Tasakaal

„Uno tinto mas para senjorita guapa,“ hõikas minu kõrval istuv itaallane kelnerile ning hetkega olin järgmise klaasi sidruniveiniga varustatud. Tähistasime ühes üllatavalt normaalse sisekujundusega pubis väikese seltskonnaga jõule, sest alates sellest nädalast hakkavad kõik erasmuslased vaikselt mööda Euroopat laiali valguma ning varsti polegi enam aega kõiki enne vaheaega näha. Demi tegi siis jõulupidude otsa lahti. Seltskonnas olid peale meie veel kaks itaalia poissi, kolm poola tüdrukut ja üks poola poiss. Ühel hetkel taipasin, et alles nüüd on esimest korda rahvusvahelise seltskonna ühiseks keeleks saanud inglise keele asemel hispaania keel ja absoluutselt no problemo. Jõime, sõime, arutasime Eestimaa eksootilise looduse üle, rääkisime Poola ajaloost ja Itaalia poliitikast, peale nende muidugi ka ülikooliasjadest, tegime järjekordseid reisiplaane jne. Mul oli igati hea meel, et ma hoolimata suurest väsimusest pärast tervet päeva õppimist siiski end välja vedada otsustasin.

Esimene tasakaal ongi mul töö ja lõbu vahel. Viimased päevad on möödunud väga intensiivset õppekütet andes ning õhtud/ööd sõpradega väljas käies. Üleeile sain näiteks üle pika aja kokku ka Rocioga, mis oli väga vahva. Enamuse aja rääkisime poistest ning õppisin juurde kasulikku sõnavara, mida Sergio meile ei õpeta.

Teine tasakaal on kolme aktiivselt kasutuses oleva keele vahel. Olen päris uhke selle üle, et mulle ei valmista erilisi raskusi üht keelt olenevalt olukorrast teise ja kolmanda vastu vahetada, samas kui paljud kurdavad, et see olevat ikka raske ning eelistavad rääkida ühes kindlas võõrkeeles. Samas, 23 lehekülge ingliskeelset akadeemilist teksti kirjutada on kökimöki ning 2-3 realise hispaaniakeelse e-mailiga näen päris palju vaeva. Jällegi, väljas käies ei mäletagi, millal viimati inglise keeles suhtlesin ning nagu Rocio ütles „joder grammatica y vocabulario“, seni kuni end arusaadavaks teha suudad. Eesti keeles ei tule mul vahete-vahel mõned lihtsad sõnad meelde, nagu näiteks tolmuimeja, ning kasutan imelikke grammatilisi vorme, aga kuna skaibis ja Triinuga räägin iga päev ikka eesti keeles, siis püsib see ka enam-vähem elus. Kuigi järgmine aasta plaanin Tartus mõne eesti keele õigekirja kursuse võtta ja reegleid meelde tuletada, et ma tõlkijana väga puusse ei paneks.

Kolmas tasakaal on – üllataval kombel - mu pangakontol. Kuigi väga ohtlikult siiski tasakaalu kaotamise ääre peal, polegi olukord kõige hullem ja mu stipendiumid peaks mind suveni ikka katuse all hoidma.

Neljas tasakaal on minus endas. Ikka täiega hea on Hispaanias elada.