Jaén uue pilguga

Vabandust, et pole tükk aega kirjutanud, aga ma käisin vahepeal Inglismaal. Kui täna pärastlõunal Jaéni tagasi jõudsin, tabas mind taoline kultuurišokk nagu päris alguses, kui ma esimest päeva siia jõudsin. Kas tõesti olen ma nii oma mõtetes kui ilmselt ka kirjutistes Jaéni üle idealiseerinud?

Arhitektuurilises mõttes on pool Jaéni tegelikult täielik katastroof ning kogu tüüpiline väikelinna hispaanialik idüll leiab aset ainult vanalinnas ning teatud väiksemates linnaosades. Kulunud ja õnnetu välimusega kortermajad, paksude vanamuttide XXXL suuruses alukad ja mummulised kitlid akendest väljaulatuvatel pesunööridel tuule käes lehvimas, tolmused tänavad, vanad magedad reklaamplakatid, trellid uste ees, mida keegi pole aastaid kasutanud ja risti-rästi asetsevad kõledad tänavad moodustavad värskelt meeles olevate Londoni kaunite renoveeritud vanaaegsete hoonete, korralike haljastatud tänavate, moodsate põnevate arhitektuurileiutiste ja hästikorraldatud liiklusssüsteemi vahel päris karmi kontrasti. Ning teisalt moodustavad Jaéni soe päike ja võrratu loodus Londoni vihmase üksluise hallusega hoopis teistlaadi vastuolu.

Pärast pikka reisi jõudsin aga lõpuks kella nelja paiku koju; korterikaaslased olid just ärganud – tuleb välja, et siis, kui mina täna hommikul Londonis ärkasin, polnud nemad siin veel peolt koju jõudnudki. Nad olid mind nähes rõõmsad, pommitasid küsimustega, kuidas oli ja kas meeldis ja mis tegid ning ütlesid, et igatsesid mind. Tutvusin Triinu sõbranna Marjuga, kes meil praegu külas on, pakkisin oma väikese kohvri lahti ja hakkasin Andrese ja Kadri kingitud eesti komme matsutama. Mõnus tunne oli kodus olla. Päike paistis, oli soe ja hubane. Ei, Hispaanial pole viga midagi. Lihtsalt San Ildefonso ja katedraali kant on see, kus pean ühe väikese jalutuskäigu tegema, et jälle see idüllitunne tagasi saada. Või siis lihtsalt aknast välja vaatama, kuidas mäed läbi pilvede tungivad (ka lennukist oli päris põnev vaadata, kuidas pilve seest äkki mäetipp välja supsas).

Õhtul käisime Triinu, Marju ja Kristiniga araabia teekohvikus vesipiipu tegemas ja teed joomas. Piipu oli üle pika aja mõnus kimuda ja Pakistani tee maitses hästi. Arutasime selle üle, kes kus on elanud või elab ning kellel missugused seiklused maailma lennujaamades olnud on. Kristin trumpas meid kõiki sellega muidugi üle oma kolmepäevase trippimisega Ameerikast Eestisse. Vahetasime oma kogemusi nilbete pealetükkivate hispaania chicode ja purjus laiskade inglise bacheloridega. Inglismaast oli muidugi üldse palju juttu, kuna mina olin sealt just tulnud, Kristin oli seal äsja paar nädalat tagasi tsillimas käinud ja Marju õpib seal juba teist aastat lingvistikat.. Ühesõnaga tore oli. Nüüd peaks lõpuks magama minema või muidu tuleb 24 tundi järjest ärkvelolekut täis. Jahh. Head ööd. Varsti kirjutan teile ka Inglismaast.