Chica de Jaén kümme päeva Inglismaal

Päev number 1

Ootamine. Ootamine kodus, et saaks bussi peale minna. Ootamine bussis, et saaks Granada lennujaama. Ootamine lennujaamas, et lennuki peale minna. Ootamine kambatäie purjus flamenkokostüümides hispaania pihvidega lennukis, et lennuki pealt maha minna. Ootamine Stanstedi bussipeatuses, et kesklinna bussi peale minna. Ootamine purjus saksa pihvidega bussis, et kesklinna jõuda.

Aga siis ma ikkagi jõudsin kohale ja sain aru, et need kaks inimest, Paul ja Monika, kelle pärast ma nii palju oodanud olin, olid mind veel rohkem oodanud. Sõnu pole siinkohal vaja, et väljendada, mis tunne neid näha oli. Pea et kesköiseks õhtusöögiks oli Monika meile teinud kalapirukat, mis isegi Paulile maitses ning too julges lõpuks üles tunnistada, et puhtalt meie pere süül on talle kala päris maitsema hakanud. Eks need on need generatsioonide kaupa kalurite laste geene, mis selliseid kalahõrgutusi produtseerivad. Peale kalasöömise ja jutuajamise midagi teha aga enam ei jaksanud ja läksime magama ära.

Päev number 2

Minul õnnestus enne Pauli endale juba jalad alla ajada ning alla kööki minna. Auravate kohvitasside seltsis saime Monikaga suurema osa õdede salajuttudest ära rääkida ning mina jõudsin nunnutada oma kallist õepoega Tristanit. Muidu ma ei kannata üldse väikseid lapsi välja ja üritan neist nii eemale hoida kui võimalik, aga hoolimata sellest, et Tristan on kõige hullem võrukael, pahandusetegija ja jonnipunn all in one on ta ainuke laps, kellest ma tegelikult ülisuures vaimustuses olen. Lõuna ajal viskas Monika meid autoga West Ruislipi metroojaama, kust Central Line'iga kesklinna sõitsime. Paul tahtis nimelt Oxford Streetile šoppama minna, et endale uued saapad osta. Ostiski. Hiljem ta muidugi natuke kahetses seda, sest uued saapad hõõrusid ta kandadelt ikka suure osa nahka ja liha maha. Igaljuhul pärast poodlemist mõtlesime end õlledega kosutada ning Paul teadis kusagil nurgataga asuvat mõnusat pubi, kus Guinnessit jõime. Paul pidi mind minu omaga muidugi aitama, sest guinness on... noh, guinness (mul pole ikka veel nii peent õllemaitset välja arenenud, et ma selle mõrudat maiku nautida suudaks). Pärast seda oli plaan kohtuda Pauli vanematega, kes ka sama päev koos nende sõbranna ja tolle pojaga Londonisse olid nädalavahetust veetma tulnud. Nad üürisid endale St Paul's Cathedrali lähedal külaliskorterit ning oli plaan nendega kusagile sinnakanti sööma minna. Paul juhatas meid kõiki Brick Lane'ile, mis on väga kirju ja elav immigrantide piirkond igasugu põnevate eksootiliste köökidega ning peenest ärikandist ainult paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Leidsime jällegi Pauli soovitusel ülimõnusa karrirestorani, kus lasime teravatel kastmetel endal pisarad voolama ning nautisime hiidkrevette, lambaid, kanu, muid loomi ja muidugi ka head seltskonda. Mina jõin esimest korda üle pika aja siidrit, kuna siin Hispaanias piirdun enamasti veini ja sangriaga, ning avastasin, kui uskumatult hea jook see siider ikka on, ja veel õige mädaõuna siider, mitte mingi Fizzi keemiline lurr. Ööseks pidime Pauliga minema Greenwichisse Britta ja Lukeri juurde, aga selleks ajaks, kui me restoranist välja jõudsime, oli metroo juba kinni pandud, nii et ei jäänud muud üle, kui Pauli vanemate korteri elutoas endale diivanipatjadest voodi ehitada ja mantlite alla põhku pugeda.

Päev number 3

Hommikul läksime tagasi Brick Lane'i kanti, mis pühapäeva hommikuti moondub superägedateks boheemlasturgudeks, Spitalfieldiks ja Sunday Upmarketiks, kus noored disainerid müüvad oma riideid ja ehteid, kunstnikud ja fotograafid ärivad maha oma põnevat loomingut, hipid müüvad igasugu põnevaid maailmamuusikaplaate, mis seal samas mängides ka muusikalises mõttes väga mõnusa õhkkonna loovad ning eksootilistest maadest pärit kokad on üles pannud hurmavalt lõhnavad köögiletid, kust saab osta kõike alates austritest kuni sushi ja kõikvõimalike kirevates kastmetes elukateni. Seal ringi tsillides sain lõpuks ka aru, miks Paul keeldub igaltpoolt mujalt kui just sealt endale uusi T-särke ostmast, sest sealt võib tõesti leida ülikihvte ja originaalseid asju – õigemini, mitte ainult ei VÕI leida, vaid leiab KINDLASTI! Mina sain endale ägedad nahast kindad 15 naela ja väga šefi minikleidi 5 naela eest ning Paul oma T-särgi ostudega ei pidanud muidugi piiri.

Pärastlõunal pidime turult lahkuma, et jõuda Barbican Centre'isse, kus koos Pauli vanemate seltskonnaga pidime Londoni jazzifestivali raames vaatama üht kontserti, kus esinesid Bela Fleck and the Fleckstones ning Chick Corea koos Stan Clarke'i ja Lenny White'iga. Mina olin terve kontserdi ajal täielikus pöördes ja suures vaimustuses. Uskumatu ikka, mida saab teha oma basskitarri, suupilli, kontrabassi, klaveri ja muude riistadega. Kõik lood olid väga kaasahaaravad, mehed hoidsid pinget suurepäraselt üleval ja kogu aeg ma ainult ootasin, et mis nüüd järgmiseks saab. Kulminatsioonid ei valmistanud kunagi pettumust ning viimane ühislugu andis väga mõnusa kokkuvõtliku punkti (loe: kisendava hüüumärgi) kogu üritusele. Igaljuhul suurepärane elamus ja ma olen Pauli vanematele väga tänulik, et nad mu sinna kaasa kutsusid. Pärast kontserti oligi meil aeg juba Pauliga bussi peale minna, et kahekesi Cheltenhami sõita. Nüüd sain seda inglise väikelinna juba teist korda külastada, ent kuna kohale jõudsime alles 11 paiku õhtul, siis esimesel õhtul me midagi erilist seal enam ette võtma ei hakanud.

Päev number 4

Paul pidi ülikooli minema ning mina sain kaua magada. Ärkasin siiski juba keskpäeva paiku ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis järgmised neli tundi teen. Esimese asjana mõtlesin endale teha inglisepärase musta tee piima ja suhkruga, ent alumisele korrusele minnes sain mina kui võrdlemisi korralik neiu suht suure šoki, kui lõpuks aru sain, et ma viibisin majas, kus elavad Paul ja viis inglise poissmeest, kes käivad täiskohaga ülikoolis, täiskohaga tööl, panevad täiskohaga pidu ja tegelevad nullkohaga koristamisega. Niisiis paljajalu väga ei tahtnud kusagile astuda, palja käega midagi katsuda ning vannitoa külastamist üritasin iga hinna eest vältida, sest igalpool vedelesid mingid kahtlased.. hmm... asjad..., millest ma isegi ei taha teada, mis need olla võisid. Ühtegi tassi ma ka köögist kusagilt ei leidnud, nii et põgenesin kiiresti tagasi Pauli puhtasse ja hästilõhnavasse tuppa – tõeline oaas selles prügikõrbes! Kui keegi mäletab „Seks ja linna“ esimese hooaja seda osa, kus Carrie twenty-something tüüpi sebis ja tolle korterisse sattus, siis ma võin öelda, et suht sama pilt, tõsiselt. (Siinkohal ma olen üsna kindel, et ainult Helen on see, kes ilma pikema järelmõtlemiseta teab, millest jutt käib ;))

Hommikust otsustasin seega kusagile kesklinna sööma minna. Tee peal põikasin läbi ühest väikesest vanast kirikust ning kirikus leiduvate voldikute pealt sain teada, et see on pea 900 aastat vana. Päris mõnus oli Hispaania suurtele uhketele katedraalidele vahelduseks sellises vanas lihtsas inglisepärases pühakojas olla. Kuidagi spirituaalsem ja isiklikum tunne tekkis seal. Vaatasin oma pooleperselise kunstiajaloolase pilguga kirikus leiduvad detailid ja arhitektuuri üle ning läksin siis edasi. Käisin korra läbi Primarkist, aga pärast Brick Lane'i turgusid tundus see kõige mõttetum pood üldse, ja seejärel suundusin ühte coffeeshopi hommikust sööma. Õige pea avastasin, et olen küll Inglismaa kohvikus, aga söön ikkagi Vahemere toitu (Mediterranean bruscetta) ning kuulan kõlaritest tulevat Eros Ramazottit. Bruscetta kõrvale lugesin läbi ainsa kohvikus pakutava ajalehe, selgelt opositsioonilise ja feminismivastase Daily Maili (täisperselise filoloogina oleks muidugi palju peenem tunne olnud Guardiani, Timesi või Telegraphi lugeda, aga noh, Daily Mail käis kah, mõned artiklid olid isegi päris huvitavad). Kui kohvikus lõpetasin, oli kell alles kolm. Teadsin, et Paulil lõpeb ülikool kell neli ning mõtlesin talle vastu minna. Muidugi ma ei teadnud, kus ülikool asub, aga küsisin paari inimese käest teed ning jõudsin ilma suurema vaevata kohale. Tee peal tegin veel tiigis suplevatest partidest pilti ning nägin esimest korda üle mitme kuu selliseid müstilisi asja nagu pori ja sopp. Päris põnev. Õhtul käisime Tescos (pmts nagu Rimi vms) õhtusöögiasju poodlemas ning kodus tegelesime otseloomulikult ühe oma lemmikühistegevusega – söögitegemisega.

Päev number 5

Teisipäeval tahtis Paul mulle oma ülikooli campust näidata. Esmalt viis ta mu Media Centre'i ehk oma osakonna raamatukokku, millest ta juba ette aimas, et mulle seal meeldib. Iseenesest oli see raamatukogu nagu raamatukogu ikka, ainult et põrandast laeni ja otsast otsani täis käsiraamatuid, kus oli õpetusi ja nõuandeid kunstnikele tehnikate ja materjalide kohta; muidugi ka hulganisti kunstiuurimusi, mis lahkasid maalikunsti, skulptuuri, arhitektuuri, disani, fotograafiat, filmikunsti, meediat, body arti, land arti, performance arti ja moekunsti; peale nende leidus seal veel igasugu kultuurilisi uurimusi (kaasa-arvatud nt feminism popkultuuri kontekstis - huvitav, kas Raili on seal kunagi käinud?! - ja nt ka NSVL-i kunsti ja kultuuri). Mõtlesin seal olles, kui palju lihtsam oleks mul olnud teha kõiki esseesid ja uurimustöid kahe aasta jooksul ülikoolis, kui ma ainult seda raamatukogu kasutada oleksin saanud – ja kui palju põnevamad need sel juhul tulnud oleksid! Pärast raamatukogu näidati mulle veel värvifilmipimikut ja mustvalge filmi pimikut, galeriisid, kus lõpetajate ja muude kunstnike tööd üleval olid ning lõpuks ka fotostuudiot, kus Paul minust ja mu uuest Brick Lane'i kleidist photoshooti tegi. Päris peen tunne oli niimoodi ilusas kleidis ja kontsakingadega ehtsas stuudios igasugu valgustite ja prožektorite ja softboxide ja muude põnevate vidinate vahel poseerida. Nagu päris.

Õhtul läksime sellisesse kohta nagu Burger Burger ehk burgerirestorani. Ei mingeid punaseid plastmasstoole ega kollaseid plastmasskandikuid, vaid päris peene välimuse ja viisaka teenindusega restoran, kus hoolikalt kokku laotud burger serveeriti hiiglaslikul valgel portselantaldrikul nagu mõnes a la carte restoranis. Mina tellisin endale sinihallitusjuustuga burgeri ja kõrvale banaani-piimakokteili. Viimane oli ikka korralikult pool liitrit suur ning maitses väga hästi. Pärast söömist mõtlesime kinno minna, aga kuna sel kellaajal midagi head ei tulnud, lõpetasime oma õhtu hoopis Frog and Fiddle'is ehk kohalikus tudengibaaris jägerbukasid (Zambuca + Jägermeister) juues ja piljardit mängides.

Päev number 6

Kolmapäev algas väga rõõmsalt, sest kohale ilmus kauaoodatud torumees, kes poiste boileri ära parandas, nii et esimest korda sai sooja duši alla minna. Mina olin need kaks päeva virisedes ja vingudes küll külma dušiga üle elanud, aga terve majarahvas oli ilma kütte ja sooja veeta juba kaks nädalat hakkama saanud. Ning oh seda õnne ja rõõmu, kui kuum vesi lõpuks voolama hakkas – kõik panid muidugi tormijooksuga vannitubade poole liduma ning ligunesid pool tundi sooja vee all. Päeval käisime ka Paulile prillipoodidest uusi prille otsimas, aga need, mis talle kõige rohkem meeldisid, olid ka kõige kallimad, nii et ta otsustas nende ostmise edasi lükata.

Õhtul viis Paul mu väiksesse itaalia restorani sünnipäevaõhtusöögile. Läksime sinna juba teist korda, sest ka eelmine aasta olime just seal deitimas käinud ning see sai juba siis mu lemmikrestoraniks. Kuna restorani omanikud ja kõik teenindajad on itaallased ja seinte peal ripuvad fotod saapamaa erinevatest kohtadest siis oligi tunne, nagu oleks Itaaliasse sattunud. Tegime korraliku pika kolmekäigulise õhtusöögi nagu ikka, kui meil midagi tähistada on: seekord siis rannakarbid valge veini kastmes, loomaliha tomati-veini-herbide kastmes ning lõpetuseks tiramisu ja limoncello. Mmmmõnus! Teenindajad laulsid laudade vahel laveerides plaadi pealt tulevaid itaalia laule kaasa, muretsesid ikka, et kas „tutti bene, senjoores?“, hoolitsesid agaralt selle eest, et meil vein ja õlu otsa ei saaks ja tekitasid selle kõigega väga mõnusalt hubase õhkkonna. Jällegi üks suurepärane sünnipäevakingitus ja loomulikult ka imeline kohting.

Päev number 7

Neljapäeval pidime tagasi Londonisse sõitma, nii et hommikupoolikul mingeid erilisi plaane polnud. Käisime läbi ühest suurest raamatu-/ajakirjapoest, kust ostsin endale 8 naela eest ajakirju. Ajakirja Pop valisin välja lihtsalt sellepärast, et kaane peal oli kunstipärane pilt ja see tundus kesisest kultuuriajakirjade valikust ka kõige põnevam ja mahukam olevat. Nüüd, kui ma olen jõudnud enamiku sellest läbi lugeda, olen ma sellesse väljaandesse täielikult armunud. Väga asjalik ajakiri, mille 312 lehekülge tutvustavad kunstisündmusi, galeriisid, kuraatoreid ja kunstnikke kogu maailmas; seal on palju rõhku pööratud (kõrg)moele, ent kõik fotosessioonid on võrreldes tavaliste moeajakirjadega äärmiselt peenemaitselised, isikupärased ja põnevad ning samas on seal ka keskkonnateemalisi arvamusvaldusi, Barbara Bushi intervjuu Libeeria esimese naispresidendi Sirleafiga, essee Veronica Berlusconi meediasõjast oma mehega, analüüsivad uurimused multimeediast ja selle tähendusest tänapäeva ühiskonnas ja paljust muust. Ühesõnaga enamjaolt keerleb kogu teema moe ja popkultuuri ümber, tutvustab kunstimaastikku ning sellel nüüd ja praegu aset leidvat aktiivset kunstielu ning on seetõttu äärmiselt põnev. Tegu on kaks korda aastas ilmuva ajakirjaga ning soovitan seda tõesti kõigile, kes seda veel avastanud pole, kuid kes taolistest teemadest huvituvad. Change is good, change is inevitable, change is NOW, ütleb nende manifesto . Pärast ajakirjapoodi istusime ühes suures pargis ja lõime bussi oodates aega surnuks. Londonisse jõudsime alles kaheksa paiku ning äärelinna Monika juurde üheksa paiku. Sealt leidsin eest juba oma venna Andrese ja tema tüdruku Kadri, kes ka Londonisse olid tulnud. Kallistasime Andresega hästi kõvasti ning võtsin vastu nende kaasatoodud pakitäie Kalevi komme. Monika ja Chris olid meile valmistanud suure õhtusöögi (jesver, ma vist räägin siin kogu aeg ainult söömisest!) ning istusime hiliste õhtutundideni köögilaua taga ja sõime ja jõime. Mõnus oli suure venna ja suure õega koos olla, eriti nüüd, kui nad on vist suht ära harjunud, et ma pole enam mingi mõttetu tatikas, vaid enam-vähem mõistlik täiskasvanud inimene (või no ma loodan vähemalt!). Suureks saades on vist palju toredam õed-vennad olla, kui väiksena, kuigi kaklemist tuleb aeg-ajalt ka praegu ette. Jääb vaid loota, et Paulil, Kadril ja Chrisil liiga igav ei olnud, kui me mingeid vanu mälestusi heietasime, mis suure tõenäosusega ainult meie eneste jaoks naljakad olid.

Päev number 8

Hommikul ärkasime Pauliga siis, kui kõik teised olid kas tööle, lasteaeda või Londoni peale laiama läinud, ravisime oma (st minu) kerget pohmelli „Musta ja valge koera“ DVD vaatamisega, mis ma eelmine aasta Tristanile kinkinud olin ning hävitasime hommikusöögiks ära Monika mõnusa šokolaadipudingi. Kuna Monika maja asub kanali ääres, siis läksime mööda seda – kanalit, mitte maja - jalutama. Sama rada oleme juba varemgi kahekesi läbi matkanud, nii et seekord juba teadsime, et mõne kilomeetri pärast sihtkohta jõudes ootab meid ees üks kõige mõnusamaid pubisid, kus ma kunagi käinud olen. Ilm oli väga ilus ja päikseline, lehed olid kollased, kohalikud patseerisid koertega mööda kallast ning kanali peal patseerisid pardid ja paadid. See mõnus pubi oligi täpselt sama mõnus, kui ma mäletasin. Istusime seal tükk aega ja (oeh, ma ei taha seda sõna enam öelda) SÕIME. Viie paiku tuli Monika meile sinna autoga järele ning kurtis selle üle, et tööpäevadel ikka ei tasu kella kolmeni öösel juua, kui kell kuus peab üles tõusma. Mitte keegi meist ei saanud aga Monika maagilisest kella kolme ajal magamaminemisest aru, sest kõigi teiste jaoks oli kell alles üks, kui me juba õhtu lõpetasime. Ei tea, mis ta need ülejäänud kaks tundi siis üksinda tegi :) Õhtul käisime kõik koos Chrisi õe Amy ja tema (s)ex boyfriendiga väljas. Restoranis olles oli mul aga kuidagi imelik tuju, millegipärast jututeemasid ei olnud mingil müstilisel põhjusel kellelgi väga palju varrukast välja tõmmata ning asja ei teinud paremaks ka see, et kohmakas ettekandja mulle parmesani otse sülle riivis ning et Cosmopolitanid ei maitsenud õigesti, nagu asjatundjad nina krimpsutades ütlesid. Küllap hakkas mul see tunne jälle hinge tulema, et varsti peab juba lahkuma. Pärast läksime aga ühte lounge'i, kus oli veidi vabam õhkkond ja hea muusika, nii et siis läks tuju jälle paremaks.

Päev number 9

Majarahvas sundis mind hommikul pannkooke küpsetama ning pärast seda läksime Pauli, Andrese ja Kadriga kesklinna, kus meid tabas üks feil teise järel. Käisime Portobello turul, mis on taoline nagu Brick Lane, ainult et veits magedam. Antiikkaupade sektsiooni poolest oli see muidugi veidi omanäolisem ning mõtlesime, et oma tulevasse „päris“ kodusse saaks sealt päris ägedaid asju sebida. Pärast seda tahtis Kadri minna Hyde Parki Winter Wonderlandile, mis too päev seal avati. Kuidagi suutsime aga minna valesse parki ning ei saanud kuidagi aru, et kus kohas see talvemaa siis on. Just sel hetkel hakkas ka suur paduvihm peale, kui meie suures tühjas pargis ekslesime. Tagantjärele mõeldes oli aga see üsna inglisepäraselt romantiline – raagus puud, hämar taevas, vihm ja kellegi soe käsi ümber minu õlgade. Lõpuks leidsime Hyde Parki üles, mis oli selle Kensington Gardensi kõrval, kuhu me ullikestena eksinud olime ning käisime selle ürituse siis kiirelt läbi. Kõik oli väga luksuslik, väga disney'lik, teisisõnu väga kitš ja sädelev. Lõbustuspargid ja uisurada ja glögiputkad ja jõuluvana ja nii edasi. Kui vihma asemel lund oleks sadanud, oleks võib-olla isegi päris armas olnud seal. Kuigi algselt oli meil plaan kultuursed olla ja vaadata, mida uut ja põnevat Tate seekord pakub, siis külmast ja vihmast läbivettinutena polnud enam mingit muuseumituju ning järgmiseks unistuste sihtkohaks sai otseloomulikult mingi õdus soe pubi, kus märjad mantlid toolileenile saaks visata. Väga kahju sellest isegi polnud, et sel korral ühtegi galeriisse ega muuseumisse ei sattunud, sest see polnud mul mitte mingi esimene Londoni reis ega ole ka kindlasti viimane. Igaljuhul Hyde Parki valest otsast välja astudes eksisime muidugi jälle ära, aga nagu mul nende eksimistega ikka kipub olema, siis leidsime end jälle kusagilt rikkurite kandist, Knightsbridge'ist, kus elavat ainult miljonärid ja aadlikud. Ühe pubi me sealt ka leidsime ning soojenesime seal siis üles. Imelik pubi oli: kõik oli väga – liiga - puhas, muusikat vist isegi ei mänginud, kõik inimesed vestlesid väga vaikselt ja viisakalt ning olid üsna soliidselt riides. Kadrile tundus, et ta nägi seal prints Williamit koos oma sõpradega tarka juttu ajamas, aga ilmselt oli see keegi wannabe prince lihtsalt. Järgmisena mõtlesime minna mõnda muusikali vaatama, mis minu jaoks aastate jooksul juba täiesti kohustuslikuks Londoni külastamise osaks on saanud. Läksime Piccadilly Circusele, kus trobikond teatreid järjestikku asuvad, ent seekord meil odavate piletite saamisega ei jopanud, vihma sadas endiselt ning mõne aja pärast me lihtsalt andsime alla ja loobusime. Minul oli selleks ajaks juba tuju täiesti läinud ning tahtsin lihtsalt koju tagasi minna, et veel viimaseid tunde Monikat näha ja temaga veel juttu ajada. Andres ja Kadri mõtlesid esmalt kesklinna pidutsema jääda, aga lõpuks tulid nad ikka meiega Harefieldi kaasa. Jõudnud sinna, saime teada, et torm oli elektri minema viinud. Panime küünlad põlema ning tsillisime kõik soojas küünlavalguses elutoa diivanitel džinni juues ja juttu ajades. Mõnus ja hea tunne tuli seal olles jälle tagasi. Paul ja Chris möllasid vahepeal elektrivärgindustega ning saidki elektri lõpuks tagasi ning ma ei pidanudki küünlavalgel duši alla minema (Paul oli muidugi kurb, sest ta oli vägagi valmis mulle vannituppa küünalt hoidma tulema). Istusime veel mõnda aega kõik koos, aga siis kobisid kõik magama ära, sest mina, Paul ja Monika pidime kell 5 ärkama, et mind lennujaama transportida.

- Teeme nii, et mina olen see tšikk, kes mingi ülikaua magas ja siis sina oled see prints, kes ta üles ajas. - Okasroosike või? - Jah, just, Okasroosike! - Oooookasroooosikeeee! Ärka üüüüüles! - Mkm. - Ooooookasrooooosikeee! Aeg on koooli minna! - Ihihii...

Heh, vähemalt meil oli lõbus.

Päev number 10

Ainult kolm nädalat veel. Siis juba näeme jälle!