esmaspäev, oktoober 26, 2009

Koosviibimised inka fillidega

Reedeõhtuses kirjandusloengus, kus ma parasjagu hoolimata õppejõu katastroofselt halvast inglise keele oskusest kirjanduslikku modernismi süvenenud olin, küsis üks kursavend Guillermo, kas ma õhtul peole ei taha minna – ja no miks ma poleks pidanud tahtma!
Leppisime kokku, et kohtume kell pool üksteist Burger Kingi ees. Kuna see minu kodule just kõige lähemal ei ole, siis varusin aega, ostsin poest kaasa ühe pudeli Tinto de Veranot ning jalutasin läbi reedeõhtuse linna burksibaari juurde. Ning oh imet – kuigi ma jõudsin kohale oma viis minutit varem, siis hispaania kutid olid juba enne mind seal! Mõtle siis veel, et hispaanlased jäävad igale poole hiljaks. Aga eks erand kinnitab reeglit. Guillermo tutvustas mind oma sõpradele Juanile ja Antoniole, kes on samuti inglise filoloogid, kuid kellega ma inisistisin terve õhtu hispaania keeles rääkimist, ning jäime ootama teisi tulijaid. Minu väga rõõmsaks üllatuseks oli peale minu kutsutud ka kogu see äge lätlaste-poolakate kamp, keda ma eelmine kord mainisin ning ka mõned hispaanlased, keda ma veel ei tundnud. Minek oli siis Juani ja Antonio korterisse ehk Burger Kingi naabermajja. Korter ise asus üheksandal korrusel ning elutoas kujutasid kaks seina endast maast laeni aknaid. Kui vaade tuledes linnale oli ära imetletud, võtsime mõnusalt kohad diivanitel sisse ning reastasime pudelid lauale. Tundsin end oma 1,5 liitrise plastmasspudeli lahjendatud veiniga veidi ebalevalt, kuna avastasin, et kõik teised olid ikka märksa uhkemate pudelitega varustatud – rummi, martiini, likööride ja muu kvaliteetkraamiga. Aga tinto maitses ka tol korral hästi ning õhtu sai kiirelt hoo sisse. Mingi aeg hakkasid poola poiss ja hispaania tüdruk mingil seletamatul põhjusel valssi tantsima ning läti poiss Valerijs rääkis mulle anekdoote, mis lätlastel eestlaste kohta on. Tuleb välja, et lätlased peavad eestlasi väga aeglaselt mõtlevateks/tegutsevateks inimesteks ning neil on mingi nali selle kohta, kuidas eestlane viskab järve ääres istudes neli päeva järjest telliskive vette ning viimasel päeval imestab, et küll on ikka põnev, et kandiline ese vees ümmargusi ringe tekitab. Lätlased kiitsid aga taevani Vana Tallinnat kui maailma parimat jooki ning Kalevi komme kui nende traditsionaalseid jõulumaiustusi ning mina poetasin paar head sõna Laima ja Ryanairi kohta. Koos imestasime ka selle üle, et selleks, et aru saada, kui lahedad naabrid sul tegelikult on, peab kolima Hispaaniasse. Ühel hetkel hakkasime hispaanlastega arutama poliitika üle ning tuli välja, et mitte kellelegi ei meeldi nende kodumaa ning kõik tahavad kolida kas Inglismaale või Ameerikasse või kuhu iganes – peaasi et saaks kaugele ära. Arutasime Hispaania erinevate piirkondade autonoomsuse taotlemise mõttekust ja mõttetust ning seda, kui kauaks Hispaania kuningriigina üldse püsima jääb. Lõpuks jõudsime ajalooteemade juurde ning nad andsid oma objektiivse arvamuse Nõukogude Liidust ning sellest, mis pildi on ajaloolased sellest nende jaoks maalinud. Täitsa hariv ja põnev oli. Siis aga hakkasid hispaanlannad flamenkot tantsima ning ka meie jututeemad muutusid lõbusamateks, kahju ainult, et pärast pudelit tintot ma ei suuda väga selgelt meenutada, millest täpsemalt me rääkisime, mäletan ainult seda, et hullult vahva oli. Valerijsega olid mingid muusikateemalised arutelud ning avastasin ka seda, et filoloog Antonio suureks armastuseks on kunstiajalugu nagu minulgi. Mingi aeg oli köögis mingi päris põnev kogunemine, kus Kashya meist kõigist vääääga naljaka photoshooti tegi, loodan, et saab neid pilte kunagi näha ka. Hiljem laulsime kõik andunult Eaglesi „Hotel Californiat“, hispaanlannad hakkasid omavahel vallatlema ning Guillermo kukkus mulle oma Inglismaal elava tüdruksõbra üle südant puistama. Lõpuks kadus pool seltskonda klubisse ära ning meie viskasime ennast jälle diivanite peale lebosse. Varahommikul lahkusime lõpuks ka meie ning Valerijs oli nii kena, et saatis mu koju ära, et minuga tee peal midagi paha ei juhtuks.
Laupäeval magasin kohe mõnuga - kella poole neljani päeval. Seejärel sain tegeleda kõigi nende (igavate) asjadega, milleks mul mu eelmise (igava) nädala jooksul aega polnud – koristamise, pesupesemise ja õppimisega. Kuigi õppimise käigus vaatasin ka üht päris huvitavat DVD-d, mille kunstiajaloo õppejõud Ida-Rooma keisririigi kohta andis ning tekkis meeletu-meeletu tahtmine otsekohe lennuki peale istuda ja Istanbuli põrutada. Paraku aga tol hetkel seda võimalust polnud, peab veel natuke ootama. Pärast kõiki asjatoimetusi nautisin seda, et esimest korda oli terve korter minu päralt, kuna teised olid Granadas ning sain väga kõvasti jazzi kuulata, ilma et peaksin muretsema, et see kedagi häirida võib. Premeerisin oma suuri jõupingutusi pitsaga, vaatasin Anna soovitatud filmi „Blowup“ ja läksin magama.
Ning nüüd jõuan selleni, miks ma kogu seda memuaari pühapäeva öösel kell 1:17 kirjutan. Ka täna õhtul ei pääsenud ma filmivaatamisest ja pitsasöömisest, ent seekord ei teinud ma seda mitte üksi, vaid koos veidi suurema seltskonnaga. Minek oli seekord siis poolakas Ula juurde, aga enne seda oli muidugi vaja üks väike poetiir teha, et mitte tühjade kätega külla minna. Teadsin, et ainuke pood, mis pühapäeval ilmselt avatud on, on Nunnu Poisi Pood. See on muidugi minu pandud nimi, sest see on üks pisike pood minu lähedal, mis on alati avatud ja mille ülinunnu poemüüjaga me päris headeks teretuttavateks oleme saanud, sest näen teda tihti ka ülikoolis ja muidu linna peal. See on muidugi äärmiselt kasulik tutvus, sest tema on mulle alati pärast kella kümmet õhtul leti alt pudeli veini müünud. Joppas ka seekord ning sain pudeli odavat veini ja hiiglasliku pakitäie krõpse sinna kõrvale. Nunnu Poiss poetas mulle kilekotti ka paar tasuta kommi, nii et saak missugune! Ula juurde tulid peale minu filmi vaatama veel mõlemad lätlased, Valerijs ja Santa, ning nende šveitslannast korterikaaslane Simone; poolakas Kashya ja üks tüdruk, kes on Lilika blond poola kaksikõde, aga kelle nime ma kahjuks ei tea/mäleta; ning hispaanlased Juan ja Antonio. Seekord ladusime pudelite kõrvale ritta ka hunnikuviisi krõpse, popcorni, pitsasid ja muud head rämpstoitu ning panime filmi peale. Aga oh õudust, oleks ma veel teadnud, et vaadatav film on õudukas! Pärast „The ringi“ vaatamist olen ma igasuguste õudukate vaatamisest loobunud, aga seekord polnud mul enam pääsu. Hakkasime vaatama filmi „El orfanato“, mis oli kambast ära tapetud lastest, kes nüüd ühes vanas majas kummitasid. Kõige hullemini paistis kartvat aga hoopis Valerijs ning mina tundsin end suure kamba vahel istudes tegelikult päris turvaliselt. Hirmsamate kohtade juures panin lihtsalt silmad kinni ning elasin kogu filmi päris edukalt üle. Pärast filmi lõppu klõpsutasime veel niisama telekanaleid, aga kuna igalt poolt tuli kas reklaam, film või seriaal, kus millegipärast näidati lapsi (mis sest, et üsna elusaid ja terveid), siis meil selleks õhtuks oli nende nägemisest küllalt ning otsustasime koju minna. Tegelikult sai aga üsna palju nalja ning täitsa vahva õhtu oli, nii et ka selle nädalavahetuse kohta võiks kokkuvõttes öelda „de puta madre“.
Nüüd ma aga ei julge magama minna ning sellepärast hakkasingi oma tegemisi üles kirjutama :D Peale selle tahan seda nädalavahetust võimalikult kaua pikendada, sest järgmisel nädalal hakkab taas pihta totaalne hullumaja kõigi minu dokumentide ja paberitega, millele ma pean jälle allkirjasid jahtima hakkama, nii et naudin tänast veel senikaua kuni silmad lahti püsivad.

6 kommentaari:

  1. Nüüd me peame Orfanatot veel nii vaatama, et sa ei pane silmi kinni. Superhea film.

    VastaKustuta
  2. no niiiiiiiiii üliänks nv:) bailaish suht

    VastaKustuta
  3. + tahan ka läti poistega tuttavaks saada

    VastaKustuta
  4. Tore teada, et inka fillid ikka igal pool sama lahedad on ;)

    VastaKustuta
  5. Ma olen alati endale kaksikõde tahtnud.
    Ja Orfanato on tõesti hea film, käisin seda muideks üksinda filmifestivalil vaatamas ja pärast öösel kõndisin üksi ka koju.

    VastaKustuta
  6. Kahju, et sa seda nalja ei teadnud rääkida, et Valgas/Valkas kuskil piiri lähedal kõnnib tee ääres noor naine lehmaga. Aga kuidas aru saada, kas on tegu eesti neiu v läti neiuga? Kui lehm on ilusam kui tütarlaps siis on lätlane(A):D.
    A seda ikka küsisid, miks kõik ütlevad, et neil 6 varvast on?:D Järgmine kord kui kohtute võid minu eest küsida, huvi pärast:D.
    Rääkisin emale ka möödaminnes seda aeglase värgi juttu ja ta ütles, et vot täpselt nii lätlased meist arvavadki:D. Veider lugu ikka küll, kui aus olla:).

    VastaKustuta