KOLISIN ÜMBER...

...Londonisse.

Ja Londoni blogi, mida ilmselt küll nii tihti pole aega kirjutada, kui Hispaania blogi, aga siiski:

http://londresa.blogspot.com/

Viimane

Ma alati mõtlesin, et peaks selle blogi mingite eriti suurte sõnadega ära lõpetama ja pauguga lukku panema, aga nüüd, kui Hispaania on juba seljataga ja olen end juba uutes seiklustes leidnud, ei leia ma ühtegi eestikeelset sõna, mis suudaks kogu seda aastat tabavalt kokku võtta või mu emotsioone kirjeldada või anda edasi seda tunnet, mille Hispaania mu sisse on tekitanud. 

Kõik mu viimased päevad Jaénis olid väga toredad. Esmaspäeval käisime väikese seltskonnaga, kelle hulka mahtusid ka näiteks Stefani väga tsillid vanemad poola neiu Zuza juures väga mõnusal pannkoogisöömisel, taustaks vägagi korralik äikesetorm! Teisipäeval käisime eestlaste ja hispaanlaste ja Asiaga väga peenes mereannibaaris oma viimaseid tapasid nautimas. Täiesti võimatu, et ma sinna alles esimest korda läksin – sõime hiidkrevette ja ekstrahiidkrevette ja kaheksajalgu ja igasuguseid erineva kujuga karpe jne jne. Ning kolmapäeval oli minu ja Triinu ärasaatmispidu, kus sai kõigiga hüvasti jäetud, miljon (põse)musi kõigilt mu meessoost austajatelt saadud, kellel ikka jube kahju oli, et ma ära pean minema, korralikult tantsitud ja hea sõbraga ühine keel leitud ja taaskord alles varahommikul koju jõutud. Ent kõige eredamalt jääb mulle meelde see kohati imelik ja kohati kõige mõnusam tunne, kui neljapäeval kõik mu kõige paremad sõbrad mind mulle täiesti üllatuslikult bussi peale ära tulid saatma. Eks ma arvasin, et Triin ja Stefan ja võib-olla mõni veel tuleb, aga ma poleks oodanud, et näiteks Pawel ja Adam mind autoga viima tulevad, või et Demi ja Roberto hüvasti jätma tulevad. Aga tulid ja kallistasid ja jooksid nagu filmis bussile järele ja saatsid miljon õhumusi ja soovisid kõige paremaid soove. Hiljem ma muidugi kahetsesin, et ma ise mingi suurepärase kõnega ei suutnud hiilata ja igasugused üle ääre keevad tunded tegelikult väljavalamata jäid. Ent just selle seltskonna suhtes olen veendunud, et neid ma veel tulevikus näen. Nii et see polnud nii väga hüvastijätt, kui nägemisenijätt. Ja siis ma veeresingi viimast korda oma kõrgete mägede ja oliiviistanduste vahele ja olin õnnelik, et mul nii äge aasta oli.  

Mis Hispaania minuga siis teinud on... Olen kolm korda lollim ja viis korda targem; tühi pseudokohustustest, mõttetutest painajatest, lollidest hirmudest, pidurdavast argusest; täis põnevaid ideid ja enesekindlust nende teostamiseks; emotsionaalselt kõigist ja kõigest sõltumatu; ja muidugi (jätkuvalt) ohtlikult naiivne ja (veelgi enam) meeletult julge. Löön käega kõigele ja mitte millelegi; ei suru iseennast, oma elu ja tulevikku raamidesse, vaid jätan kõik võimalused avatuks; ahjaa, ning muidugi täielik oliiv(õl)isõltlane, punase veini jumaldaja, orienteerumisspetsialist ja tõeline ekspert hispaania väärtkino alal. Aga eks te ise hinnake mu muid siin kaotatud või tekkinud omadusi, kui kunagi Eestisse tagasi jõuan ja kodumaarütmidesse tagasi pean sulanduma. Nüüd aga uued seiklused ja uus elu hoopis teistsugusel välismaal. 

Aitäh teile, kes te olete mulle terve selle aasta kaasa elanud ja aeg-ajalt siia blogisse kiiganud ja sõna sekka öelnud. Kuigi paljud jutud jäid kirja panemata ja paljud neist on põnevad ainult mu enda jaoks, siis tore ikka teada, et ka kedagi peale mu enda mõned mu mõtted ja tegemised huvitasid. Londoni kohta veel ei tea, kas hakkan blogi pidama. Äkki peaks?

Hispaania Parim

Laupäeva öö ja pühapäeva hommik saavad kindlasti mu Hispaania Parimate Seikluste listi esiotsa. Pärast eelmises postituses mainitud rõduromantikat Triinuga tulid külla Stefan (sakslane) ning Asia ja Pawel (poolakad). Tiksusime niisama, ajasime juttu, kuid üldiselt oli üsnagi loid olemine. Lõpuks otsustasime siiski välja minna, et ööle hoog sisse saada ning tiirutasime natuke vanalinna kirevatel tänavatel, kus taas mingi järjekordne Jeesusele või Neitsile pühendatud feria toimus, nii et kõik kohad olid rahvast, muusikat, dekoratsioone ja välikohvikuid täis. 

Käisime läbi Sal y Pimientast, kus Vilte meile tasuta šotid tegi (küll on ikka hea klubitöötajaid tunda!) ning siis ka Iroquaist, kus oli üsna igav olemine ning selleks ajaks oli mul juba kindel plaan koju ära minna. Teised aga hakkasid siis õiendama, et kes siis oma viimasel Hispaania laupäeval koju läheb ning ei tahtnud sellest plaanist midagi kuulda. Kuna minul aga erilist klubiisu polnud ning tahtsin hirmsasti midagi mittetüüpilist teha, siis üritasin järjekordselt läbi suruda oma – väidetavalt hullumeelset - kinnisideed siin lähedal asuva mäe otsa kindluse juurde päikesetõusu vaatama minna, millest kergelt švipsis Asia õnneks kohe kinni haaras ning õige pea olid Stefan ja Triin ka nõusse räägitud. 

Ostsime poest kaasa natuke vägijooki, mis meid meie öisel teekonnal soojas hoiaks, ning teised laadisid kõhud ka kebabi täis, et matkaks ikka jaksu oleks. Niisiis kella kolme paiku, kui muidugi väljas alles kottpime oli, võtsime rännaku ette ja suuna üles. 

Terve tee ajal sinna arutasime üsnagi hoogsalt religiooni(de)st, ajaloost, meditsiinist, majandusest, poliitikast ja haridussüsteemidest, tegime paar korda peatusi, et sooja sisse juua ning ühe sunnitud peatuse siis, kui ootamatult eikusagilt politseiauto välja ilmus ja murelik ment uurima hakkas, kes me oleme ja mis me seal teeme. Mõtlesime juba, et kästakse tagasi linna minna, aga tegelikult tahtsid meid lihtsalt hoiatada, et me ikka ettevaatlikud oleks ja keset ööd mägedes kõndimisega surma ei saaks. See et Stefan meiega oli, andis muidugi julgust juurde, et mingid salapärased mustlased meid maha nottima vast ei tule ning kuigi me olime õhtu läbi tipsutanud, siis keegi meist ülipurjus ei olnud, nii et väga tõsist kaljuäärelt allalendamise ohtu ka polnud. 

Jack & Rose

Siis, kui taevas lõpuks koitma hakkas, jõudsimegi mäetippu kohale, turnisime natuke erinevate kivide vahel kuni kõige parema puhkekoha leidsime, istusime maha ning äkitselt peatusid kõik meie tulised arutelud kõige üle, mis maailmas valesti on, ning lihtsalt vaatasime lummatult, kuidas tihe udusein taandus ning päike mägede tagant kõrgemale tõusis ning kogu taevas ja linn kaugel all uskumatult kauni kuldse ja roosaka valguse all särama hakkas. Mulle jõudis kohale, et see ongi paradiis ja mina olen siin saanud kümme kuud elada. 

Kui taevas juba täitsa valge oli, otsustasime tagasi alla loivata. Linna jõudsime kella kaheksa paiku, Stefan tegi meile hommikusöögiks ühes kohvikus churrod šokolaadiga välja ning koju jõudsime kella üheksa paiku. 

Milline öö, milline hommik, milline kogemus! 

***

Muidu läheb ka mõnusalt, minu toast on selle nädalavahetusega saanud rahvusvaheline hotell, kus pärast pidu või rännaku ajal öömaja saab ning korter on alati sõpru täis olnud, mis on väga-väga tore. Täna hakkan vaikselt vaatama, mis asjad on vaja siia jätta ja millised Londonisse kaasa võtta ning olen ka mõned CV-d erinevatesse Londoni kohtadesse saatnud. 

2

Täna on Hispaania ilmal õnnestunud olla peaaegu täpselt samasugune nagu kaks aastat tagasi Tartus, kuigi siis oli taevas märksa kirkamates ja ilusamates toonides, kui hetkel siin.

Kuna õiget inimest tähistamiseks siin hetkel ei ole, siis Triin oli nõus teda tähtsal päeval asendama, nii et oleme viimased kolm ja pool tundi rõdul istunud, head-paremat söönud, Bob Marley't kuulanud, Triin isegi mängis fotograafirolli päris autentselt välja ja otseloomulikult oleme kõige selle kõrvale mõne mõnusa kokteili ära joonud. Nii et palju õnne, kallis, Sinu terviseks!

Tiramisu ja viinamarjad :P

Ja mõni pilt viimasest Londonis käigust: 

Paul's walk. Sealt läksime edasi teisel pool jõge asuvasse Tate Modernisse, kus Paul tunnistas, et minuga näitustel ja muuseumides käimine on palju toredam, kui ilma minuta :)

Minu ja mu õe igati normaalsed boyfriendid. 

Pauli fotonäitus

Te quiero.

Estudiando

Must masendus sellepärast, et mul üleeilne eksam väga halvasti läks, andis eile tublisti hoogu juurde suurele tahtmisele tänaseks eksamiks kõik endale väga korralikult selgeks teha. Eilse päeva jooksul, kui ma lakkamatult oma raha- ja ülikooliasjade pärast põdesin, jõudis mulle väga teravalt kohale see, kui laastavalt ühele kunagi korralikule inimesele mõjub Hispaania ja Erasmuse elustiilide ohtlik koostöö. Esiteks pole ma seitsmendast klassist saati nii õpivaenulikus seltskonnas viibinud kui nüüd ning siinne elu lausa tõukab tagant laiskuse ja hooletuse vohamist ning vastutustundetu mõtlemisviisi süvenemist. Küll kuidagi ikka saab, no pasa nada, manjaana... Tore mentaliteet küll, aga päris elus vist ikka päris nii ei ole. Mul pole oma vaesuses ja varastatud asjades kedagi teist süüdistada, kui iseennast, ning kes mind vähegi tunneb, see teab, kui raske on mul kellestki teisest ükskõik mis tasandil sõltuda, ent hetkel pole paraku muud võimalust. Aga eks elu õpetab.  

Olles inspireeritud sellest, et vähemalt mõne asjaga võiks ju korralikult ja edukalt hakkama saada, siis eile tegelesin hommikust saati raamatukogus õppimisega, jätkasin seda lõuna ajal kohvi ja võileiva seltsis ülikooli campuse fancys kohvikus, seejärel tagasi raamatukogus, kus nüüd millegipärast nett oli ära läinud, nii et pidin koju minema. Läksin bussiga, sest ei viitsinud oma läpakaid-raamatuid täis kotiga kojukõmpimisega end ära väsitada. Õppisin bussis, õppisin kodus, õppisin õhtusöögi kõrvale, siis tegin kiire pausi, et Martinaga lõplikult hüvasti(/jällenägemiseni?) jätta, tulin koju tagasi, tegin kohvi, õppisin, õppisin, õppisin. Kui pähe tuli selline jumalavallatu idee, et mingi kell peaks ehk magama ka minema, siis meenus, et kaduma läinud telefoniga on kaduma läinud ka mu äratuskell. Pidin Stefanialt telefoni laenama, et helistada Triinule, kes kellegi internatsionaalses korteris parasjagu peol oli, et talt küsida, kas ma võin ühte tema kahest telefonist laenata, et endale hommikuks alarm tirisema panna. Läksin siis eriti kurnatud ja rääbaka välimuse ja enesetundega sinna peole, kus kõik nii ilusad ja rõõmsad välja nägid ning üldse aru ei saanud, miks mina ei saa sinna edasi jääda, võtsin Triinu käest ta telefoni, tulin käbe koju tagasi, õppisin veel ja veel ja veel, panin äratuskella helisema ja läksin magama, aga vist õppisin unes ka. Hommikul õppisin hommikusöögi kõrvale ja ka kõik need kolm kilomeetrit ülikooli, sain eksami kätte ja... Ja oli näha, et õppimine oli end ära tasunud. Halleluuja, milline pingelangus! Kuigi eksam oligi täpselt nii raske, kui olin eeldanud, tundsin ära kõik, mida oli vaja ära tunda, teadsin kõike, mida oli vaja teada ja suutsin kõik asjad õigesti ära vastata. Pole ka ime, pärast sellist õppimist suudan ma vabalt iga vähegi olulise Euroopa romaani- ja gooti stiili katedraali võlvide taga äärmiselt detailsete teadmistega orienteeruda ning tunnen ära iga minareti alates Cordobast kuni Taj Mahalini. Mitte et keskaja kristlik ja islamistlik kunst mind nüüd iseäranis nii meeletult huvitaks, aga see on mu kunstiajaloo õppekavas kohustuslik aine ning tundub, et nüüd saan siin tehtud eksami ka hea hindega Tartusse üle kanda. Ja selles ma ei kahtle, et siin oli kogu see aine kümme korda mahukam ja põhjalikum, kui Tartus. Ajasime õppejõuga veel paar sõna juttu, surusime kätt ja nentisime, et oli meeldiv koostööd teha ning tulin tulema. Kui nüüd teisipäevasest eksamist ka kuidagi läbi roomata saaks, oleks kõik väga bueno. 

Tänasega algas ametlikult mu viimane nädal siin. Mu ainsateks kohustusteks on nüüd bürokraatia kordaajamine ja eriliselt põhjalik korteri suurpuhastus, et oleks ikka kindel, et me selle deposiidi lõpuks tagasi saame, ning siis saab siit jalga lasta. Ja ausalt öeldes pole mul selle vastu midagi. Olen väsinud ja kurnatud. Tahan tagasi tõelisi suhteid, tahan elada päris elu, tahan tegeleda oluliste, mõttekate asjadega, tahan jõuda uutesse kohtadesse, saada asjalikke kogemusi. Kes oleks võinud arvata, et aasta aega lakkamatut pidutsemist ja reisimist ja kultuuriblokkide ületamist võib saada tüütavaks rutiiniks. Aitab nüüd sellest naljast. Vähemalt on selle aastaga patareid jälle täis laetud, uus ja hoopis teistsugune energia sees ning tuju hea, nii et vamos! On aeg!  

Mhh

Vahel ma olen ikka nii laisk, et ise ka ei usu.

Panin PICASASSE paar pilti üles.

Johhaidii

Reede õhtul käisime Kristini juures rõdupeol. Rõdu on selle kohta isegi vähe öeldud, katuseterrass võib-olla aga natuke palju. Igal juhul ruumi oli seal laialt ning vaade mäe otsas asuvale lossile ja San Ildelfonso kirikule ja muudele põnevatele Jaéni vanalinna majadele polnud üldse mitte halb. Kohal oli meie põhikamp, ehk siis Eesti, Poola ning Vilte (Leedu) ja Martina (Sloveenia) ja Kristini uus poiss Jean-Baptiste (Prantsusmaa). Puudu olid vaid mu peaaegu-kaksikvend-Stefan (Saksamaa) ja meie isiklik trubaduur Fran (Argentiina) ja võib-olla mõni veel. Mõnusalt rahulik ja meeldiv õhtu oli, kuni kella kolme paiku oli allesjäänud kaheksasel seltskonnal vaja end poolakate autosse pressida, et klubisse sõita – ning ma ei kahtle, et neil seal üliäge oli, nii autos kui klubis-, aga mina otsustasin õhtu vahelduseks varem lõpetada ja koju tulla, et järgmisel päeval õppimisvõimeline olla. Kuna meil Triinuga kahepeale nüüd ühed võtmed on (kuna minu omad on koos kotiga robado), siis selleks korraks sain mina nende hooldusõiguse koos Triinu telefoniga endale. Jõudnud koju, käisin korra Skype'ist läbi ja leidsin sealt eest Valerijse, kes juba ammu Lätis tagasi on, ent kellega aeg-ajalt ikka ühendust hoiame ja juttu ajame. Filoloogid nagu me oleme, avastasime ka seekord uue sõna, mille oma Svincovs-Veeri Estonian-Latvian Comparative Linguistics researchi lisada; nimelt „johhaidii“, mis on täiesti läti keeles ka olemas. Johhaidii saab „seene“ kõrval kindlasti aukohale! 

Laupäeval läksime Anniga kesklinna raamatukogu lugemissaali õppima, ent saime seal vaid maksimaalselt tunnikese olla, enne kui ta meie jaoks täiesti ootamatult kinni pandi, sest kellel siis ikka sessi ajal nädalavahetusel õppida on vaja, eks ole. Kuna kodus on kuumuse tõttu täiesti õudne olla, õppimisest rääkimata, siis otsustasime üle tee asuvasse välibasseini ujuma minna, mis eile suvehooajaks jälle avati ning selle puhul sissepääs prii oli. Lõuna ajal läksime Martina juurde väga mõnusat paellat sööma, mille valmistamisega üks tema hispaanlasest sõber Andrés mitu tundi köögis askeldanud oli, ent mis kõigi oma põnevate mereelukatega tohutult hea oli ning üks pannitäis täitis oma kümne inimese kõhud ilusasti täis. Pärast söömist tegime kogu söömaseltskonnaga väikese siesta, kõik viskasid end diivanite peale pikali, taustal mängis vaikselt kergelt psühhedeelse kõlaga muusika, kõik oli ümberringi hästi-hästi vaikne, rõdult puhus natuke värskendavat tuult sisse ning mind valdasid kõige selle juures kuidagi eriti enigmaatilised emotsioonid. Ühelt poolt on kahju, et varsti lahkuma peab ja et see elu sellisel kujul läbi saab, ent samas mingil tasandil ma tean ja tunnen, et praegu ongi õige aeg minemiseks. 

Joder

Mul on siin praegu nähtavasti kaks korda soojem, kui teil Eestis. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et teid kadedaks ajada, vaid sellepärast, et ma ise kade olen. Kui ma veebruaris virisesin sellepärast, et jube keeruline on eksamiks õppida, kui kolme kampsuni ja kahe teki sees istudes ikka külm on ja suust hingeauru välja tuleb, sest et kütet ei ole, siis praegu, kui on 40 kraadi soojem, on õppimine, magamine ja kõik muud normaalsed, igapäevased tegevused hoopis võimatumad, kui talvel, sest konditsioneeri ei ole ning jahutust saab ainult külma duši all ligunedes või pead külmkappi pistes.

Vähemalt hommikuti on nüüd kergem varakult ärgata, sest et selles saunas on pehmelt öeldes rõve magada. Eile hommikul kõmpisingi ülikooli, et (konditsioneeritud) raamatukogus kuus tundi õppimisele pühendada, ning seal olles avastasin, et ma polnud ainus. Terve üliõpilaskond valmistub eksamiteks, kaasa-arvatud paljud mu sõbrad. Enamuse ajast õppisin koos itaallase Robertoga, kes oma rahvusvahelise õiguse eksamiks valmistus, kuigi minul läks õppimine palju efektiivsemalt, kui temal.

Õhtul läksime Martina pre-lahkumispeole, mille ta siis ekstra oma parematele sõpradele korraldas, kellest suure enamiku moodustasid eesti neiud. (Õige lahkumispidu suuremale seltskonnale toimub laupäeval.) Ent eilse peo tegi topeltvahvaks asjaolu, et Stefani välkideest teha pidžaamapidu ning ööriietes mööda meie linna lemmiklokaale trallitada, kasvas välja lausa ametlik öösärgifestival. Parima kostüümi auhinna annaksin mina isiklikult Tomile, kes oma hallide bokserite ja ilmselt Janalt laenatud õlapaeltega roosa topiga überseksikas välja nägi!

Klubis, kus me oma ebakonventsionaalse riietusega kohalike seas meeleolukat furoori tekitasime, oli vinge nagu ikka, kuni hetkeni, mil avastasin, et mu kott on kadunud ning võrdlemisi põhjalik detektiivitöö ning läbirääkimised klubi turvabõkkidega mingisugust vilja ei kandnud. Kaduma läks ta puhtalt mu enda idiootsusest, sest olin ta kusagile ääre peale ripakile jätnud, sellal kui ma ise öösärgi väel laudade peal tantsimisega iseenda ja teiste meeli lahutasin. Aasta aega olen ma siin niimoodi klubides käinud, et kott rahulikult kusagil ääre peal vedeleb ning keegi ta vastu huvi ei tunne, ning nüüd, kaks nädalat enne lahkumist, juhtub selline jamps. Asja hea külg on see, et mul polnud rahakotti kaasas, ning ainsad asjad, mille pätid endale said, olid mu koduvõtmed, Erasmuse ID, lehvik ja mu võrdlemisi kasutamiskõlbmatu telefon, millest mul niikuinii oli plaan lahti saada, sest peale muusikakuulamise ei saanud sellega enam pea et midagi teha. Ann ostis mulle lohutuseks ühe suure kebabi, ent ausalt öeldes oli mul ikka väga mannetu tunne seal kiirtoidukohas kell neli hommikul seista, öösärk seljas, asjad varastatud, ja kebabi pugida.

Alates eelmisest nädalast

Frida Kahlo, ülikool, lebo, ülikool, Uskumatu Pidu nr 1, vallatud kurvid, kreeka folk, Moet, Zar 1, pohmell, Jackson Pollock, piknik härjavõitlusareeni taga, mõnus õhtu Triinuga, ülikool, Uskumatu Pidu nr 2, kuhu nüüd? - Granada? Almeria? Ei, kodu. Pannkoogid, On The Road, vaimustus, siesta, kus on Triin?, Black Books, trenn, Triin tuli koju, Kristin tuli külla, õppe-mõttetöö, mõtte-õppetöö, Eurovisioon, õppimine, kingituseks saadud kaneelisaiad, nuudlisupp, emme-issiga skaipimine, trenn, Friends, tulivihane Stefania keset ööd nagu pull mööda korterit ringi tormamas, no pasa nada, traaditõmme Kärdile, piknik pargis, tore ja veidi imelik, näidendite lugemine rõdul, katarsis, viimased sendid arvete maksmiseks üle kantud, pinnapealne research Barcelona, Sydney, California ja Londoni magistriprogrammide osas, virtuaaldeitimine, Kristini juurde šokolaadi sööma, mõnus soe öö terrassil, varajane äratus, eksam, raamatukogus järgmiseks eksamiks materjalide uurimine, campuse muru peal suurte puude varjus siesta pidamine, hispaania keel, 39 kraadi varjus(!), mäest üles, natuke veel, natuke veel. Kohal. Muerto.

Modulatsioon ja patriotism

Jah, jah, ma tean, et Kräpvisioonist on igal pool ülearu palju kirjutatud ning mind ennast ajab öökima usinus, millega näiteks Päevalehe (intelligentsed?) ajakirjanikud selle mõttetust või mõttekust päevast päeva põhjalikult lahkavad ning (lollidele?) massidele puust ja punasest ette peavad kirjutama, miks Malcolm Lincoln on "hea" ja a la Sahlene on "halb". Ent ärge muretsege, ma tõesti ei viitsi Eurovisiooni sügavustesse süübida, vaid annan hoopis pequenita-chiquitita ülevaate sellest, kuidas vaadata „Euroopa otsib superstaari“ Hispaania stiilis. 

Triinul nimelt tekkis idee vaadata Eurokat nii, et võtta pits iga kord, kui laulus helistik poole tooni võrra muutub, sest et see pidavat olema tüüpiline eurovisioonilaulu tunnus. Tükk aega ei tulnud talle (ja mulle ammugi mitte) meelde vastav termin, kuni äkitselt, silmad säramas, hakkas tal tuluke vilkuma, ning guugeldas välja sõna „modulatsioon“. Esimene vaste:

 Perekool

8 veeb. 2009 ... modulatsioon on minu arust "kohustuslik" element eurolugudes. ...Modulatsioon on see, kui helistik vahetub ja seda on kõrvaga kuulda, ...

www.perekool.ee/index.php?id=36678... - Puhverdatud - Sarnased

Varustasime end pudelitäie 1-euro veiniga, mida siis otsustasime pitsidest iga modulatsiooni ajal kummutama hakata ning pidasime paberi peal arvet ka: lõpuks saime juua tervelt kümne maa terviseks! Lõpu poole läks keskendumine küll veidi keerulisemaks, nii et pits või paar tuli ka niisama nunnude poiste terviseks, keda see aasta - vahelduseks varasematel aastatel domineerivatele poolpaljastele hooradele - lava peal, kitarr käes, päris palju näha oli. Lugesime kokku, et nunnusid poisse oli kokku viis, ning kolmas ja kõige lühem list tuli meil lauludest, mis meile mingil põhjusel isegi meeldisid (incl Saksamaa). Kui hääletamiseks läks, otsustasime võtta veel ühe pitsi iga kord, kui keegi meie kolmest listist (modulatsioon, nunnud poisid, lemmiklaulud) 12 punkti saab. Hiljem oli olemine täitsa lõbus. 

Pärast eurokat vedelesime päris tükk aega veel elutoas ning arutasime tuliselt igasugu teemade üle, kus meil tihtipeale erinevad arvamused olid. Põhiliseks teemaks oli see, mis mulje eestlased ja Eesti on endast suutnud välismaailmale jätta (allikas: isiklikud kogemused), ning veel põnevam: mis meetmeid kasutades. Minu meelest ei anna kunagise eurovisioonivõidu või paari üksiku kuldmedali (maailma kontekstis) või mingi iidvana meteoriidiauguga kelkimine meie mainele eriti midagi juurde. Triin seevastu arvas, et eestlaste vähesust arvestades on need ikkagi tublid saavutused, mis on Eestile mõnevõrra reklaami teinud, ning kokkuvõttes parem ikka, kui mitte midagi. Üleüldiselt võin väita, et eemal olles näeb Eestist ja sealset olukorda palju selgemini, mina paraku aga palju-palju negatiivsemates toonides, kui näiteks Triin. Arutasime ka vene kultuuri heade ja halbade külgede üle ning selle üle, kuidas eestlased tihtipeale suudavad seal näha ainult halba. Teoorias ma austan väga vene (tipp)kultuuri ja hinge, ent ometigi iga kord, kui keegi välismaalane tuleb ülima enesekindlusega lagedale väidetega, et me, eestlased, peaksime nagu iseenesestmõistetavalt uhked olema selle üle, et olime Nõukogude Liidu liikmed ning oleme üleüldse kõik ühed tublid venelased, siis ajab see mul sireeni üürgama küll. Aga eks see ole ammu teada-tuntud tõde, et venelasel ja kommul on selge vahe. Oma Erasmuse aasta jooksul oleme teada saanud, et ega välismaalase silmis meil peale venelaste, HIV, äärmise vaesuse ja lume midagi ei ole. Nii et kõik tublid eestlased välismaale oma riigi mainet tõstma! 

Kui rääkida rangelt binaarsetes opositsioonides, siis võiks enamiku eestlasi lahterdada kahte rühma: need, kes pimesi usuvad, et ainult eestlane olla on uhke ja hää ning kusagil mujal ei saa mingil juhul olla parem kui Eestis, ning need, kes kuulutavad, et Eestis on kõik valesti ning mida kaugemale saaks, seda parem. Kuna aga mina mustvalgesse mõtlemisse ühegi teema puhul ei usu, siis muidugi mõlemad väited on valed. Nende vähemradikaalsed variatsioonid aga kehtivad igal juhul. Kui oleks vaja ennast kusagile kasti suruda (sest et mis ma siis teisi surun, kui ma ise nii targalt ja tublilt üldsegi kasti otsas tahan seista), siis pigem, paraku, sinna viimasesse. Ent ega neil tulihingelistel patriootidel enda nurgas istudes ja hädaldades elu ilusamaks ei lähe ning välismaailmal Eestist paremat muljet ei teki. Kui üldse midagi, siis süvendab see iseenda ignorantsust muude huvitavate paikade ja kultuuride vastu. 

Täna juhtus minuga üks äärmiselt südantliigutav asi. Nimelt olen natuke aidanud kahte korea tüdrukut selle eksami osas, mis meil teisipäeval tuleb. Saades täna nendega kokku, et oma märkmed tagasi enda kätte võtta ja viimaseid soovitussõnu jagada, olid nad mulle tänutäheks toonud kaks pakikest Korea riisiteed ja kaks pakikest nende kohalikku kohvi, mida praegu Indigolapsi kuulates naudin. See oli lihtsalt nii ootamatu ja liigutav ja sümboolne žest, et tegi terve päeva palju rõõmsamaks. Pole paremat tunnet, kui saada väikesele heateole midagi vastu just siis, kui seda kõige vähem ootad. Naudin seda, et mul on nii huvitavad ja toredad korea sõbrad; et ma olen siin kogenud lõuna-ameeriklaste päikeselist soojust ja sõbralikkust, ning aafriklaste elujõudu ja positiivsust. Et paigad, nagu näiteks Sloveenia või Poola, millest ma varem peale ülielementaarsete faktide üldse mitte midagi ei teadnud, on nüüd saanud minu jaoks ühtedeks unistuste reisisihtkohtadeks ning mille keele ja kultuuri vastu järjest süvenev huvi on tekkinud. Enamgi veel, olen õppinud, et minu isiklikule temperamendile võib-olla natuke liiga intensiivsed hispaanlased ja itaallased on kõigele vaatamata elavad näited sellest, mida su isiklikule õnnele ja rahulolule annab ühtehoidev ja tugevate traditsioonide ning sidemetega familia. Ning mis kõige selle juures vast tähtsaim: et kõige aluseks ja eelduseks on sellised lihtsad asjad nagu viisakus ja respekt, mis keskmise eestlase külma kesta vahelt natuke liiga harva välja immitsevad. Mina ei taha veel niipea reisimist ja uute keelte õppimist ning uute kultuuridega tutvumist lõpetada. Seda, mida õppida mujalt, on vähemalt samapalju, või ausalt öeldes isegi rohkem, kui seda, mida teistega jagada eesti kultuuri, mentaliteedi ja looduse kaunimatest ja siiramatest osadest. 

Nõustusime Triinuga selles osas, et kui riik millessegi peaks investeerima, siis just sellesse, et noored saaksid välismaal õppimas käia või noortevahetusprojektides osaleda. Sest just suheldes teistest rahvustest noortega, kes tulevikus hakkavad oma maal tähtsaid asju otsustama, saame neile praegu oma igapäevases elus näidata, mis on Eesti ja kes on eestlane, rääkida sellest, mis on Venemaa ja mis oli Nõukogude Liit, ning sellega otsesemalt või kaudsemalt mõjutada rahvusvaheliste suhete positiivset ning palju, palju teadlikumat arengut.   

Mulle meeldib kaasaegne eesti muusika. Ja mulle meeldivad eestlased, kes ei tee end kuuldavaks mitte äraleierdatud modulatsioonide kaudu, vaid kõlavad puhaste toonidena. Äkki saan ise ka kunagi selliseks.  

Muusika minu kõrvadele

Naaberkorteri muusik, kes siiani on eksperimenteerinud viiuli ja kitarriga, on nüüd hakanud klaverit harjutama.
Akna kaudu sissetungivat muusikat mittearvestades olen viimasel ajal aga palju kuulanud Regina Spektorit, Thievery Corporationit, Beirutit, Manu Chaod ja Buena Vista Social Clubi ning natuke oma muid uusi nu jazzi ja downtempo avastusi. London oli üleüldises plaanis väga jazziküllane ning Jaénis käisin paar õhtut tagasi flamenkokontserdil.

On the Road

Esimene võimalus oma tagasisõit Londonist Hispaaniasse tuksi keerata avanes mul Baker Streetil, kus ma valest metroo exitist välja astudes hoopis vales suunas kõndima hakkasin. Väike kõne Paulile aga lahendas olukorra kiirelt ning jõudsin õigesse bussipeatusesse just siis, kui Stanstedi buss ette sõitis ja ma peale istusin. Veits üle tunni logistamist ja olin lennujaamas kohal. Bussis olles mõtlesin oma elu üle järele ja jäin äärmiselt rahule. Minimaalselt kohustusi ja maksimaalselt vaba aega, mida sisustada reisimisega – nädalavahetus Madriidis, päev kusagil Lõuna-Hispaania rannas, järgmine nädal Londonis, no problemo, kõik on võimalik, isegi kui esmapilgul tundub, et ei ole. Kuigi miski pole kaugeltki nii esmaklassiline, kui ta kõlab, siis paremat elu oleks hetkel raske tahta. Head sõbrad ja armastus sinna veel otsa ja päriselt ka ei teaks, mida veel tahta. Seekord polnud isegi nii kass Paulist lahkuda, teades, et juba kuu aja pärast saame kokku kolida ja Londonis tööle hakata.

Enne värava juurde minemist oli mul just parasjagu aega, mida lennujaama raamatupoes ringi tuhnides parajaks teha, ning ostsin raamatu, mida juba mõnda aega lugeda olen põlenud: Jack Kerouaci „On the road“. Raamat näpuvahel, astusin lennukisse ja valisin endale koha. Mõne aja pärast istus minu kõrvale klassikalise briti pleikari välimusega bachelor ega raisanud palju aega, et juttu tegema hakata. Ta küsis, mida ma loen ja teatas, et pole Kerouacist midagi kuulnud. Andsin talle lühida ülevaate ning seejärel luges ta mu raamatu tagakaane pealt teose tutvustuse: „On the Road swings to the rhythms of 1950s underground America, jazz, sex, generosity, chill dawns and drugs...“ - Nii et sulle meeldivad jazz, seks ja narkootikumid? Küsis ta. - Äärmiselt. Siis teatas ta mulle, et tema narkotsi ei tee, ning ma ei saanudki aru, kas ta ei olnud minu irooniale pihta saanud, või üritas ise nalja teha, või mis. Ta ise luges Coelho „Alkeemikut“, mille kohta ma täiesti kogemata targutavalt ja ilmselt ka patroniseerival toonil küsisin, kas ta seda hispaania keeles ei tahaks lugeda (oi kuidas ma ise vihkan tegelikult neid tarkpeasid!). Tüüp võttis seda aga õnneks naljaga ning ütles, et loeb inglise keeles raamatuid, et ikka inglise keelt harjutada saaks. Aga miks sulle lugemine meeldib? -oli järgmine küsimus mulle. No tere hommikust! Eks ma üritasin siis seletada, miks mulle lugemine meeldib, sama hästi oleksin võinud seletada, miks mulle söömine meeldib. Tegelikult ma polnud üldse mingis small talki tujus sees, eks see ole vist minu eestlaslikkus ka, et ma vihkan bussides, lennukites, ootesaalides jms suvaliste inimestega suvalist juttu ajada, ükskõik mis keeles, nii et omalt poolt ma meie vestluse jätku mingi eriliselt kuumaverelise sõbralikkusega ei julgustanud.

Noormees mu kõrval aga ei teinud sellest välja ning järgmise jututeemana pakkus, et kuna ma rääkivat inglise keelt saksa aktsendiga, et olen sakslane, ent saades teada, et ma olen tegelikult Eestist, suutis ta mu arvamust endast veidi parandada sellega, et ta kohe küsis, kas ma olen Tallinnast, nii et üle pika aja jälle üks haruldane välismaalane, kellele ei pidanud Euroopa geograafiat ja Eesti ajalugu seletama hakkama. Tüüp lisas, et ta ei julge Eestisse minna, kuna briti meestel on seal väga halb kuulsus ning ilmselt ei võetaks järjekordset inglise põkki seal eriti hästi vastu. Õigesti arvab.

Siis üritas ta mulle Londoni kohta klassikalist igavat giidijuttu rääkida, aga saanud teada, et ma Londonit võrdlemisi hästi tunnen, andis alla. Aga miks ma siis Londonist Hispaaniasse lähen, kui ma Eestist olen? Elan seal. Elan ja reisin ja vahel hääletan ja vahel ööbin CouchSurfingu kaudu võõraste inimeste juures ja suveks lähen Londonisse ja siis Eestisse ülikooli lõpetama ja siis tagasi Londonisse või Barcelonasse või jumal teab kuhu. Ilmselt sellise jutu ja mu mustade raamidega prillide ja musta nahktagi ja hooletult mahakuluma hakanud küünelaki tõttu paistsin ma talle tõelise seiklushingena ning ta väitis, et ma olen väga „rebel“. Seejärel sain teada, et ta tahab hääle ja rongide ja bussidega ümbermaailmareisi teha, aga ta nägi välja sellise ärahellitatud nõrgukesena, kes juba Londoni linnapiiridest välja astudes ära eksiks ega teaks, kuhu poole edasi minna (seda tõestas juba see, et Malaga lennujaamas ta ei saanud pihta, kus kohast pagasit kätte saab ja kust välja saab jne), rääkimata sellest, et tema jaoks oli juba väga ekstreemne reisida Ryanairiga ja ööbida hotelli asemel hostelis. Sellegipoolest kiitsin ta plaani heaks ja soovisin edu. Kurat seda teab, ega ma ise ka vist enne oma spontaantrippi Põhja-Rumeeniasse ja enne Hispaania elustiili peale koperdamist väga julge seiklejana välja ei näinud. Lõpetuseks andsin talle paar soovitust, mida Malagas oma puhkuse ajal teha ja mis veini Malagas olles juua ja kust head paellat saab ning siis me juba kohal olimegi.

Kuna ma Malagasse jõudes viimase Jaéni bussi peale enam kuidagi ei oleks saanud jõuda, siis olin oma sõbranna Rocioga kokku leppinud, et ööbin tema pool. Kõndides mööda Malaga päikeseloojangukumaseid kitsaid ja käänulisi vanalinnatänavaid, kus inimesed rõõmsalt välikohvikutes istudes veini jõid ja kitarre mängisid, mõtlesin, et Hispaania on ikka palju kihvtim kui Inglismaa. Peaaegu et igas mõttes. Eriti arvestades asjaolu, et seekord Londonis olles polnud mul seal tegelikult linna kui sellise suhtes mingit suuremat vaimustust. Ainuke uus kant, mille seekord avastasin, oli Shoreditch, ehk mitte veel täielikult kommertsialiseerunud kunstiinimeste huud, kus on palju avangardseid galeriisid, ateljeesid ja lahedaid baare ja restorane. Kohalikud teadsid aga rääkida, et juba praegu on miljonäridest ärikad kunstiinimesi sealt linnaosast välja söömas.

Rocio Malaga korteris elas sel ööl kaks korda niipalju inimesi, kui seal tavaliselt elab. Ajutiselt elas seal Rocio õde Maria Carmen ning neil oli külas ka üks itaalia juurtega Calvin Kleini „modell“ (seda muidugi ta enda arust, äralakutud edvistaja nagu ta oli) Mehhikost(?), kelle nime ma ei mäleta. Alguses läks mul tunnike aega, et end hispaaniakeelsesse õhkkonda jälle sisse sulandada, kuna olin vähemalt nädal aega järjest ainult eesti ja inglise keeles suhelnud. Jõudis juba jälle tekkida masendus selle üle, et ma ei suuda ikka ühtegi keelt normaalselt rääkida (filoloog huinjaa!). Calvin Kleini häirivalt ja võltsilt familiaaritsev modell ei sümpatiseerinud mulle kuidagi, nii et ega ma temaga väga ei tahtnudki jutustada. Hispaania neiud tegid mulle õhtusöögiks päris mõnusa oa-singi-muna roa, Rocio rääkis oma Ibiza reisi muljeid ja magama me siis läksimegi. Mina ja mehhiklane pidime elutoas magama, aga mina olin õnneks priviligeeritud seisuses ning sain sohva peale põhku pugeda, sellal kui mehhiklane end põrandal kerra tõmbas. Peale sain ma küll umbes sallisuuruse pleedi, aga parem ikka kui mitte midagi. Hommikul kella seitsme paiku hakkasid järjest igast toast erinevad äratuskellad üürgama, Rocio surus mulle millegipärast külma cappuccinotassi pihku ning kaua me mehhiklasega võõrustajate külalislahkust ei kuritarvitanud ning sõitsime taksoga bussijaama. (Jälle üks eelis Londoni ees: igasugune transpordiviis on Hispaanias kordades odavam ja mõistlikum kui Londonis, kus mul 700 krooni eranditult ainult metroopiletite peale ära läks).

Varahommikune Jaéni buss oli nii ülerahvastatud, et mind aeti minema iga istekoha pealt, mille endale valisin, sest olin rumalalt eeldanud, et ega pileti peale trükitud istekohanumber midagi olulist ei tähenda. Lõpuks sain ühe hennaga ülemaalitud idamaise välimusega sõbraliku neiu kõrvale istuma, kes mind sugugi ära ei ajanud ning kes üritas oma pleierist mingit Mumbai untsa-untsat kuulata, aga millegipärast ei saanud ta vist pleierit kõrvaklappide mode'i peale ümber lülitada, nii et paar hetke kuulis kogu buss, mis mussi ta kuulab. Mina lugesin natuke oma „On the Roadi“ ja magasin enamuse ajast, kuni Granadas mu pinginaaber maha läks ja üks ehtne hispaania mamsel minu kõrvale otsustas maanduda (miks küll, ma ei tea, sest pärast Granada peatust jäi bussi umbes kolm inimest, kes Jaéni edasi tahtsid sõita ning tal oli vähemalt 50 täiesti tühja pingirea vahel valida, aga ikka istus ta minu kõrvale). Mammi pakkus mulle kommi, millest viisakalt keeldusin, ning kui aru sain, et ta kavatseb minuga terve tee juttu ajada, teesklesin - ebaviisakas Ida-Euroopa mats nagu ma olen -, et magan, sest, nagu juba enne öeldud, ei tule mul võõraste inimestega tühjajutupuhumine sugugi hästi välja, eriti kui ma olen väsinud või tüdinud, mida mõlemat ma parasjagu ka olin.

Kui 24 tundi oli möödunud sellest hetkest, kui ma Londonist reisima hakkasin, jõudsin tagasi koju, Jaéni, troopikasse, vastanduseks Malagale, kus oli sama soe kui Londonis (kus polnud tegelikult ka üldse külm).

Londonis oli tegelikult vinge, aga pigem inimeste, kui millegi muu pärast. Ent kuna vähemalt pooled neist, kes minu teada seda blogi loevad, olid seal ise kohal, siis eks nad ise teavad, mis me seal tegime. Hea oli näha õde ja oma vanemaid, kes Londonisse tütreid vaatama olid tulnud. Isegi õepojaga suutsime ühe päeva täiesti edukalt niimoodi mängida ja sõbrutseda, ilma et ta mind näpistama-hammustama-sakutama oleks hakanud. Tore oli näha, kui palju rõõmu tuli ühest Hispaaniast kingitud lehvikust ning veel toredam oli ära lahendada mõned pudelid veini ja vahuveini ning lollakate kombel ahvitantsu teha, kui saime head uudised vennalt, kes meile Eestist helistas ja teatas, et varsti on pulmi oodata. Tähistasime venna kihlust pikalt köögilaua taga istudes ja süües ja juues ja oli mõnus.

Kultuursetest asjadest käisime Pauliga Tate Modernis kondamas, mina ajasin tulevikukarjäärivõimalusi taga ühes poshis Mayfairi kunstigaleriis ning muidugi kogu reisi tippsündmus oli Pauli ülikoolilõpunäituse avamine teisipäeva õhtul Shoreditch Town Hallis. Mulle tundub, et olime päris glamuurne paar seal ning juttude järgi suutsin Pauli kursakaaslastele, keda seal esimest korda nägin (ent kes mind Pauli piltide kaudu juba ammu tunnevad), isegi natuke muljet avaldada. Karta on, et ma ei ole Pauli tööde suhtes küll üdini objektiivne, aga nii mõndagi ma ikka kunstist ja kompositsioonist ja valgusekasutusest ja kõigest muust jagan, nii et Paul ei valmistanud oma ekspositsiooniga kindlasti kellelegi pettumust ning tõestas suurepäraselt, kui kvaliteetset tööd ta suudab teha ning kui motiveeritud artist ta on. Näituse avamisele järgnes vahva õhtusöök Pauli vanemate ja meie võimaliku tulevase landlordiga vietnami restos (varblast ja sisalikku siiski põske pistma ei hakanud) ja hiljem dringid ühes elektripubis, mis kindlustasid kerge pohmeluse järgmisel hommikul, kui juba tagasi lendama pidin. Ent ei midagi katastroofilist.

Lähen Londonisse...

...loodetavasti!

Homme kell 20.30 peaksin Malaga lennujaamast, mis täna veel vulkaani tõttu suletud oli, startima, nii et eks näis, mis saab.

Teemakohane laul:
http://www.youtube.com/watch?v=ZduDvIBu3EU

Tagasi Jaéni jõuan 20ndal mail.

Võrratu elu

Viimasel ajal on kõik kohe kuidagi eriliselt hea ja tore olnud. Olen taasavastanud oma vahepeal vaikselt kustuma hakanud armastuse Hispaaniasse ja Jaéni ning õudusega mõtlen, et ainult oma kuu aega ongi siin veel jäänud. Päike ja kuumad ilmad; piknikud ja ülimalt mõnusad peod ja niisama koosviibimised sõpradega; väikesed reisid mägedes ja mere ääres; poisid, kes  tantsivad nagu noored jumalad ning hommikuti kuue-seitsme paiku peolt kojujõudmised (viimati veel paljajalu)... Mida veel tahta!

Terve laupäeva veetsime Triinu, Kristini, Adami ja Paweliga Almeria lähedal rannas. Tagasiteel eksisime kusagile oliiviistanduste vahele ära ja sõitsime eriti ekstreemseid kurvilisi mägiteid mööda Jaéni tagasi. Vahepeal peatasid meid lausa kahed politseinikud, kelle jaoks me millegipärast eriti kahtlased tundusime. Dokumente ei küsitud mitte ainult autojuhilt ja autoomanikult, vaid ka meilt. Eriti kahtlasena tundus neile see, miks me Jaéni sõidame ja siis uuriti, mis me seal teeme ja mida seal ikka õpime. Uuriti veel, kas keegi meist on Adami või Paweliga abielus ning hiljem edasi sõites sai palju nalja ideega, et küllap nad arvasid, et me, kolm eestlannat, oleme poola meeste illegaalsed prostituudid vms. Muidugi kontrolliti seda ka, ega meil pagasnikus ühtegi laipa ei leidu. Ei leidunud. Tagasiteel laulsime Kristiniga klassikalisi eestikeelseid lastelaule ja üritasime neid poolakatele ka õpetada. Sepapoisid tulid lõpuks päris hästi välja. 

Õhtul oli väga kihvt Triinu sünnipäeva tähistamine, aga küllap sellest kibeleb ta ise oma blogis varsti pikemalt jutustama. Kluppi jooksin kontsakingadega ja tagasi kooberdasin paljajalu. Ellu jäin. Täna tõlkisin Kaisale ühe teksti inglise keelde ja ülejäänud päeva tiksusime niisama. Kui Kristin kella kolme paiku päeval klubiriietes ja öise meigiga (ning samuti paljajalu) meie ukse taha ilmus ja teatas, et pole veel koju jõudnudki, siis vedelesime niisama elutoa tugitoolides, meenutasime eelmise öö seiklusi, sõime sünnipäevalaua ülejääke ja kuulasime mõnusat mussi. Õhtul tuli Pawel oma autole meie juurde järele ning lõpuks jõudsime hoopis nende (Paweli ja Adami) korterisse, kus „vanu aegu“ piltide ja võrdlemisi piinlike – ja samas nii naljakate - karaokelaulmisvideode vaatamisega meenutasime. Mina kustusin suht varsti küll diivani peal ära, aga lõpuks toodi meid autoga ikka ilusasti koju tagasi. 

Sierra de Cazorla

Kuigi viimase aja mõnusamatest sündmustest - mis on tasakaalustanud ja isegi ületanud ebameeldivamad kogemused, nagu näiteks üks rõve liputaja öises pargis; tiivuline Hispaania elukas Triinu rõdul, kes keeldub sealt lahkumast; ning minu äärmiselt piinarikas läätsede kasutamaõppimise protseduur - võiks kindlasti ära märkida vahva pikniku sõpradega pargis; ootamatust elektrikatkestusest tingitud küünlavalgel vestlusringi Adami ja Paweli korteris; ning tänahommikused pannkoogid maasikamoosiga, siis miski ei ületa küllaltki spontaanset pühapäevast jalgsimatka Jaéni provintsis asuvas Sierra de Cazorla mäestikus. 2000-3000m kõrgusel sai ette võetud kaheksatunnine kõnnak, mille käigus läbisime ca 20 km. Kuna mina ei suuda kohe kuidagi neid emotsioone ega kogu seda päeva sõnadesse panna, siis piirdun teile piltide näitamisega, mida Kristin ja Triin imekombel kogu selle matka ajal kuidagi klõpsida suutsid. Triin ähvardas oma blogis sellest varsti pikemalt juttu teha, nii et hoidke silm peal, kui lugeda tahate. Igaljuhul sai korralikult kõndida, ronida, järskudest kallakutest alla libiseda, pimedates koobastes tasakaaluharjutusi teha, kose all ujuda ja meeletutes kogustes allikavett ära juua. Kahtlemata üks kõige vingemaid kogemusi, mis mul siin Hispaanias olles veel olnud on!!!

Ära tegime!

Veidi põhjalikum galerii matka-, peo- ja piknikupiltidest ka Picasas. 

Häälega Madriidi 23.04-25.04

Seda, et me tõepoolest häälega Madriidi läheme, ei uskunud ma tegelikult selle hetkeni, kuni me reede hommikul Jaéni linnapiiri peal möödakäijate hukkamõistvaid pilke trotsides Anniga pöidla välja sirutasime ja ootama jäime. Kõik kohalikud sõbrad, kellele oma sõidumeetmest rääkisime, pidasid meid muidugi püstihulludeks, sest üsnagi hääletajavaenulikus Hispaanias sellist asja lihtsalt ei tehta ja et kindlasti juhtub meiega midagi väga-väga hirmsat, ent kuna meil mõlemal täiesti piisav eelnev pöidlaküüdikogemus olemas oli, polnud meil endal mingit suuremat paanikat ning nii me seal siis seisimegi, võileivad seljakotis, kuni paarikümne minuti pärast esimene auto seisma jäi. Meid korjas peale üks lõbus talunik, kes rääkis oma oliiviistandustest ja oma naisest ja kolmest tütrest ja sellest külast, kust ta pärit on. Onkel aga ei sõitnud paraku eriti kaugele, nii et ei saanud isegi Andaluusiast temaga välja ja oma kolmsada kilti oli veel ees.

Järgmine hääletuspunkt oli paraku väga nigela koha peal. Seisime kahekesi keset kiirteed, kus isegi parema tahtmise puhul autod ei oleks saanud eriti kusagile kõrvale tõmmata ja seisma jääda, rääkimata sellest, et jalakäija kiirteel viibimine on üleüldse keelatud ning iga kord mõnd lähenevat valget autot nähes tekkis mul kerge paanika, et nüüd tuleb policia ja peame veel trahve hakkama maksma. Ilm ei olnud ka eriti hea ja kusagil päraperses kiirteel passida polnud just kõige lõbusam. Täpselt poole tunni pärast peatus ühel väikesel kõrvalteel aga üks auto ja vilgutas meile, et me sinna läheks. Läbi mingi sogase teeperve sumbates jõudsime autoni, kus olid sees kaks eriti kahtlase välimusega tüüpi. Minu sisetunne ütles, et nendega me küll elusalt Madriidi ei jõua, aga Ann oli juba rõõmsalt autosse hüpanud ja siis ma mõtlesin, et tutkit, saagu mis saab, pealegi minu sisetunne on juba ammu tuntud selle poolest, et ta mulle alatasa igast jama kokku valetab.

Auto oli täis kottideviisi igasugu juurikaid-puurikaid ning tuli välja, et tüübid on marokolased, kes sõidavad kodust kaasa võetud hea-parema toidukraamiga tagasi Saksamaale, kus nad kick-boxi kooli peavad. Sõit nendega oli üllatavalt lõbus. Üks tüüpidest oli kümme kuud Barcelonas elanud, nii et oskas hispaania keelt, teine sai ka enam-vähem aru vist, ja nalja sai autos nabani. Rääkisime lõpuks igasugu lood maha. Kõige toredam oli muidugi maroko mehe enesekindlus naisevõtmisel - „Ma abiellun suvel.“ - „Kellega?“ - „Ühe tüdrukuga Marokost.“ - „On ta su tüdruksõber?“ - „Ei, veel ei ole.“ - „Niisama sõbranna siis?“ - „Ei ole sõbranna ka. Lihtsalt üks hea naine. Küll ta muga abiellub, kui ma küsin.“

Nii et suvel oleme Anniga Marokosse pulma oodatud. Tsurkad viskasid meid Madriidis täpselt selle maja ette, kus me ööbima pidime, soovisime neile head reisi jätku ja helistasin CouchSurfingu kaudu leitud võõrustaja Miguelile, kes oli siiralt üllatunud, et me häälega nii kiiresti Madriidi kohale jõudsime ja lubas poole tunni pärast kodus olla.

Migueli korter oli superilus ning tema ja ta korterikaaslased supertoredad. Saime Anniga eraldi kaheinimesevoodiga toa, kohe tehti meile suur sööma ja saime kiirelt sõbraks. Muide, neil on elutoas samasugused tugitoolid nagu Friends'is Chandleril ja Joey'l, ainult et valged – sellised, kus seljatugi käib alla ja jalgade alla saab mingi eraldi tooliosa tõmmata ja käetugede all on sahtlid, kus pulti ja õlut hoida. Väga mugav!

Õhtul tegi Miguel meile väikese linnatuuri, jättis meid siis omapäi kesklinna ja andis teada, et õhtul tähistab üks tema sõber ta korteris oma sünnipäeva ning et oleme oodatud. Minu jaoks oli see väga lahe pidu; Anni jaoks takistas lõbutsemist päris kõvasti tema tüli Mirallesega, kes lõpuks meile Madriidi järele tuli, sest oli pehmelt öeldes veits pahane, et me häälega olime tulnud. Igaljuhul saime õhtul korteris tuttavaks Migueli sõpradega ja sünnipäevalapsega, kes täiesti uskumatu peolaua meisterdas – piduliste vaimustunud aplauside saatel kanti lauale mitu erinevat sorti liha, sinki, juustu, tortillasid, salateid ja tohutult mõnus pajaroog liha ja mereandidega, mis keele täiesti alla viis. Hiljem tehti köögis veel mõnusaid mojitosid, muusika keerati valjemaks ja lõbu oli laialt. Enne kluppiminekut oli aga vaja üks absindipudel ära lahendada ning selle tarbeks hakkasime mängima mingit klassikalist kaardi-joomamängu. Kuna mina aga mojitodega enne liialdanud polnud, siis mul läks seal mängus nii „halvasti“, et ei saanudki ühtegi korda Rohelist Haldjat proovida (koordinatsiooni peale oli mäng põhimõtteliselt), ent ega ma väga ei kibelenudki.

Klubi oli korterist ümber nurga ja härrad tegid mulle otseloomulikult klubipileti välja. Tantsisime ja möllasime seal päris korralikult, ent koju sai ikka kuidagi varakult – nii umbes viie paiku hommikul. Kuidagi juhtus nii, et selleks ajaks, kui mina magamistuppa läksin, olid Ann ja üks korterielanikest, Salvador, klubiriided seljas, kahekesi põiki voodisse magama jäänud (ärge muretsege, ma ei seganud seal mingit romantikat, nad olid lihtsalt pikalt-laialt juttu ajanud ja uni oli peale tulnud). Togisin üht ja kopsisin teist, aga uni oli neil vist nii suur, et kumbki ei reageerinud. Võtsin Annil kingad jalast ära, et tal parem magada oleks, viskasin end nende kõrvale põiki pikali ja jäin silmapilkselt magama. Ma tõesti ei tea, kuidas me seal niimoodi nagu silgud reas magada suutsime, isegi tekki polnud peal ega patja pea all (padi oli vist üldse minu all, kui nüüd mõtlema hakata), aga uni oli hea. Päris hea foto oleks sellest saanud.

Ja nüüd lõpuks Madriidist endast ka. Linnana ei jätnud mingit väga sügavat muljet – suurlinn nagu suurlinn ikka. Mis mulle eredamalt meelde jäid olid mõned kihvtid vanalinna tänavad, öine elust kihav peatänav Gran Via, stiilsed, omapärased ja ilusad inimesed, igal pool raamatulaadad ja rulluisutajad, tuttavlikult põhjamaisem loodus kui Andaluusias, kollased tulbid ja lillad sirelid igal pool – terve linn oli sirelilõhna täis. Nende kolme päeva jooksul käisime ära kohustuslikus kunstimuuseumis Prados ja moodsa kunsti muuseumis Reina Sofias, kus nägin ära mõned teatud maalid, mille nägemist kaua oodanud olin; peale muuseumide veel kuningapalees, El Rastro hipiturul ja ühes hiiglaslikus ägedas pargis Prado taga. Tuli välja, et paarist päevast Madriidis täiesti piisab, et kõik oluline ära näha. Kui oleks rohkem teadnud ja viitsinud, oleks ilmselt veel midagi huvitavat näinud, aga üleüldiselt sellist muljet ei jäänud, nagu Barcelonas, kus ümber iga nurga astudes tekib täielik vau-efekt ja kust ei taha ära minnagi. Kui Hispaaniasse reisida, siis siin on Madriidist hulga ägedamaid linnasid ikka.

Kuna terve laupäeva olime hommikust saati mööda linna ringi kõndinud, siis õhtuks olime suht kutud omadega, nii et ei viitsinud hoolimata kutsumisest CouchSurfingu tüüpidega peole minna. Me polnud Anniga end kunagi varem veel nii retside Ida-Euroopa rottidena tundnud, kui siis – reisida, elada, süüa ja lõbutseda täiesti teiste inimeste kulul -, et lohutan end mõttega, et kunagi võib-olla suudan CouchSurfingu kaudu ise ka mõnele vaesele seiklushimulisele tudengile ägeda reisikogemuse pakkuda. Mõneks ajaks on nüüd vist rotimoodi reisimisest küll kopp ees.

Pühapäeva pärastlõunal pärast lühikest kultuuriprogrammi lebotasime kusagil pargis päikese käes ja ootasime Mirallest, kellega autoga tagasi Jaéni saime. Hea oli tagasi lõunasse jõuda.

Paar pilti Madriidist nüüd ka Picasas.

Kärt-Katrin ja Helen Hispaanias

Üllatus seisneb selles, et minul pole järgnevate tekstide autorlusega mitte mingisugust pistmist. Küll aga olid sõbrannad-kirjaneitsid nõus oma pilgu läbi kirja panema kõike seda vahvat, mis me siin koos ette võtsime ning mis muljed minu Hispaania kodulinnast jäid. Siit ta siis tuleb - Jaén, sõprade taaskohtumine ja minu elu Hispaanias läbi Heleni ja Kärdi silmade, sabade ja sulgede.

Helen, Kärt ja mina

SEIKLUSED MALAGA LENNUJAAMAS JA TEEKOND JAÉNI 

Helen: 28. märtsil jõudsime Malaga lennujaama, mis Liisa sõnul oli väga sirgjooneline ning lihtsastimõistetav. Pärast mitte millegi deklareerimist leidsime aga mitu võimalikku väljapääsu ja mitte ühtegi Liisat sel teel, mille oma salida’ks valinud olime. Kuigi saime kokku oodata alla 5 minuti käis mitu korda peast läbi mõte, et äkki me oleme kuidagi valesse kohta sattunud riigis, mille keelt ma mitte ainult ei oska vaid millest parima tahtmise juures ka aru ei saa. Kuid kõik mured kustusid, kui nägin suurte silmadega ringivaatavad blondi neiut, telefon käes, kahe noormehe vahel – meie Liisa. Suured kallistused ja jällenägemisrõõm! Seejärel tutvustamine kahele poola poisile („Hello! Pawel. Adam. Nice to meet you!“ Aside: „Oh my god, could you be any cuter!“ Liisa: „Come on, kisses now. We’re in España!“). Olime aga viisakad Ida-Eurooplased kõik ja lasime poistel lihtsalt oma kohvrit vedada.

Kärt: Läksime inglise-eesti-poola keele saatel parklasse ja sõitsime Jaéni. Ei, tegelikult polnud asi nii lihtne:  kõigepealt läksime lifti, kus seiklesime korruste vahel üles-alla, kuna polnud päris selge, kus see parkla ikkagi oli (korrusevalikus oli ka nt -1) ning kui me  parklasse jõudsime, tuli muidugi enne pikka sõitu vetsus käia, mis oli täitsa viisakas, kui välja arvata see, et see otsustas tule ära kustutada, enne kui välja olime tulnud.  Muidugi meil ei õnnestunud seda uuesti põlema panna.
Ka auto juures oli natuke segadust, kui poisid olid läinud parkimise eest maksma. Üritasime pagasnikusse oma mantleid panna, aga mitte kuidagi ei saanud seda lahti, ei selle nupuga, mis rooli all on, ei puldiga, ei tagasihoitud toore jõuga, nii et otsustasime lihtsalt autosse istuda. Kui poisid naasid, siis avastasime, et olime selle puldiga sekeldades end autosse lukustanud kuidagi...
Algas sõit Jaéni peatusega äsjasuletud bensuka juures, kus näljased rändurid „kohalike“ saia ning sinki kuu valgustatud mägede vahel sõid. Mõnus! Otsisime ka Suurt Vankrit, mis osutus täitsa püstipidiseks.

Helen: Pärast Adami muretut uinumist esiistmel pidime me juht Pawelit oma jutuga ärkvel hoidma – ei taha ju mõne kalju pealt alla või üles hakata sõitma kogemata. Autos oli veel üks märkimisväärne asi – Mažena või Machina või misiganes ta nimi oligi – poolakeelne GPS seade, mis Hispaanias üllatavalt hästi orienteerub. Lõpuks jõudsimegi „koju“, jätsime poistega homseni ja ronisime üles.

Kärt: Liisa juurde jõudsime kenasti. Andsime üle musta leiva, Atleet juustu, pakisupid ja uue Kalevi šokolaadi (tume šokolaad greibiga, pole paha); Liisa oli teinud Helenile sünnipäevaks väga maitsva juustukoogi, mekkisime seda, kohalikud eestlased lõid kohe leivale hambad sisse ning ajasime juttu. Seejärel seadsime end sisse, rääkisime padjaklubi jutte ja jäime järgmist päeva oodates magama.

Vasakul: Terviseks! Nagu näha, siis suur osa esimesest leivaviilust on juba enne toosti ütlemist mulle hammaste vahele jõudnud. 
Paremal: Maitsvad suveniirid ja hädaabipakisupid Eestist ning Heleni sünnipäevakook.


HELENI SÜNNIPÄEV JA ESIMENE PÄEV JAÉNIS

Helen: Mida need kuramuse inimesed minust tahavad?! Mu telefon oli juba 4 SMSi saanud, mida ma ikka veel poolunes vaadata ei viitsinud. Kui olin natuke unest toibunud, siis lõin silmad lahti ja mulle jõudis kohale: mul on täna sünnipäev! Kärt kõrval veel magas, ma lugesin sõnumid üle (paar sõpra, isa, sugulased).  Pärast esimeste sõnumite lugemist otsustasin, et peab uurima seda kardina vahelt paistvat kollast valgust. Tõmbasin ribikardina üles, tegin akna lahti, ronisin aknast välja rõdule ja naeratasin nagu irvikkass – minu sünnipäevahommik päikese, mägede ja üksindaolekuga. Täiesti võrratu! Nautisin seda seal veidi aega kuni Liisa tuppa tuli, Kärt üles ärkas.

Kärt: Ärgates ja kardinaid eest tõmmates nägin esimest korda ümbruskonda täies hiilguses: armas linnake mägede vahel, viimaseid katmas oliivipõllud – Jaéni piirkond on Hispaania oliiviprovints vms, Liisa haris meid. Miskipärast ei leidnud me poest aga kohalikest kohalikemat oliiviõli. Igatahes, hommik oli mõnusalt päikeseline; jõime väga head mokakannu kohvi ja sõime hommikust ning läksime Jaéni avastama. Lühikeste pükste, kleitide vms-ga, nagu õiged eestlased Hispaania kevades, kus kohalikud sulejopedes käivad, ikka!

Helen: Esimesed muljed Jaénist olid meeldivad ja läksid aina paremaks kui puutusin kokku apelsini- ja sidrunipuudega. Viljad küljes, nad lihtsalt istusid seal linna keskel kirikute kõrval ja olid ilusad. Põhitänavate rõdud olid Semana Santa (Püha nädala) puhul kaunistatud punase ornamentidega riidega.

Jaéni tänavatel olid olemas need joogimasinad nagu Ameerika koolides on drinking fountain (filmidest nähtud). Üks hispaania vanaonu selgitas midagi Liisale, et proovi kas ta töötab ikka ja järgmisel hetkel plahvatas talle vett näkku. Vanakesel oli lõbus, meie kolmekesi naersime ja väikesed poisid, kes eemal palli koksisid, itsitasid ka. Väga muhe sell, teeb tüdrukute üle nalja niimoodi...

Kärt: Käisime turul, kus muidugi Liisa meie eest müüjaga veatus hispaania keeles rääkis ja nägime põhikatedraali, kuhu oli tekitatud Semana Santa (Püha nädal) raames sissepääsutasu, mida me maksta ei viitsinud, eriti arvestades asjaolu, et muul ajal oleks tasuta. Nii-öelda ukse pealt piiludes sai päris hästi aimu, milline see katedraal seest on: dekoreeritud ja suursugune.

Helen: Põrkasime veel läbi poest, et osta üks Tinto de Verano („suve punane“ ja minu lemmikjook Hispaanias) ning minna otsima parki, mille leiab üles vaid siis, kui oled eksinud. Lõpuks õnnestus meil eksida, park leida ning sinna maha istuda, et kolmekesi veini limpsida. Park ise oli nii kõrgel, et sealt oli hea vaade linnale ja katedraalile (mida me teel parki väljastpoolt imetlesime, sest Semana Santa puhul nõuti sisenemistasu ja see tundus meile liigselt ebaaus).

Kärt:  Pargis avasime oma reisi esimese Tinto de Verano, millest enne talvevaheajal Liisal Pärnus külaskäiku vaid lugenud olime. Endiselt hea, nagu ta mu mälus oligi talletatud. Lebasime päikese käes murul, nautisime ilma, ei hoolinud väga sest tuulest, mida kõrgemal rohkem tunda oli kui linna vahel, leidsime koera või õigemini tema leidis meid. (Tegelikult me Liisaga sebisime ta sinna, kuna oli Heleni sünnipäev ja talle meeldivad koerad. Päriselt-päriselt.). Meie idülli rikkus veidi mingisugune kohalik vanamees, kellega oli au vestelda jälle Liisal (Kas see on teie koer?/Ärge andke koerale süüa!/Olete te venelased?/Olete ikka kindlad (et pole venelased)?...). Tipphetk oli muidugi see, kui ta üsna vestluse alguses lihtsalt me kõrvale kükitas ja numbrit küsis. (Kui keegi pead murdma jäi, siis päris andsimegi!).

Kärdi kulinaarianurgake vol 1: Esmaspäeval oli peakokk Liisa, kelle juhtimisel valmis imemaitsev aedviljarisotto. Vahepeal, kui aedvilju hakkisin, siis lippas Liisa aga poodi, kuna avastas, et tema korgitser oli sõprade juurde teisele poole linna jäänud. Tõi toidupoest mingi suvaka baleriin-korgitseri, mis tundus üsna habras.  Või siiski, mitte ainult ei tundunud: krõks! läks katki ja jättis spiraali ilusti korgi sisse. Algas pikk suskimise, urgitsemise, surumise, tirimise ja kirumise sessioon, aga saime hakkama! Põhitöö tegi küll Helen, aga lõppude lõpuks tõi ikkagi naiskonnatöö võidu koju.

Helen: Pärast väikest risotosöömingut, veini jätku ja riietumist asusime teele eile kohatud poolakate poole, kus pidi toimuma väike istumine ja nö minu sünnipäevapidu. Seekord olime tervitades soojemad, põsemusid mõlemale poole ja uus inimene, saksa poiss Stefan, kes üllatas mind esimese lause pealt oma suurepärase inglisekeeleoskusega. Poolakad nimelt purssisid veidi raskustega seda (näiteks dialoog. Kärt: „So, Adam, were you asleep again?“ Adam: „You want to see where I sleep?“ – segaduse vältimiseks lasime endale korterituuri teha). Peale meie kolme ja nende kolme olid seal ka Triin ja Kristin – mõnus seltskond vesipiibu ümber (ainus koht, kus suitsu teen, on välismaal) ja kordamööda YouTube’ist laule panemas või naljakaid videoid näitamas. Klassikaline piibuhäng. Mul oli olukorras väike kimbatus, kuna ma ei suutnud otsustada, kas peaksin aeglasemalt ja lihtsamalt rääkima, et Adam ja Pawel ka mõikaks või jääksin endale truuks ja seetõttu ajaksin rohkem Stefaniga juttu. Lõppkokkuvõttes ma avastasin, et ma pole täiesti pinnapealne, kui iseloom võitis välimuse ja ma leidsin väga meeldiva vestluskaaslase. Ja ega see kompliment mööda külgi maha jooksnud, kui tüdrukud pärast ütlesid, et ta muudkui vaatas mind. Eks igaüks tahab märgatud olla ja blondide kõrval Hispaania tänaval kõndides ma küll „teenitud“ tähelepanu osaliseks ei saanud :D Aga sünnipäev läks mõnusalt järgmisse päeva üle ja kuigi oli juba pärast keskööd oli poolakatel mulle veel üllatus varuks. Poisid läksid kööki, kolistasid seal ringi veidi ja naasesid koogi ja vahukoorega, millest ühel tükil oli küünlahakatis mulle puhumiseks. Võin ausalt öelda, et see üllatus kahepäevastelt tuttavatelt oli nii armas, et unustasin suisa soovimise ära. Erasmuslased on ikka üks sõbralik rahvas. Nii palju siis minu toredast sünnipäevast Hispaanias.

CAPTAIN KIRK IS CLIMBING A MOUNTAIN

Helen: Teisipäeva hommikul otsustasime teha väikese matka mäe otsa (u 800m merepinnast, mitte maismaa pinnast, kallis Liisa), kus paiknes Castillo de Santa Catalina ja selle kõrval olev valge rist, mida me eemalt olime juba tähele pannud. Kuigi mägi ise oli pidevalt nähtav, siis linnast välja õigele rajale jõudmine polnud sugugi nii kerge kui võiks arvata. Käisime läbi Jaéni geto, enne kui lõpuks õige tee peale saime. Ja siis algas ronimine (õnneks mitte otse üles, vaid ikka liueldes mööda mäe külge).
Mida kõrgemale läksime, seda ilusamaks muutus vaade linnale ja eemalasetsevatele oliiviistandustele, mis ümbritsesid meid ilmselt 1000km raadiuses igas suunas. Jaén olevat Hispaania oliivipealinn. Kuigi pastelsed majad all olid selgelt Vahemereäärsed, siis pehmete okastega puud, mis paistsid teesklevat, et nad on männid, meenutasid kodu. Enne kaugematesse maadesse reisimist ei mõelnud ma kunagi metsavööndite ja taimestiku peale, aga palmide vahel on mõnikord nii tore mõnd tuttavat puud näha. Poolel teel kindluseni tegime väikese Tinto pausi oliivipuude vahel. Meenutades filmi „Under the Tuscan Sun“ kommenteerisin creepy Spanish trees’e ja „Stealing Beauty“ järgi proovisin, mis maitsega on oliivileht, kui Liisa kõrval toorest oliivi mekkis – both were completely inedible.

MIS ON ÜHIST KATOLIIKLIKEL PROTSESSIOONIDEL, EESTI LAULUPEOL JA RIO DE JANEIRO KARNEVALIL? 


Helen: Õhtul läksime Semana Santa protsessioone vaatama. Nägime katedraali ees ära 2 järjestikust. Esimene oli muusika, valgete sulgede, nelkide ja Püha Emaga. Altar kõikus pikkade postide najal ühelt küljelt teisele ja osalejad nägid välja nagu punaste mütsidega Klu Klux Klan (kostüüm, mis oli läbiv kogu Semana Santa ajal). Teine oli vaikiv protsessioon ja ilmselt kõige tõsisem üldse – mustariietatud, ahelates, riste seljal tassivad usklikud. Need pidustused ja rongkäigud olid tõesti kõige kaugem asi Rio de Janeiro karnevalist üldse.

Kärt: Protsessioonide raskeid altareid kannab hunnik mehi, kes selleks sündmuseks vist terve aasta treenivad. Iga kord, kui altarit nägin, hakkas mul kohe nii kahju neist kandjatest, sest see progressioon liikus edasi üliaeglaselt ja vahepeal seisis (ma väga loodan, et seisu ajal oli võimalik neil meestel kuidagimoodi puhata). Iseenesest muidugi uhke vaatepilt. Sünge vahepeal (umbes nagu meie laulupeo rongkäigu vastand, ütleks), aga uhke.

HISPAANIA TEENINDUSKULTUUR(ITUS)

Kärt: Püha nädala tõttu oli ülikoolist vaheaeg ja sellest tulenevalt nägime reisi jooksul vaid käputäit Liisa sõpradest, kuna hispaanlased olid kodudesse läinud ning muud erasmuslased reisisid ringi. See-eest oli Liisal üks tore sõber Juan, kes sõitis just meiega tutvumise pärast Jaéni. Kes usinamalt blogi on lugenud, mäletavad äkki üht nn norrakat ehk siis täiesti antistereotüüpset hispaanlast, alates välimusest, lõpetades sellega, et ta tundus (mitte üldse halvas mõttes) üsna uje, vaikne ning ei ajanud ligi. Olgu, see viimane kehtib tegelikult rohkem suvakate tüüpide kohta tänaval, kes „Guapa/Guapissima“ ja muud taolist hüüavad. Muidugi läheb  sellistel puhkudel põhitähelepanu õnneks meie sinisilmsele linalakkneiule ;)

Helen: Liikusime edasi. Sel õhtul avastasime enda jaoks tendentsi, mis jäi pea kogu reisi kummitama – mitte kuskile ei saa sisse, kui seda tahad. Tapas’ed olid kõik paksult rahvast täis, leidsime lõpuks ühe restorani, mille omanik suunas esimese raksuga Liisa leti alt läbi alumisele korrusele. Mul tekkis paanika, et nüüd üritavad meid orjadeks või millekski teha. Tegelikult oli allkorrusel aga eraldi restoraniosa.

Kärt: Restorani välimusega keldris tabas meid üllatavalt ülbe ja kärsitu teenindus Liisa küll ütles, et Hispaanias ei ole teenindus midagi erilist, ent oli nõus, et too tüüp oli tõesti ekstreemne. Algas pikk protsess menüü tõlkimisega, millest osaga aitasid kohalikud eestlased, ülejäänuga aga Juan. Kogu aeg käis muidugi kelner meie tellimust nõudmas, ent me ei lasknud sellest end liialt häirida, tahtsime ikkagi hoolikalt valida endale võikut.

Helen:  Seal restoranis sai mulle osaks kõige ebameeldivam kokkupuude teenindava sektoriga üldse – joogid tellitud, esitasime oma toidusoovid ja kelner ütles, et peame „päris“ toitu tellima või lahkuma. Juan siis rääkis asjad selgeks ja jäime ikkagi sinna, tellisime (mitte kelneri pärast) lõpuks asju juurde ja kirusime teda ülejäänud õhtu.

Kärt: Ega kõhule ei andnud lõpuks armu ka arvukad tapad, mis meie jookide kõrvale toodi. Lõppeks olid meil kõhud oi-oi kui täis, aga see on ju ainult hea asi.

PÄIKESEPAISTELISED MAASIKAD JA SISSEMURDMINE KUUPAISTES PARKI

Kärt: First order of business: jõuda enne siestat copisteria’s printida bussipileteid lennujaamadest ära. See-eest nägime Liisa ülikoolilinnakut, millest esimesena meenub Mendelejevi tabel keemiahoone sissepääsu kohal, super! Muidu tundus täitsa kobe ülikool olevat, kahju ainult, et see täiesti kinni oli ja üliõpilaste saginat näha ei saanud.

Helen: Tegime ära ka lõviosa toidupoodlemisest – jamon serranod, lambajuustud, veinid, mida kodustele kaasa viia ja mekkida lasta. Liisa pool tagasi veetsime kõige mõnusama siesta üldse ja sellest rääkides ajan ikka veel sel ajal Eestis olnud inimesi kadedaks. Panime bikiinid selga ning läksime rõdule päikese kätte istuma koos maasikate, šokolaadifondüü ja veiniga. Tunne on, et olime seal rõdul mitu tundi, sest lihtsalt nii hea oli olla.

Helen:  Hiljem käisime riidepoodlemas, leidsin poe nimega Desigual, mille oleks võinud tühjaks osta, aga hinnad takistasid mind.


Kärdi kulinaarianurgake vol 2: Peakokk Heleni käe all valmis reisi järjekordne ülihea toit (mulle nii meeldib tõik, et me ei käinud kordagi hullult kallist restoranitoitu söömas, vaid saime sama maitsvat toitu kodus süüa): kanapasta koorega. Hea meel kohe, et sõbrannad oskavad süüa teha!


Kärt: Hiljem võtsime suuna Liisa taevani kiidetud pargi poole, mis oli kerge jalutuskäigu kaugusel. Kaasas oli jälle roosa Lambrusco ning ootusärevus. Aga, ennäe imet, park oli suletud, nagu ka selle juttude järgi võimas purskkaev. Aga, mis seal’s ikka, tuli minna esimese pargi osa juurde tagasi ning üle aia – mis, no tõesti, on loodud üleronimiseks – üle ronida. Pargis otsisime igaks juhuks koha, kus meid esmapilgul ei nähtaks ning ajasime vahest selle reisi kõige salajasemat juttu...

Vasakul: Park on lukus 
Paremal: Aga kui pargivalvur ühes kohas suleb värava, avab ta teises kohas võimaluse aiast üle ronida. 


1. APRILL!

Helen: Istusime hommikusöögilaua taga, kuulasime Indigolapsi vist ja Kärt prahvatas järsku: „Your flight has been cancelled!“ Me jõudsime õnneks ainult hetkeks ehmatada, kui rahuloleva näoga Kärt „Aprill!“ hüüdis. Hea algus päevale.

Kärt: Kõik see aeg olin oodanud seda päeva, et ära teha nali, et meie lend on ära jäetud (Ryanair ikkagi) ja see tuli välja! Ülejäänud päeva muidugi tuletasin endale aeg-ajalt meelde, et ole valvel, äkki tüdrukud teevad sajaga tagasi, aga õnneks seda ei juhtunud. Selle asemel oli mõnes mõttes aprillinali meie kolme kulul, et me ei mõelnud piisavalt sellele, et Hispaanias on ka suurele reedele eelnev neljapäev püha, et Jaéni Stockmann on kohe kindlasti kinni, mida sinna jalutades avastasime.

Helen: Sel päeval saime esimest korda ka tapas’es käidud. Mu krevett vaatas mulle otsa, aga ta oli maitsev (esimene krevett, mis mulle meeldinud on) ja ma õppisin seal Zavoodi WCd hindama. It was gross! Koht ise: suurema möllu ja seltskonnaga ehk ei pane tähele, aga nad ei korista seal vist tihti.

Kärt: Proovisime erinevaid tapasid, tegime 3 ringi jooki, rääkisime tõsistel ja vähem tõsistel teemadel, arutlesime Püha õhtusöömaaja maali üle, mille „koopia“ meie kohal rippus ja 5 paiku läksime ühte vägevat rongkäiku vaatama, mis sest baarist paari sammu kaugusel oli.

Helen: Protsessioonil (Klu Klux Klan oli nüüd lillast atlasest mütsides) osalesid ka SPQR (Rooma senat ja rahvas) – miks, sellest pole ma siiani aru saanud. Muidugi ei viitsinud me kaua passida, kihistasime veits liiga palju nagunii ja selleks, et mu lakkamatut juttu takistada, pistis Liisa mulle mingi kohaliku maiustuse suhu.

Kärt: Väga-väga lõbus pärastlõuna oli! Eriti pärast rongkäiku, kui naerdes kodu poole lendlesime (mitte „heljumise“ mõttes, nagu filmis „Siin me oleme“, vaid niisama üliheas tujus liikumise), kallist nurgapoest läbi astudes ning Come.com’i silti  ja Chinchilla tänavat avastades. Kodust käisime aga vaid ainult korraks läbi, sest eesmärk oli veel lähistelasuvas pargis õhtupäike kinni püüda koos Tinto, telefonimuusika (mitte helinad, vaid ikka päris lood nagu pleierist) ning õdusa vestlusega. Et sinna päikeselisse nurka pääseda, tuli jälle üle, või õigemini, aia vahelt läbi ronida.

Kärdi kulinaarianurgake vol 3: Saabus kätte minu peakokkamise kord. Kuna meil olid „Maxima“ kanakoivad, siis tegin neile marinaadi/glasuuri sisuliselt kõigest vedelast, mida Liisa külmkapiriiulilt kannatas sinna panna. Tulemus, julgen väita, oli päris hea, eriti kui kastet ka rakendada kanaga. Kõrvale meisterdasime mõnuslihtsa salatikese. Kartuleid unustasime osta.

VEIDI EBAÕNNESTUNUD PEOÜRITUS

Helen: Olime aga kuulnud kurja juttu, et õhtul on suured peod, nii et seadsime siis end valmis, tegime endast veel pilti, kui ilusad olime ja läksime välja.

Kärt: Algul läksime küll Kristini poole neljakesi (Liisa, Helen, Triin ja mina) ning rääkisime ikka igasugustest asjadest, alates klassikaliseset tüdrukute jutust, lõpetades Liisa „NO, NO, NO, NO!“ looga. Siiamaani naeran viimasele mõeldes!

Helen: Esimene peatus sel õhtul jäi minu lemmikuks – boheemlaslik rokiurgas nimega Iroquai. Rahvast polnud palju, aga nad olid isikupärased. Muusika oli väga hea; hakkasin pärast paari lugu tantsima ja siis moshima. Ja baarist tellitud mojito tuli kaasa nii paljude kaunistustega, et see oli peaaegu uskumatu (2 pikka kõrt, kaunistused, pulk kahe maasikaga).

Kärt: Alustasime Hispaania klubikultuuriga harimist Iraquaist, kus kohe sisse astudes tuli vibe sisse, kuna mängima hakkas Led Zeppelin. Oi, see oli äge koht. Lisaks sai seal eriti ilusat mojitot, ent kauaks me paigale ei jäänud, kuna oli soov ka üks klubi ära näha, mis oli „vaid“ poole neljani erasmuslastele tasuta.  Tee peal hüppasime läbi ka teada-tuntud Sal y Pimientast, mis  oli otsast otsani inimesi täis! Kohtusime ka seal töötava Viltega, kes kohe väga maitsvad meerummi šotid sebis, ent, jah, sinna me ei jäänud. Järgmisesse klubisse saime õnneks Helen ja mina samuti erasmuslastena sisse ning nägime, et klubi oli paksult rahvast... tühi. Tantsupõrandal või siis kogu klubis tundus olevat alla kümne inimese. Aga polnud hullu, meid oli juba viis, nii et jäime sinna tantsima.  Muidu oli tore, aga pärast 5. hispaaniakeelset lugu hakkas juba veidike ära tüütama, et muusika ei varieeru oluliselt. Kohalikud (sh ka meie kohalikud eesti neiud) teadsid muidugi neid lugusid ja sõnu ning kindlasti seostus nendega häid mälestusi, aga mina ei osanud suhestuda ega jaksanud ühtemoodi kaua tantsida. Ning kahjuks läikis süda sealsest suitsuhaisust, pole nigu harjunud sellega või nii. Muu oli kõik tore, Liisa, hakuna matata!

Helen: Nii et kauaks me sinna ei jäänudki, vaid asusime tagasi kesklinna, et teise või esimesse kohta minna, kus nüüdseks peaks juba suurem kräu olema. Teekond sinna ja tagasi kestis kokku peaaegu 1h, mis tähendas, et mu lemmikpubi oli nüüd nii paksult suitsu täis, et ma oleksin 5 min pärast seal sees maha surnud.

Kärt: Sattus siis kuidagi nii, et kell oli küll 6 hommikul, kui koju jõudsime, aga olek oli meil täitsa soliidne. Ent sellel on ju alati oma pluss: järgmine päev on ainult hea olla!

VÕRRATU GRANADA

Helen: Viimane päev Hispaanias. Eelnevalt kokkulepitud plaani järgi sõime hommikust, läksime bussijaama ja ütlesime „Jaén, never again!“ Oma nali, Liisa ise tegi, nii et meid ei saa süüdistada võõra linna mahategemises. It was said in fun! Bussis Granadasse tuli üks sõbralik naine meile oma äriideed tutvustama ja kuigi ta ütles, et ei ürita meile midagi müüa, siis ostsin lõpuks ikkagi peavõru ja prossi (isetehtud ja kellelgi teisel selliseid pole, isegi mitte Kärdil või Liisal, sest nemad ei ostnud neid). Tüdrukute soovitusel võtsin punase peavõru, mida olen juba korduvalt kandnud, ja enda meele järgi värvilise prossi (meeldis mulle ja mu noormehele rohkem isegi  - nii tore ju).

Kärt: Kui Granadasse jõudsime, seiklesime sealt jala kesklinna, kuhu tuli meile vastu Harriet, kes juhtumisi on siis nii Liisa noortevahetuskaalsane, Heleni kooliõde kui ka minu kooliõde (erinevatel aegadel muidugi). Vägev kokkusattumus!
Granada peal patseerisime niisama ringi, saime lõpuks oma churrod kätte, olin nende järele vist iga päev pärinud, kuna polnud neid kunagi saanud. Helen sai ka oma jahitud asja kätte, nii et päev oli juba poole pealt korda läinud!

Kohalikud Granada getos

Helen: Aga peab tõdema, et linn oli tõesti ilus ja kui kohvrist ja kotist Harrieti juures lahti sain, suutsin seda üha enam hinnata. Granada oli suurem, turistikesksem, minu jaoks ilusam, kuigi Jaén oli tõelisem Hispaania. Jalutasime ringi ja läbi hiilgava juhuse koperdasime mööda ühest noa-mõõgapoest, mida ma terve aeg otsinud olin, sest tahtsin pistoda osta Hispaaniast kaasa. Lõpuks ostsin hoopis ülilahedad käärid, millega annaks samahästi kedagi pussitada. (Ärge muretsege, Helen pole siiski mingi ohtlik Hispaania relvaäärikas, aga need käärid andsid tõepoolest pistoda mõõtme välja – L.) 

Alhambra

Kärt: Käisime ühe künka otsas Alhambrat kaugusest vaatamas ning juhtumisi sattusime ka ühele hipiturule. Ma räägin ikka tõsistest hipidest, mitte  folgi-hipidest. Seal tehti ja müüdi ehteid, tehti (ja ma olen üsna kindel, et) müüdi kanepit, igalpool olid koerad... Hipisid oli igas vanuses. Kummaline elamus minu jaoks. Seda on raske seletada, aga minu silmis vana hipi ei mõju enam päris õnneliku või rõõmustava nähtusena. Eks muidugi olin ma veel natuke kinni selles, et tunnike varem nägime prügikastist söövaid hipiliku välimusega inimesi, nii et ma olin juba enne turule jõudmist liigutatud... Päike paistis, ent mida loojangule lähemale, seda selgemaks sai asjaolu, et käes oli meie viimane päev Liisaga ning üsna pikka aega me üksteist ei näe. Meie suur reede polnud veel siiski läbi.

Helen: Ma pole üheski kohas nii palju rastasid näinud (nagu reggae convention). Seal olid hipid igas vanuses oma koertega (ja neid oli palju). Inimesed müüsid omatehtud ehteid, mõnest seltskonnast tuli kanepihõngu ninna ja see õhkkond oli nii vaba. Istusime siis veidi seal päikese käes ja nautisin kogu vaadet. Aeg aga mängis meie vastu, pidime lahkuma. Mööda taldrikute ja kulpidega kaunistatud majast, kõigist araabia- ja idamaadestiilis poodidest, otsisime korraliku tšurkaga kebabikohta. Leidsime lõpuks, ostsime oma toidu ja läksime sööma oma viimast õhtusöömaaega Hispaania päikese all ja nautima viimaseid hetki koos Liisaga. Meie külastus saigi otsa ühes ilusas purskkaevuga pargis, kui me läksime Kärdiga ühele poole ja Liisa teisele poole. Ma ei soovita seda filmilikku lahkuminekut kellelegi, kuna jääb tunne, et näete kohe jälle uuesti. Meie näeme aga alles mitme kuu pärast, kui see reis on kaugel seljataga, aga mitte meelest läinud. Me reis kaotaski selles pargis oma hoo. Jätsime teemajja minemata, mida Liisa soovitanud oli; istusime teleka ees veidi aega ja läksime siis vara magama, kuna järgmisel hommikul pidi vara tõusta.

Kärt: Midagi lõbusat ja toredat oli just läbi saanud. Aga see-eest on meil kõik need toredad mälestused ning pildid, mida vaadates saab kõike seda jälle mõttes läbi elada!

Helen: Nii lendasimegi siis Londoni poole, uude ajavööndisse, vanasse tuttavasse linna, kus ma inimestest aru saan ja liigelda oskan. Mälestus Liisast ja Hispaaniast jääb aga minuga. Kuniks järgmise reisini sellesse omamoodi võõramaisesse Vahemere äärsesse riiki.

Kärt: Aitäh, Liisa, selle ülivahva nädala ning suurepärase külalislahkuse eest!

P.S. Kilpkonn!

Liisa: Mäletan, kuidas päikeseloojangu ajal tüdrukud enda poollagunenud Granada kaardiga varustatult linna jätsin ja üksinda tagasi bussijaama kõmpisin. Tühi ja vastik tunne oli sees. Tore on ju olla maailmarändur ja ringi seigelda ja igast olukorrast ja hetkest ja võimalusest viimast võtta, aga juhul kui satud ühtlasi olema seda tüüpi inimene, kellel iga kord sõpradest, perest või kallimast lahkudes süda verd hakkab tilkuma, siis pole see just kõige ihaldusväärsem elustiil. Ei saa end millegi ega kellegi külge siduda ega suuri plaane teha ega 100% barjäärivabalt kellegagi suhelda ega üheski paigas ära harjuda ja iga kord midagi uut ostes peab mõtlema, kas seda saab paari kuu pärast kohvris jälle kaasa võtta või mitte, ning peab pidevalt aina edasi rühkima. Siis, kui selle peale mitte mõtelda, pole probleemi, olen sellega siiani vist päris edukalt hakkama saanud. Ja tegelikult on ju lahe. Ja odavlennud ja Skype aitavad muidugi kõvasti kõigele sellele kaasa. Küllap siit lahkudes hakkan oma pommiaugulinnakest, millest tüdrukud siin üllatavalt kauni pildi oma sõnadega maalisid, samamoodi igatsema nagu Tartut, ning siinseid sõpru samamoodi nagu oma Eesti sõpru. Jõudnud Granada bussijaama, helistasin oma nukrate mõtetega emale ja ilmselt ta rääkis midagi, mis mul tuju paremaks tegi. Paari päeva pärast sain lahkumisest üle, ja nagu Helen ja Kärt vihjasid, siis meil on ju pildid - mälupilte tekkis sellest nädalast ikka õnneks rohkem kui mäluauke - ning kirja pandud mälestused, mis kestavad igavesti. Aitäh teile, et selle pika ja väsitava retke siia mägede vahele ette võtsite, ja taaskord tõestasite, et pikad vahemaad ja eraldi elud ei muuda midagi.