalselt hakkama) ja mul on mingil täiesti seletamatult põhjusel lihtsalt ulmeliselt hea tuju. Ongi viimane aeg, sest Londonist tagasitulemisest saati – kui arvata välja eelmise nädala pidu Juani juures ja pühapäevane Granadas käik - olen lihtsalt päevast päeva tegelenud tühjapassimise, mittemidagitegemise, niisama vegeteerimise, igasugu asjade ülemõtlemisega ning õnneks nende kõrvalt ka ühe asjaliku tegevuse - õppetööga. Mu Joyce'i töö ei taha aga kuidagi valmis saada, sest ma kogu aeg ainult leian uusi-põnevaid materjale juurde, mida ma kohe kuidagi ei saa kasutamata jätta, nii et nüüd hakkab see juba suht bakatöö mõõtmeid võtma. Üritan siiski sel nädalavahetusel ta valmis saada.

Hea tuju hakkas mul tagasi tulema tegelikult juba eile õhtul, kui ma pärast tervet päeva raamatukogus ja loengutes istumist ja siis poole üheksa paiku koju jõudmist endale eesmärgiks seadsin õhtul välja minna ja masendusest lahti saada. Ann kutsus mu ühte vanalinna baari, kus ma varem käinud polnud ning tutvustas mind seal hunnikule Juan Antoniodele, Jose Miguelidele, Cristobalidele, Rafaelidele, Javieridele, Terezadele jne (nagu oleks kusagile Ladina-Ameerika seepi sattunud, eks ole), kes olid kõik Mirallese sõbrad ning tuleb välja, et ka üks kõige-kõige sümpaatsem ja toredam hispaanlaste seltskond, keda ma seni siin näinud olen. Hispaanlastega on siin üldse raske heaks sõbraks saada, sest kui oled blond, pikk (ma olen siinsete standardite järgi ikka päris pikk) ja siniste silmadega tüdruk, siis hispaania poisid tahavad sinuga suhelda ainult teadagi mille eesmärgil ning hispaania tüdrukud paraku saavad aru, et nende hispaanlastest poisid tahavad sinuga suhelda ainult teadagi mille eesmärgil ning seega kujutad endast lihtsalt ühte pikka, blondi, sinisilmset ohtu. Vähemalt see on minu teooria. Mirallese sõprade kamp oli aga hoopis teistsugune, kõik olid üliavatud, toredad, sõbralikud, vahvad ning nii kuttide kui tüdrukutega oli väga äge vestelda ja pidu panna. Muide, üks kutt oli hispaanlase kohta isegi nii intelligentne, et oskas peale oma emakeele veel rääkida inglise, jaapani, ladina, prantsuse ja saksa keeli ning teadis ka paari lauset soome keeles. Ma olin väga impressed sellest - polüglottist hispaanlane on ikka sama haruldane nähtus kui neegrist eskimo, vabandust väljenduse pärast. Kui vanalinna baaris sai paar õlut ära joodud ning rahvaga paremini tuttavaks saadud, liikusime edasi Sal y Pimientasse, kus ma polnud oma sünnipäevast saati käinud. Jällegi oli väga mõnus pidu, sai üle pika aja korralikult tantsida ning kui lõpuks normaalne klubimuusika salsarütmide vastu vahetati, siis sai ka mõned kohmakad salsasammud meelde tuletatud. Kahjuks osutus see suurepärane polüglott aga umbes sama heaks tantsijaks kui eesti meeskorporandid – st mehed, kes on viis aastat tagasi kusagil tantsukursustel käinud, korra aastas suure õllejoomise vahelt mõne tüdrukuga samme meelde tuletanud ja nüüd kujutavad endale ette, et oskavad tantsida, aga no ei tule ikka kuidagi välja. (Mitte kõik muidugi, tuli just üks teatud erand meelde.) Pärast Sal y Pimientat läksime ühte veidi alternatiivsemasse pubi/klubisse Iraquaisse, kus tulid järjest vanad svingilood. Tol hetkel tuli mulle meelde mu ema, kes ühel ammusel laupäevahommikul öösärgi väel köögis süüa tehes ja muusikat kuulates mingi 60ndate laulu peale nii pöördesse läks, et toidu panni peale kõrbema jättis ja mulle ka õige svingimise selgeks õpetas; praegu klubis polnud mul küll ei öösärki ega pannilabidat, aga õpetus tuli kasuks siiski. Svingi juurest aga liikus muusika üsna pea edasi Ray Charlesi ja eriti mõnusa funky/soul/jazz tantsumussi juurde, mis mulle täiega meeldis ning siis ma tantsisin senikaua, kuni pistma hakkas ja koju läksime alles siis, kui klubi kinni pandi.

Ja siis, kui täna kooli läksin, avastasin, et päike paistab ja termomeeter näitas isegi 20 soojakraadi, mis viimasel ajal siin ikka üsna haruldane on (see nädal on alla 15 olnud tavaliselt), nii et see tegi tuju veel paremaks. Täna läheme vist kusagile päris salsaklubisse, kus tuleb ikka korralikult osata salsat tantsida, mitte nii pooleperseliselt (sain aru, et mõnedele see sõna meeldis :D) sal y pimienta stiilis nagu ma seni teinud olen, nii et eks näis, mis kino seal saama hakkab. Küllap tuleb mul see tantsimine seal täpselt sama hästi välja, kui eesti meeskorporantidel :)

maa ilm siin seal

Tahaks, et oleks igatsetud sõpradest mõni veel suurem magnet, mis mind Eestisse tõmbaks. Aga ei ole selleks ei must leib ega kohupiim ega Savisaar ega aasta läbi lörtsi. Praegu tõmbavad kõikvõimalikud muud magnetid mind hoopis teistes, hoopis kaugemates suundades. Eestlane olen ja eestlaseks jään, jah, sest mitte kuidagi ega mitte kunagi ei tahaks ega oskaks ma olla ei hispaanlane ega keegi muu. Eestlane on hea olla, aga mitte ilmtingimata Eestimaa piirides. Võib-olla see ongi parem, sest tänu mulle on vähemalt paarkümmend inimest saanud teada, et Eestis elavad eestlased, kes räägivad eesti keelt ja kes ei ela igludes ja kellel on kodus internet ja kes käivad agaralt end 100 kraadise kuumusega punkris kaseokstega peksmas ja hüppavad siis lumehange ning kes samaväärselt naudivad ka soojasid suvesid kaunites põhjamaistes randades. Kiidan kodumaad kõigile huvitundijatele nii agaralt kui vähegi võimalik, aga kas ma ka ise sellesse Eesti ja meie, eestlaste täiuslikkusesse nii väga usun... Kahtlen.

Otsustasime Margega teiega jagada oma mõtteid ja kogemusi sellest, kuidas minna Taisse ja mida seal näha saab, miks minna Austraaliasse, mida vaadata Hispaanias ja kuidas näib meile Eesti ja sealne elu kaugemalt vaadates.

Marge says:

hei kullakene

oled väga hõivatud?

Liisa says:

tsauuu!

pole üldse

Marge says:

tead liisakene, anna mulle andeks

ma kogu aeg alustan uut kirja sest nii palju on vahepeal muutunud

ja ei jõua ja ei jõua seda lõpuni

nii kiired mõtted mul siin praegu peas ja täitsa segased

ühesõnaga uudist niipalju, et ma eile otsustasin järgmine pühapäev pooleks aastaks austraaliasse sõita

Liisa says:

ooohhh

Marge says:

seda mõtet mul peas on olnud juba viimased kuud, aga eile tõmbasin kuupäevale kriipsu alla

Liisa says:

oooohhhh .. vauu!

äge!

aga miks siis selline reisiisu ja on ka mingi plaan, mis seal tegema hakkad?

Marge says:

tead sai seal tais ära käidud ja tagasi tulles kohe üldse polnud rahul sellega, mis siin on: külm, tööd ega tegevust pole konkreetset, reisijärgne masendus ja siis ma peaaegu pidin juba tööle minema (jälle K. juurde) aga viimasel hetkel liina ütles, mida sa teed jobu, mine minema, tahtsid ju, praegu õige aeg (tahan järgmine aasta kooli minna)

et siis selleks ajaks tulen tagasi

seal üks sõbranna ees

working holiday viisa tegin

seega töö ja ringi rändamine

Liisa says:

see on väga õige otsus, et sa tahad rändama minna! sellest tuleb kindlasti su elu parim poolaasta!

ja veel austraalia.. vau! seal on kindlasti superilus

kuhu täpsemalt lähed?

Marge says:

esialgu melbournei

ja sealt hakkab edasi vaatama

märkide järgi elama

:D

(lugesin alkeemiku läbi lõpuks)

/---/

Liisa says:

kas sa enne austraaliasse minekut siit ei viitsi läbi hüpata?

Marge says:

ikka viitsin

kahjuks panen riiast istanbuli

kurjam, oleks võinud uurida seda varianti

deem

/---/

Liisa says:

nii et augusti lõpuni plaanid olla seal?

Marge says:

eiei

plaane pole

hiljemalt juulis tulen tagasi

aga vb juba aprill, tont seda teab

Liisa says:

nojah, saad seal olles vaadata, et kuidas elu on ja kuidas meeldib.. ei pea end mingite tähtaegadega siduma

Marge says:

just, see ongi põhiline

aga räägi kuidas sul endal?

ikka elu nagu filmis?

Liisa says:

mul on praegu üks salaplaan, millest keegi ei tea

/---/

Marge says:

ah loomulikult, elame kas või unistustes. kui kõik läheb nii, siis ainult meeldiv

kes seda teab, mis selle ajaga toimunud on, ei saagi ju kindlat midagi väita

Liisa says:

just nimelt

aga kuidas teil siis Tais läks?

Marge says:

ma kirjutasin sulle sellest....jube pikalt....jube detailselt....liiga detailselt....läks liiga pikaks.....hakkasin kustutama

Liisa says:

ääähhhh!

Marge says:

aga tais oli fantast! ja seda ma saan sulle siin ka rääkida

sõna "paradiis" - see ongi see!

ühesõnaga

see magusa aroomiga pea kumisema panev soe ja niiske õhk on lihtsalt nii hea, et sellest ei saa küllalt

see kui sõbralikud ja head ja naeratavad inimesed seal on- pole olemas, kui ei ole näinud

see mitmekesine loodus, mitte olemasolevat sinist värvi vesi, mustmiljon eri kujuga saart, valgevalged liivarannad üksikutel saartel jne jne- pole olemas, kui ei ole oma silmaga näinud

nagu pildi peal, aga siis saad aru, et see ongi päriselt nii

Liisa says:

tundub tõesti nagu paradiis! tekib kohe tahtmine ise ka minna

Marge says:

ja muidugi see ulme odav elu, pole ka olemas

või noh, on :D

eelarve on nii minimaalne sinna minekuks

ainult sõit on kallis

Liisa says:

palju piletid maksid?

Marge says:

no ma sain ühele ca 10000ga

Liisa says:

üks ots või edasi-tagasi??

Marge says:

edasitagasi, tegelikult ei ole kallis

see oli hea pakkumine

pluss siselend muidugi, ca 1000.-

samas rongiga saaks sama otsa 50 krooniga

Liisa says:

siis ikka tasub sinna pikemaks ajaks minna.. te vist olite ka lausa kaks nädalat?

Marge says:

jah, see on minimaalne aeg, mis seal olla

midagi kaasa ei pea võtma peale raha, passi ja mõne isikliku asja

riided iga nurga peal 20-50 krooni

ööbimine ca 200.- öö, kui tahad minimaalset, saab ka 100 krooniga

Liisa says:

lihtsalt super ju!!!

nii tuli isu peale reisida sinna

hispaaniaga olen juba ära harjunud, võiks nüüd mingeid kaugemaid kohti avastada

Marge says:

tõesti, kui soojale maale minna, siis ainult sinna! saartel õhtuti rannas olemised...

paradiiiiis noh

aga jah, soovitan soojalt, kuumalt kohe!

ja see loodus, käid külades ringi, mäe otsa, no mis elu... mis elu!!!

Liisa says:

kunagi ma lähen kindlasti! siin elades olen nii palju julgust ja enesekindlust juurde saanud.. praegu tunnen küll, et igal võimalusel läheks edasises elus ka kusagile mujale elama.. ükskõik kuhu... reisiks ringi, elaks, töötaks

Marge says:

just täpselt!

Liisa says:

pole vaja kusagil tallinna kontoris "karjääri" teha, kui võid leida hingerahu kusagil (maises) paradiisis

Marge says:

täpselt!!!

milleks raisata oma elu siin

kössitades ja kellegi talda lakkudes

ja endale aega mitte pühendades

maailmas on niiiii palju kohti, kus sa saad palju rikkalikumat elu nautida

aga mis minu jaoks on üllatav, on see kuidas ma varem pidasin selliseid kaugeid kohti ilmvõimatuks sihtmärgiks, et sinna ma nüüd küll ei saa, raha ja raha ja seda mul ei ole. aga fakk, nutikas peab olema ja otsima võimalusi, kõik on tegelikult vägagi lihtne,

Liisa says:

täiesti õige jutt!

inimesed (eestlased) ikka küsivad mult aeg-ajalt, et kas igatsed kodumaad ka ja eestimaa mulda või mida iganes, aga ei igatse kohe üldse.. eriti kui ma loen netist ajalehte ja näen, mis õnnetu kräpp eestis ainult toimub, korruptsioon ja üksteisele ärategemine ja raha nimel rabelemine ja mõttetute asjade pärast kaklemine. eks kodumaana on ta ikka kallis ja kõik mu lähedasemad sõbrad ja pere on seal, aga nüüd ma tunnen end pigem

maailmakodaniku kui mingi suure patrioodina

milleks on vaja piire, mis sind ainult takistavad, milleks hoida oma kultuuri nii kiivalt ainult endale, selle asemel, et minna ja seda teistega jagada ja mujalt juurde ammutada

Marge says:

just nimelt!

ja saad palju kasulikum ka oma armsale kodumaale olla

kui et siin vaikselt oma asja ajada

Liisa says:

ma arvan, et inimesed, kes elavad kogu elu ainult eestis, jäävad paljust ilma

Marge says:

muidugi, ma usun igas inimeses on tükike seda kirge sees, mis ihkab minema kodumaalt. ainult nad kas ei tunnista seda endale, kardavad tunnistada või lihstalt ei ole otsa lahti teinud

muidugi, mõnes mõttes ka hea

Liisa says:

aga ei saa ju elada ainult oma kitsas maailmas... ma tunnen, et eestis elades ma olin ikkagi ka mingitesse raamidesse surutud, lasin inimestel endale öelda, mida ma tegema pean ja mis on õige või vale, muretsesin mingite pseudoprobleemide pärast

siin, eemal olles, on kõik kuidagi palju lithsam ja selgem... maailm on palju avaram, kui ma oleks osanud oodata

/---/

Liisa says:

mina käisin täna granadas, mis on kõige suurem linn jaéni lähedal

terve päev sadas vihma ja oli külm, aga sellegipoolest oli see superilus!!! lähen sinna kindlasti kunagi ilusa ilmaga tagasi

Marge says:

ooo

Liisa says:

seal on ka üks ülisuur 14. sajandil ühe sultani poolt ehitatud loss, mis on üllatavalt hästi säilinud ja mida peetakse kaheksandaks maailmaimeks .. see oli lihtsalt hämmastav! nagu väike linn, aga tegelikult on lihtsalt üks suur loss purskkaevude, basseinide ja erinevate paleede ja igasuguste eksootiliste detailidega (sultanil oli seal haarem), hästi palju islami kunsti, tohutult põnev

alhambra on selle lossi nimi ja ma lugesin netist, et coelho oli "alkeemikus" seda maininud, aga ma ise enam ei mäleta

sa oled värskelt läbi lugenud, nii et koidab midagi või internet valetas?

Marge says:

praegu kohe ei tule küll ette, vb kuidagi käis läbi

ei usu et valetas

võis vabalt olla mainitud

hispaanias ta ju oli

Liisa says:

võiks tegelt ka uuesti läbi lugeda selle, hispaania keeles seekord

Marge says:

jaa, kusjuures tuleb tegelikult ette küll

see granada

see tuleb tuttav ette

ma guugeldan selle kohta, vb pilte näha

Liisa says:

pane lihtsalt google'i pildiotsingusse jah

Marge says:

vau

tõesti ilus

aga oma silmaga muidugi on midagi muud

Liisa says:

mhmm.. ilmselt täpselt nagu sinu tai kogemuski

ja jaanuaris lähen barcelonasse

saime ryanairist piletid 4 euro eest edasi-tagasi

mööda maad on siit praktiliselt võimatu barcelonasse saada

Marge says:

päris kabe hind

Liisa says:

siin hispaanias on ikka nii palju kohti, mida ma veel näha tahan.. kardan juba, et üks aasta jääb väheks

nüüd on ainult 6-7 kuud ainult

kanaari saartele võiks ka minna, aga sinna on eriti kallid lennupiletid, aga eks tasub ryanairil ikka silma peal hoida

Marge says:

ryan teeb muidugi häid pakkumisi, hoia silmad lahti! aga tead, ära mõtle selle aja peale, käi ja rända täpselt nii palju kui jõuad ja saad, siis jõuadki kõige rohkem

Liisa says:

see on mõnus soovitus

teengi nii

Marge says:

tais ma tundsin et ma võtsin liiga palju mõtteid pähe kuhu kõik tahan minna ja ära käia, see surub lihtsalt purki sind kui ei ole oma `ajakavaga` paigas. mõtled jäänud päevadele jne ja kogu aeg nagu plaanid midagi. ja siis kui jäävad mõned kohad käimata, oleks nagu pettumus. samas ega hispaania kuhugi ei kao ja see annab põhjust tagasi tulla ja edasi rännata

/---/

Liisa says:

aga selle eesti teema juurde tagasi tulles... vahel tunnen, et mu mõtted sellest on ainult negatiivsed: euroopa hinnad, aga naeruväärsed palgad; homofoobid ja rassistid, alkohoolikud ja narkarid .. kõigi negatiivsete asjade edetabelite esikümnes on eesti alati kirjas.

peaks nagu otsima mingeid positiivsemaid asju eesti juures, millele mõelda

laulupidu näiteks

aga neid asju ei tulegi kohe nii kiirelt meelde

Marge says:

mis minu mõtetes tänu viimasele (laulupeole) seondub samuti joomise ja laaberdamisega. vähe on järgi laulupeo sisemusest

iseenesest see mass ongi kõige point praegu

Liisa says:

aga mis eestis tegelt head on, midagi sellist, mille poolest ainult eesti äge on ja mitte ükski teine maa

Liisa says:

?

"you appear to be offline..."

***

nett läks ära, kurat!

***

Järgmine päev aga ma ikka veel mõtlen selle peale, millest me rääkisime ning seda lugu üle lugedes hakkan mõtlema, et kõik need probleemid ja negatiivsed asjad, mis ma seal Eestile omistasin, on omased ka paljudele teistele, või noh, enamikele ühiskondadele. Ning kindlasti on ka ühiskondasid, kus on nii võikaid ja räigeid probleeme, et eestlane neid ettegi ei oska kujutada ning et tegelikult ei tohiks ma siin millegi pärast vinguda. Vahel lihtsalt tundub, et mujal maailmas suudavad inimesed oma probleemidest rohkem üle olla ja neil on kergem olla õnnelik. Mis me, eestlased, tühja rabeleme; tee tööd ja näe vaeva mentaliteet üksinda elus edasi ei aita. Tee tööd, näe vaeva ja tee veel midagi põnevat ja head ka. Orjaajast, Andrese- ja Pearuajast, nõukaajast ja raskest eestiaja algusest on ikka omajagu aega mööda läinud ning mõne aja pärast lähevad ka masu, täpe ja pupu mööda, seega võiks juba endale uued loosungid välja mõelda. Kuigi ka mu armastatud manjaana-kultuuril on oma väga tugevaid varjukülgi, siis töönarkomaanist kontoripingil perset laiaks istuval mutrikesel oleks siinsest elust nii mõndagi õppida. Ilmselt olen varsti ise täpselt samasugune kontoripingil perset laiaks istuv töönarkomaanist mutrike ning ka sellise eluga rahul, sest siis mul oleks ilmselt muud asjad, millest rõõmu tunda, aga vähemalt siin ja praegu saan olla noor ja vaba Hispaania idealist, kellele on vägagi selge, kuidas elama peaks (Ja vähemalt pole ma ainuke. Marge on ka).

***

Vestlus ise sai Margega maha peetud pühapäeva õhtul pärast Granadast tagasi jõudmist. Tükk aega mõtlesin, et kas seda üldse panna siia kirja või mitte, aga kuna ka Marge arvas, et miks mite, siis nüüd on see olemas. Rahvuslased ja ausad tööinimesed on nüüd ilmselt minus kui palmi all aega surnuks löövas isamaa reeturis pettunud, aga mis teha. Ja kuna mind Marge inspireeris ja pani mõtlema, siis lootsin, et võib-olla leiab ka keegi teine siit mõne mõtte, millest kinni haarata.

Võtke kuidas tahate.

Kus see suur headus siis on?

Mõnikord ma ei usu üldse, et "kõik inimesed on tegelikult head." Mõnikord ma usun, et inimesed on tegelikult kurjad, kibestunud, kahepalgelised, omakasupüüdlikud ja silmakirjalikud.

Aga mõnikord ma loen selliseid asju, nagu näiteks TRIINU BLOGI, kus on kirjas asjad, mis tegelikult head, armsad ja olulised on.

Üks kõiksus

Neile, kes mulle saatsid need sõnad ja need viisid. Ja Sulle.

Ma tahtsin küll su lõhna tunda,

aga ei saand, aga ei saand

Paljud sõbrad hingavad praegu teisel pool maad

Ma küll teeks sulle pai,

kuid panen taskusse käe,

sest kui ühel on öö, siis teisel on päev

- Indigolapsed

Teisipäeval sain hispaania keeles masendava üllatuse osaliseks, kui seni intelligentse ja sümpaatsena tundunud Sergio mulle endast äkitselt äärmiselt idiootse mulje jättis, tulles lagedale selle sama looga, nagu kümned ja kümned välismaalased enne teda: nimelt et Baltimaad on lihtsalt üks Venemaa provints ja et seal elavad venelased, kes räägivad vene dialekti. Temast kui filoloogist ja ülikooli õppejõust oleksin rohkemat oodanud.

Kolmapäeval oli siin püha, nii et koolist/töölt oli kõigil jaénlastel vaba päev ning kõik läksid üles mäe otsa lossi juurde tsillima. Kutsusime endale kampa teised eesti tüdrukud, Martina ning sakslaste kamba ning alustasime mõnusat jalgsimatka. Rahvast oli seal palju – grilliti, peeti mäenõlvadel piknikke ja jalutati niisama. Meie leidsime endale kusagil kivide vahel mõnusa privaatse sopi, kust väga palju rahvast läbi ei käinud, peale mingite hullude hispaanlastest pubekate, kes tahtsid blondide välismaalastega koos pilti teha ja eputasid sellega, et teadsid umbes kolme ingliskeelset sõna. Õnneks jätsid nad meid aga varsti rahule. Kõht oli mäe otsa jõudes juba jõudnud tühjaks minna ja ka kaasavõetud jäätee oli juba poole tee peal otsa saanud, nii et ka kurk oli üsna kuiv. Ent nutikad ja ettenägelikud sakslased ütlesid, et no problemo ning ladusid välja kaks suurt pudelit siidrit (kuni selle hetkeni ma ei teadnudki, et siit kusagilt saab siidrit osta), ühe veini ning suure purgitäie soolaküpsiseid. Piknik missugune!

Eile olin päev läbi ülikoolis ning tegin usinasti oma kirjanduse seminaritööd Ulyssesest. Koju jõudsin alles pärast kella kaheksat, mis on minu jaoks isegi vara, sest tavaline ülikoolist koju jõudmise aeg on mul veidi enne kümmet. Jõudsin paar tundi puhata ning siis läksime Juani ja Antonio juurde. Need on need samad poisid, kelle juures meil umbes kuu aega tagasi inka fillide koosviibimine toimus (see korter ägedate suurte akendega). Põhimõtteliselt oli sama seltskond, aga seekord oli veel rohkem hispaanlasi, nii et veel rohkem võimalusi hispaania keelt praktiseerida. Üks lokkis juustega poiss oli minust ja Triinust eriti suures vaimustuses ning üritas meid mõlemat korraga ära sebida. Lo siento, aga ei näkanud tal kuidagi. Mõnus õhtu oli muidu. Juanil oli meeles, kuidas öelda eesti keeles "terviseks", Guillermo lubas mulle ühte oma romaani lugeda anda, mis ta kirjutanud on ning Valerijs teadis rääkida sellistest eesti superstaaridest nagu Maarja-Liis Ilusast ja Tanel Padarist. Santa ütles, et nad lähevad jaanuaris Barcelonasse ja et kas ma ei taha kaasa tulla - muidugi tahan! Juan ütles, et nad lähevad detsembris mägedesse 20 kilomeetrisele matkale mägedesse ja et kas ma ei taha kaasa tulla – muidugi tahan! Valerijs ütles, et nad lähevad pühapäeval Granadasse ja et kas ma ei taha kaasa tulla – muidugi tahan! Nii et ühe õhtuga sai lausa kolm reisiplaani tehtud, pole paha. Kui alkohol otsa sai, ei olnud midagi muud teha, kui alustada youtube'i pidu ja tantsima hakata. Päris mitu korda sai isegi Billie Jeansi mängitud, nii et mulle meeldis. Varahommikul hakkasime lõpuks koju tulema, võtsime tee pealt veel kebabi ka kaasa ning koju jõudsime vist poole seitsme paiku.

Põnev on olla igapäevaselt koos niivõrd rahvusvahelise seltskonnaga. Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et põhjapoolsemate rahvastega (kõik alates sakslastest ja ülespoole) tunnen ma end siiski veidi lähedasemalt, sarnasemalt ja seetõttu ka mingil määral paremini ja mugavamalt, kui nt itaallaste ja hispaanlastega. Esimestega on kuidagi ka rohkem ühiseid jututeemasid ning rohkem ühist mõistmist, sarnasem maailmavaade ja väärtushinnangud. Lõunamaa rahvaste temperament ja organiseerimatus ja tihtipeale ka mingi kummaline lapsikus pea kolmekümneaastaste inimeste juures viskab mul aeg-ajalt ikka kopa ette. Nt siin on täiesti tavaline asi elada koos vanematega kuni kolmekümneseks saamiseni ning pidutseda iga öö nagu kaheksateistaastane. Kui sellisest elust peaks lõpuks villand saama, siis abiellutakse esimese ettejuhtuva enam-vähem normaalse inimesega, kolitakse ema-isa juurest naise või mehe juurde ja hakatakse lõpuks tööd tegema ja lapsi kasvatama. Iseenesest pole selles ju midagi halba, lihtsalt väga teistsugune võrreldes sama vanade inimestega Eestis. Huvitav asi on ka see, et siin on paaridel üksteise vanematega kohtumine ikka väga tõsine asi. Et kui juba emale on pruuti näidatud, siis tulevad pulmad ja lapsed ka. Ann on selle au osaliseks juba saanud. Kui aga Ann Mirallesele rääkis, et Eestis pole vanematele oma kuti või tüdruku näitamine just kõige suurem asi, siis Miralles küsis, et mis siis saab, kui lahku minnakse. Mis siis ikka saab, emme teeb pai ja ütleb, et tuleb järgmine ja parem. Siin aga jäävad emad pärast poegade lahkuminekuid mitmeteks aastateks pisaraid valama ning mõtlema, et nad on oma last valesti kasvatanud, et tollel nüüd süda murtud on. (Aga muidugi, nagu alati, on ka erandeid. Õnneks olen ma siin kohanud ka hispaanlastega, kellel pole sellise elustiiliga mingit pistmist.)

Siiski. Kuigi kõigiga on palju erinevusi, siis tegelikult peamine, mis ma siin aru olen saanud, et tegelikult on enamik inimesi, olenemata rahvusest või riigist või perekonnast, põhiasjades ikka ühesugused. Kõik oskavad armastada, igatseda, õppida, elu nautida, haiget saada, edasi liikuda, nalja teha ja pisaraid valada. Tõenäoliselt olen naiivne, aga ma arvan, et tegelikult on kõik inimesed head. Mõnede headus ainult ei jõua teisteni. Ja mõned hoiavad oma headuse ainult enda jaoks. Ja mõned ei saa aru, kui kellegi headus on teistsugune nende enda headusest. Ja mõned üritavad kõigest väest olla head olukordades, kus nad tegelikult ei taha olla head. Ja mõnel on täiesti suva, kui keegi on nende vastu hea. Ja siis tulebki palju pahandust.

Taolise mõtte, ainult et veidi läbimõelduma sõnastusega kõigi inimeste sarnasusest leidsin ka Ulyssese eessõnast:

Underlying Joyce's depiction of Bloom is the conviction that mythic archetypes are not externally imposed by a culture but internally generated within each person. The universal wish to be original cannot conceal the reality that each is something of a copy, repeating previous lives in the inauthenticity of inverted commas. Many early readers, including T. S. Eliot, were depressed by Joyce's implication that beneath the superficialities of personality, most people were types rather than individuals.

Ja lõpetuseks teemasse täiesti mittepuutuv, aga üsna tabav tsitaat Joyce'ilt endalt: Jesus was a bachelor and never lived with a woman. Surely living with a woman is one of the most difficult things a man has to do, and he never did it.

Ja raske mitte ainult meestele, vaid ka naistele endile. Mina peaks teadma, elan ju kolme naisega, kaks neist veel itaallannad, madre mia! Tartus eesti poistega oli ikka mõnevõrra lihtsam korterit jagada. Eesti meestel pole viga midagi. Absoluutselt mitte.

Chica de Jaén kümme päeva Inglismaal

Päev number 1

Ootamine. Ootamine kodus, et saaks bussi peale minna. Ootamine bussis, et saaks Granada lennujaama. Ootamine lennujaamas, et lennuki peale minna. Ootamine kambatäie purjus flamenkokostüümides hispaania pihvidega lennukis, et lennuki pealt maha minna. Ootamine Stanstedi bussipeatuses, et kesklinna bussi peale minna. Ootamine purjus saksa pihvidega bussis, et kesklinna jõuda.

Aga siis ma ikkagi jõudsin kohale ja sain aru, et need kaks inimest, Paul ja Monika, kelle pärast ma nii palju oodanud olin, olid mind veel rohkem oodanud. Sõnu pole siinkohal vaja, et väljendada, mis tunne neid näha oli. Pea et kesköiseks õhtusöögiks oli Monika meile teinud kalapirukat, mis isegi Paulile maitses ning too julges lõpuks üles tunnistada, et puhtalt meie pere süül on talle kala päris maitsema hakanud. Eks need on need generatsioonide kaupa kalurite laste geene, mis selliseid kalahõrgutusi produtseerivad. Peale kalasöömise ja jutuajamise midagi teha aga enam ei jaksanud ja läksime magama ära.

Päev number 2

Minul õnnestus enne Pauli endale juba jalad alla ajada ning alla kööki minna. Auravate kohvitasside seltsis saime Monikaga suurema osa õdede salajuttudest ära rääkida ning mina jõudsin nunnutada oma kallist õepoega Tristanit. Muidu ma ei kannata üldse väikseid lapsi välja ja üritan neist nii eemale hoida kui võimalik, aga hoolimata sellest, et Tristan on kõige hullem võrukael, pahandusetegija ja jonnipunn all in one on ta ainuke laps, kellest ma tegelikult ülisuures vaimustuses olen. Lõuna ajal viskas Monika meid autoga West Ruislipi metroojaama, kust Central Line'iga kesklinna sõitsime. Paul tahtis nimelt Oxford Streetile šoppama minna, et endale uued saapad osta. Ostiski. Hiljem ta muidugi natuke kahetses seda, sest uued saapad hõõrusid ta kandadelt ikka suure osa nahka ja liha maha. Igaljuhul pärast poodlemist mõtlesime end õlledega kosutada ning Paul teadis kusagil nurgataga asuvat mõnusat pubi, kus Guinnessit jõime. Paul pidi mind minu omaga muidugi aitama, sest guinness on... noh, guinness (mul pole ikka veel nii peent õllemaitset välja arenenud, et ma selle mõrudat maiku nautida suudaks). Pärast seda oli plaan kohtuda Pauli vanematega, kes ka sama päev koos nende sõbranna ja tolle pojaga Londonisse olid nädalavahetust veetma tulnud. Nad üürisid endale St Paul's Cathedrali lähedal külaliskorterit ning oli plaan nendega kusagile sinnakanti sööma minna. Paul juhatas meid kõiki Brick Lane'ile, mis on väga kirju ja elav immigrantide piirkond igasugu põnevate eksootiliste köökidega ning peenest ärikandist ainult paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Leidsime jällegi Pauli soovitusel ülimõnusa karrirestorani, kus lasime teravatel kastmetel endal pisarad voolama ning nautisime hiidkrevette, lambaid, kanu, muid loomi ja muidugi ka head seltskonda. Mina jõin esimest korda üle pika aja siidrit, kuna siin Hispaanias piirdun enamasti veini ja sangriaga, ning avastasin, kui uskumatult hea jook see siider ikka on, ja veel õige mädaõuna siider, mitte mingi Fizzi keemiline lurr. Ööseks pidime Pauliga minema Greenwichisse Britta ja Lukeri juurde, aga selleks ajaks, kui me restoranist välja jõudsime, oli metroo juba kinni pandud, nii et ei jäänud muud üle, kui Pauli vanemate korteri elutoas endale diivanipatjadest voodi ehitada ja mantlite alla põhku pugeda.

Päev number 3

Hommikul läksime tagasi Brick Lane'i kanti, mis pühapäeva hommikuti moondub superägedateks boheemlasturgudeks, Spitalfieldiks ja Sunday Upmarketiks, kus noored disainerid müüvad oma riideid ja ehteid, kunstnikud ja fotograafid ärivad maha oma põnevat loomingut, hipid müüvad igasugu põnevaid maailmamuusikaplaate, mis seal samas mängides ka muusikalises mõttes väga mõnusa õhkkonna loovad ning eksootilistest maadest pärit kokad on üles pannud hurmavalt lõhnavad köögiletid, kust saab osta kõike alates austritest kuni sushi ja kõikvõimalike kirevates kastmetes elukateni. Seal ringi tsillides sain lõpuks ka aru, miks Paul keeldub igaltpoolt mujalt kui just sealt endale uusi T-särke ostmast, sest sealt võib tõesti leida ülikihvte ja originaalseid asju – õigemini, mitte ainult ei VÕI leida, vaid leiab KINDLASTI! Mina sain endale ägedad nahast kindad 15 naela ja väga šefi minikleidi 5 naela eest ning Paul oma T-särgi ostudega ei pidanud muidugi piiri.

Pärastlõunal pidime turult lahkuma, et jõuda Barbican Centre'isse, kus koos Pauli vanemate seltskonnaga pidime Londoni jazzifestivali raames vaatama üht kontserti, kus esinesid Bela Fleck and the Fleckstones ning Chick Corea koos Stan Clarke'i ja Lenny White'iga. Mina olin terve kontserdi ajal täielikus pöördes ja suures vaimustuses. Uskumatu ikka, mida saab teha oma basskitarri, suupilli, kontrabassi, klaveri ja muude riistadega. Kõik lood olid väga kaasahaaravad, mehed hoidsid pinget suurepäraselt üleval ja kogu aeg ma ainult ootasin, et mis nüüd järgmiseks saab. Kulminatsioonid ei valmistanud kunagi pettumust ning viimane ühislugu andis väga mõnusa kokkuvõtliku punkti (loe: kisendava hüüumärgi) kogu üritusele. Igaljuhul suurepärane elamus ja ma olen Pauli vanematele väga tänulik, et nad mu sinna kaasa kutsusid. Pärast kontserti oligi meil aeg juba Pauliga bussi peale minna, et kahekesi Cheltenhami sõita. Nüüd sain seda inglise väikelinna juba teist korda külastada, ent kuna kohale jõudsime alles 11 paiku õhtul, siis esimesel õhtul me midagi erilist seal enam ette võtma ei hakanud.

Päev number 4

Paul pidi ülikooli minema ning mina sain kaua magada. Ärkasin siiski juba keskpäeva paiku ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis järgmised neli tundi teen. Esimese asjana mõtlesin endale teha inglisepärase musta tee piima ja suhkruga, ent alumisele korrusele minnes sain mina kui võrdlemisi korralik neiu suht suure šoki, kui lõpuks aru sain, et ma viibisin majas, kus elavad Paul ja viis inglise poissmeest, kes käivad täiskohaga ülikoolis, täiskohaga tööl, panevad täiskohaga pidu ja tegelevad nullkohaga koristamisega. Niisiis paljajalu väga ei tahtnud kusagile astuda, palja käega midagi katsuda ning vannitoa külastamist üritasin iga hinna eest vältida, sest igalpool vedelesid mingid kahtlased.. hmm... asjad..., millest ma isegi ei taha teada, mis need olla võisid. Ühtegi tassi ma ka köögist kusagilt ei leidnud, nii et põgenesin kiiresti tagasi Pauli puhtasse ja hästilõhnavasse tuppa – tõeline oaas selles prügikõrbes! Kui keegi mäletab „Seks ja linna“ esimese hooaja seda osa, kus Carrie twenty-something tüüpi sebis ja tolle korterisse sattus, siis ma võin öelda, et suht sama pilt, tõsiselt. (Siinkohal ma olen üsna kindel, et ainult Helen on see, kes ilma pikema järelmõtlemiseta teab, millest jutt käib ;))

Hommikust otsustasin seega kusagile kesklinna sööma minna. Tee peal põikasin läbi ühest väikesest vanast kirikust ning kirikus leiduvate voldikute pealt sain teada, et see on pea 900 aastat vana. Päris mõnus oli Hispaania suurtele uhketele katedraalidele vahelduseks sellises vanas lihtsas inglisepärases pühakojas olla. Kuidagi spirituaalsem ja isiklikum tunne tekkis seal. Vaatasin oma pooleperselise kunstiajaloolase pilguga kirikus leiduvad detailid ja arhitektuuri üle ning läksin siis edasi. Käisin korra läbi Primarkist, aga pärast Brick Lane'i turgusid tundus see kõige mõttetum pood üldse, ja seejärel suundusin ühte coffeeshopi hommikust sööma. Õige pea avastasin, et olen küll Inglismaa kohvikus, aga söön ikkagi Vahemere toitu (Mediterranean bruscetta) ning kuulan kõlaritest tulevat Eros Ramazottit. Bruscetta kõrvale lugesin läbi ainsa kohvikus pakutava ajalehe, selgelt opositsioonilise ja feminismivastase Daily Maili (täisperselise filoloogina oleks muidugi palju peenem tunne olnud Guardiani, Timesi või Telegraphi lugeda, aga noh, Daily Mail käis kah, mõned artiklid olid isegi päris huvitavad). Kui kohvikus lõpetasin, oli kell alles kolm. Teadsin, et Paulil lõpeb ülikool kell neli ning mõtlesin talle vastu minna. Muidugi ma ei teadnud, kus ülikool asub, aga küsisin paari inimese käest teed ning jõudsin ilma suurema vaevata kohale. Tee peal tegin veel tiigis suplevatest partidest pilti ning nägin esimest korda üle mitme kuu selliseid müstilisi asja nagu pori ja sopp. Päris põnev. Õhtul käisime Tescos (pmts nagu Rimi vms) õhtusöögiasju poodlemas ning kodus tegelesime otseloomulikult ühe oma lemmikühistegevusega – söögitegemisega.

Päev number 5

Teisipäeval tahtis Paul mulle oma ülikooli campust näidata. Esmalt viis ta mu Media Centre'i ehk oma osakonna raamatukokku, millest ta juba ette aimas, et mulle seal meeldib. Iseenesest oli see raamatukogu nagu raamatukogu ikka, ainult et põrandast laeni ja otsast otsani täis käsiraamatuid, kus oli õpetusi ja nõuandeid kunstnikele tehnikate ja materjalide kohta; muidugi ka hulganisti kunstiuurimusi, mis lahkasid maalikunsti, skulptuuri, arhitektuuri, disani, fotograafiat, filmikunsti, meediat, body arti, land arti, performance arti ja moekunsti; peale nende leidus seal veel igasugu kultuurilisi uurimusi (kaasa-arvatud nt feminism popkultuuri kontekstis - huvitav, kas Raili on seal kunagi käinud?! - ja nt ka NSVL-i kunsti ja kultuuri). Mõtlesin seal olles, kui palju lihtsam oleks mul olnud teha kõiki esseesid ja uurimustöid kahe aasta jooksul ülikoolis, kui ma ainult seda raamatukogu kasutada oleksin saanud – ja kui palju põnevamad need sel juhul tulnud oleksid! Pärast raamatukogu näidati mulle veel värvifilmipimikut ja mustvalge filmi pimikut, galeriisid, kus lõpetajate ja muude kunstnike tööd üleval olid ning lõpuks ka fotostuudiot, kus Paul minust ja mu uuest Brick Lane'i kleidist photoshooti tegi. Päris peen tunne oli niimoodi ilusas kleidis ja kontsakingadega ehtsas stuudios igasugu valgustite ja prožektorite ja softboxide ja muude põnevate vidinate vahel poseerida. Nagu päris.

Õhtul läksime sellisesse kohta nagu Burger Burger ehk burgerirestorani. Ei mingeid punaseid plastmasstoole ega kollaseid plastmasskandikuid, vaid päris peene välimuse ja viisaka teenindusega restoran, kus hoolikalt kokku laotud burger serveeriti hiiglaslikul valgel portselantaldrikul nagu mõnes a la carte restoranis. Mina tellisin endale sinihallitusjuustuga burgeri ja kõrvale banaani-piimakokteili. Viimane oli ikka korralikult pool liitrit suur ning maitses väga hästi. Pärast söömist mõtlesime kinno minna, aga kuna sel kellaajal midagi head ei tulnud, lõpetasime oma õhtu hoopis Frog and Fiddle'is ehk kohalikus tudengibaaris jägerbukasid (Zambuca + Jägermeister) juues ja piljardit mängides.

Päev number 6

Kolmapäev algas väga rõõmsalt, sest kohale ilmus kauaoodatud torumees, kes poiste boileri ära parandas, nii et esimest korda sai sooja duši alla minna. Mina olin need kaks päeva virisedes ja vingudes küll külma dušiga üle elanud, aga terve majarahvas oli ilma kütte ja sooja veeta juba kaks nädalat hakkama saanud. Ning oh seda õnne ja rõõmu, kui kuum vesi lõpuks voolama hakkas – kõik panid muidugi tormijooksuga vannitubade poole liduma ning ligunesid pool tundi sooja vee all. Päeval käisime ka Paulile prillipoodidest uusi prille otsimas, aga need, mis talle kõige rohkem meeldisid, olid ka kõige kallimad, nii et ta otsustas nende ostmise edasi lükata.

Õhtul viis Paul mu väiksesse itaalia restorani sünnipäevaõhtusöögile. Läksime sinna juba teist korda, sest ka eelmine aasta olime just seal deitimas käinud ning see sai juba siis mu lemmikrestoraniks. Kuna restorani omanikud ja kõik teenindajad on itaallased ja seinte peal ripuvad fotod saapamaa erinevatest kohtadest siis oligi tunne, nagu oleks Itaaliasse sattunud. Tegime korraliku pika kolmekäigulise õhtusöögi nagu ikka, kui meil midagi tähistada on: seekord siis rannakarbid valge veini kastmes, loomaliha tomati-veini-herbide kastmes ning lõpetuseks tiramisu ja limoncello. Mmmmõnus! Teenindajad laulsid laudade vahel laveerides plaadi pealt tulevaid itaalia laule kaasa, muretsesid ikka, et kas „tutti bene, senjoores?“, hoolitsesid agaralt selle eest, et meil vein ja õlu otsa ei saaks ja tekitasid selle kõigega väga mõnusalt hubase õhkkonna. Jällegi üks suurepärane sünnipäevakingitus ja loomulikult ka imeline kohting.

Päev number 7

Neljapäeval pidime tagasi Londonisse sõitma, nii et hommikupoolikul mingeid erilisi plaane polnud. Käisime läbi ühest suurest raamatu-/ajakirjapoest, kust ostsin endale 8 naela eest ajakirju. Ajakirja Pop valisin välja lihtsalt sellepärast, et kaane peal oli kunstipärane pilt ja see tundus kesisest kultuuriajakirjade valikust ka kõige põnevam ja mahukam olevat. Nüüd, kui ma olen jõudnud enamiku sellest läbi lugeda, olen ma sellesse väljaandesse täielikult armunud. Väga asjalik ajakiri, mille 312 lehekülge tutvustavad kunstisündmusi, galeriisid, kuraatoreid ja kunstnikke kogu maailmas; seal on palju rõhku pööratud (kõrg)moele, ent kõik fotosessioonid on võrreldes tavaliste moeajakirjadega äärmiselt peenemaitselised, isikupärased ja põnevad ning samas on seal ka keskkonnateemalisi arvamusvaldusi, Barbara Bushi intervjuu Libeeria esimese naispresidendi Sirleafiga, essee Veronica Berlusconi meediasõjast oma mehega, analüüsivad uurimused multimeediast ja selle tähendusest tänapäeva ühiskonnas ja paljust muust. Ühesõnaga enamjaolt keerleb kogu teema moe ja popkultuuri ümber, tutvustab kunstimaastikku ning sellel nüüd ja praegu aset leidvat aktiivset kunstielu ning on seetõttu äärmiselt põnev. Tegu on kaks korda aastas ilmuva ajakirjaga ning soovitan seda tõesti kõigile, kes seda veel avastanud pole, kuid kes taolistest teemadest huvituvad. Change is good, change is inevitable, change is NOW, ütleb nende manifesto . Pärast ajakirjapoodi istusime ühes suures pargis ja lõime bussi oodates aega surnuks. Londonisse jõudsime alles kaheksa paiku ning äärelinna Monika juurde üheksa paiku. Sealt leidsin eest juba oma venna Andrese ja tema tüdruku Kadri, kes ka Londonisse olid tulnud. Kallistasime Andresega hästi kõvasti ning võtsin vastu nende kaasatoodud pakitäie Kalevi komme. Monika ja Chris olid meile valmistanud suure õhtusöögi (jesver, ma vist räägin siin kogu aeg ainult söömisest!) ning istusime hiliste õhtutundideni köögilaua taga ja sõime ja jõime. Mõnus oli suure venna ja suure õega koos olla, eriti nüüd, kui nad on vist suht ära harjunud, et ma pole enam mingi mõttetu tatikas, vaid enam-vähem mõistlik täiskasvanud inimene (või no ma loodan vähemalt!). Suureks saades on vist palju toredam õed-vennad olla, kui väiksena, kuigi kaklemist tuleb aeg-ajalt ka praegu ette. Jääb vaid loota, et Paulil, Kadril ja Chrisil liiga igav ei olnud, kui me mingeid vanu mälestusi heietasime, mis suure tõenäosusega ainult meie eneste jaoks naljakad olid.

Päev number 8

Hommikul ärkasime Pauliga siis, kui kõik teised olid kas tööle, lasteaeda või Londoni peale laiama läinud, ravisime oma (st minu) kerget pohmelli „Musta ja valge koera“ DVD vaatamisega, mis ma eelmine aasta Tristanile kinkinud olin ning hävitasime hommikusöögiks ära Monika mõnusa šokolaadipudingi. Kuna Monika maja asub kanali ääres, siis läksime mööda seda – kanalit, mitte maja - jalutama. Sama rada oleme juba varemgi kahekesi läbi matkanud, nii et seekord juba teadsime, et mõne kilomeetri pärast sihtkohta jõudes ootab meid ees üks kõige mõnusamaid pubisid, kus ma kunagi käinud olen. Ilm oli väga ilus ja päikseline, lehed olid kollased, kohalikud patseerisid koertega mööda kallast ning kanali peal patseerisid pardid ja paadid. See mõnus pubi oligi täpselt sama mõnus, kui ma mäletasin. Istusime seal tükk aega ja (oeh, ma ei taha seda sõna enam öelda) SÕIME. Viie paiku tuli Monika meile sinna autoga järele ning kurtis selle üle, et tööpäevadel ikka ei tasu kella kolmeni öösel juua, kui kell kuus peab üles tõusma. Mitte keegi meist ei saanud aga Monika maagilisest kella kolme ajal magamaminemisest aru, sest kõigi teiste jaoks oli kell alles üks, kui me juba õhtu lõpetasime. Ei tea, mis ta need ülejäänud kaks tundi siis üksinda tegi :) Õhtul käisime kõik koos Chrisi õe Amy ja tema (s)ex boyfriendiga väljas. Restoranis olles oli mul aga kuidagi imelik tuju, millegipärast jututeemasid ei olnud mingil müstilisel põhjusel kellelgi väga palju varrukast välja tõmmata ning asja ei teinud paremaks ka see, et kohmakas ettekandja mulle parmesani otse sülle riivis ning et Cosmopolitanid ei maitsenud õigesti, nagu asjatundjad nina krimpsutades ütlesid. Küllap hakkas mul see tunne jälle hinge tulema, et varsti peab juba lahkuma. Pärast läksime aga ühte lounge'i, kus oli veidi vabam õhkkond ja hea muusika, nii et siis läks tuju jälle paremaks.

Päev number 9

Majarahvas sundis mind hommikul pannkooke küpsetama ning pärast seda läksime Pauli, Andrese ja Kadriga kesklinna, kus meid tabas üks feil teise järel. Käisime Portobello turul, mis on taoline nagu Brick Lane, ainult et veits magedam. Antiikkaupade sektsiooni poolest oli see muidugi veidi omanäolisem ning mõtlesime, et oma tulevasse „päris“ kodusse saaks sealt päris ägedaid asju sebida. Pärast seda tahtis Kadri minna Hyde Parki Winter Wonderlandile, mis too päev seal avati. Kuidagi suutsime aga minna valesse parki ning ei saanud kuidagi aru, et kus kohas see talvemaa siis on. Just sel hetkel hakkas ka suur paduvihm peale, kui meie suures tühjas pargis ekslesime. Tagantjärele mõeldes oli aga see üsna inglisepäraselt romantiline – raagus puud, hämar taevas, vihm ja kellegi soe käsi ümber minu õlgade. Lõpuks leidsime Hyde Parki üles, mis oli selle Kensington Gardensi kõrval, kuhu me ullikestena eksinud olime ning käisime selle ürituse siis kiirelt läbi. Kõik oli väga luksuslik, väga disney'lik, teisisõnu väga kitš ja sädelev. Lõbustuspargid ja uisurada ja glögiputkad ja jõuluvana ja nii edasi. Kui vihma asemel lund oleks sadanud, oleks võib-olla isegi päris armas olnud seal. Kuigi algselt oli meil plaan kultuursed olla ja vaadata, mida uut ja põnevat Tate seekord pakub, siis külmast ja vihmast läbivettinutena polnud enam mingit muuseumituju ning järgmiseks unistuste sihtkohaks sai otseloomulikult mingi õdus soe pubi, kus märjad mantlid toolileenile saaks visata. Väga kahju sellest isegi polnud, et sel korral ühtegi galeriisse ega muuseumisse ei sattunud, sest see polnud mul mitte mingi esimene Londoni reis ega ole ka kindlasti viimane. Igaljuhul Hyde Parki valest otsast välja astudes eksisime muidugi jälle ära, aga nagu mul nende eksimistega ikka kipub olema, siis leidsime end jälle kusagilt rikkurite kandist, Knightsbridge'ist, kus elavat ainult miljonärid ja aadlikud. Ühe pubi me sealt ka leidsime ning soojenesime seal siis üles. Imelik pubi oli: kõik oli väga – liiga - puhas, muusikat vist isegi ei mänginud, kõik inimesed vestlesid väga vaikselt ja viisakalt ning olid üsna soliidselt riides. Kadrile tundus, et ta nägi seal prints Williamit koos oma sõpradega tarka juttu ajamas, aga ilmselt oli see keegi wannabe prince lihtsalt. Järgmisena mõtlesime minna mõnda muusikali vaatama, mis minu jaoks aastate jooksul juba täiesti kohustuslikuks Londoni külastamise osaks on saanud. Läksime Piccadilly Circusele, kus trobikond teatreid järjestikku asuvad, ent seekord meil odavate piletite saamisega ei jopanud, vihma sadas endiselt ning mõne aja pärast me lihtsalt andsime alla ja loobusime. Minul oli selleks ajaks juba tuju täiesti läinud ning tahtsin lihtsalt koju tagasi minna, et veel viimaseid tunde Monikat näha ja temaga veel juttu ajada. Andres ja Kadri mõtlesid esmalt kesklinna pidutsema jääda, aga lõpuks tulid nad ikka meiega Harefieldi kaasa. Jõudnud sinna, saime teada, et torm oli elektri minema viinud. Panime küünlad põlema ning tsillisime kõik soojas küünlavalguses elutoa diivanitel džinni juues ja juttu ajades. Mõnus ja hea tunne tuli seal olles jälle tagasi. Paul ja Chris möllasid vahepeal elektrivärgindustega ning saidki elektri lõpuks tagasi ning ma ei pidanudki küünlavalgel duši alla minema (Paul oli muidugi kurb, sest ta oli vägagi valmis mulle vannituppa küünalt hoidma tulema). Istusime veel mõnda aega kõik koos, aga siis kobisid kõik magama ära, sest mina, Paul ja Monika pidime kell 5 ärkama, et mind lennujaama transportida.

- Teeme nii, et mina olen see tšikk, kes mingi ülikaua magas ja siis sina oled see prints, kes ta üles ajas. - Okasroosike või? - Jah, just, Okasroosike! - Oooookasroooosikeeee! Ärka üüüüüles! - Mkm. - Ooooookasrooooosikeee! Aeg on koooli minna! - Ihihii...

Heh, vähemalt meil oli lõbus.

Päev number 10

Ainult kolm nädalat veel. Siis juba näeme jälle!

Jaén uue pilguga

Vabandust, et pole tükk aega kirjutanud, aga ma käisin vahepeal Inglismaal. Kui täna pärastlõunal Jaéni tagasi jõudsin, tabas mind taoline kultuurišokk nagu päris alguses, kui ma esimest päeva siia jõudsin. Kas tõesti olen ma nii oma mõtetes kui ilmselt ka kirjutistes Jaéni üle idealiseerinud?

Arhitektuurilises mõttes on pool Jaéni tegelikult täielik katastroof ning kogu tüüpiline väikelinna hispaanialik idüll leiab aset ainult vanalinnas ning teatud väiksemates linnaosades. Kulunud ja õnnetu välimusega kortermajad, paksude vanamuttide XXXL suuruses alukad ja mummulised kitlid akendest väljaulatuvatel pesunööridel tuule käes lehvimas, tolmused tänavad, vanad magedad reklaamplakatid, trellid uste ees, mida keegi pole aastaid kasutanud ja risti-rästi asetsevad kõledad tänavad moodustavad värskelt meeles olevate Londoni kaunite renoveeritud vanaaegsete hoonete, korralike haljastatud tänavate, moodsate põnevate arhitektuurileiutiste ja hästikorraldatud liiklusssüsteemi vahel päris karmi kontrasti. Ning teisalt moodustavad Jaéni soe päike ja võrratu loodus Londoni vihmase üksluise hallusega hoopis teistlaadi vastuolu.

Pärast pikka reisi jõudsin aga lõpuks kella nelja paiku koju; korterikaaslased olid just ärganud – tuleb välja, et siis, kui mina täna hommikul Londonis ärkasin, polnud nemad siin veel peolt koju jõudnudki. Nad olid mind nähes rõõmsad, pommitasid küsimustega, kuidas oli ja kas meeldis ja mis tegid ning ütlesid, et igatsesid mind. Tutvusin Triinu sõbranna Marjuga, kes meil praegu külas on, pakkisin oma väikese kohvri lahti ja hakkasin Andrese ja Kadri kingitud eesti komme matsutama. Mõnus tunne oli kodus olla. Päike paistis, oli soe ja hubane. Ei, Hispaanial pole viga midagi. Lihtsalt San Ildefonso ja katedraali kant on see, kus pean ühe väikese jalutuskäigu tegema, et jälle see idüllitunne tagasi saada. Või siis lihtsalt aknast välja vaatama, kuidas mäed läbi pilvede tungivad (ka lennukist oli päris põnev vaadata, kuidas pilve seest äkki mäetipp välja supsas).

Õhtul käisime Triinu, Marju ja Kristiniga araabia teekohvikus vesipiipu tegemas ja teed joomas. Piipu oli üle pika aja mõnus kimuda ja Pakistani tee maitses hästi. Arutasime selle üle, kes kus on elanud või elab ning kellel missugused seiklused maailma lennujaamades olnud on. Kristin trumpas meid kõiki sellega muidugi üle oma kolmepäevase trippimisega Ameerikast Eestisse. Vahetasime oma kogemusi nilbete pealetükkivate hispaania chicode ja purjus laiskade inglise bacheloridega. Inglismaast oli muidugi üldse palju juttu, kuna mina olin sealt just tulnud, Kristin oli seal äsja paar nädalat tagasi tsillimas käinud ja Marju õpib seal juba teist aastat lingvistikat.. Ühesõnaga tore oli. Nüüd peaks lõpuks magama minema või muidu tuleb 24 tundi järjest ärkvelolekut täis. Jahh. Head ööd. Varsti kirjutan teile ka Inglismaast.

yo y españa

Estoy loca, borracha, enamorada

de todo

Lleno de vida

aqui...

...encima de las estrellas

debajo del sol

soy menos la tierra del norte

que las montañas del sur

mas cerca de luz

de belleza

de verdad

No estoy buscando

he encontrado

me.

waste land

I read, much of the night, and go south in the winter.

Valmis.

Sünnipäev

Südaöö on läbi ja sellega on mu sünnipäev ametlikult lõppenud. Oli ka aeg, sest pidu on siin kestnud neljapäevast saati, mil Stefania meie sünnipäevamaratoni avas. Õigemini avasime selle meie Triinu ja Agataga, kui me hommikul suure laulu ja sületäie kingitustega Stefania tuppa sisse sadasime ja talle hästi ägedat uut eluaastat soovisime.

Kuna minu ja Stefania sünnipäevade vahele jäi väga sobilikult laupäev, siis otseloomulikult otsustasime oma vananemist koos tähistada ning kutsusime külla kõik sulelised ja karvased üle kogu maailma. Või noh, üle kogu Euroopa. Pidu oli super-hüper-üliväga lahe! Ägedamatest kingitustest sain endale suure liblikatega kaunistatud ämbri, kuhu suure kuhja kommide ja küpsiste vahele oli pistetud kaks veinipudelit; isejoonistatud + ära raamitud A4 suuruse sünnipäevakaardi ja suure pudeli martiinit poolakatelt, isemeisterdatud kõrvarõngad ja muid ehtevidinaid ning ka väga ilusa puust ehtekarbi, kuhu nad sisse panna. Ent eriti rõõmsa üllatusena sain Martina käest päris elusa barmani, kes terve õhtu köögis tublisti superhäid mojitosid valmistas, et karvased ja sulelised ometigi janu kätte ei jääks. Kingitustest muidugi veelgi tähtsam oli see, et sain lihtsalt kõigi uute sõpradega mõnusalt aega koos veeta ning kõvasti lõbutseda ning nagu hilisemat vastukaja peo kohta olen kuulnud, siis kõik külalised jäid väga rahule. Kuna rahvast oli meie elutuppa kogunenud väga palju, siis naabrite meelepaha ette aimates oli juba varakult plaan ka see pidu hoopis klubis lõpetada, aga siis me veel ei teadnud, et ka klubist viib tee meid veel edasi.

Siiski ka mõne sõnaga klubiüritusest. Ohtra tantsimise ja barmanidelt sünnipäeva puhul tasuta õllede saamise vahel märkasin oma hispaania keele õpetajat Sergiot, kellega pärast kõiki neid mojitosid ja cervezasid hispaaniakeelne jutt kohe eriti (võib-olla liigagi) soravalt jooksis. Hiljem lasti klubis olevatele ekraanidele suured kirjad „Happy birthday Lisa and Stephanie“ ning kogu klubi laulis meile „Cumpleaaaanjos feliiiiiiis!“ Ent, ent. Just siis, kui minu meelest pidu täies hoos oli, pandi tuled põlema ja muusika keerati kinni. Kojuminemisisu polnud aga kellelgi.

Saime korterikaaslastega endale Sergio ja ühe tema sõbra kampa ning läksime itaallanna Linda juurde grappat jooma. Koju jõudsime Triinu sõnade järgi seitsme paiku. Pärastlõunal ärgates avastasin, et kell kaheksa hommikul oli Sergio mulle sünnipäeva puhul väga naljaka ja toreda e-maili saatnud, nii et ilmselt oli õlu ka tema jaoks oma töö teinud.

Sünnipäevapidu ette ära pidades pole tihtipeale õige päev enam nii eriline kui ta olla võiks. Seda rõõmsam oli mu üllatus, kui hommikul duši alt tulles leidsin oma toast kõik oma unised, ent rõõmsad ja elevil korterikaaslased mulle sünnipäevalaulu laulmas. Mu väga targad korterikaaslased teadsid täpselt, mis mul vaja oli ning saingi endale kingituseks kaks praktilist asja, mille üle väga õnnelik olen– esiteks käsipagasi mõõtmetega kohvri, mida lennukisse kaasa võtta ning teiseks päris isikliku tassi koos teesõelaga, nii et saan siin lõpuks ometi puruteed jooma hakata. Peale selle oli Triin öösel salaja meisterdanud šokolaaditordi ning mulle oli muretsetud ka pudel roosat toskaana vahuveini, nii et kell 9 hommikul istusime kõik laua taha torti sööma ja veini jooma. Kas sünnipäev võiks veel paremini alata? Hiljem kõmpisin lausa nii rõõmsa tujuga kooli, et mind seekord isegi ei häirinud võõraste meeste hüüded - „Oye, guapa“, „Madre mia, que rubia“ ja neoonoranžis kostüümis teetöölise lauldud viisijupp „Tu eres mi corazon“-, ehk kõik see, mida ma tavaliselt kas ignoreerin või mis veidi tusasemal päeval kopa suht ette viskab. Ent sünnipäeva puhul on ju kõik tähelepanuavaldused teretulnud. Ülikoolist tagasi tulles leidsin veel üllatuskingituse Paulilt, mida ma tõesti oodata ei osanud, aga saan teda selle imevahva üllatuse eest juba reedel isiklikult tänada, sest just siis lähen Inglismaale, et tema ja oma perega (ja ka tema perega, sest kõik on millegipärast otsustanud üheks ajaks Londonisse minna) ka seal sünnipäeva tähistada.

Ja muidugi tohutult vahva oli saada ka kõiki telefonikõnesid, sõnumeid ja orkuti scrappe oma kallitelt eesti sõpradelt!!! Niiii hea meel, et ma teil ikka meeles olen ning teie head soovid ja kaunid sõnad tegid südame soojaks! Suur-suur aitäh kõigile!

PS! Kuna emalt on hakanud tulema veidi murelike alatoonidega e-mailid, et kas ma peale joomise siin midagi muud ka teen, siis pean tunnistama, et üht-teist olen isegi teinud. Ülikoolis käin ikka iga päev (kuigi mu blogi lugedes see ilmselt väga ei kajastu) ja natuke olen jõudnud isegi vabal ajal kodus õppida. Näiteks olen oma kirjandusloengu jaoks jõudnud tegeleda 20nda sajandi (väidetavalt) parimate kirjandusteoste, Joyce'i Ulyssese ja T. S. Elioti Waste landi analüüsiga. Oeh neid moderniste. Mulle tohutult meeldivad nende ideed, nende teooria ja filosoofia selle taga, miks nad nii kirjutada tahtsid ja kui olulised nende uuendused olid, aga Ulyssest lugedes peab küll kogu aeg entsüklopeedia kõrval olema, et KÕIGILE sümbolitele ja peidetud tähendustele ja paralleelidele Odüsseiaga ja kõikvõimalikele allusioonidele ja ohtratele „keeleuuendustele“ ja sõnamängudele pihta saada ning kui ma seda kõike tõesti väga teha tahaksin, siis sel juhul peaksin seda ilmselt kolm aastat lugema. Ütleme lihtsalt nii, et on raamatuid, mis mulle rohkem meeldinud on. Kuigi olen end alati proosainimeseks pidanud, siis tänu siinsele kirjandusseminarile olen avastanud hunniku poeete, kes mulle väga meeldivad, ent kellest ma enne suurt midagi ei teadnud, näiteks Rupert Brooke, Sylvia Plath, John Cornford ja Dylan Thomas. Kirjanduse kõrvalt olen jõudnud nautida veidi ka filmikunsti – vaatasin Mirallese soovitatud filmi Abre los ojos (Open your eyes), mis kohe mu top kümnesse lendas ning üks õhtu vaatasime tüdrukutga iiri „muusikali“ Once, mis ka päris hea oli. Aaa ja muidugi hispaania keel. Seda ma õpin kohe eriti meeleldi. Nii et jõuan siin ikkagi ka veidi kultuurne ja haritud olla :)

Maal

Tuleb väga pikk lugemine, nii et esmalt minge valage endale klaasike punast hispaania veini või tehke endale üks mõnus mojito ja kujutlege end minuga Lõuna-Hispaania mägede ja metsade vahele eraldatud maamajakese terrassile metsikult vohavate viinamarjaväätide ja sooja päikese alla lõunamaist sügist nautima.

Oleme Mirallese maamajas, oma tunni aja tee kaugusel Jaénist. Maja ise asub järsul mäenõlvakul, on pisike ja lihtne, aga pisike ja lihtne hispaania stiilis, ehk valgete krohvitud seinte, marmorpõrandate, massiivsete tumedast puidust aknaluukide ja õhukeste linaste kardinatega. Aias kasvavad kõikvõimalike „tavaliste“ viljapuude kõrval ka virsiku-, apelsini- ja oliivipuud, rääkimata avokaadodest, mandlitest ja kreeka pähklitest. Puude vahel kasvavad ka uimastavalt lõhnavad maitse- ja ravimtaimed, nagu tüümian, rosmariin, eukalüpt ja piparmünt. Palju on igasugu viljasid, mida ma pole varem uneski osanud näha ning grillahju kõrval on suur põõsas mingite alkohoolsete marjadega, mille söömisest võib purju jääda.

Aga enne, kui ma räägin lähemalt, kuidas ma laupäeva hommikul sellisesse idülli sattusin, kirjutan natuke ka reedestest nõiapidudest linnas.

Halloweeni hakati siin tähistama juba neljapäeval ning seetõttu olid igasugused karnevalipoed hommikust õhtuni paksult rahvast täis, linn oli täis kuulutusi kõikvõimalike teemapidude kohta ning kogu see möll pidi kestma terve nädalavahetuse. Tundus, et ei jää muud üle, kui ise ka mingiks hirmuäratavaks tegelaseks muteeruda ning esimest korda elus tõelist Halloweeni tähistada. Kristinil (eesti tüdruk, kui ma pole veel varasemalt maininud) tuli suurepärane mõte osta viikingikiivrid ning mina olin sellega kohe nõus, sest see teema sobis minu meelest meie põhjamaise päritoluga ideaalselt kokku. Triin hüppas ka meiega kampa ning reede õhtul olidki kolm viikingit veinipudelitega (küll mitte väga viikinglik jook, aga mis teha) lätlaste korteri ukse taga, et enne klubisseminekut veidi sooja teha. Valerijs on ülihoolitsev peremees ning kuigi tal endalgi eriti midagi süüa polnud, siis lõikus ta meile korralikult lahti oma viimase lillkapsa, meisterdas kõrvale dipikastmed ning ladus välja oma viimased vorstivarud – justkui oleks tapabaari sattunud. Väga tsill olemine oli, aga kui meil Valerijse toit söödud sai, siis otsustasime kella kahe paiku ikka klubisse ka minna.

„Where are we going?“ küsis kuradisarvede- ja sabadega varustatud lätlanna.

„To Heaven.“ vastasin ma klubi nime, kuhu oli plaan minna.

„I'm not sure we'll get in there.“ ütles kuradike ning keerutas oma pikka saba.

Heavenisse jõudnud, oli klubi pooleldi tühi ning vaid paar inimest peale meie olid viitsinud endale mingi halloweeniteemalise aksessuaari külge riputada. Hea seegi, et ka meie too õhtu ainult kiivritega piirdusime ning end päris mulla ja verega kokku ei hakanud määrima, et väga ehedat viikingiefekti saavutada. Aegamisi hakkas aga rahvast juurde tulema ning nende hulgas juhtus olema ka Nunnu Poisi Poe nunnu poiss, kellega oli ÜLImõnus tantsida. Tantsisime vist mingi poolteist tundi ilma puhkamata ning väga äge oli, pole ikka väga ammu nii põhjalikku tantsuhoogu sisse saanud. Peab ikka käima klubides, kus hispaanlased ka pidu panevad, mitte ainult erasmuslased, sest viimased tantsivad umbes sama „hästi“, kui eesti mehed, või noh, kui nt Joonas, Marko, Teras ja mõned veel välja arvata. Hispaanlased enamjaolt ikka suudavad rohkem ka teha, kui ühelt jalalt teise peale tammuda. Koju jõudsin viie-kuue paiku ning tuju oli hea. Eriti teades, et ees ootab mõnus nädalavahetus Mirallese maakodus.

Pärast mõnetunnist und sundisimegi end Triinuga üles ärkama ning kõmpisime Anni (eestlanna) ja Mirallese (hispaanlase) juurde (enne olid nad korterikaaslased, aga nüüd on elukaaslased). Majarahvas pakkus meile hommikusöögiks soojasid churrosid šokolaadiga, sellal kui nad ise veel viimase minuti pakkimise, hambapesu jms tegelesid. Siis jõudis Kristin ka kohale, ladusime oma tavaari pagassi ning asusime teele. See maakoht ise asub Jaénist põhja pool, mägedes. Sinnasõit juba oli mõnus, sest mida lähemale jõudsime, seda mägisemaks, kitsamaks ja kurvilisemaks tee läks ning mulle tulid meelde kõik need romantilised filmid, kus peategelased lahtise autoga mööda järskusid kaljuääri kihutavad. Meie autol oli küll katus peal ning mingit romantikat autos ei toimunud, aga lahe oli siiski.

Kui kogu eelpool kirjeldatud sulnis maaidüll oli ära imetletud, lõunasöök söödud - ning selle kõrvale muidugi paar pudelit tintot ära joodud -, mõtlesime, et tõmbame selle peo siis käima. Meil oli plaan maamajas koos Mirallese sõpradega üks korralik halloweenipidu korraldada, mojitosid teha ja siis järgmine hommik tagasi Jaéni sõita, aga otseloomulikult ei teinud me lõpuks ühtegi neist asjadest, sest Mirallese plaanid muutusid iga viie minuti tagant. Konkreetsustega harjunud eesti hingedele oli see pidev plaanide muutumine muidugi natuke vastukarva. Siiberdasime mitu korda autoga maakoha ja selle lähedal asuva „küla“ La Carolina - mis tegelikult oli umbes Pärnu suurune linn – vahet (hea, et nad üldse Tartu suurust Jaéni ikkagi linnaks nimetavad), pöörasime pea peale karnevalipoe halloweenisektsiooni, kust leidsime kõik endale mingeid lahedaid lisavidinaid, sõime siis koos Mirallese sõpradega kusagil tapabaaris õhtust ning kesköö paiku sattusime hoopis Migueli, Mirallese sõbra töö juurde ühe tüdruku sünnipäeva tähistama. Tagantjärele mõeldes üsna sürreaalne üritus – karvaste habemetega viikingid, nõiad, timukad ja verised kirurgid kusagil kõrgete lagedega lao kulunud mööbliga puhketoas pahtlilabida taolise riistapuuga šokolaaditorti lahti lõikamas. Hiljem sõitis timukas Miralles kellegi halvastimaskeeritud vampiirineiuga mingite kohalike masinatega laoruumis ringi ning teised üritasid viikingite kummist nuiadega kokteilide jaoks jääd purustada. Väga kaua me seal mis-iganes-firmas siiski ei läbustanud ning läksime La Carolina peale välja, kus igas klubis pidid väidetavalt korralikud halloweenipeod toimuma.

Lõppude lõpuks käisime aga ühest mõttetust klubist teise, kus avastasime, et MITTE KUSAGIL ei olnud MITTE KEEGI end ära maskeerinud. Meie, viikingid, olime see õhtu ikka päris kõvasti vaeva näinud, et väga usutavad ja hirmuäratavad välja näha – peale kiivrite olid meil nüüd veel pikad verised habemed, näomaalingud, suured kirkad ning mul oli mingi Mirallese laenatud hõlst ka veel (pildid orkutis) - ning leidsime end siis lõpuks täiesti tavaliste klubipihvide ja -kuttide ja suvalise klubimuusika seast. Ainult klubide dekoratsioonid andsid aimu sellest, et ideekohaselt oleks pidanud seal halloweenipeod toimuma. Ühes kohas oli peale meie veel väga šeff Frankenstein, kes aga paistis end paraku sama üksikuna ja out-of-place tundvat, nagu meiegi. Kuna ka lubatud mojitod olid see õhtu joomata jäänud, siis me end väga lõbusalt ei tundnud. Me Kristiniga leidsime lõpuks ühe vaba diivani ning hakkasime oma habemete ja kiivrite varjust klubilisi uurima ja analüüsima. Näiteks üsna üllatav oli meie kõrvaldiivani peal näha istumas ema koos kümneaastase tütrega. Teiseks põnevaks paariks oli meie lähedal seisev paar, kus kaheksasentimeetristel kontsadel seisev naine oli noor, blond, ilus ja silmnähtavalt (väga) rase ning tema kõrval seisis lühike halli peaga paks vanamees – rikas armuke, ilmselgelt! Hiljem aga nägime, et vanamees läks rääkima hoopis tolle naise ja lapsega, kes oma mornide ja väsinud nägudega meie kõrval diivanil istusid ning siis me ei saanud enam üldse pihta, mis imelik suhe nende nelja inimese vahel olla võis. Aga mis ma siin teisi kommenteerin, ilmselgelt olime just meie, kaks viikingit, kogu klubi kõige veidram paar. Kolme paiku läksime juba Mirallese suureks kurvastuseks ning minu ja Kristini suureks rõõmuks klubist ära (Ann ja Triin olid veits rõõmsamas tujus kui meie). Maamajas sain mina endale väga mõnusa toa suure-kõrge voodiga, magasin end väga hästi välja ning hommikul ärkasin juba tundega, et täna tuleb hea päev. Tuligi.

Esimese asjana läksin õue, kus avastasin, et jällegi on väga palav ja päiksepaisteline ilm nagu tavaliselt, soovisime Anniga teineteisele head novembrit, jõime terrassi peal kohvi, sõime küpsiseid ja kuulasime Beirutit, mis meie päikeselisse hommikusse ideaalse meeleolu ja tuju tekitas. Pärast seda käisime koertega metsas jalutamas ning saime teada, et nende metsade kõige tüüpilisemad loomad on metssead, kitsed, ilvesed, puumad, karvased ämblikud ja maod. Paraku aga oma lühikesel jalutuskäigul ei kohanud me kedagi neist. Hiljem läksime meie Kristiniga maja taga asuva kivi peale päevitama. Tegelikult nägi see kivi välja nagu mingi väike kaljunukk, mis mäe seest välja ulatus või midagi sellist, raske kirjeldada, mis ta täpselt oli. Igatahes see kivikamakas oli oma kümme meetrit kõrge ning et sinna saada, pidime läbi murdma mingist tihedast võsast, mis selle nõlva peal kasvas. Lõpuks jõudsime aga üles, olime küll natuke marraskil ja riided olid vaiguga koos, aga mis need väiksed sõjahaavad ikka teevad. Rääkisin Kristinile sellest, et mu meeletu merevaimustus on siin olles asendunud meeletu mägedevaimustusega ning merd ma siin ei igatse – peaasi, et mäed oleks ja siin sellega probleeme pole. Siinsed mäed pole küll nii kõrged, et neil päris lumised tipud oleks või et hingata raske oleks, aga kui Jaénist allapoole, näiteks Malagale sõita, siis kõrvad ikka lähevad rõhuvahest lukku küll ning Suur Munamägi on siinsete mägedega võrreldes ikka täielik küngas, nii et minu jaoks on need Jaéni mäed täpselt paraja suurusega. Saime heal juhul kolmveerand tundi päikese käes lesida (see oli küll esimene kord, kui ma novembris päevitanud olen) ja vaadet imetleda, kui kuulsime alt maja juurest hõikeid, et me sööma läheks. Alla minnes leidsime õnneks teiselt poolt kivi mõnusama nõlvaku, kus oli isegi sissetallatud rada ja puha, nii et ei pidanud enam kilplaste kombel läbi võsa murdma. Mirallese sõbrannad olid ka sinna grillima tulnud, nii et suurem seltskond oli jälle koos. Muide, Miralles teeb tohutult häid lõkkes küpsetatud kartuleid. Ta ei pane kartulit mitte tervena hõbepaberi sisse, vaid lõikab ta enne väikesteks tükkideks, pudistab peale tüümianit ja soola ning valab siis kogu kupatuse oliivõliga üle ja voila! Parim kartul, mida ma kunagi saanud olen. Oli jälle tüüpiline mitmetunnine sööma, kuigi me hispaanlannadega väga suhelda ei suutnud, sest üsna raske on midagi vahele öelda, kui viis inimest kiiresti hispaania keeles läbisegi räägivad ja oma sõpru taga klatšivad, nii et isegi kui oskaks midagi vahele öelda, siis ei teaks, mida öelda. Kuue paiku läksid nad aga ära ning võtsid endaga kaasa ka Kristini, kes tahtis bussiga Jaéni tagasi sõita, aga meie Triinuga ning muidugi ka Ann otsustasime Mirallesega sinna jääda, kuna ta arvas, et tal võib seal olles õppimine tõhusamalt minna kui Jaénis.

Jätsin tõelise egoisti kombel lõunasöögi nõud teistele pesta ja läksin üksinda jalutama. Kõigepealt mõtlesin sinna samasse kohta minna, kus enne Kristiniga päevitanud olime, aga sealt nägin ühte teist mäetippu (või õigemini selle sama mäe kivist tippu, mille otsas juba Mirallese maja oli), mille poole sammud seadsin. See polnud väga kaugel ning see oli piisavalt lauge, et sealt ilma suurema vaevata üles ronida, nii et lõpuks jõudsingi kohale ja istusin kõige kõrgemal asuva kivi peale maha. Võimas tunne oli seal üksinda olla ja ümbritsevat loodust vaadelda. Päike hakkas parajasti ühe teise suure mäe taha loojuma, minu pea kohal tiirutasid kotkad ning kaugelt alt karjamaalt kostus lammaste määgimist.

Kui ma tagasi majja jõudsin, tegi Miralles meile väga osavaid ja keerulisi kaarditrikke (eks ta üks nobedate näppudega mees ole, klaverit mängib ka nagu noor jumal), jõime õlut ja ajasime juttu. Miralles rääkis meile hispaania nõidadest, kellest ta kunagi uurimustöö oli kirjutanud. Ka praegu on nõiad, või tänapäeva mõistes pigem ravitsejad, Hispaanias väga populaarsed, eriti Galicias, kus nad muuhulgas mingit spetsiaalset alkoholi mingi vana rituaali järel põletavad. Sellega tuli mulle meelde, et need hispaanlased, kellega ma kevadel Rumeenias olin, olid ka sealt samast Galiciast pärit ja nemad korraldasid meile seal täpselt samasuguse rituaalse joogipõletamise, millest Miralles rääkis, nii et ka mina olen enese teadmata nõidade iidsetest traditsioonidest osa saanud. Osade nõidade seas olevat praegu popp asi oma luuavars mingi hallutsinatsioone tekitavate taimedega kokku mätsida, sellele siis alasti otsa ronida ning luuda oma jalgevahel senikaua hõõruda, kuni taimeaurud kehasse sisenevad ja siis neil on tunne, et nad lendavad.

Kui pimedaks läks, käisime koertega uuesti jalutamas ning vaatasime tähti. Saime teada, et augustis olevat seal eriti rajud tähesajud, mida Miralles oma sõpradega ümbruskonna kõige kõrgema mäe pealt vaatamas käivad, aga järgmiseks augustiks olen mina siit juba läinud. (Huuhhh, ei taha mõeldagi sellele, et ma pean siit kunagi ära minema, õudne!)

Kui tagasi koju jõudsime, tuli Mirallesele meelde, et tal on baarikapis rummi ning tegime siis pool ämbritäit (ja ma ei liialda) mojitot. Meie küsimusele, et kas ta mitte õppima ei pidanud, vastas ta nii üdini hispaanlaslikult „manjaaaana“. Kuidagi sattus jutt Eestile ja sealsetele palkadele ning Miralles ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas me nii väikeste palkade ja pensionitega üldse elada suudame. Ta ise teenib poole kohaga töötades umbes 1000 eurot kuus ning ta vanemad saavad pensionit 2500 eurot ning tema ütles selle kohta täiesti tõsiselt, et seda on liiga vähe. Samas näiteks Jaénis on hinnad umbes samad, mis Eestis, nii et sellise palga/pensioniga oleks siin lausa lust elada; ainult kinnisvara ost (samas mitte üür!) on kallis, nii et kui kusagilt endale tasuta maja sebida või siis lihtsalt korterit üürida, siis poleks hullu midagi ja Hispaanias töötada ja elada oleks päris hea. Istusime veel päris kaua terrassil, arutasime maailmaasju ja mõnus oli. Rääkisime Mirallesele eestlaste saunakultuurist. Siin on saunad umbes sama laialt levinud, kui Eesti peredes basseinid nagu Triin ja Ann ütlesid, ja et nii hispaanlaste saunad kui eestlaste basseinid on ainult „rikaste värk“ (hmm.. njahh, not necessarily, ütleks omast kogemusest). Seda, miks hispaanlased alasti rannas päevitamas ja ujumas käivad, saab väga hästi võrrelda sellega, et miks eestlased paljalt saunas käivad. Oleneb muidugi sellest, kas tegu on rahvarohke avaliku ranna või mõne privaatsema rannaga, kuhu ainult oma pere ja sõpradega minnakse - sama värk on ju ka Eestis saunadega. Näedsasiis, kui paljud kultuurilised erinevused eesti maarahvale palju loogilisemaks saavad, kui neid lihtsalt saunaskäimisega võrrelda! Kui mojitoämber oli tühjaks saanud, oli varsti aeg ka magama minna. Enne sirvisin veel ühte kunstiajaloo raamatut (El realismo y el impressionismo), mille elutoa raamaturiiulist leidsin ja läksin ilusate mõtetega magama. Ideaalne puhkus, mis ma oskan muud öelda.

Ka teie veinipudelid ja mojitod peaksid selle jutu peale juba ammu otsas olema. Tänud teile, kes te jõudsite lugemisega siiamaale välja, üritan järgmine kord lühemalt teha, et teie vaba aega mitte liiga palju raisata. Aga eks ma olen siis nagu Läti Hendrik, kes iga tühise pisiasja kirja paneb, nagu Urmet seda meest kunagi kommenteeris.

Mulle meeldib siin, sest...

...siin saab oktoobri lõpus T-särgi väel niimoodi ringi käia, et palav hakkab; sest kui kell 9 õhtul loengud lõppevad, ei tähenda see mitte seda, et peab koju magama minema, vaid seda, et on aeg sõpradega kusagile baari minna ning terrassi peal istudes hea seltskonnaga huvitavaid vestlusi pidades paar tundi lõõgastuda ja 2 euroste õllede kõrvale hiiglaslikku hunnikut tausta toitu (tapasid) nautida; sest siin on mäed ja palmid ja kõik muud eksootilised asjad, mis minu jaoks nüüd juba nii koduseks ja tavaliseks on saanud; sest siin on lihtsalt kõik nii täiuslik. Ja kõige parem on see, et minu jaoks on see lihtsalt üks tavaline teisipäev.

Buenas noches

Koosviibimised inka fillidega

Reedeõhtuses kirjandusloengus, kus ma parasjagu hoolimata õppejõu katastroofselt halvast inglise keele oskusest kirjanduslikku modernismi süvenenud olin, küsis üks kursavend Guillermo, kas ma õhtul peole ei taha minna – ja no miks ma poleks pidanud tahtma!

Leppisime kokku, et kohtume kell pool üksteist Burger Kingi ees. Kuna see minu kodule just kõige lähemal ei ole, siis varusin aega, ostsin poest kaasa ühe pudeli Tinto de Veranot ning jalutasin läbi reedeõhtuse linna burksibaari juurde. Ning oh imet – kuigi ma jõudsin kohale oma viis minutit varem, siis hispaania kutid olid juba enne mind seal! Mõtle siis veel, et hispaanlased jäävad igale poole hiljaks. Aga eks erand kinnitab reeglit. Guillermo tutvustas mind oma sõpradele Juanile ja Antoniole, kes on samuti inglise filoloogid, kuid kellega ma inisistisin terve õhtu hispaania keeles rääkimist, ning jäime ootama teisi tulijaid. Minu väga rõõmsaks üllatuseks oli peale minu kutsutud ka kogu see äge lätlaste-poolakate kamp, keda ma eelmine kord mainisin ning ka mõned hispaanlased, keda ma veel ei tundnud. Minek oli siis Juani ja Antonio korterisse ehk Burger Kingi naabermajja. Korter ise asus üheksandal korrusel ning elutoas kujutasid kaks seina endast maast laeni aknaid. Kui vaade tuledes linnale oli ära imetletud, võtsime mõnusalt kohad diivanitel sisse ning reastasime pudelid lauale. Tundsin end oma 1,5 liitrise plastmasspudeli lahjendatud veiniga veidi ebalevalt, kuna avastasin, et kõik teised olid ikka märksa uhkemate pudelitega varustatud – rummi, martiini, likööride ja muu kvaliteetkraamiga. Aga tinto maitses ka tol korral hästi ning õhtu sai kiirelt hoo sisse. Mingi aeg hakkasid poola poiss ja hispaania tüdruk mingil seletamatul põhjusel valssi tantsima ning läti poiss Valerijs rääkis mulle anekdoote, mis lätlastel eestlaste kohta on. Tuleb välja, et lätlased peavad eestlasi väga aeglaselt mõtlevateks/tegutsevateks inimesteks ning neil on mingi nali selle kohta, kuidas eestlane viskab järve ääres istudes neli päeva järjest telliskive vette ning viimasel päeval imestab, et küll on ikka põnev, et kandiline ese vees ümmargusi ringe tekitab. Lätlased kiitsid aga taevani Vana Tallinnat kui maailma parimat jooki ning Kalevi komme kui nende traditsionaalseid jõulumaiustusi ning mina poetasin paar head sõna Laima ja Ryanairi kohta. Koos imestasime ka selle üle, et selleks, et aru saada, kui lahedad naabrid sul tegelikult on, peab kolima Hispaaniasse. Ühel hetkel hakkasime hispaanlastega arutama poliitika üle ning tuli välja, et mitte kellelegi ei meeldi nende kodumaa ning kõik tahavad kolida kas Inglismaale või Ameerikasse või kuhu iganes – peaasi et saaks kaugele ära. Arutasime Hispaania erinevate piirkondade autonoomsuse taotlemise mõttekust ja mõttetust ning seda, kui kauaks Hispaania kuningriigina üldse püsima jääb. Lõpuks jõudsime ajalooteemade juurde ning nad andsid oma objektiivse arvamuse Nõukogude Liidust ning sellest, mis pildi on ajaloolased sellest nende jaoks maalinud. Täitsa hariv ja põnev oli. Siis aga hakkasid hispaanlannad flamenkot tantsima ning ka meie jututeemad muutusid lõbusamateks, kahju ainult, et pärast pudelit tintot ma ei suuda väga selgelt meenutada, millest täpsemalt me rääkisime, mäletan ainult seda, et hullult vahva oli. Valerijsega olid mingid muusikateemalised arutelud ning avastasin ka seda, et filoloog Antonio suureks armastuseks on kunstiajalugu nagu minulgi. Mingi aeg oli köögis mingi päris põnev kogunemine, kus Kashya meist kõigist vääääga naljaka photoshooti tegi, loodan, et saab neid pilte kunagi näha ka. Hiljem laulsime kõik andunult Eaglesi „Hotel Californiat“, hispaanlannad hakkasid omavahel vallatlema ning Guillermo kukkus mulle oma Inglismaal elava tüdruksõbra üle südant puistama. Lõpuks kadus pool seltskonda klubisse ära ning meie viskasime ennast jälle diivanite peale lebosse. Varahommikul lahkusime lõpuks ka meie ning Valerijs oli nii kena, et saatis mu koju ära, et minuga tee peal midagi paha ei juhtuks.

Laupäeval magasin kohe mõnuga - kella poole neljani päeval. Seejärel sain tegeleda kõigi nende (igavate) asjadega, milleks mul mu eelmise (igava) nädala jooksul aega polnud – koristamise, pesupesemise ja õppimisega. Kuigi õppimise käigus vaatasin ka üht päris huvitavat DVD-d, mille kunstiajaloo õppejõud Ida-Rooma keisririigi kohta andis ning tekkis meeletu-meeletu tahtmine otsekohe lennuki peale istuda ja Istanbuli põrutada. Paraku aga tol hetkel seda võimalust polnud, peab veel natuke ootama. Pärast kõiki asjatoimetusi nautisin seda, et esimest korda oli terve korter minu päralt, kuna teised olid Granadas ning sain väga kõvasti jazzi kuulata, ilma et peaksin muretsema, et see kedagi häirida võib. Premeerisin oma suuri jõupingutusi pitsaga, vaatasin Anna soovitatud filmi „Blowup“ ja läksin magama.

Ning nüüd jõuan selleni, miks ma kogu seda memuaari pühapäeva öösel kell 1:17 kirjutan. Ka täna õhtul ei pääsenud ma filmivaatamisest ja pitsasöömisest, ent seekord ei teinud ma seda mitte üksi, vaid koos veidi suurema seltskonnaga. Minek oli seekord siis poolakas Ula juurde, aga enne seda oli muidugi vaja üks väike poetiir teha, et mitte tühjade kätega külla minna. Teadsin, et ainuke pood, mis pühapäeval ilmselt avatud on, on Nunnu Poisi Pood. See on muidugi minu pandud nimi, sest see on üks pisike pood minu lähedal, mis on alati avatud ja mille ülinunnu poemüüjaga me päris headeks teretuttavateks oleme saanud, sest näen teda tihti ka ülikoolis ja muidu linna peal. See on muidugi äärmiselt kasulik tutvus, sest tema on mulle alati pärast kella kümmet õhtul leti alt pudeli veini müünud. Joppas ka seekord ning sain pudeli odavat veini ja hiiglasliku pakitäie krõpse sinna kõrvale. Nunnu Poiss poetas mulle kilekotti ka paar tasuta kommi, nii et saak missugune! Ula juurde tulid peale minu filmi vaatama veel mõlemad lätlased, Valerijs ja Santa, ning nende šveitslannast korterikaaslane Simone; poolakas Kashya ja üks tüdruk, kes on Lilika blond poola kaksikõde, aga kelle nime ma kahjuks ei tea/mäleta; ning hispaanlased Juan ja Antonio. Seekord ladusime pudelite kõrvale ritta ka hunnikuviisi krõpse, popcorni, pitsasid ja muud head rämpstoitu ning panime filmi peale. Aga oh õudust, oleks ma veel teadnud, et vaadatav film on õudukas! Pärast „The ringi“ vaatamist olen ma igasuguste õudukate vaatamisest loobunud, aga seekord polnud mul enam pääsu. Hakkasime vaatama filmi „El orfanato“, mis oli kambast ära tapetud lastest, kes nüüd ühes vanas majas kummitasid. Kõige hullemini paistis kartvat aga hoopis Valerijs ning mina tundsin end suure kamba vahel istudes tegelikult päris turvaliselt. Hirmsamate kohtade juures panin lihtsalt silmad kinni ning elasin kogu filmi päris edukalt üle. Pärast filmi lõppu klõpsutasime veel niisama telekanaleid, aga kuna igalt poolt tuli kas reklaam, film või seriaal, kus millegipärast näidati lapsi (mis sest, et üsna elusaid ja terveid), siis meil selleks õhtuks oli nende nägemisest küllalt ning otsustasime koju minna. Tegelikult sai aga üsna palju nalja ning täitsa vahva õhtu oli, nii et ka selle nädalavahetuse kohta võiks kokkuvõttes öelda „de puta madre“.

Nüüd ma aga ei julge magama minna ning sellepärast hakkasingi oma tegemisi üles kirjutama :D Peale selle tahan seda nädalavahetust võimalikult kaua pikendada, sest järgmisel nädalal hakkab taas pihta totaalne hullumaja kõigi minu dokumentide ja paberitega, millele ma pean jälle allkirjasid jahtima hakkama, nii et naudin tänast veel senikaua kuni silmad lahti püsivad.

Kool, kool, üli, kool

Kas lebopäevad on tõesti lõppenud? See nädal on olnud üsna rutiinne ning sellega pean pettust valmistama ühele heale sõbrale, kes alles hiljuti mul MSNis rääkides südame peale pani, et mul siin olles kunagi rutiini ei tekiks. Nimelt pärast Feriat algas kool esimest korda tõsiselt pihta (enne Feriat oli niisama sisseelamine ja pidev ülelaskmine, ning viimane mitte üliõpilaste, vaid õppejõudude poolt). Kuigi ma võtan ainult kolme kursust – keskaja kunsti, inglise kirjandust ja hispaania keelt -, siis sellegipoolest pean koolis käima iga päev ja seda nii hommikuti kui õhtuti, sest iga ainet on kolm-neli korda nädalas. Kuna pausid hommikuste ja õhtuste loengute vahel on üsna pikad, siis olen alati vahepeal koju läinud ja seal niisama vegeteerides järgmist loengut oodanud ning siis jälle tagasi ülikooli kõmpinud. Tagasi koju olen jõudnud tavaliselt alles kolmveerand kümne paiku. Samas peab ütlema, et valitud ained mulle täitsa meeldivad. Kunstiajaloo õppejõud Manuel on hullult abivalmis, tellis meile (mulle ja Slovakkia tüdrukule Petrale) Granadast ingliskeelsed õpikud, et me ikka kõigest aru saaksime ning lubas eksami ka inglise keeles teha. Mulle meeldib ka tema õpetamismeetod – erinevalt enamikest TÜ kunstiajaloo õppejõududest ta mitte ei arutle ainult kunstiteoste tähenduse ja selle ümber keerleva filosoofia üle, vaid läheneb asjale ka praktiliselt ning seletab lahti igasugu terminoloogiat ning kirjeldab ka tehnikaid ja materjale. Inglise kirjandust annab üks tõeliselt stereotüüpse professorivälimusega onu, kes otsustas alustada 20ndast sajandist ning liikuda siis ajas tagasi 17nda sajandini. Mulle sobib väga hästi! Seminaritöö (või noh, siinne seminaritöö pole Eesti omadega muidugi võrreldavgi, pigem on see üks pisike research või essee vms) pean tegema James Joyce'ist ning võtsin raamatukogust just „Ulyssese“ ka, millega plaanin nädalavahetusel algust teha. Õppejõud Carmelo ise on oma ainest muidugi väga vaimustuses, aga ta ei jää õnneks oma lemmikteemade juures liiga pikalt ketrama, vaid räägib kõigest lühidalt, tabavalt ja huvitavalt, nii et kõik tähtsamad asjad saavad ikka läbi võetud. Tavaliselt on loengud õhtuti ning alati on klassiruumis selline mõnus hubane õhkkond. Ning hispaania keeles sain sellesse gruppi, kus õpetajaks on jälle see sama Sergio, kes mulle intensiivkursustki andis ning kellega ma nii mõnigi kord olen samale peole sattudes klaasi kokku löönud ja niisama mingit lolli möla ajanud, nii et see kursus on ütlematagi lahe. Ainuke halb asi on see, et see on esmaspäevast kolmapäevani kl 19.30-21.00, kui pea enam väga ei lõika ning ei viitsi enam väga kaasa mõelda. Ahjaa, selle inglanna Libby ainet ma ikkagi ei võta, aga lubasime, et we'll keep in touch ning saan possibly tema käest ka mõned kontaktid Inglismaa ülikoolides.

Niipalju siis koolielust. Ainuke veidi põnevam päev mul sellel nädalal oli neljapäev. Jõudsin inglise kirjandusest kella kaheksa paiku õhtul koju, siis tuli Martina meile ning sõime koos õhtust. Pärast seda sain kokku oma hispaanlannadest sõbrannadega, kellega läksime ühte sellisesse baari, mis natuke meenutas Tartu Maailma või Tallinna Nokut. Nii et kas mulle meeldis? Ooo jaa! Ise ka ei tea, kuidas ma selle koha alles nüüd avastasin. Pärast seda läksin üle pika aja jälle Sal y Pimientasse, kus oli järjekordne erasmuslaste pidu, kus enamuse aja tsillisin inglise filoloogidest lätlaste ja poolakatega. Väga-väga mõnus seltskond! Loodetavasti teeme nendega nädalavahetusel ka koos midagi, et oleks teile midagi põnevamat kirjutada.

Lõpetuseks üks luuletus, mida Carmelo meil lugeda soovitas. Tasub mõelda nende sõnade üle.

If

Rudyard Kipling

If you can keep your head when all about you

Are losing theirs and blaming it on you;

If you can trust yourself when all men doubt you,

But make allowance for their doubting too;

If you can wait and not be tired by waiting,

Or, being lied about, don't deal in lies,

Or, being hated, don't give way to hating,

And yet don't look too good, nor talk too wise;

If you can dream - and not make dreams your master;

If you can think - and not make thoughts your aim;

If you can meet with triumph and disaster

And treat those two imposters just the same;

If you can bear to hear the truth you've spoken

Twisted by knaves to make a trap for fools,

Or watch the things you gave your life to broken,

And stoop and build 'em up with wornout tools;

If you can make one heap of all your winnings

And risk it on one turn of pitch-and-toss,

And lose, and start again at your beginnings

And never breath a word about your loss;

If you can force your heart and nerve and sinew

To serve your turn long after they are gone,

And so hold on when there is nothing in you

Except the Will which says to them: "Hold on";

If you can talk with crowds and keep your virtue,

Or walk with kings - nor lose the common touch;

If neither foes nor loving friends can hurt you;

If all men count with you, but none too much;

If you can fill the unforgiving minute

With sixty seconds' worth of distance run -

Yours is the Earth and everything that's in it,

And - which is more - you'll be a Man my son!