Sünnipäev

Südaöö on läbi ja sellega on mu sünnipäev ametlikult lõppenud. Oli ka aeg, sest pidu on siin kestnud neljapäevast saati, mil Stefania meie sünnipäevamaratoni avas. Õigemini avasime selle meie Triinu ja Agataga, kui me hommikul suure laulu ja sületäie kingitustega Stefania tuppa sisse sadasime ja talle hästi ägedat uut eluaastat soovisime.

Kuna minu ja Stefania sünnipäevade vahele jäi väga sobilikult laupäev, siis otseloomulikult otsustasime oma vananemist koos tähistada ning kutsusime külla kõik sulelised ja karvased üle kogu maailma. Või noh, üle kogu Euroopa. Pidu oli super-hüper-üliväga lahe! Ägedamatest kingitustest sain endale suure liblikatega kaunistatud ämbri, kuhu suure kuhja kommide ja küpsiste vahele oli pistetud kaks veinipudelit; isejoonistatud + ära raamitud A4 suuruse sünnipäevakaardi ja suure pudeli martiinit poolakatelt, isemeisterdatud kõrvarõngad ja muid ehtevidinaid ning ka väga ilusa puust ehtekarbi, kuhu nad sisse panna. Ent eriti rõõmsa üllatusena sain Martina käest päris elusa barmani, kes terve õhtu köögis tublisti superhäid mojitosid valmistas, et karvased ja sulelised ometigi janu kätte ei jääks. Kingitustest muidugi veelgi tähtsam oli see, et sain lihtsalt kõigi uute sõpradega mõnusalt aega koos veeta ning kõvasti lõbutseda ning nagu hilisemat vastukaja peo kohta olen kuulnud, siis kõik külalised jäid väga rahule. Kuna rahvast oli meie elutuppa kogunenud väga palju, siis naabrite meelepaha ette aimates oli juba varakult plaan ka see pidu hoopis klubis lõpetada, aga siis me veel ei teadnud, et ka klubist viib tee meid veel edasi.

Siiski ka mõne sõnaga klubiüritusest. Ohtra tantsimise ja barmanidelt sünnipäeva puhul tasuta õllede saamise vahel märkasin oma hispaania keele õpetajat Sergiot, kellega pärast kõiki neid mojitosid ja cervezasid hispaaniakeelne jutt kohe eriti (võib-olla liigagi) soravalt jooksis. Hiljem lasti klubis olevatele ekraanidele suured kirjad „Happy birthday Lisa and Stephanie“ ning kogu klubi laulis meile „Cumpleaaaanjos feliiiiiiis!“ Ent, ent. Just siis, kui minu meelest pidu täies hoos oli, pandi tuled põlema ja muusika keerati kinni. Kojuminemisisu polnud aga kellelgi.

Saime korterikaaslastega endale Sergio ja ühe tema sõbra kampa ning läksime itaallanna Linda juurde grappat jooma. Koju jõudsime Triinu sõnade järgi seitsme paiku. Pärastlõunal ärgates avastasin, et kell kaheksa hommikul oli Sergio mulle sünnipäeva puhul väga naljaka ja toreda e-maili saatnud, nii et ilmselt oli õlu ka tema jaoks oma töö teinud.

Sünnipäevapidu ette ära pidades pole tihtipeale õige päev enam nii eriline kui ta olla võiks. Seda rõõmsam oli mu üllatus, kui hommikul duši alt tulles leidsin oma toast kõik oma unised, ent rõõmsad ja elevil korterikaaslased mulle sünnipäevalaulu laulmas. Mu väga targad korterikaaslased teadsid täpselt, mis mul vaja oli ning saingi endale kingituseks kaks praktilist asja, mille üle väga õnnelik olen– esiteks käsipagasi mõõtmetega kohvri, mida lennukisse kaasa võtta ning teiseks päris isikliku tassi koos teesõelaga, nii et saan siin lõpuks ometi puruteed jooma hakata. Peale selle oli Triin öösel salaja meisterdanud šokolaaditordi ning mulle oli muretsetud ka pudel roosat toskaana vahuveini, nii et kell 9 hommikul istusime kõik laua taha torti sööma ja veini jooma. Kas sünnipäev võiks veel paremini alata? Hiljem kõmpisin lausa nii rõõmsa tujuga kooli, et mind seekord isegi ei häirinud võõraste meeste hüüded - „Oye, guapa“, „Madre mia, que rubia“ ja neoonoranžis kostüümis teetöölise lauldud viisijupp „Tu eres mi corazon“-, ehk kõik see, mida ma tavaliselt kas ignoreerin või mis veidi tusasemal päeval kopa suht ette viskab. Ent sünnipäeva puhul on ju kõik tähelepanuavaldused teretulnud. Ülikoolist tagasi tulles leidsin veel üllatuskingituse Paulilt, mida ma tõesti oodata ei osanud, aga saan teda selle imevahva üllatuse eest juba reedel isiklikult tänada, sest just siis lähen Inglismaale, et tema ja oma perega (ja ka tema perega, sest kõik on millegipärast otsustanud üheks ajaks Londonisse minna) ka seal sünnipäeva tähistada.

Ja muidugi tohutult vahva oli saada ka kõiki telefonikõnesid, sõnumeid ja orkuti scrappe oma kallitelt eesti sõpradelt!!! Niiii hea meel, et ma teil ikka meeles olen ning teie head soovid ja kaunid sõnad tegid südame soojaks! Suur-suur aitäh kõigile!

PS! Kuna emalt on hakanud tulema veidi murelike alatoonidega e-mailid, et kas ma peale joomise siin midagi muud ka teen, siis pean tunnistama, et üht-teist olen isegi teinud. Ülikoolis käin ikka iga päev (kuigi mu blogi lugedes see ilmselt väga ei kajastu) ja natuke olen jõudnud isegi vabal ajal kodus õppida. Näiteks olen oma kirjandusloengu jaoks jõudnud tegeleda 20nda sajandi (väidetavalt) parimate kirjandusteoste, Joyce'i Ulyssese ja T. S. Elioti Waste landi analüüsiga. Oeh neid moderniste. Mulle tohutult meeldivad nende ideed, nende teooria ja filosoofia selle taga, miks nad nii kirjutada tahtsid ja kui olulised nende uuendused olid, aga Ulyssest lugedes peab küll kogu aeg entsüklopeedia kõrval olema, et KÕIGILE sümbolitele ja peidetud tähendustele ja paralleelidele Odüsseiaga ja kõikvõimalikele allusioonidele ja ohtratele „keeleuuendustele“ ja sõnamängudele pihta saada ning kui ma seda kõike tõesti väga teha tahaksin, siis sel juhul peaksin seda ilmselt kolm aastat lugema. Ütleme lihtsalt nii, et on raamatuid, mis mulle rohkem meeldinud on. Kuigi olen end alati proosainimeseks pidanud, siis tänu siinsele kirjandusseminarile olen avastanud hunniku poeete, kes mulle väga meeldivad, ent kellest ma enne suurt midagi ei teadnud, näiteks Rupert Brooke, Sylvia Plath, John Cornford ja Dylan Thomas. Kirjanduse kõrvalt olen jõudnud nautida veidi ka filmikunsti – vaatasin Mirallese soovitatud filmi Abre los ojos (Open your eyes), mis kohe mu top kümnesse lendas ning üks õhtu vaatasime tüdrukutga iiri „muusikali“ Once, mis ka päris hea oli. Aaa ja muidugi hispaania keel. Seda ma õpin kohe eriti meeleldi. Nii et jõuan siin ikkagi ka veidi kultuurne ja haritud olla :)