Maal

Tuleb väga pikk lugemine, nii et esmalt minge valage endale klaasike punast hispaania veini või tehke endale üks mõnus mojito ja kujutlege end minuga Lõuna-Hispaania mägede ja metsade vahele eraldatud maamajakese terrassile metsikult vohavate viinamarjaväätide ja sooja päikese alla lõunamaist sügist nautima.

Oleme Mirallese maamajas, oma tunni aja tee kaugusel Jaénist. Maja ise asub järsul mäenõlvakul, on pisike ja lihtne, aga pisike ja lihtne hispaania stiilis, ehk valgete krohvitud seinte, marmorpõrandate, massiivsete tumedast puidust aknaluukide ja õhukeste linaste kardinatega. Aias kasvavad kõikvõimalike „tavaliste“ viljapuude kõrval ka virsiku-, apelsini- ja oliivipuud, rääkimata avokaadodest, mandlitest ja kreeka pähklitest. Puude vahel kasvavad ka uimastavalt lõhnavad maitse- ja ravimtaimed, nagu tüümian, rosmariin, eukalüpt ja piparmünt. Palju on igasugu viljasid, mida ma pole varem uneski osanud näha ning grillahju kõrval on suur põõsas mingite alkohoolsete marjadega, mille söömisest võib purju jääda.

Aga enne, kui ma räägin lähemalt, kuidas ma laupäeva hommikul sellisesse idülli sattusin, kirjutan natuke ka reedestest nõiapidudest linnas.

Halloweeni hakati siin tähistama juba neljapäeval ning seetõttu olid igasugused karnevalipoed hommikust õhtuni paksult rahvast täis, linn oli täis kuulutusi kõikvõimalike teemapidude kohta ning kogu see möll pidi kestma terve nädalavahetuse. Tundus, et ei jää muud üle, kui ise ka mingiks hirmuäratavaks tegelaseks muteeruda ning esimest korda elus tõelist Halloweeni tähistada. Kristinil (eesti tüdruk, kui ma pole veel varasemalt maininud) tuli suurepärane mõte osta viikingikiivrid ning mina olin sellega kohe nõus, sest see teema sobis minu meelest meie põhjamaise päritoluga ideaalselt kokku. Triin hüppas ka meiega kampa ning reede õhtul olidki kolm viikingit veinipudelitega (küll mitte väga viikinglik jook, aga mis teha) lätlaste korteri ukse taga, et enne klubisseminekut veidi sooja teha. Valerijs on ülihoolitsev peremees ning kuigi tal endalgi eriti midagi süüa polnud, siis lõikus ta meile korralikult lahti oma viimase lillkapsa, meisterdas kõrvale dipikastmed ning ladus välja oma viimased vorstivarud – justkui oleks tapabaari sattunud. Väga tsill olemine oli, aga kui meil Valerijse toit söödud sai, siis otsustasime kella kahe paiku ikka klubisse ka minna.

„Where are we going?“ küsis kuradisarvede- ja sabadega varustatud lätlanna.

„To Heaven.“ vastasin ma klubi nime, kuhu oli plaan minna.

„I'm not sure we'll get in there.“ ütles kuradike ning keerutas oma pikka saba.

Heavenisse jõudnud, oli klubi pooleldi tühi ning vaid paar inimest peale meie olid viitsinud endale mingi halloweeniteemalise aksessuaari külge riputada. Hea seegi, et ka meie too õhtu ainult kiivritega piirdusime ning end päris mulla ja verega kokku ei hakanud määrima, et väga ehedat viikingiefekti saavutada. Aegamisi hakkas aga rahvast juurde tulema ning nende hulgas juhtus olema ka Nunnu Poisi Poe nunnu poiss, kellega oli ÜLImõnus tantsida. Tantsisime vist mingi poolteist tundi ilma puhkamata ning väga äge oli, pole ikka väga ammu nii põhjalikku tantsuhoogu sisse saanud. Peab ikka käima klubides, kus hispaanlased ka pidu panevad, mitte ainult erasmuslased, sest viimased tantsivad umbes sama „hästi“, kui eesti mehed, või noh, kui nt Joonas, Marko, Teras ja mõned veel välja arvata. Hispaanlased enamjaolt ikka suudavad rohkem ka teha, kui ühelt jalalt teise peale tammuda. Koju jõudsin viie-kuue paiku ning tuju oli hea. Eriti teades, et ees ootab mõnus nädalavahetus Mirallese maakodus.

Pärast mõnetunnist und sundisimegi end Triinuga üles ärkama ning kõmpisime Anni (eestlanna) ja Mirallese (hispaanlase) juurde (enne olid nad korterikaaslased, aga nüüd on elukaaslased). Majarahvas pakkus meile hommikusöögiks soojasid churrosid šokolaadiga, sellal kui nad ise veel viimase minuti pakkimise, hambapesu jms tegelesid. Siis jõudis Kristin ka kohale, ladusime oma tavaari pagassi ning asusime teele. See maakoht ise asub Jaénist põhja pool, mägedes. Sinnasõit juba oli mõnus, sest mida lähemale jõudsime, seda mägisemaks, kitsamaks ja kurvilisemaks tee läks ning mulle tulid meelde kõik need romantilised filmid, kus peategelased lahtise autoga mööda järskusid kaljuääri kihutavad. Meie autol oli küll katus peal ning mingit romantikat autos ei toimunud, aga lahe oli siiski.

Kui kogu eelpool kirjeldatud sulnis maaidüll oli ära imetletud, lõunasöök söödud - ning selle kõrvale muidugi paar pudelit tintot ära joodud -, mõtlesime, et tõmbame selle peo siis käima. Meil oli plaan maamajas koos Mirallese sõpradega üks korralik halloweenipidu korraldada, mojitosid teha ja siis järgmine hommik tagasi Jaéni sõita, aga otseloomulikult ei teinud me lõpuks ühtegi neist asjadest, sest Mirallese plaanid muutusid iga viie minuti tagant. Konkreetsustega harjunud eesti hingedele oli see pidev plaanide muutumine muidugi natuke vastukarva. Siiberdasime mitu korda autoga maakoha ja selle lähedal asuva „küla“ La Carolina - mis tegelikult oli umbes Pärnu suurune linn – vahet (hea, et nad üldse Tartu suurust Jaéni ikkagi linnaks nimetavad), pöörasime pea peale karnevalipoe halloweenisektsiooni, kust leidsime kõik endale mingeid lahedaid lisavidinaid, sõime siis koos Mirallese sõpradega kusagil tapabaaris õhtust ning kesköö paiku sattusime hoopis Migueli, Mirallese sõbra töö juurde ühe tüdruku sünnipäeva tähistama. Tagantjärele mõeldes üsna sürreaalne üritus – karvaste habemetega viikingid, nõiad, timukad ja verised kirurgid kusagil kõrgete lagedega lao kulunud mööbliga puhketoas pahtlilabida taolise riistapuuga šokolaaditorti lahti lõikamas. Hiljem sõitis timukas Miralles kellegi halvastimaskeeritud vampiirineiuga mingite kohalike masinatega laoruumis ringi ning teised üritasid viikingite kummist nuiadega kokteilide jaoks jääd purustada. Väga kaua me seal mis-iganes-firmas siiski ei läbustanud ning läksime La Carolina peale välja, kus igas klubis pidid väidetavalt korralikud halloweenipeod toimuma.

Lõppude lõpuks käisime aga ühest mõttetust klubist teise, kus avastasime, et MITTE KUSAGIL ei olnud MITTE KEEGI end ära maskeerinud. Meie, viikingid, olime see õhtu ikka päris kõvasti vaeva näinud, et väga usutavad ja hirmuäratavad välja näha – peale kiivrite olid meil nüüd veel pikad verised habemed, näomaalingud, suured kirkad ning mul oli mingi Mirallese laenatud hõlst ka veel (pildid orkutis) - ning leidsime end siis lõpuks täiesti tavaliste klubipihvide ja -kuttide ja suvalise klubimuusika seast. Ainult klubide dekoratsioonid andsid aimu sellest, et ideekohaselt oleks pidanud seal halloweenipeod toimuma. Ühes kohas oli peale meie veel väga šeff Frankenstein, kes aga paistis end paraku sama üksikuna ja out-of-place tundvat, nagu meiegi. Kuna ka lubatud mojitod olid see õhtu joomata jäänud, siis me end väga lõbusalt ei tundnud. Me Kristiniga leidsime lõpuks ühe vaba diivani ning hakkasime oma habemete ja kiivrite varjust klubilisi uurima ja analüüsima. Näiteks üsna üllatav oli meie kõrvaldiivani peal näha istumas ema koos kümneaastase tütrega. Teiseks põnevaks paariks oli meie lähedal seisev paar, kus kaheksasentimeetristel kontsadel seisev naine oli noor, blond, ilus ja silmnähtavalt (väga) rase ning tema kõrval seisis lühike halli peaga paks vanamees – rikas armuke, ilmselgelt! Hiljem aga nägime, et vanamees läks rääkima hoopis tolle naise ja lapsega, kes oma mornide ja väsinud nägudega meie kõrval diivanil istusid ning siis me ei saanud enam üldse pihta, mis imelik suhe nende nelja inimese vahel olla võis. Aga mis ma siin teisi kommenteerin, ilmselgelt olime just meie, kaks viikingit, kogu klubi kõige veidram paar. Kolme paiku läksime juba Mirallese suureks kurvastuseks ning minu ja Kristini suureks rõõmuks klubist ära (Ann ja Triin olid veits rõõmsamas tujus kui meie). Maamajas sain mina endale väga mõnusa toa suure-kõrge voodiga, magasin end väga hästi välja ning hommikul ärkasin juba tundega, et täna tuleb hea päev. Tuligi.

Esimese asjana läksin õue, kus avastasin, et jällegi on väga palav ja päiksepaisteline ilm nagu tavaliselt, soovisime Anniga teineteisele head novembrit, jõime terrassi peal kohvi, sõime küpsiseid ja kuulasime Beirutit, mis meie päikeselisse hommikusse ideaalse meeleolu ja tuju tekitas. Pärast seda käisime koertega metsas jalutamas ning saime teada, et nende metsade kõige tüüpilisemad loomad on metssead, kitsed, ilvesed, puumad, karvased ämblikud ja maod. Paraku aga oma lühikesel jalutuskäigul ei kohanud me kedagi neist. Hiljem läksime meie Kristiniga maja taga asuva kivi peale päevitama. Tegelikult nägi see kivi välja nagu mingi väike kaljunukk, mis mäe seest välja ulatus või midagi sellist, raske kirjeldada, mis ta täpselt oli. Igatahes see kivikamakas oli oma kümme meetrit kõrge ning et sinna saada, pidime läbi murdma mingist tihedast võsast, mis selle nõlva peal kasvas. Lõpuks jõudsime aga üles, olime küll natuke marraskil ja riided olid vaiguga koos, aga mis need väiksed sõjahaavad ikka teevad. Rääkisin Kristinile sellest, et mu meeletu merevaimustus on siin olles asendunud meeletu mägedevaimustusega ning merd ma siin ei igatse – peaasi, et mäed oleks ja siin sellega probleeme pole. Siinsed mäed pole küll nii kõrged, et neil päris lumised tipud oleks või et hingata raske oleks, aga kui Jaénist allapoole, näiteks Malagale sõita, siis kõrvad ikka lähevad rõhuvahest lukku küll ning Suur Munamägi on siinsete mägedega võrreldes ikka täielik küngas, nii et minu jaoks on need Jaéni mäed täpselt paraja suurusega. Saime heal juhul kolmveerand tundi päikese käes lesida (see oli küll esimene kord, kui ma novembris päevitanud olen) ja vaadet imetleda, kui kuulsime alt maja juurest hõikeid, et me sööma läheks. Alla minnes leidsime õnneks teiselt poolt kivi mõnusama nõlvaku, kus oli isegi sissetallatud rada ja puha, nii et ei pidanud enam kilplaste kombel läbi võsa murdma. Mirallese sõbrannad olid ka sinna grillima tulnud, nii et suurem seltskond oli jälle koos. Muide, Miralles teeb tohutult häid lõkkes küpsetatud kartuleid. Ta ei pane kartulit mitte tervena hõbepaberi sisse, vaid lõikab ta enne väikesteks tükkideks, pudistab peale tüümianit ja soola ning valab siis kogu kupatuse oliivõliga üle ja voila! Parim kartul, mida ma kunagi saanud olen. Oli jälle tüüpiline mitmetunnine sööma, kuigi me hispaanlannadega väga suhelda ei suutnud, sest üsna raske on midagi vahele öelda, kui viis inimest kiiresti hispaania keeles läbisegi räägivad ja oma sõpru taga klatšivad, nii et isegi kui oskaks midagi vahele öelda, siis ei teaks, mida öelda. Kuue paiku läksid nad aga ära ning võtsid endaga kaasa ka Kristini, kes tahtis bussiga Jaéni tagasi sõita, aga meie Triinuga ning muidugi ka Ann otsustasime Mirallesega sinna jääda, kuna ta arvas, et tal võib seal olles õppimine tõhusamalt minna kui Jaénis.

Jätsin tõelise egoisti kombel lõunasöögi nõud teistele pesta ja läksin üksinda jalutama. Kõigepealt mõtlesin sinna samasse kohta minna, kus enne Kristiniga päevitanud olime, aga sealt nägin ühte teist mäetippu (või õigemini selle sama mäe kivist tippu, mille otsas juba Mirallese maja oli), mille poole sammud seadsin. See polnud väga kaugel ning see oli piisavalt lauge, et sealt ilma suurema vaevata üles ronida, nii et lõpuks jõudsingi kohale ja istusin kõige kõrgemal asuva kivi peale maha. Võimas tunne oli seal üksinda olla ja ümbritsevat loodust vaadelda. Päike hakkas parajasti ühe teise suure mäe taha loojuma, minu pea kohal tiirutasid kotkad ning kaugelt alt karjamaalt kostus lammaste määgimist.

Kui ma tagasi majja jõudsin, tegi Miralles meile väga osavaid ja keerulisi kaarditrikke (eks ta üks nobedate näppudega mees ole, klaverit mängib ka nagu noor jumal), jõime õlut ja ajasime juttu. Miralles rääkis meile hispaania nõidadest, kellest ta kunagi uurimustöö oli kirjutanud. Ka praegu on nõiad, või tänapäeva mõistes pigem ravitsejad, Hispaanias väga populaarsed, eriti Galicias, kus nad muuhulgas mingit spetsiaalset alkoholi mingi vana rituaali järel põletavad. Sellega tuli mulle meelde, et need hispaanlased, kellega ma kevadel Rumeenias olin, olid ka sealt samast Galiciast pärit ja nemad korraldasid meile seal täpselt samasuguse rituaalse joogipõletamise, millest Miralles rääkis, nii et ka mina olen enese teadmata nõidade iidsetest traditsioonidest osa saanud. Osade nõidade seas olevat praegu popp asi oma luuavars mingi hallutsinatsioone tekitavate taimedega kokku mätsida, sellele siis alasti otsa ronida ning luuda oma jalgevahel senikaua hõõruda, kuni taimeaurud kehasse sisenevad ja siis neil on tunne, et nad lendavad.

Kui pimedaks läks, käisime koertega uuesti jalutamas ning vaatasime tähti. Saime teada, et augustis olevat seal eriti rajud tähesajud, mida Miralles oma sõpradega ümbruskonna kõige kõrgema mäe pealt vaatamas käivad, aga järgmiseks augustiks olen mina siit juba läinud. (Huuhhh, ei taha mõeldagi sellele, et ma pean siit kunagi ära minema, õudne!)

Kui tagasi koju jõudsime, tuli Mirallesele meelde, et tal on baarikapis rummi ning tegime siis pool ämbritäit (ja ma ei liialda) mojitot. Meie küsimusele, et kas ta mitte õppima ei pidanud, vastas ta nii üdini hispaanlaslikult „manjaaaana“. Kuidagi sattus jutt Eestile ja sealsetele palkadele ning Miralles ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas me nii väikeste palkade ja pensionitega üldse elada suudame. Ta ise teenib poole kohaga töötades umbes 1000 eurot kuus ning ta vanemad saavad pensionit 2500 eurot ning tema ütles selle kohta täiesti tõsiselt, et seda on liiga vähe. Samas näiteks Jaénis on hinnad umbes samad, mis Eestis, nii et sellise palga/pensioniga oleks siin lausa lust elada; ainult kinnisvara ost (samas mitte üür!) on kallis, nii et kui kusagilt endale tasuta maja sebida või siis lihtsalt korterit üürida, siis poleks hullu midagi ja Hispaanias töötada ja elada oleks päris hea. Istusime veel päris kaua terrassil, arutasime maailmaasju ja mõnus oli. Rääkisime Mirallesele eestlaste saunakultuurist. Siin on saunad umbes sama laialt levinud, kui Eesti peredes basseinid nagu Triin ja Ann ütlesid, ja et nii hispaanlaste saunad kui eestlaste basseinid on ainult „rikaste värk“ (hmm.. njahh, not necessarily, ütleks omast kogemusest). Seda, miks hispaanlased alasti rannas päevitamas ja ujumas käivad, saab väga hästi võrrelda sellega, et miks eestlased paljalt saunas käivad. Oleneb muidugi sellest, kas tegu on rahvarohke avaliku ranna või mõne privaatsema rannaga, kuhu ainult oma pere ja sõpradega minnakse - sama värk on ju ka Eestis saunadega. Näedsasiis, kui paljud kultuurilised erinevused eesti maarahvale palju loogilisemaks saavad, kui neid lihtsalt saunaskäimisega võrrelda! Kui mojitoämber oli tühjaks saanud, oli varsti aeg ka magama minna. Enne sirvisin veel ühte kunstiajaloo raamatut (El realismo y el impressionismo), mille elutoa raamaturiiulist leidsin ja läksin ilusate mõtetega magama. Ideaalne puhkus, mis ma oskan muud öelda.

Ka teie veinipudelid ja mojitod peaksid selle jutu peale juba ammu otsas olema. Tänud teile, kes te jõudsite lugemisega siiamaale välja, üritan järgmine kord lühemalt teha, et teie vaba aega mitte liiga palju raisata. Aga eks ma olen siis nagu Läti Hendrik, kes iga tühise pisiasja kirja paneb, nagu Urmet seda meest kunagi kommenteeris.