Primavera

Neljapäeval oli Jaénis nii suur pidu, et seda näidati isegi telekas uudistes, kuigi mina sinna ei jõudnudki. Ühesõnaga tähistati kevade algust sellega, et koguneti ühe suure festivaliala peale kokku ning hakati jooma ja kogu lugu, kuigi see on üks neist taolistest suurtest sündmustest, millest hispaanlased juba kaks kuud ette särasilmil räägivad ja unistavad. Meie võtsime kevade vastu rahulikult, võõrustasime meie korterisse spontaanselt sissesadanud minu hispaanlastest kursavendasid,  rääkisime filmidest ja tegime hiljem Sal y Pimientas paar tasuta napsu.

Reede pärastlõunal sattusin jälle kuidagi poolkogemata poolakate korterisse. Nimelt on siia tulnud uued toredad poolakad Pawel, Adam ja Asia, kes hoiavad Poola lippu endiselt kõrgel sellega, et tõestavad siin oma rahvust kui üht Euroopa meeldivamat. Korterisse imbus vaikselt mingeid teisi rahvusi ka ning sain mõnede uute inimestega tuttavaks. Poisid tegid päris mõnusaid tortillasid ja hiljem vaatasime Valencia pilte, kus ka Triin ja Kristin sama seltskonnaga eelmine nädalavahetus käisid. Pärast seda läksin koju ja avastasin, et selles pole midagi imelikku, kui kell 12 öösel hakata oma toa suurpuhastuse ja (üli)koolitükkidega tegelema, et siis kell kolm öösel sammud klubi poole seada. Klubis sain jälle sama poolakate-sakslaste seltskonnaga kokku ning tantsisime pea kella seitsmeni hommikul ning koju jalutasin juba mõnusas hommikuvalguses.

Täna õhtul läks meil boiler katki. Tegelikult ta jupsis juba enne ka ja kuna meil leige veega pesemine nüüd lõpuks üle viskas, helistasime omanikule, kes siis kohale tuli, mingite tangide ja asjandustega torude kallal nokerdas, pead sügas, ja ütles, et tema ei oska midagi teha ja kutsub järgmine nädal töömehe. Niipea, kui omanik oli ära läinud, avastasime, et nüüd ei tule isegi leiget vett enam ja boileris ei lähe leek enam üldse põlema. Helistasime uuesti omanikule, susserdasime ise midagi kraanide ja torudega, aga ikka - nada de nada. Ega's midagi, mina läksin Kristini juurde duši alla ja Stefania keetis endale sooja vett ja Agata aitas tal kausis pead pesta. Kusjuures see oli päris naljakas ja samas liigutav vaatepilt, kuidas sõbranna teisel pead aitab pesta.

Nüüd veel viimased ettevalmistused korteri ülesvuntsimisel, kuna homme jõuavad Kärt ja Helen siia. Hommikul sõidan mina juba koos Adami ja Paweliga autoga Malagasse, kuna poisid pole seal veel käinud ja saan neile giidi mängida, ning kui vaprad oleme, siis võib-olla saab isegi et selle aasta esimese suplustiiru ära teha. Vastutasuks võtame õhtul tüdrukud lennujaamast peale ja sõidame tagasi Jaéni.

Hispaania süsteemsus

või siis süsteemitus. Ma ei hakka siin rääkima sularahast ja paberimajandusest ja üliaeglastest pangaautomaatidest, ei. Ma räägin sellest, et lõpuks ometi ma leidsin netist töökuulutuse, mis mulle ideaalselt sobiks ning kuhu kandideerida tahtsin. Siis tuli aga välja, et kandideerimiseks peab registreerima mingi CV-Online taolise lehe peal, kus ankeeti pidi panema oma nime ja meiliaadressi ja passinumbri ja salasõna valima jne. See tehtud, hüppab mingi mullike lahti: passinumber on vale. (Veel üks tore asi Hispaania juures: passinumbri peab absoluutselt igale poole märkima, isegi kui nt ülikoolis eksamit teed, siis peab sinna kirjutama oma passinumbri, et oleks ikka täiesti kindel, et seda õige inimene on teinud.) Aga igatahes - no kuidas vale? Proovisin uuesti, aga ikka vale (küllap teab Internet siis paremini mu passinumbrit kui ma ise!). Mõtlesin siis mingi kirja kusagile saata ja küsida, kuidas ma ikkagi registreerida saaks. Pärast pikka otsinguretke selle lehe peal leidsin lõpuks kastikese, kuhu sai oma küsimuse või probleemi kirjutada (oleks siis kontaktide lehel lihtsalt kellegi meiliaadress kirjas, aga ei), aga otseloomulikult pidi ka selle jaoks täitma mingi eraldi ankeedi, kuhu pidi JÄLLE panema oma passinumbri ja nime. Aga kas ma sain selle teate ära saata? Oo ei. Mitte et mu passinumber nüüd vale oleks, aga kirja ei saa saata, kui sul ei ole teist perekonnanime. Nimelt igal hispaanlasel on kaks eesnime ja kaks perekonnanime ning kuna mul vaesekesel on kumbagi ainult üks, siis paratamatult jäi üks rida seal tühjaks ja see totakas leht ei lasknudki mul saata ära kirja oma küsimusega, miks mu passinumber vale on.

Ühepajatoit?

Teisipäeval 10.30– 20.30 veetsin produktiivaega ülikooli campuses intensiivse õppetööga tegeledes. Pärast seda käbe kiirkõnd raamatuid/läpakaid/kaustikuid täis õlakoti ja kahe toidupoe kotiga mäest üles koju (trenn missugune!), seal kiire riidevahetus ja siis jooksuga Anni juurde, kus toimus tema korteri-/elukaaslaste Simo ja Mirallese sünnipäevade tähistamine. Peab rõõmuga tõdema, et ülimalt mõnus koosviibimine oli. Simo on pärit Marokost ning sünnipäevalaual ilutses tüüpiline Maroko rahvustoit ehk teisisõnu ühepajaroog, kus kartulite asemel oli kuskus ja lehma asemel kana, ent kaalikad ja kapsad maitsesid täpselt samamoodi nagu Eestiski. Ei puudunud ka veinileotis, maasikad šokolaadifondüüs ega otse Aafrikast üle mere kohale ujunud vesipiip.

Tahan teha ka natuke homaaži oma siinsele ülikoolile. Nimelt soodustab Jaéni alma mater vägagi lahke käega laste õppereise, et nad oma silmaga saaksid kaeda teooriat, mida auditooriumites pähe tambitakse. Minu kunstiajaloo reis Córdobasse paar nädalat tagasi oli täiesti tasuta ning tean, et pea iga kunstiajaloo kursus korraldab semestri jooksul vähemalt ühe tasuta reisi, ning nüüd tuli veel inglise filoloogidele pakkumine minna neljaks päevaks Londonisse, kus 200 euro eest saab lennupiletid, ööbimise kesklinna hotellis, kõik söögikorrad ja külastuse The Globe'i Shakespeare'i etendust vaatama. Kuupäevade sobimatuse tõttu ei saa ma sinna küll minna, aga üleüldiselt on see tudengitele väga hea võimalus soodsa hinnaga midagi nii vahvat teha, kas pole?

Hoiatus! See nädal kubiseb rahvusvaheline lennuliiklus minu sõpradest. Ann ja Miralles lähevad Eestisse (Miralles pole eriti entusiastlik, vaeseke kardab ju lund ja külma, Anni sõjaväelasest isa ja paljaid mehi saunas, rääkimata sellest, et keegi ei oska hispaania keelt, ei tee põsemusisid ja kusagil ei tohi suitsetada), nii et kui näete Tallinnas-Tartus liikumas hirmunud lõunamaise välimusega noormeest, siis teate, kes see on. Samuti lendab Eestisse Paul, kes loodetavasti seal ka minu eest korralikult pidu paneb, ning mulle kõige rõõmustavama uudisena lendavad pühapäeval siiasamasse Hispaaniamaale Kärt ja Helen, nii et seda ei jõua ma ära oodatagi!

Eile öösel poole kolme paiku

Ägan köögipõrandal kägaras, pilt on eest läinud ja süda paha. Tahaks oksendada, aga ei saa. Kaks päeva tagasi oli eikusagilt mind mingi järjekordne pisik sakutama hakanud ega pole siiamaale päris korralikult lahti lasknud. Nii suu kui nina kaudu oli valus hingata, nina kaudu hoopis võimatu. Üritus magama jääda kukkus lootusetult läbi ning otsustasin endale ühe ravitee teha. Jõudnud kööki, pidin paraku põrandalt tuge otsima. Nagu oleks täiesti kaine õhtu järel mind maailma kõige hullem pohmell tabanud. Siis, kui oli tunne, et maailm mu ümber enam ei kõikunud, ajasin end püsti. Järgmine etapp: peavalu. Kobisin oma teega voodisse tagasi. Unistasin ühest Kärt-Katrini mentooli(?)rikkast imerohust ja Pauli vanaema merevee-ninatilkadest, mis mind eelmine kord Eestis haige olles nagu naksti terveks ravisid. Haigena tahan alati koju.

Hispaania morgidest pole mind siiski mõtet otsima hakata, täna ma enam end nii palavikuliselt ei tunne, võib isegi (ettevaatlikult) öelda, et päris normaalselt tunnen. Vähemalt hallukaid ei olnud seekord, jess! Liiga palju taskurätikuid on puruks nuusatud, liiga palju teed ära joodud ning igavuse ja tegevusetuse käes vaeveldes liiga palju filme/seriaale läbi vaadatud ning tänane Ekspress, Päevaleht ja Postimees netivahendusel erakordselt põhjalikult läbi loetud. Paraku aga arvutis istumine mu peavalu vastu ei aita, ma tean. Saatke mulle raamatuid.

Puzzle

Reede öösel kell kolm taipasin, et pidu on Hispaania kohta kuidagi eriti varakult ära vajunud. Need, keda jalad veel kandsid, panid klubidesse edasi, ent korteris oli äkitselt vägagi vaikseks jäänud. Taiwanlane Weitei keeras end diivani peale magama, sünnipäevalaps Antonio nägi vaeva, et ilma pikali lendamata üldse kusagile istuda või astuda, hispaanlane J ja sloveenlanna M olid end kahekesi vannituppa lukustanud, mina üritasin vältida tšiili poissi, kes mind üleliigse tähelepanuga üle valas ning kuulasin ühe hispaania poisi armastusavaldusi. See oli kõik, mis mul vähemalt hommikul meeles oli. Ajame selle kõik ilusti aniisiviinaga vürtsitatud vesipiibu kaela. Päeva jooksul on aga pidu end mulle paremini meelde tuletanud. Näiteks see, kuidas Antonio mulle küpsiseid oli ostnud või kuidas Triin mulle cha-cha-chad õpetas või kuidas hispaania poisid tuliselt selle üle vaidlesid, millist mõju biitlid ikka on hilisemale muusikale osutanud või millist mitte või kuidas ma lõpuks julgesin Jana käest tema poliitiliste vaadete kohta uurida või kuidas DJ pulti sattunud Weitei meile kõigile Celine Dioni mängis. I'm alive. Nüüd küll.

Neljapäeva ööst, kui ma kell kuus hommikul alles koju magama jõudsin, ei hakka ma parem rääkimagi. Sai kohatud põnevaid inimesi ja varahommikul satutud korterisse, kus ma juba varem käinud olen, aga hoopis teistel inimestel külas. Igaljuhul Erasmuse eluga kaasnevate raskete kohustustega (pidu 24/7) olen nüüd jälle vaikselt järje peale saamas.

PS. Viimasel ajal on mind pidustuste kõrvalt jälle filmipalavik tabanud. Mõtlesin Hispaania kinole vahelduseks ka muu maailma filme vaadata ning spioneerisin natuke selle aasta oscarinominentide ja -võitjate listides ringi. Praeguseks olen jõudnud ära vaadata Coco before Chaneli ja muusikal Nine'i, mis mõlemad aga paraku täiesti külmaks jätsid - millele seal küll nomineerida?? Triinu soovitatud Hispaania absurdifilm Otro Lado de la Cama oli aga päris tore.

PPS. Kunstiajaloo eksami esimese poole sain 7,5/10. Pole paha.

Haah!

Olematuse oletatavas olemises oleme olevikus olemas.

Kunst, salsa, hunnik uusi tuttavaid ja Córdoba vol 2

Kolm tühja kohvitassi, üks täis veeklaas, poolik šokolaaditahvel, laialipillutud riided ja kingad, kaootiline paberikuhi mu kirjutuslaual - eksamiksvalmistuse tornaado on ilmselgelt mu toast nii salakavalalt üle käinud, et panin seda esimest korda tähele alles pärast selle püha kohustuse lõppu. See aga ei tähenda, et veel kolm päeva hiljem olukord täpselt sama poleks. Vahepeal on siis hakkama saadud keskaja kunstiajaloo eksami esimese poolega. Kokkuvõttes läks täitsa hästi, esseed kribasin kolm lehekülge tihedat teksti kirjutada, aastaarvud loopisin küll huupi ridade vahele, kuid viiest pildist tundsin ära lausa neli, rääkimata kogu sellest pesuehtsast otse pastakast väljaimetud ajastufilosoofiast, mille ilusti oma faktiteadmiste vahele pressisin.

Vahetult pärast eksamit lendas minuni sateliitne kirjatuvi teatega et "Nartsissipoisid pistavad vaikselt päid läbi muru ja mõtlen sulle." Hakkasin laia naeratusega kodu poole kõmpima, möödusin kellegi tänavale visatud/unustatud(?)/kasutatud(!) kondoomist ja koju jõudes informeeris köögis hommikukohvi joov Triin mind sellest, et meil pole enam korteris vett.

Neljapäeva õhtul oli ülikoolis rahvusvahelistele üliõpilastele suunatud bankett. Tuleb tunnistada, et päris põnevaid ja omanäolisi uusi välismaalasi sai näha. Ent kiilakas ja bridge-piercinguga Austria filoloog ning suure rastapahmakaga Poola IT-mees polnud midagi ühe sakslase kõrval, kelle puhul rikkusin rämedalt oma põhimõtet inimesi mitte välimuse järgi hinnata. Nimelt nägi ta välja üks-ühele nagu Little Britainist tuntud "I'm the only gay in the village" Daffyd, ent üllatus-üllatus - ma pidin oma veini peaaegu suust välja purskama, kui ta tutvustas mulle oma piltilusat modellimõõtu tüdruksõpra.

Hiljem sõime meie juures koos eestlaste, hispaanlaste ja sloveenlannaga paar kilo maasikaid ära, mille käigus toimus üle väga pika aja mõni intellektuaalsemalt stimuleerivam vestlus kui meil pidude jooksul tavaliselt õnnestub saavutada, millele järgnes paraku aga kahe täiesti mittestimuleeriva klubi külastus. Küllap andsin liiga varakult alla, aga eks neid pidusid tuleb veel.

Reede õhtul võtsin ennast lõpuks ometi kokku ning seadsin endale kindlaks eesmärgiks jõuda sinna salsaklubisse, kuhu juba pool aastat iga reede suure suuga minna lubanud olen. Esmalt läksin Anni kui kogenud salsaprofi juurde intensiivkursusele. Pool pudelit punast veini sees ja paar algsammu nibin-nabin käpas, jõudsime kella kahe paiku öösel Atriumisse, kus avastasin, et viibin lõpuks ometi oma unelmate peole, paraku aga täiesti liikumatult tooli külge kinninaelutatuna. Vaadates miniseelikutes ja kontsakingades tüdrukuid ja nende überägedaid partnereid, kes uskumatu paindlikkuse ja äärmise sensuaalsusega kõikvõimalikke piruette ja kombinatsioone tegid, mõistsin, et olen oma ego ikka väga palju hellitanud arvamusega, nagu ma tantsimisest üldse midagi teaksin. Atriumis olid reede öösel koos väga kõvad salsatantsijad ning mina lihtsalt suutsin suu ammuli istuda ja imetleda seda suurepärast tantsuetendust, mis mu silme all toimus. Kuigi punnisin sellele ühele ja ainsale noormehele, kes mind järjepidavalt tantsima üritada kutsus, vastu, andsin lõpuks alla ning üritasin siiski oma põhisammu teadmise ära rakendada.

Pärast oma elu esimest (aga mitte viimast) salsaüritust ootas mind neli tundi õnnist und, enne kui laupäeva varahommikul jälle sammud ülikooli poole seadsin, et võtta osa kohustuslikust kunstiajaloolaste õppereisist Córdobasse. Oma Lõuna-Hispaania lemmiklinnas Córdobas olen juba korra varemgi käinud, ent tookord jäi kalli piletihinna tõttu külastamata kuulus Mezquita mošee, kuhu nüüd täiesti tasuta ja hulga uute lisateadmistega võimalus minna tekkis. Põnevaks teeb asja juba ainuüksi see, et tegu on islamistliku mošeega, mille sisse on ehitatud katoliku katedraal. Olgu tänatud siinsed 13. sajandi kristlased – selle asemel, et oma usku raiuda radikaalidele omast rada pidi, ehk teise usu kultuuriväärtus maha lammutada, et enda oma asemele ehitada (see ei käi muidugi mitte ainult kristlaste, vaid kõigi kohta), valisid nad palju intelligentsema tee ja lõid selle erakordse hübriidi. Samas peab tunnistama, et kogu katoliikliku kunsti osa jääb seal rikkaliku idamaise dekoori tõttu üsna tagaplaanile. Harmoonia ruumi ja kujunduse vahel, tagasihoidlike ja rikkalike elementide vahel, väänlevad ornamendid ja erinevatest marmoritest sammasteread, põnevad laemustrid ja eksootilised materjalid - kõik need detailid tegid Mezquitast absoluutselt kõige põnevama ja lummava pühakoja, kus ma veel kunagi käinud olen.

Pärast Mezquitat järgnesid vist mu elu kõige mõttetumad kolm tundi, kui meile õppejõu poolt linnaluba anti. Kunstiajaloo kursusel käib nimelt ka slovakitar Petra, kes võttis reisile kaasa oma kreeklasest poiss-sõbra Adami, kes tutvustas meid oma hispaanlasest sõbrale Alfonsole, kes äsja Córdobasse kolinud oli. Eikusagilt tekkis plaan minna Alfonso ühte neljast korterist (miks sul neli korterit on? - miks mitte?) lõunat sööma, millega ma mõtlematult nõus olin. Sõitsime Alfonso autoga kohale ja poisid hakkasid pastat vaaritama. Mina aga tabasin end esimest korda Hispaanias oldud aja jooksul seltskonnast, mis mulle üdini ebasümpaatne oli ja kust ma oleks nii kähku minema saada tahtnud kui võimalik. Ma ei oska öeldagi, kumb tüüp hullem oli, Adam või Alfonso. Mõlemad olid täielikud matšod, enda arust jube kõvad kutid, kelle huumorimeel ei olnud kaunistatud mitte ei iroonia ega sõbraliku sarkasmi, vaid vägagi otseselt solvavate ja pahatahtlike naljadega, rääkimata sellest, et naiste vastu polnud neil absoluutselt mitte mingit respekti. Petra funktsioon oma noormehe jaoks oli olla riidenagi ja isiklik teenija, kes sõrmenipsutuse peale varustas Adamit kõigega, mille toomise jaoks kutt ei viitsinud ise oma perset tooli pealt püsti ajada ning seda mitte isegi leebemas stiilis nagu „Kallis, kas sa, palun, viitsiksid...“, vaid „Petra, marss, kööki!“ Pärast täiesti vastikult maitsvat pastat anti meile mõlemale vägagi resoluutne käsk „Naised, kööki nõusid pesema, meie hakkame suitsu tegema ja kohvi jooma.“ Fain. Üritasin mõelda positiivselt (olla õnnelik selle üle, et tasuta lõunasöögi sain), ent lõplikult raksatas mu kannatus pooleks siis, kui Alfonso teatas, et ta ei kavatsegi meid autoga tagasi kesklinna viia nagu alguses rääkinud olime, et me oma bussi peale jõuaksime ja praktiliselt viskas mind oma kodust välja. Adam otsustas lambist, et tema ja Petra jäävad ööseks sinna, aga õnneks tuli Petra mind jalgsi saatma, kuigi meil kummalgi polnud õrna aimugi, kuhu poole Alfonso korterist kesklinn jääb ja bussi väljumiseni oli ainult pool tundi jäänud. Ka Adamil paistis täiesti savi sellest olevat, et ta tüdruk ja tüdruku sõbranna vihmases Córdobas jala kusagile seiklema peavad hakkama ega pakkunudki end meid saatma. Palju lõbusam on ju sõbraga suitsu teha ja kohvi juua, kui oma äärmiselt hoolikalt sätitud geelsoengut õues vihma käes leotama hakata. Õnneks jõudsime aga õigel ajal õigesse kohta ning sain bussi peale.

Jaénis sadas ka vihma. Ostsin endale natuke süüa ja alustasin tavapärast kolmekildist kõnnakut kodu poole. Viimane lõik koduni on aga umbes nagu marmorplaatidega kaetud Aeglane Surm Tartus, või noh, nõlvakust allaminemise puhul Kiire Surm. Sellise ilmaga tähendas muidugi see seda, et tänav oli vihmast nii libe, et mul õnnestus sealt alla „uisutades“ lõpuks ikka käna ka käia. Kopp oli igaljuhul suht ees selleks ajaks, kui koju jõudsin.

Pärast kuuma dušši oli aga olemine juba täitsa hea. Öösel nägin õudusunenägu sellest, et ma pidin Eestisse tagasi kolima ja bakatööd kirjutama ning hommikul maitsestasin mannaputru kogemata suhkru asemel hunniku soolaga. Oijah.

Juan Pablo Jióni tagasipöördumine Hispaaniasse

Nagu kaardilt näha võib, käisime ära (A) Malagas, (B) Sevillas, (C) Jerezis, (D) Cadizes/(Rotas), (E) Tarifal, (F) Gibraltaril, (H) Granadas ja (G) Jaénis.

Senjoor Juan Pablo ehk eestipärasemalt Johan-Paul saabus Inglismaa kuningriigist tagasihoidlikule Costa del Soli rannikule kolmapäeval 2010 AD veidi enne päikese loojumist. Lennujaamas varustasime end punase Ford Ka kui kohaliku rendifirma kõige odavama masinaga ning hakkasime Malaga kesklinnas endale parkimist otsima. Selle käigus oli Paulil võimalus tutvuda Hispaania liikluseeskirjadega, mille kohaselt on täiesti normaalne see, et autojuht jätab auto keset 1,5 meetrit kitsast tänavat seisma, käib käbe juuksuris või toidupoes ära ja teised 50 autot ootavad rahulikult seljataga. Lõpuks suutsime Ka ära parkida ning jalutasime mere äärde. Selleks ajaks oli juba päris pimedaks läinud, aga öine Vahemeri poolkuusäras oli ikkagi taaskohtumiseks päris romantiline koht, kus väike jalutuskäik ette võtta.
Hiljem suunasid tühjad kõhud meid katedraali kõrvale asuva restorani terrassile, kus nautisime seda, et keset veebruari saab õues istudes ja purskkaevu vulinat kuulates õhtust süüa ning tellisime hiiglasliku pannitäie hispaania rahvustoitu paellat, millel figureerivad hiidkrevetid keele alla viisid. Edasine plaan oli kohtuda mu Malagas elava sõbranna Rocioga, GPS aitas meil päris kiirelt õige maja üles leida ning parkisime end maja kõrval asuva parkimiskoha moodi välja nägeva platsi peale ära. Rocioga käisime ühes ülimalt mõnusas kohvikus juttu ajamas. Kui Paul endale õlle ja Rocio jäätisekokteili tellis, otsustasin mina end üle väga pika aja premeerida ehtsa kokteiliga, Margariitaga, millega aga algas meie reisi esimene feil. Margariita maitses nimelt nagu soolvees leotatud nõudepesuvahend. Sellest edasi hakkas meie reis kulgema rangelt Murphy seadusi järgides, karmavõlgasid tasudes ning juhtus nii, et pea kõik etteplaneeritud asjad kukkusid läbi ning kõigist spontaansetest ja poolkogemata pähe karanud ideedest kujunesid välja reisi kõige meeldejäävamad hetked.

Olles veetnud öö Rocio korteri elutoa marmorpõrandal magada üritades, mõtlesime end enne Sevillasse teele sättimist kosutada pannkookidega samas kohvikus, kus eelmine õhtu pesuloputusmargariitat joonud olin. Esmalt oli aga vaja kotid ja muud kodinad autosse viia ja end pagassi jäetud vihmavarjuga varustada. Paraku juhtus nii, et uksest välja astudes leidsime eest tühja parkimisplatsi ja autot polnud kusagil näha. Auto asemelt maast leidsime rohelise kleepsu telefoninumbriga, kuhu helistasin ja järele uurisin. Tädi teisel pool liini küsis mult selle peale: „Kus kohas teie auto on?“ Tere hommikust, seda ma tahaks ise ka teada. Üleüldse oli see umbes sama hea informatsioon kui eelmisel õhtul restoranis teevaliku kohta uurides saadud vastus „Meil on kuuma teed.“ Lõpuks sain pihta, et numbri alla oli märgitud ka aadress, kuhu tädi käskis meil minna. Mis meil muud üle jäi, tavaar kaelas ja ilma vihmavarjuta otsisime siis vähemalt oma kolmveerand tundi vihmases kesklinnas ekseldes seda parkimismaja ning sinna jõudes olime sunnitud maksma 63 eurot (ca 1000 krooni) selle eest, et auto välja lunastada. Öeldi, et olime parkinud kõnnitee peale ja et kõik teised autod olid ka sealt ära veetud. No mida! Paraku ei oska ma aga veel hispaania keeles möliseda, nii et ei hakanud vastu vaidlema. (tegelikult peaks ikka selle mölisemise ka ära õppima) Edasine plaan oli Malagast nii kähku minema saada kui võimalik ning panime Sevilla poole teele.

Üritame vihmases Sevilla vanalinnas oma hostelit üles leida

Sevillas hakkas taas pihta närvesööv parkimiskoha otsimine, millele järgnes veelgi närvesöövam eelnevalt broneeritud hosteli ülesleidmise üritus vanaaegsest kaootiliste tänavatega juudi kvartalist. Esimene pool päevast oli ühesõnaga üsna masendav ja tuju ei teinud paremaks ka see, et paduvihm pidevalt pähe lajatas. Sevillas saime kokku ka täiesti läbivettinute Anni ja Kristiniga, kes olid umbes sama heas tujus kui me isegi. On vist iseenesestmõistetav, et linnas ringijalutamine ja vaatamisväärsustega tutvumine polnud sellisetes oludes just kõige ahvatlevam tegevus ning pärastlõunal maandusimegi lõpuks ühte sööklasisustusega baari maha.

Istusime seal päris kaua, kes sõi, kes jõi (khm, kes siis ei joonud), aga olemine muutus tasapisi üsna lõbusaks. Edasi pidid Ann ja Kristin CouchSurfingust leitud võõrustajatega kokku saama, meie Pauliga ostsime pudeli punast veini ja pagesime oma hostelituppa vihmavarju. Hosteli ainuke hea asi oli see, et ta oli vanalinnas, muus osas aga ei kujutanud endast ei rohkem ega vähem, kui vaestele tudengitele taskukohane on. Iseenesest olevat see vist 19. sajandist pärit kolmekorruseline elumaja, mis on hosteliks ümber renoveeritud.
Meie tuba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus ära meie voodi ning põrandale kohver. Teoreetiliselt oli seal kapp ka, aga voodi jäi sellele just parasjagu niimoodi ette, et uksi ei saanud lahti teha. Igaljuhul arutasime oma suures voodis lebotades veinipudeli seltsis (aga ainult pudeli, klaase meil polnud) Pauliga igasugused maailmaasjad läbi ja siis juba kutsusid Ann ja Kristin meid sinna korterisse, kus nad ööbisid.
Korteris elasid kaks umbes meievanust ülivahvat reggetüüpi, kes meile viskit pakkusid. Üks õpib psühholoogiks, teine inseneriks, mõlemad rääkisid päris okinaavat inglise keelt. Kuulasime mõnusat mussi, tegime vesipiipu ja hiljem kohtusime ka nende hispaanlastest sõpradega, kes külla tulid. Ühel tüdrukul oli kaasas superarmas hundikoer Santo, kes kiiresti seltskonna hingeks sai.

Eestlased vs Chicos de Regge

Järgmisel päeval ei suutnud me ära imestada, et päike paistis ja soe oli! Isegi meie räämas hostelituba nägi hommikuse päikesesära käes päris nunnu ja romantilne välja. Lõpuks ometi oli karma meie peale halastanud, halleluuja! Eriti suur rõõm tekkis meil sellest, et auto oli seekord oma kohal ilusti alles, mille me kohe esimese asjana hommikul järele kontrollisime.

Päikesepaisteline Sevilla on tõeliselt ilus – käisime maailma suurimas gooti stiilis katedraalis, mis väga sügavat muljet avaldas, nägime ära Kolumbuse haua, jalutasime parkides, sõime kusagil välikohvikus brunchi, kõndisime vanaaegsel kalurikaldal jõe ääres, avastasime erinevaid linnaosasid ning lõpuks maandusime ühe popi plaza peale reggetüüpidega vino dulcet jooma. Vino dulce olevat Sevillale tüüpiline vein, maitselt meenutas väga portveini, millest ma seni küll eriti suurel arvamusel pole olnud, aga see oli täitsa hea.

Õhtul läksid Ann ja Kristin hispaanlastega pidutsema, ent meie Pauliga otsustasime väikese privaatse õhtusöögi ja hilisõhtuse flamenkokontserdi kasuks. Igati hea valik, sest mul õnnestus proovida Hispaania traditsionaalset juustukooki Tio Pepe, mis oi kui hea oli! ning ühes kõige ägedamas vanaaegses kõrgete lagedega baaris oma elu esimene flamencokogemus saada. Sevilla kui flamenco sünnilinn oli selleks muidugi igati ideaalne koht.

Laupäeva hommikul algas teekond Cadizi poole, kus too õhtu pidi toimuma Hispaania üks suurimatest karnevalipidustustest. Enne Cadizisse jõudmist oli kindel plaan läbi käia ka Jerezist, et kaeda sealseid kuulsaid viinamarjaistandusi ja käia läbi veinikeldritest, aga otseloomulikult tuli välja, et nädalavahetustel on need kõik turistidele kinni ning ei näinud me seal mingeid viinamarju, veinidest rääkimata. Cadiz osutus aga üsna armsaks väikeseks linnakeseks. Käisime mere ääres ja niisama linna peal jalutamas; karneval võttis juba päeval hoogu ning kogu linn oli täis igasuguseid geniaalseid tegelasi. Pimeduse saabudes kihasid kõik tänavad vanaemadest ja lastelastest, paarikestest ja sõpruskondadest, pingviinidest ja roosadest nunnadest, Super Mariotest ja kardinalidest, kauboidest ja käsnakalledest, rüütlitest ja printsessidest. Mängiti pilli, löödi lulli ja sai pulli. 

Minul oli jube kahju, et meil endil mingeid kostüüme ei olnud, nii oleks saanud ikka täiega traditsiooni sisse elada. Plaan oli Cadizesse ka ööseks jääda ning selle tarbeks olin CouchSurfingu kaudu suhelnud ameeriklase Nikoga, kes oli nõus meid oma tiiva alla võtma. Kuna Niko ise päeval tööl oli, siis ta ütles, et jättis meile garaažiukse lahti, et me sealt võtme saaks võtta ja sisse minna. Kolistasime siis tükk aega seal igasuguste garaažiustega, aga kõik nad olid kinni ja ühtegi võtit me ei leidnud. Õhtul helistasin Nikole ja ütlesin, et seisan ta maja ees ja et tulgu välja, tema aga ütles sellepeale, et ühtegi inimest ei seisa ta maja ees. Oot-oot, sa ju ikka elad Zuloaga tänaval, eks ole? - Jah. - Maja number 3? - Jah. - Cadizes ikka, eks ole??? - Cadizes? Eiiii, ma elan Rotas! Järjekordne möödapanek. Õnneks aga polnud Rota Cadizest väga kaugel ning kuna linnas toimuvate pidustuse tõttu oleks olnud täiesti võimatu endale mingit hostelit saada, otsustasime ööseks sinna ikka kohale sõita. Jõudnud kohale, saime täiesti tasuta ööbida kõigi luksustega suures villalaadses majas. Niko ise oli äärmiselt sõbralik ja soe inimene, ajasime mõnda aega juttu, aga kuna kell oli palju, läksime kõik magama ära ja Niko lubas meil jääda hommikul nii kauaks magama, kui tahame, kuigi pidi ise varakult tööle minema.

Väga pikaks me sinna pühapäeva hommikul siiski põõnama ei jäänud, avastasime Niko maja lähedalt väga ilusa ranna, kosutasime end ühes mereäärses kohvikus krevetiküllase hommikusöögiga ning alustasime siis sõitu Tarifa ehk mandri Euroopa kõige lõunapoolsema otsa poole. Niipalju kui me nägime, siis linnana polnud Tarifa midagi märkimisväärset; käisime korraks mere ääres, kus suurim vaatamisväärsus oli surfarite taustal ilutsev lehmakari, kes ranna peal vabalt ringi jalutas, valvajaks üksnes paar karjakoera.

Siis sõitsime Gibraltarile ehk Inglismaale, kus pidi passi näitama ja kus sai autoga üle lennuraja sõita. Jällegi ei vedanud meil sellega, et sattusime sinna pühapäeval, kus pooled kohad kinni olid ning üleüldse nägi Gibraltar suht õnnetu ja hüljatud välja. Gibraka kuulsa kalju otsa ei hakanud ka ronima, et sealt Aafrikat näha, kuna ise autoga olevat sinna suht keeruline sõita ja pilvise veebruariilma tõttu ei oleks sinna mingi muu vahendiga ka saanud. Aga äge ikkagi, et paari tunni jooksul sai ära käidud nii Inglismaal kui Hispaanias, tehke järele ;) Üleüldse olime me pühapäevaks kogu reisist juba suht läbi omadega, nii et tahtsime lihtsalt Jaéni tagasi sõita. Tee peal aga avastasime aga ühe mõnusa koha – eraldatud pankranniku, hindamatu vaatega Aafrikale, merele ja ranniku peal asuvale linnale. Lisage sinna vanad varemed, mille taha kividele maha istusime, päikeseloojang, vesipiip ja voila! Ongi paradiis.

Taga paremal Gibraltari kalju ja taamal silmapiiril paistab Aafrika

Järgnevad 300 kilti tagasi Jaéni möödusid päris lõbusalt. Coche de la noche, ütleks ma selle peale. Kristin laulis mingeid malevalaule, Ann naeris (kes Anni ei tunne, sellele ei ütle see küll midagi kahjuks), tekkisid mingid arutelud tsivilisatsioonide kadumiste kohta ja oli ühtaegu nii absurdne kui ka tore.

Esmaspäev Jaénis algas sellega, kuidas me Pauliga mõlemad avastasime, kui vaesed me pärast kogu seda reisi oleme. Edasine plaan oli muidugi nii askeetlikult elada, kui võimalik. Õnneks aga sellised delikatessid nagu pasteet, oliivid ja vein on Hispaanias nii odavad, et askeedielu on siin kohati päris mõnus. Esmaspäeva öösel küpsetasin valmis toorjuustu–valgešokolaadi-maasikatordi, millega Pauli teisipäeva hommikul tema sünnipäeva puhul üllatada sain (või noh, kui suur üllatus see nüüd oli, Paul oli juba esimesel hommikul mu ära peidetud šokolaaditahvlid üles leidnud).

Õhtul käisime kihvti sisekujundusega (punased taburetid ja laest nööride otsas alla rippuvad menüütahvlid) Mehhiko restoranis söömas ja näitasin Paulile ära ka teisipäevaõhtute kohustusliku peokoha Morrisoni (iga teisipäev maksab seal õlu ainult 1 euro), aga tookord oli see rahvast nii hullult täis, et ei jäänud sinna pikemaks trügima ja läksime koju ära.

Alhambras

24ndal veebruaril sõitsime kahekesi Granadasse, kus lõpuks meid isegi päikesepaistega õnnistati. Jalutasime üles künka otsa Alhambra juurde, jõime araablaste linnaosas asuvas külluslikult dekoreeritus teterias teed, jalutasime natuke niisama linna peal ringi ja siis tulime tagasi Jaéni, sest mul oli kinnisidee kell 6 president Ilvese vastuvõttu vaadata, eelkõige sellepärast, et mu peretuttav Elo seal kannelt mängis. Juhtus aga see, mis on varemgi juhtunud – ma ei mõelnud sellepeale, et kui siin on kell 6, on Eestis juba kell 7, mis tähendas, et kontsert oli selleks ajaks juba läbi ja mu internetikiirus (või aeglus) ei võimaldanud ka pingviiniparaadi normaalselt jälgida. Nii palju siis sellest plaanist. Õhtul kogunesime teiste eestlastega Anni ja Mirallese juurde kotlette küpsetama ja seltskonnamänge mängima. Tõstsime klaasid ka Eesti iseseisvuse terviseks. Mina jõin sangriat ehk veinileotist, nagu Kristin selle kohta nii tabavalt ütles (pits viina oleks sel puhul sobilikum olnud, ma tean).

Nagu alati, sai meie nädal liiga kiiresti läbi ja Juan Pablo pidi tagasi oma saare peale sõitma, aga sellest ma siin rääkida ei taha. Järgmine kord siis jälle Londonis.

(Ja kõikide heade piltide autoriks selles postituses on muidugi Paul. Rohkem pilte võite näha Pauli orkutist ja küllap panen kunagi Picasasse ka üles.)