pühapäev, mai 30, 2010

Modulatsioon ja patriotism

Jah, jah, ma tean, et Kräpvisioonist on igal pool ülearu palju kirjutatud ning mind ennast ajab öökima usinus, millega näiteks Päevalehe (intelligentsed?) ajakirjanikud selle mõttetust või mõttekust päevast päeva põhjalikult lahkavad ning (lollidele?) massidele puust ja punasest ette peavad kirjutama, miks Malcolm Lincoln on "hea" ja a la Sahlene on "halb". Ent ärge muretsege, ma tõesti ei viitsi Eurovisiooni sügavustesse süübida, vaid annan hoopis pequenita-chiquitita ülevaate sellest, kuidas vaadata „Euroopa otsib superstaari“ Hispaania stiilis. 

Triinul nimelt tekkis idee vaadata Eurokat nii, et võtta pits iga kord, kui laulus helistik poole tooni võrra muutub, sest et see pidavat olema tüüpiline eurovisioonilaulu tunnus. Tükk aega ei tulnud talle (ja mulle ammugi mitte) meelde vastav termin, kuni äkitselt, silmad säramas, hakkas tal tuluke vilkuma, ning guugeldas välja sõna „modulatsioon“. Esimene vaste:

 Perekool
8 veeb. 2009 ... modulatsioon on minu arust "kohustuslik" element eurolugudes. ...Modulatsioon on see, kui helistik vahetub ja seda on kõrvaga kuulda, ...
www.perekool.ee/index.php?id=36678... - Puhverdatud - Sarnased

Varustasime end pudelitäie 1-euro veiniga, mida siis otsustasime pitsidest iga modulatsiooni ajal kummutama hakata ning pidasime paberi peal arvet ka: lõpuks saime juua tervelt kümne maa terviseks! Lõpu poole läks keskendumine küll veidi keerulisemaks, nii et pits või paar tuli ka niisama nunnude poiste terviseks, keda see aasta - vahelduseks varasematel aastatel domineerivatele poolpaljastele hooradele - lava peal, kitarr käes, päris palju näha oli. Lugesime kokku, et nunnusid poisse oli kokku viis, ning kolmas ja kõige lühem list tuli meil lauludest, mis meile mingil põhjusel isegi meeldisid (incl Saksamaa). Kui hääletamiseks läks, otsustasime võtta veel ühe pitsi iga kord, kui keegi meie kolmest listist (modulatsioon, nunnud poisid, lemmiklaulud) 12 punkti saab. Hiljem oli olemine täitsa lõbus. 

Pärast eurokat vedelesime päris tükk aega veel elutoas ning arutasime tuliselt igasugu teemade üle, kus meil tihtipeale erinevad arvamused olid. Põhiliseks teemaks oli see, mis mulje eestlased ja Eesti on endast suutnud välismaailmale jätta (allikas: isiklikud kogemused), ning veel põnevam: mis meetmeid kasutades. Minu meelest ei anna kunagise eurovisioonivõidu või paari üksiku kuldmedali (maailma kontekstis) või mingi iidvana meteoriidiauguga kelkimine meie mainele eriti midagi juurde. Triin seevastu arvas, et eestlaste vähesust arvestades on need ikkagi tublid saavutused, mis on Eestile mõnevõrra reklaami teinud, ning kokkuvõttes parem ikka, kui mitte midagi. Üleüldiselt võin väita, et eemal olles näeb Eestist ja sealset olukorda palju selgemini, mina paraku aga palju-palju negatiivsemates toonides, kui näiteks Triin. Arutasime ka vene kultuuri heade ja halbade külgede üle ning selle üle, kuidas eestlased tihtipeale suudavad seal näha ainult halba. Teoorias ma austan väga vene (tipp)kultuuri ja hinge, ent ometigi iga kord, kui keegi välismaalane tuleb ülima enesekindlusega lagedale väidetega, et me, eestlased, peaksime nagu iseenesestmõistetavalt uhked olema selle üle, et olime Nõukogude Liidu liikmed ning oleme üleüldse kõik ühed tublid venelased, siis ajab see mul sireeni üürgama küll. Aga eks see ole ammu teada-tuntud tõde, et venelasel ja kommul on selge vahe. Oma Erasmuse aasta jooksul oleme teada saanud, et ega välismaalase silmis meil peale venelaste, HIV, äärmise vaesuse ja lume midagi ei ole. Nii et kõik tublid eestlased välismaale oma riigi mainet tõstma! 

Kui rääkida rangelt binaarsetes opositsioonides, siis võiks enamiku eestlasi lahterdada kahte rühma: need, kes pimesi usuvad, et ainult eestlane olla on uhke ja hää ning kusagil mujal ei saa mingil juhul olla parem kui Eestis, ning need, kes kuulutavad, et Eestis on kõik valesti ning mida kaugemale saaks, seda parem. Kuna aga mina mustvalgesse mõtlemisse ühegi teema puhul ei usu, siis muidugi mõlemad väited on valed. Nende vähemradikaalsed variatsioonid aga kehtivad igal juhul. Kui oleks vaja ennast kusagile kasti suruda (sest et mis ma siis teisi surun, kui ma ise nii targalt ja tublilt üldsegi kasti otsas tahan seista), siis pigem, paraku, sinna viimasesse. Ent ega neil tulihingelistel patriootidel enda nurgas istudes ja hädaldades elu ilusamaks ei lähe ning välismaailmal Eestist paremat muljet ei teki. Kui üldse midagi, siis süvendab see iseenda ignorantsust muude huvitavate paikade ja kultuuride vastu. 

Täna juhtus minuga üks äärmiselt südantliigutav asi. Nimelt olen natuke aidanud kahte korea tüdrukut selle eksami osas, mis meil teisipäeval tuleb. Saades täna nendega kokku, et oma märkmed tagasi enda kätte võtta ja viimaseid soovitussõnu jagada, olid nad mulle tänutäheks toonud kaks pakikest Korea riisiteed ja kaks pakikest nende kohalikku kohvi, mida praegu Indigolapsi kuulates naudin. See oli lihtsalt nii ootamatu ja liigutav ja sümboolne žest, et tegi terve päeva palju rõõmsamaks. Pole paremat tunnet, kui saada väikesele heateole midagi vastu just siis, kui seda kõige vähem ootad. Naudin seda, et mul on nii huvitavad ja toredad korea sõbrad; et ma olen siin kogenud lõuna-ameeriklaste päikeselist soojust ja sõbralikkust, ning aafriklaste elujõudu ja positiivsust. Et paigad, nagu näiteks Sloveenia või Poola, millest ma varem peale ülielementaarsete faktide üldse mitte midagi ei teadnud, on nüüd saanud minu jaoks ühtedeks unistuste reisisihtkohtadeks ning mille keele ja kultuuri vastu järjest süvenev huvi on tekkinud. Enamgi veel, olen õppinud, et minu isiklikule temperamendile võib-olla natuke liiga intensiivsed hispaanlased ja itaallased on kõigele vaatamata elavad näited sellest, mida su isiklikule õnnele ja rahulolule annab ühtehoidev ja tugevate traditsioonide ning sidemetega familia. Ning mis kõige selle juures vast tähtsaim: et kõige aluseks ja eelduseks on sellised lihtsad asjad nagu viisakus ja respekt, mis keskmise eestlase külma kesta vahelt natuke liiga harva välja immitsevad. Mina ei taha veel niipea reisimist ja uute keelte õppimist ning uute kultuuridega tutvumist lõpetada. Seda, mida õppida mujalt, on vähemalt samapalju, või ausalt öeldes isegi rohkem, kui seda, mida teistega jagada eesti kultuuri, mentaliteedi ja looduse kaunimatest ja siiramatest osadest. 

Nõustusime Triinuga selles osas, et kui riik millessegi peaks investeerima, siis just sellesse, et noored saaksid välismaal õppimas käia või noortevahetusprojektides osaleda. Sest just suheldes teistest rahvustest noortega, kes tulevikus hakkavad oma maal tähtsaid asju otsustama, saame neile praegu oma igapäevases elus näidata, mis on Eesti ja kes on eestlane, rääkida sellest, mis on Venemaa ja mis oli Nõukogude Liit, ning sellega otsesemalt või kaudsemalt mõjutada rahvusvaheliste suhete positiivset ning palju, palju teadlikumat arengut.   

Mulle meeldib kaasaegne eesti muusika. Ja mulle meeldivad eestlased, kes ei tee end kuuldavaks mitte äraleierdatud modulatsioonide kaudu, vaid kõlavad puhaste toonidena. Äkki saan ise ka kunagi selliseks.  

kolmapäev, mai 26, 2010

Muusika minu kõrvadele

Naaberkorteri muusik, kes siiani on eksperimenteerinud viiuli ja kitarriga, on nüüd hakanud klaverit harjutama.
Akna kaudu sissetungivat muusikat mittearvestades olen viimasel ajal aga palju kuulanud Regina Spektorit, Thievery Corporationit, Beirutit, Manu Chaod ja Buena Vista Social Clubi ning natuke oma muid uusi nu jazzi ja downtempo avastusi. London oli üleüldises plaanis väga jazziküllane ning Jaénis käisin paar õhtut tagasi flamenkokontserdil.

reede, mai 21, 2010

On the Road

Esimene võimalus oma tagasisõit Londonist Hispaaniasse tuksi keerata avanes mul Baker Streetil, kus ma valest metroo exitist välja astudes hoopis vales suunas kõndima hakkasin. Väike kõne Paulile aga lahendas olukorra kiirelt ning jõudsin õigesse bussipeatusesse just siis, kui Stanstedi buss ette sõitis ja ma peale istusin. Veits üle tunni logistamist ja olin lennujaamas kohal. Bussis olles mõtlesin oma elu üle järele ja jäin äärmiselt rahule. Minimaalselt kohustusi ja maksimaalselt vaba aega, mida sisustada reisimisega – nädalavahetus Madriidis, päev kusagil Lõuna-Hispaania rannas, järgmine nädal Londonis, no problemo, kõik on võimalik, isegi kui esmapilgul tundub, et ei ole. Kuigi miski pole kaugeltki nii esmaklassiline, kui ta kõlab, siis paremat elu oleks hetkel raske tahta. Head sõbrad ja armastus sinna veel otsa ja päriselt ka ei teaks, mida veel tahta. Seekord polnud isegi nii kass Paulist lahkuda, teades, et juba kuu aja pärast saame kokku kolida ja Londonis tööle hakata.

Enne värava juurde minemist oli mul just parasjagu aega, mida lennujaama raamatupoes ringi tuhnides parajaks teha, ning ostsin raamatu, mida juba mõnda aega lugeda olen põlenud: Jack Kerouaci „On the road“. Raamat näpuvahel, astusin lennukisse ja valisin endale koha. Mõne aja pärast istus minu kõrvale klassikalise briti pleikari välimusega bachelor ega raisanud palju aega, et juttu tegema hakata. Ta küsis, mida ma loen ja teatas, et pole Kerouacist midagi kuulnud. Andsin talle lühida ülevaate ning seejärel luges ta mu raamatu tagakaane pealt teose tutvustuse: „On the Road swings to the rhythms of 1950s underground America, jazz, sex, generosity, chill dawns and drugs...“ - Nii et sulle meeldivad jazz, seks ja narkootikumid? Küsis ta. - Äärmiselt. Siis teatas ta mulle, et tema narkotsi ei tee, ning ma ei saanudki aru, kas ta ei olnud minu irooniale pihta saanud, või üritas ise nalja teha, või mis. Ta ise luges Coelho „Alkeemikut“, mille kohta ma täiesti kogemata targutavalt ja ilmselt ka patroniseerival toonil küsisin, kas ta seda hispaania keeles ei tahaks lugeda (oi kuidas ma ise vihkan tegelikult neid tarkpeasid!). Tüüp võttis seda aga õnneks naljaga ning ütles, et loeb inglise keeles raamatuid, et ikka inglise keelt harjutada saaks. Aga miks sulle lugemine meeldib? -oli järgmine küsimus mulle. No tere hommikust! Eks ma üritasin siis seletada, miks mulle lugemine meeldib, sama hästi oleksin võinud seletada, miks mulle söömine meeldib. Tegelikult ma polnud üldse mingis small talki tujus sees, eks see ole vist minu eestlaslikkus ka, et ma vihkan bussides, lennukites, ootesaalides jms suvaliste inimestega suvalist juttu ajada, ükskõik mis keeles, nii et omalt poolt ma meie vestluse jätku mingi eriliselt kuumaverelise sõbralikkusega ei julgustanud.

Noormees mu kõrval aga ei teinud sellest välja ning järgmise jututeemana pakkus, et kuna ma rääkivat inglise keelt saksa aktsendiga, et olen sakslane, ent saades teada, et ma olen tegelikult Eestist, suutis ta mu arvamust endast veidi parandada sellega, et ta kohe küsis, kas ma olen Tallinnast, nii et üle pika aja jälle üks haruldane välismaalane, kellele ei pidanud Euroopa geograafiat ja Eesti ajalugu seletama hakkama. Tüüp lisas, et ta ei julge Eestisse minna, kuna briti meestel on seal väga halb kuulsus ning ilmselt ei võetaks järjekordset inglise põkki seal eriti hästi vastu. Õigesti arvab.

Siis üritas ta mulle Londoni kohta klassikalist igavat giidijuttu rääkida, aga saanud teada, et ma Londonit võrdlemisi hästi tunnen, andis alla. Aga miks ma siis Londonist Hispaaniasse lähen, kui ma Eestist olen? Elan seal. Elan ja reisin ja vahel hääletan ja vahel ööbin CouchSurfingu kaudu võõraste inimeste juures ja suveks lähen Londonisse ja siis Eestisse ülikooli lõpetama ja siis tagasi Londonisse või Barcelonasse või jumal teab kuhu. Ilmselt sellise jutu ja mu mustade raamidega prillide ja musta nahktagi ja hooletult mahakuluma hakanud küünelaki tõttu paistsin ma talle tõelise seiklushingena ning ta väitis, et ma olen väga „rebel“. Seejärel sain teada, et ta tahab hääle ja rongide ja bussidega ümbermaailmareisi teha, aga ta nägi välja sellise ärahellitatud nõrgukesena, kes juba Londoni linnapiiridest välja astudes ära eksiks ega teaks, kuhu poole edasi minna (seda tõestas juba see, et Malaga lennujaamas ta ei saanud pihta, kus kohast pagasit kätte saab ja kust välja saab jne), rääkimata sellest, et tema jaoks oli juba väga ekstreemne reisida Ryanairiga ja ööbida hotelli asemel hostelis. Sellegipoolest kiitsin ta plaani heaks ja soovisin edu. Kurat seda teab, ega ma ise ka vist enne oma spontaantrippi Põhja-Rumeeniasse ja enne Hispaania elustiili peale koperdamist väga julge seiklejana välja ei näinud. Lõpetuseks andsin talle paar soovitust, mida Malagas oma puhkuse ajal teha ja mis veini Malagas olles juua ja kust head paellat saab ning siis me juba kohal olimegi.

Kuna ma Malagasse jõudes viimase Jaéni bussi peale enam kuidagi ei oleks saanud jõuda, siis olin oma sõbranna Rocioga kokku leppinud, et ööbin tema pool. Kõndides mööda Malaga päikeseloojangukumaseid kitsaid ja käänulisi vanalinnatänavaid, kus inimesed rõõmsalt välikohvikutes istudes veini jõid ja kitarre mängisid, mõtlesin, et Hispaania on ikka palju kihvtim kui Inglismaa. Peaaegu et igas mõttes. Eriti arvestades asjaolu, et seekord Londonis olles polnud mul seal tegelikult linna kui sellise suhtes mingit suuremat vaimustust. Ainuke uus kant, mille seekord avastasin, oli Shoreditch, ehk mitte veel täielikult kommertsialiseerunud kunstiinimeste huud, kus on palju avangardseid galeriisid, ateljeesid ja lahedaid baare ja restorane. Kohalikud teadsid aga rääkida, et juba praegu on miljonäridest ärikad kunstiinimesi sealt linnaosast välja söömas.

Rocio Malaga korteris elas sel ööl kaks korda niipalju inimesi, kui seal tavaliselt elab. Ajutiselt elas seal Rocio õde Maria Carmen ning neil oli külas ka üks itaalia juurtega Calvin Kleini „modell“ (seda muidugi ta enda arust, äralakutud edvistaja nagu ta oli) Mehhikost(?), kelle nime ma ei mäleta. Alguses läks mul tunnike aega, et end hispaaniakeelsesse õhkkonda jälle sisse sulandada, kuna olin vähemalt nädal aega järjest ainult eesti ja inglise keeles suhelnud. Jõudis juba jälle tekkida masendus selle üle, et ma ei suuda ikka ühtegi keelt normaalselt rääkida (filoloog huinjaa!). Calvin Kleini häirivalt ja võltsilt familiaaritsev modell ei sümpatiseerinud mulle kuidagi, nii et ega ma temaga väga ei tahtnudki jutustada. Hispaania neiud tegid mulle õhtusöögiks päris mõnusa oa-singi-muna roa, Rocio rääkis oma Ibiza reisi muljeid ja magama me siis läksimegi. Mina ja mehhiklane pidime elutoas magama, aga mina olin õnneks priviligeeritud seisuses ning sain sohva peale põhku pugeda, sellal kui mehhiklane end põrandal kerra tõmbas. Peale sain ma küll umbes sallisuuruse pleedi, aga parem ikka kui mitte midagi. Hommikul kella seitsme paiku hakkasid järjest igast toast erinevad äratuskellad üürgama, Rocio surus mulle millegipärast külma cappuccinotassi pihku ning kaua me mehhiklasega võõrustajate külalislahkust ei kuritarvitanud ning sõitsime taksoga bussijaama. (Jälle üks eelis Londoni ees: igasugune transpordiviis on Hispaanias kordades odavam ja mõistlikum kui Londonis, kus mul 700 krooni eranditult ainult metroopiletite peale ära läks).

Varahommikune Jaéni buss oli nii ülerahvastatud, et mind aeti minema iga istekoha pealt, mille endale valisin, sest olin rumalalt eeldanud, et ega pileti peale trükitud istekohanumber midagi olulist ei tähenda. Lõpuks sain ühe hennaga ülemaalitud idamaise välimusega sõbraliku neiu kõrvale istuma, kes mind sugugi ära ei ajanud ning kes üritas oma pleierist mingit Mumbai untsa-untsat kuulata, aga millegipärast ei saanud ta vist pleierit kõrvaklappide mode'i peale ümber lülitada, nii et paar hetke kuulis kogu buss, mis mussi ta kuulab. Mina lugesin natuke oma „On the Roadi“ ja magasin enamuse ajast, kuni Granadas mu pinginaaber maha läks ja üks ehtne hispaania mamsel minu kõrvale otsustas maanduda (miks küll, ma ei tea, sest pärast Granada peatust jäi bussi umbes kolm inimest, kes Jaéni edasi tahtsid sõita ning tal oli vähemalt 50 täiesti tühja pingirea vahel valida, aga ikka istus ta minu kõrvale). Mammi pakkus mulle kommi, millest viisakalt keeldusin, ning kui aru sain, et ta kavatseb minuga terve tee juttu ajada, teesklesin - ebaviisakas Ida-Euroopa mats nagu ma olen -, et magan, sest, nagu juba enne öeldud, ei tule mul võõraste inimestega tühjajutupuhumine sugugi hästi välja, eriti kui ma olen väsinud või tüdinud, mida mõlemat ma parasjagu ka olin.

Kui 24 tundi oli möödunud sellest hetkest, kui ma Londonist reisima hakkasin, jõudsin tagasi koju, Jaéni, troopikasse, vastanduseks Malagale, kus oli sama soe kui Londonis (kus polnud tegelikult ka üldse külm).

Londonis oli tegelikult vinge, aga pigem inimeste, kui millegi muu pärast. Ent kuna vähemalt pooled neist, kes minu teada seda blogi loevad, olid seal ise kohal, siis eks nad ise teavad, mis me seal tegime. Hea oli näha õde ja oma vanemaid, kes Londonisse tütreid vaatama olid tulnud. Isegi õepojaga suutsime ühe päeva täiesti edukalt niimoodi mängida ja sõbrutseda, ilma et ta mind näpistama-hammustama-sakutama oleks hakanud. Tore oli näha, kui palju rõõmu tuli ühest Hispaaniast kingitud lehvikust ning veel toredam oli ära lahendada mõned pudelid veini ja vahuveini ning lollakate kombel ahvitantsu teha, kui saime head uudised vennalt, kes meile Eestist helistas ja teatas, et varsti on pulmi oodata. Tähistasime venna kihlust pikalt köögilaua taga istudes ja süües ja juues ja oli mõnus.

Kultuursetest asjadest käisime Pauliga Tate Modernis kondamas, mina ajasin tulevikukarjäärivõimalusi taga ühes poshis Mayfairi kunstigaleriis ning muidugi kogu reisi tippsündmus oli Pauli ülikoolilõpunäituse avamine teisipäeva õhtul Shoreditch Town Hallis. Mulle tundub, et olime päris glamuurne paar seal ning juttude järgi suutsin Pauli kursakaaslastele, keda seal esimest korda nägin (ent kes mind Pauli piltide kaudu juba ammu tunnevad), isegi natuke muljet avaldada. Karta on, et ma ei ole Pauli tööde suhtes küll üdini objektiivne, aga nii mõndagi ma ikka kunstist ja kompositsioonist ja valgusekasutusest ja kõigest muust jagan, nii et Paul ei valmistanud oma ekspositsiooniga kindlasti kellelegi pettumust ning tõestas suurepäraselt, kui kvaliteetset tööd ta suudab teha ning kui motiveeritud artist ta on. Näituse avamisele järgnes vahva õhtusöök Pauli vanemate ja meie võimaliku tulevase landlordiga vietnami restos (varblast ja sisalikku siiski põske pistma ei hakanud) ja hiljem dringid ühes elektripubis, mis kindlustasid kerge pohmeluse järgmisel hommikul, kui juba tagasi lendama pidin. Ent ei midagi katastroofilist.

teisipäev, mai 11, 2010

Lähen Londonisse...

...loodetavasti!

Homme kell 20.30 peaksin Malaga lennujaamast, mis täna veel vulkaani tõttu suletud oli, startima, nii et eks näis, mis saab.

Teemakohane laul:
http://www.youtube.com/watch?v=ZduDvIBu3EU

Tagasi Jaéni jõuan 20ndal mail.

esmaspäev, mai 10, 2010

Võrratu elu

Viimasel ajal on kõik kohe kuidagi eriliselt hea ja tore olnud. Olen taasavastanud oma vahepeal vaikselt kustuma hakanud armastuse Hispaaniasse ja Jaéni ning õudusega mõtlen, et ainult oma kuu aega ongi siin veel jäänud. Päike ja kuumad ilmad; piknikud ja ülimalt mõnusad peod ja niisama koosviibimised sõpradega; väikesed reisid mägedes ja mere ääres; poisid, kes  tantsivad nagu noored jumalad ning hommikuti kuue-seitsme paiku peolt kojujõudmised (viimati veel paljajalu)... Mida veel tahta!

Terve laupäeva veetsime Triinu, Kristini, Adami ja Paweliga Almeria lähedal rannas. Tagasiteel eksisime kusagile oliiviistanduste vahele ära ja sõitsime eriti ekstreemseid kurvilisi mägiteid mööda Jaéni tagasi. Vahepeal peatasid meid lausa kahed politseinikud, kelle jaoks me millegipärast eriti kahtlased tundusime. Dokumente ei küsitud mitte ainult autojuhilt ja autoomanikult, vaid ka meilt. Eriti kahtlasena tundus neile see, miks me Jaéni sõidame ja siis uuriti, mis me seal teeme ja mida seal ikka õpime. Uuriti veel, kas keegi meist on Adami või Paweliga abielus ning hiljem edasi sõites sai palju nalja ideega, et küllap nad arvasid, et me, kolm eestlannat, oleme poola meeste illegaalsed prostituudid vms. Muidugi kontrolliti seda ka, ega meil pagasnikus ühtegi laipa ei leidu. Ei leidunud. Tagasiteel laulsime Kristiniga klassikalisi eestikeelseid lastelaule ja üritasime neid poolakatele ka õpetada. Sepapoisid tulid lõpuks päris hästi välja. 

Õhtul oli väga kihvt Triinu sünnipäeva tähistamine, aga küllap sellest kibeleb ta ise oma blogis varsti pikemalt jutustama. Kluppi jooksin kontsakingadega ja tagasi kooberdasin paljajalu. Ellu jäin. Täna tõlkisin Kaisale ühe teksti inglise keelde ja ülejäänud päeva tiksusime niisama. Kui Kristin kella kolme paiku päeval klubiriietes ja öise meigiga (ning samuti paljajalu) meie ukse taha ilmus ja teatas, et pole veel koju jõudnudki, siis vedelesime niisama elutoa tugitoolides, meenutasime eelmise öö seiklusi, sõime sünnipäevalaua ülejääke ja kuulasime mõnusat mussi. Õhtul tuli Pawel oma autole meie juurde järele ning lõpuks jõudsime hoopis nende (Paweli ja Adami) korterisse, kus „vanu aegu“ piltide ja võrdlemisi piinlike – ja samas nii naljakate - karaokelaulmisvideode vaatamisega meenutasime. Mina kustusin suht varsti küll diivani peal ära, aga lõpuks toodi meid autoga ikka ilusasti koju tagasi. 


teisipäev, mai 04, 2010

Sierra de Cazorla

Kuigi viimase aja mõnusamatest sündmustest - mis on tasakaalustanud ja isegi ületanud ebameeldivamad kogemused, nagu näiteks üks rõve liputaja öises pargis; tiivuline Hispaania elukas Triinu rõdul, kes keeldub sealt lahkumast; ning minu äärmiselt piinarikas läätsede kasutamaõppimise protseduur - võiks kindlasti ära märkida vahva pikniku sõpradega pargis; ootamatust elektrikatkestusest tingitud küünlavalgel vestlusringi Adami ja Paweli korteris; ning tänahommikused pannkoogid maasikamoosiga, siis miski ei ületa küllaltki spontaanset pühapäevast jalgsimatka Jaéni provintsis asuvas Sierra de Cazorla mäestikus. 2000-3000m kõrgusel sai ette võetud kaheksatunnine kõnnak, mille käigus läbisime ca 20 km. Kuna mina ei suuda kohe kuidagi neid emotsioone ega kogu seda päeva sõnadesse panna, siis piirdun teile piltide näitamisega, mida Kristin ja Triin imekombel kogu selle matka ajal kuidagi klõpsida suutsid. Triin ähvardas oma blogis sellest varsti pikemalt juttu teha, nii et hoidke silm peal, kui lugeda tahate. Igaljuhul sai korralikult kõndida, ronida, järskudest kallakutest alla libiseda, pimedates koobastes tasakaaluharjutusi teha, kose all ujuda ja meeletutes kogustes allikavett ära juua. Kahtlemata üks kõige vingemaid kogemusi, mis mul siin Hispaanias olles veel olnud on!!!





































Ära tegime!

Veidi põhjalikum galerii matka-, peo- ja piknikupiltidest ka Picasas.