kohv ja pannkoogid

Praegu on reede õhtu, jõudsin just loengust koju, küpsetasin endale hunnikutäie pannkooke, mille järele mul juba kolmapäevast saati meeletu isu on olnud, keetsin kohvi (tänu Triinu kannatlikule juhendamisele paari viimase nädala jooksul saan juba ise joodava kohvi tegemisega päris normaalselt hakkama) ja mul on mingil täiesti seletamatult põhjusel lihtsalt ulmeliselt hea tuju. Ongi viimane aeg, sest Londonist tagasitulemisest saati – kui arvata välja eelmise nädala pidu Juani juures ja pühapäevane Granadas käik - olen lihtsalt päevast päeva tegelenud tühjapassimise, mittemidagitegemise, niisama vegeteerimise, igasugu asjade ülemõtlemisega ning õnneks nende kõrvalt ka ühe asjaliku tegevuse - õppetööga. Mu Joyce'i töö ei taha aga kuidagi valmis saada, sest ma kogu aeg ainult leian uusi-põnevaid materjale juurde, mida ma kohe kuidagi ei saa kasutamata jätta, nii et nüüd hakkab see juba suht bakatöö mõõtmeid võtma. Üritan siiski sel nädalavahetusel ta valmis saada.

Hea tuju hakkas mul tagasi tulema tegelikult juba eile õhtul, kui ma pärast tervet päeva raamatukogus ja loengutes istumist ja siis poole üheksa paiku koju jõudmist endale eesmärgiks seadsin õhtul välja minna ja masendusest lahti saada. Ann kutsus mu ühte vanalinna baari, kus ma varem käinud polnud ning tutvustas mind seal hunnikule Juan Antoniodele, Jose Miguelidele, Cristobalidele, Rafaelidele, Javieridele, Terezadele jne (nagu oleks kusagile Ladina-Ameerika seepi sattunud, eks ole), kes olid kõik Mirallese sõbrad ning tuleb välja, et ka üks kõige-kõige sümpaatsem ja toredam hispaanlaste seltskond, keda ma seni siin näinud olen. Hispaanlastega on siin üldse raske heaks sõbraks saada, sest kui oled blond, pikk (ma olen siinsete standardite järgi ikka päris pikk) ja siniste silmadega tüdruk, siis hispaania poisid tahavad sinuga suhelda ainult teadagi mille eesmärgil ning hispaania tüdrukud paraku saavad aru, et nende hispaanlastest poisid tahavad sinuga suhelda ainult teadagi mille eesmärgil ning seega kujutad endast lihtsalt ühte pikka, blondi, sinisilmset ohtu. Vähemalt see on minu teooria. Mirallese sõprade kamp oli aga hoopis teistsugune, kõik olid üliavatud, toredad, sõbralikud, vahvad ning nii kuttide kui tüdrukutega oli väga äge vestelda ja pidu panna. Muide, üks kutt oli hispaanlase kohta isegi nii intelligentne, et oskas peale oma emakeele veel rääkida inglise, jaapani, ladina, prantsuse ja saksa keeli ning teadis ka paari lauset soome keeles. Ma olin väga impressed sellest - polüglottist hispaanlane on ikka sama haruldane nähtus kui neegrist eskimo, vabandust väljenduse pärast. Kui vanalinna baaris sai paar õlut ära joodud ning rahvaga paremini tuttavaks saadud, liikusime edasi Sal y Pimientasse, kus ma polnud oma sünnipäevast saati käinud. Jällegi oli väga mõnus pidu, sai üle pika aja korralikult tantsida ning kui lõpuks normaalne klubimuusika salsarütmide vastu vahetati, siis sai ka mõned kohmakad salsasammud meelde tuletatud. Kahjuks osutus see suurepärane polüglott aga umbes sama heaks tantsijaks kui eesti meeskorporandid – st mehed, kes on viis aastat tagasi kusagil tantsukursustel käinud, korra aastas suure õllejoomise vahelt mõne tüdrukuga samme meelde tuletanud ja nüüd kujutavad endale ette, et oskavad tantsida, aga no ei tule ikka kuidagi välja. (Mitte kõik muidugi, tuli just üks teatud erand meelde.) Pärast Sal y Pimientat läksime ühte veidi alternatiivsemasse pubi/klubisse Iraquaisse, kus tulid järjest vanad svingilood. Tol hetkel tuli mulle meelde mu ema, kes ühel ammusel laupäevahommikul öösärgi väel köögis süüa tehes ja muusikat kuulates mingi 60ndate laulu peale nii pöördesse läks, et toidu panni peale kõrbema jättis ja mulle ka õige svingimise selgeks õpetas; praegu klubis polnud mul küll ei öösärki ega pannilabidat, aga õpetus tuli kasuks siiski. Svingi juurest aga liikus muusika üsna pea edasi Ray Charlesi ja eriti mõnusa funky/soul/jazz tantsumussi juurde, mis mulle täiega meeldis ning siis ma tantsisin senikaua, kuni pistma hakkas ja koju läksime alles siis, kui klubi kinni pandi.

Ja siis, kui täna kooli läksin, avastasin, et päike paistab ja termomeeter näitas isegi 20 soojakraadi, mis viimasel ajal siin ikka üsna haruldane on (see nädal on alla 15 olnud tavaliselt), nii et see tegi tuju veel paremaks. Täna läheme vist kusagile päris salsaklubisse, kus tuleb ikka korralikult osata salsat tantsida, mitte nii pooleperseliselt (sain aru, et mõnedele see sõna meeldis :D) sal y pimienta stiilis nagu ma seni teinud olen, nii et eks näis, mis kino seal saama hakkab. Küllap tuleb mul see tantsimine seal täpselt sama hästi välja, kui eesti meeskorporantidel :)