pangatuur, punased sipelgad ja tasuta toit

Esimene nädal ja esimene nädalavahetus Jaenis on edukalt üle elatud. Kui nüüd päris aus olla, siis peab ütlema, et siin on NIIIIIIIIIIIIIIIII ÄGEEEEEE!!!!!!! Samas ma ikka mõtlen, kui libedalt ja sujuvalt kõik läinud on. Poleks arvanud, et uues riigis elu alustamine võib nii lihtsalt ja edukalt minna. Praegu on ainult 3 probleemi. Esiteks, ülikoolis upuvad nad täiesti oma paberimajandusse ära, nii et keegi ei viitsi mu dokumentidega tegeleda ega mind siin õppijaks vormistada ega mingeid allkirjasid mulle anda. Iga kord, kui sinna lähen, siis öeldakse "Manana, manana". Teiseks, terve nädalavahetus ei olnud meil korteris sooja vett, sest me ei osanud gaasiballooni boileriga ära ühendada (mees peab ikka majas olema, aga mis teha!) ning kolmandaks on ilma Internetita nii raske elada! Aga et üldse Internetti koju saada, peab olema arveldusarve Hispaania pangas. Kuna Triin niikuinii tahtis endale siin kontot teha, käisime siis reedel pangatuuril. Esimeses pangas teenindas meid üks närviline proua, kelle jaoks oli ilmselgelt vägagi ebameeldiv umbkeelsete välismaa üliõpilastega suhelda. Kuna tal endal polnud õrna aimugi, kuidas üldse välismaalastega lepingut teha, siis enamuse ajast istus ta telefoni otsas ja uuris asja. "Ricardo, hola, aqui estan unas chicas de Estonia...", ja siis meile, "Let me smoke?" - "Si-si" - "You want too?" - "No, no, gracias". Pärast seda, kui ta oli oma sigaretiga vehkides pool tundi Ricardoga telefonis rääkinud, teatas ta Triinule, et tal on vaja esitada mingi tõend selle kohta, et ta ülikoolis tõepoolest õpib, mingi avaldus politseist ja sada paberit veel ning et kõik kokku maksab 45 eurot. Ütlesime, et mõtleme selle üle ning läksime otsejoones järgmisesse panka. Ka seal meil ei vedanud, sest sealt öeldi meile otse (hispaania keeles muidugi) näkku, et nemad ei taha välismaalastega üldse tegeleda. Aga selle asemel, et musta masendusse langeda, ei andnud Triin alla, vaid läks kolmandasse panka, kus imekombel oldi väga vaimustuses sellest, et ta üldse Jaeni õppima tuli ja nii tore ja nii lahe ja kahe minutiga oli konto valmis. Nii. Järgmine samm - tagasi kohta, kus saab ruutereid osta ning loodetavasti paari nädala pärast saame Interneti koju ka.

Reede õhtul saime kokku Rocio ja tema sõbrannaga, kelle nimi on samuti Rocio. Rocio nr 2 oli väga vaimustuses sellest, et ma Eestis tõlkijana olen töötanud ja ta arvas, et ma olen kindlasti Eestis suur kuulsus. Pidin talle siis pikalt laialt seletama, kuidas lood tegelikult olid (noh, et olin lihtsalt alamakstud teise - või kolmanda - järguline tõlkija.) Igatahes läksime sel õhtul minu jaoks jällegi täiesti uude kanti, kus olid väga kihvtid suured pargid (ma pole kunagi ühes pargis korraga nii palju erinevaid purskkaevusid näinud, väga šeff pargikujundus igaljuhul) ning parkide ümbruses olevat ka piirkond, kus on palju uusi klubisid, pubisid ja restorane. Kuna Rocio õde tunneb ühe baari barmani, siis saime sinna tasuta pääsmed. Aga mis kõige parem - 22.00-24.00 olid KÕIK joogid ja söögid tasuta!!! Ning pärast südaööd algas seal pidu ja tantsimine (muusikat oli latiinorütmidest kuni 30 aastat vanade hispaania lauludeni ning sealt jälle praeguse hetke superhittideni) ning tundsime end mõnusalt. Eriti naljakas oli ühel hetkel peol näha meie kursuse õpetajat Sergiot, kes seal samuti pidu pani. Täna tunnis oli ühesõnaga palju sõbralikku "norimist" tema poolt. Järgmine hommik magasin kella üheni ning siis läksime Stefania ja Triinuga meie kodu lähedal asuva basseini äärde. Niiii mõnus oli päikese käes lesida ja ujumas käia. Paraku ei osanud ma veel karta punaseid sipelgaid, kes muru peal ringi siblasid. Aga punase sipelga hammustus on põhimõtteliselt sama nagu sääsehammustus, nii et see pole kõige mõnusam asi. Aga me ei lasknud loodusest end häirida ning olime basseini ääres ikka mitu-mitu tundi (ja tänu sellele olen ma praegu Rociost pruunim :)). Õhtul üritasime teha Hispaania tortillat (tuli isegi päris söödav) ning jõime selle kõrvale ära paar pudelit Tinto de Veranot. Triin läks hiljem veel välja ka, aga ma olin suurest puhkamisest ja söömisest nii väsinud, et jäin koju hispaaniakeelse dubleeringuga (sest et siin dubleeritakse absoluutselt kõik filmid ja seriaalid ära) päris head filmi Jackson 5'st vaatama. Teleka vaatamine on keeleõppimisele kusjuures päris kasuks tulnud. Tavaliselt pärastlõunati vaatame multikaid, kuid on plaan osta ka mõni lasteraamat, mille lugemisega võib-olla kuidagimoodi hakkama saaksime.
Eile õhtul tegin esimest korda siin olles korralikult trenni. Läksin nimelt staadionile jooksma, aga isegi kell 21.00 on üsna palav sportida. Samas, hiljem oli hea tunne ning üritan seal enam-vähem regulaarselt jooksmas käima hakata. Pärast jooksmist saime (mina, Triin ja Stefania) kokku Martinaga, kes on sloveenlanna meie keelekursuselt. Käisime kolmes erinevas tapa-baaris (eesti keeles kõlab see küll väga halvasti, aga siin tähendab see sellist kohta, kus sa jooki tellides saad toidu tasuta kõrvale. Toit pole muidugi mingi suur praad, vaid krõpsud, oliivid, võileivad jms). Rääkisime reisimisest, erinevatest kultuuridest jms. Nii lahe oli vaadata, kuidas itaallanna ja sloveenlanna (väga keeruline minevik nende kahe riigi vahel) teineteise kallal nii mõnusa irooniaga - aga täiesti sõbralikult - lõõpisid ja teineteise üle nalja viskasid. Ma ei kujuta ette, et eestlased ja venelased saaksid nii vabalt ja lõbusalt üksteise üle naerda, alati on sellistel naljadel minu meelest mingi mõru maik taga. Eilse väljaskäimise tõttu oleksin täna pea et sisse maganud, ent sain ikka enam-vähem viimasel hetkel üles ning jooksime kooli. Praegu hakkabki varsti juba siesta aeg, nii et peab sööma ja magama, ning õhtul - who knows? Vivo en Espana!!! :)