Neljapäev

Eile jõudis korraks mul juba jõulutunne peale tulla. Nimelt siis, kui toidupoe kõlaritest „Frosty the snowmani“ mängiti ja ma igasugu jõulumaiustuste riiulite vahel ringi liikusin. Ning siis astusin oma poekottidega 20+ kraadisesse soojusesse, nii et mu kevadsügisjakiga hakkas väljakannatamatult palav. See nüüd küll mingi jõuluilm ei ole, aga ega ma ei kurda ka.

Õhtul auditooriumi ukse taga kirjanduse loengu algust oodates tuli meie juurde üks hispaania kutt ja ütles puhtas eesti keeles meile „Tere“. Hmm... Milliselt peolt nüüd tema pärit oli ja millal ma talle eesti keelt jõudsin õpetada? Ja muidugi, mis ta nimi üldse on? Üritasin oma segadust varjata nii hästi kui võimalik, ajasime paar minutit juttu nagu vanad sõbrad üldse ning leppisime kokku, et lähme täna õhtul ka peole. Aga kurat küll, kes ta ikkagi oli? Ahjaa. Lõpuks tuli meelde, et see oli üks Mirallese sõpradest, kellega me eelmine nädal pidutsenud olime. Cristobal vist. Okei, siis võib küll tema seltskonnaga välja minna täna.

Kui meie kirjandusloeng lõppes, panime kogu auditooriumiga tormijooksuga kõrvalauditooriumisse, kus parasjagu „The International Cookie Project“ toimus. Tegelikult oli tegu selle sama Libby Advanced Englishi kursusega, kus ma ise ei käi, aga kus vähemalt pool kursust on välisüliõpilased ning siis eile toimuski neil selline üritus, kus kõik pidid oma riikidele omaseid küpsiseid ja kooke küpsetama, et küpsetamisterminoloogiat õppida. Suht aimetammolik üritus, kas pole. Tuli kohe meie 12 klassi inkarühma jõuludeaegne piparkoogi- ja teeõhtu meelde. Peale meie kirjandusseltskonna tormasid küpsisepeole ka kõik õppejõud ja muud tegelased üle terve maja ja päris lõbus oli ning sai kõhu tasuta head-paremat täis süüa.

Koju läksime koos Santa ja Valerijsega, nagu neljapäeviti ikka ja tegime plaane järgmiseks õhtuks. Kodus olin jõudnud aga alles oma kümme minutit olla, kui Ann juba helistas, et poole tunni pärast on väljaminek. Hispaanialiku hilinemisega jõudsime me Triinuga lõpuks kohale ning oligi tegu selle sama eelmise nädala hispaanlaste seltskonnaga, aga too kutt ei ilmunudki välja, kes mulle tere oli käinud ütlemas. Käisime kolmes baaris, sõime-jõime, ülimõnus oli. Antonio avastas sellise põneva asja, et Triinu nimi kõlab nagu „Drink“ ja et Veer on nagu „Beer“ ja et kokku tuleb „Drink beer“ - hahahaaaa, küll sa oled naljakas, kallis Antonio! Jälle üks pedrotaoline tüütus. Aga õnneks teised kutid seltskonnas olid veits huvitavamad vestluspartnerid. Bodegonis oli kolmest baarist ka kõige mõnsuam olemine ning seal olles mõtlesin, kui väga Annale oleks sealne õhkkond ja pidu meeldinud. Õhtu lõpetasime poolalternatiivklubis Iraquais, kus seekord oli mingi underground vs oldschool rocki pidu, nii et sai nii ACDC ja Nirvana kui Queeni ja biitlite ja ka mulle täiesti tundmatute rokilugude järgi juukseid loopida. Mõtlesin, kui väga Helenile oleks seal meeldinud.

Iraquais juhtus ka minu jaoks üks üsna veider asi. Oli nimelt vaja tualetti minna ning üks hispaania tüdruk meie seltskonnast, kellega ma aga paraku too õhtu võib-olla ainult paar lauset olin jõudnud vahetada ja kelle nimegi ma ei mäletanud, tuli ka minu seljataha järjekorda. Kui siis minu kord tuli, tuli hispaania tsikk millegipärast minuga koos vetsu sisse. Eeeem... nojahsiis. Mingi hea sõbrannaga läheks veel peol koos vetsu, aga päris võõraste pihvidega ikka väga ei kipu koos pissima. Mõtlesin, et mida nüüd siis peale hakata ja kuidas see ebamugav olukord delikaatselt ära lahendada. Tema siis ütles, et tahab ainult riideid vahetada, et mina mingu poti peale ja kooris end paljaks. Hmmm... Okeeeeei. Ebalevalt üritasin siis kiiresti oma asja ära teha, sel ajal kui tema rinnahoidjate väel rõõmsalt ringi keksis ja minuga juttu rääkida sädistas - „Mis sa sellest pluusist arvad?“ - „Jajaa, väga kena“ - „Või paneks hoopis selle? Küll siin on ikka palav“- „On tõepoolest,“ (grrr, no otsusta juba ära!) - nagu oleks see kõige tavalisem olukord üldse. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga vanamoeline, aga eelistan teatuid asju ikka üksinda teha. Two girls one kemmerg pole ikka väga minu teema. Kui tema endale lõpuks pluusi selga ja mina püksid jalga sain, tormasin sellise hooga vetsust välja, et mul õnnestus uksehaagiga oma sõrm päris korralikult veriseks tõmmata, nii et nüüd jääb see arm mulle eluks ajaks meenutama võõrast hispaania senjoriitat, kes minuga koos paljalt kempsus käia tahtis.

Ülejäänud peo jooksul üritasin tualetiskäimist vältida ning pidu nautida. Ja tegelikult oli päris raju.