Üks kõiksus

Neile, kes mulle saatsid need sõnad ja need viisid. Ja Sulle.

Ma tahtsin küll su lõhna tunda,

aga ei saand, aga ei saand

Paljud sõbrad hingavad praegu teisel pool maad

Ma küll teeks sulle pai,

kuid panen taskusse käe,

sest kui ühel on öö, siis teisel on päev

- Indigolapsed

Teisipäeval sain hispaania keeles masendava üllatuse osaliseks, kui seni intelligentse ja sümpaatsena tundunud Sergio mulle endast äkitselt äärmiselt idiootse mulje jättis, tulles lagedale selle sama looga, nagu kümned ja kümned välismaalased enne teda: nimelt et Baltimaad on lihtsalt üks Venemaa provints ja et seal elavad venelased, kes räägivad vene dialekti. Temast kui filoloogist ja ülikooli õppejõust oleksin rohkemat oodanud.

Kolmapäeval oli siin püha, nii et koolist/töölt oli kõigil jaénlastel vaba päev ning kõik läksid üles mäe otsa lossi juurde tsillima. Kutsusime endale kampa teised eesti tüdrukud, Martina ning sakslaste kamba ning alustasime mõnusat jalgsimatka. Rahvast oli seal palju – grilliti, peeti mäenõlvadel piknikke ja jalutati niisama. Meie leidsime endale kusagil kivide vahel mõnusa privaatse sopi, kust väga palju rahvast läbi ei käinud, peale mingite hullude hispaanlastest pubekate, kes tahtsid blondide välismaalastega koos pilti teha ja eputasid sellega, et teadsid umbes kolme ingliskeelset sõna. Õnneks jätsid nad meid aga varsti rahule. Kõht oli mäe otsa jõudes juba jõudnud tühjaks minna ja ka kaasavõetud jäätee oli juba poole tee peal otsa saanud, nii et ka kurk oli üsna kuiv. Ent nutikad ja ettenägelikud sakslased ütlesid, et no problemo ning ladusid välja kaks suurt pudelit siidrit (kuni selle hetkeni ma ei teadnudki, et siit kusagilt saab siidrit osta), ühe veini ning suure purgitäie soolaküpsiseid. Piknik missugune!

Eile olin päev läbi ülikoolis ning tegin usinasti oma kirjanduse seminaritööd Ulyssesest. Koju jõudsin alles pärast kella kaheksat, mis on minu jaoks isegi vara, sest tavaline ülikoolist koju jõudmise aeg on mul veidi enne kümmet. Jõudsin paar tundi puhata ning siis läksime Juani ja Antonio juurde. Need on need samad poisid, kelle juures meil umbes kuu aega tagasi inka fillide koosviibimine toimus (see korter ägedate suurte akendega). Põhimõtteliselt oli sama seltskond, aga seekord oli veel rohkem hispaanlasi, nii et veel rohkem võimalusi hispaania keelt praktiseerida. Üks lokkis juustega poiss oli minust ja Triinust eriti suures vaimustuses ning üritas meid mõlemat korraga ära sebida. Lo siento, aga ei näkanud tal kuidagi. Mõnus õhtu oli muidu. Juanil oli meeles, kuidas öelda eesti keeles "terviseks", Guillermo lubas mulle ühte oma romaani lugeda anda, mis ta kirjutanud on ning Valerijs teadis rääkida sellistest eesti superstaaridest nagu Maarja-Liis Ilusast ja Tanel Padarist. Santa ütles, et nad lähevad jaanuaris Barcelonasse ja et kas ma ei taha kaasa tulla - muidugi tahan! Juan ütles, et nad lähevad detsembris mägedesse 20 kilomeetrisele matkale mägedesse ja et kas ma ei taha kaasa tulla – muidugi tahan! Valerijs ütles, et nad lähevad pühapäeval Granadasse ja et kas ma ei taha kaasa tulla – muidugi tahan! Nii et ühe õhtuga sai lausa kolm reisiplaani tehtud, pole paha. Kui alkohol otsa sai, ei olnud midagi muud teha, kui alustada youtube'i pidu ja tantsima hakata. Päris mitu korda sai isegi Billie Jeansi mängitud, nii et mulle meeldis. Varahommikul hakkasime lõpuks koju tulema, võtsime tee pealt veel kebabi ka kaasa ning koju jõudsime vist poole seitsme paiku.

Põnev on olla igapäevaselt koos niivõrd rahvusvahelise seltskonnaga. Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et põhjapoolsemate rahvastega (kõik alates sakslastest ja ülespoole) tunnen ma end siiski veidi lähedasemalt, sarnasemalt ja seetõttu ka mingil määral paremini ja mugavamalt, kui nt itaallaste ja hispaanlastega. Esimestega on kuidagi ka rohkem ühiseid jututeemasid ning rohkem ühist mõistmist, sarnasem maailmavaade ja väärtushinnangud. Lõunamaa rahvaste temperament ja organiseerimatus ja tihtipeale ka mingi kummaline lapsikus pea kolmekümneaastaste inimeste juures viskab mul aeg-ajalt ikka kopa ette. Nt siin on täiesti tavaline asi elada koos vanematega kuni kolmekümneseks saamiseni ning pidutseda iga öö nagu kaheksateistaastane. Kui sellisest elust peaks lõpuks villand saama, siis abiellutakse esimese ettejuhtuva enam-vähem normaalse inimesega, kolitakse ema-isa juurest naise või mehe juurde ja hakatakse lõpuks tööd tegema ja lapsi kasvatama. Iseenesest pole selles ju midagi halba, lihtsalt väga teistsugune võrreldes sama vanade inimestega Eestis. Huvitav asi on ka see, et siin on paaridel üksteise vanematega kohtumine ikka väga tõsine asi. Et kui juba emale on pruuti näidatud, siis tulevad pulmad ja lapsed ka. Ann on selle au osaliseks juba saanud. Kui aga Ann Mirallesele rääkis, et Eestis pole vanematele oma kuti või tüdruku näitamine just kõige suurem asi, siis Miralles küsis, et mis siis saab, kui lahku minnakse. Mis siis ikka saab, emme teeb pai ja ütleb, et tuleb järgmine ja parem. Siin aga jäävad emad pärast poegade lahkuminekuid mitmeteks aastateks pisaraid valama ning mõtlema, et nad on oma last valesti kasvatanud, et tollel nüüd süda murtud on. (Aga muidugi, nagu alati, on ka erandeid. Õnneks olen ma siin kohanud ka hispaanlastega, kellel pole sellise elustiiliga mingit pistmist.)

Siiski. Kuigi kõigiga on palju erinevusi, siis tegelikult peamine, mis ma siin aru olen saanud, et tegelikult on enamik inimesi, olenemata rahvusest või riigist või perekonnast, põhiasjades ikka ühesugused. Kõik oskavad armastada, igatseda, õppida, elu nautida, haiget saada, edasi liikuda, nalja teha ja pisaraid valada. Tõenäoliselt olen naiivne, aga ma arvan, et tegelikult on kõik inimesed head. Mõnede headus ainult ei jõua teisteni. Ja mõned hoiavad oma headuse ainult enda jaoks. Ja mõned ei saa aru, kui kellegi headus on teistsugune nende enda headusest. Ja mõned üritavad kõigest väest olla head olukordades, kus nad tegelikult ei taha olla head. Ja mõnel on täiesti suva, kui keegi on nende vastu hea. Ja siis tulebki palju pahandust.

Taolise mõtte, ainult et veidi läbimõelduma sõnastusega kõigi inimeste sarnasusest leidsin ka Ulyssese eessõnast:

Underlying Joyce's depiction of Bloom is the conviction that mythic archetypes are not externally imposed by a culture but internally generated within each person. The universal wish to be original cannot conceal the reality that each is something of a copy, repeating previous lives in the inauthenticity of inverted commas. Many early readers, including T. S. Eliot, were depressed by Joyce's implication that beneath the superficialities of personality, most people were types rather than individuals.

Ja lõpetuseks teemasse täiesti mittepuutuv, aga üsna tabav tsitaat Joyce'ilt endalt: Jesus was a bachelor and never lived with a woman. Surely living with a woman is one of the most difficult things a man has to do, and he never did it.

Ja raske mitte ainult meestele, vaid ka naistele endile. Mina peaks teadma, elan ju kolme naisega, kaks neist veel itaallannad, madre mia! Tartus eesti poistega oli ikka mõnevõrra lihtsam korterit jagada. Eesti meestel pole viga midagi. Absoluutselt mitte.