reede, juuni 04, 2010

Joder

Mul on siin praegu nähtavasti kaks korda soojem, kui teil Eestis. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et teid kadedaks ajada, vaid sellepärast, et ma ise kade olen. Kui ma veebruaris virisesin sellepärast, et jube keeruline on eksamiks õppida, kui kolme kampsuni ja kahe teki sees istudes ikka külm on ja suust hingeauru välja tuleb, sest et kütet ei ole, siis praegu, kui on 40 kraadi soojem, on õppimine, magamine ja kõik muud normaalsed, igapäevased tegevused hoopis võimatumad, kui talvel, sest konditsioneeri ei ole ning jahutust saab ainult külma duši all ligunedes või pead külmkappi pistes.

Vähemalt hommikuti on nüüd kergem varakult ärgata, sest et selles saunas on pehmelt öeldes rõve magada. Eile hommikul kõmpisingi ülikooli, et (konditsioneeritud) raamatukogus kuus tundi õppimisele pühendada, ning seal olles avastasin, et ma polnud ainus. Terve üliõpilaskond valmistub eksamiteks, kaasa-arvatud paljud mu sõbrad. Enamuse ajast õppisin koos itaallase Robertoga, kes oma rahvusvahelise õiguse eksamiks valmistus, kuigi minul läks õppimine palju efektiivsemalt, kui temal.

Õhtul läksime Martina pre-lahkumispeole, mille ta siis ekstra oma parematele sõpradele korraldas, kellest suure enamiku moodustasid eesti neiud. (Õige lahkumispidu suuremale seltskonnale toimub laupäeval.) Ent eilse peo tegi topeltvahvaks asjaolu, et Stefani välkideest teha pidžaamapidu ning ööriietes mööda meie linna lemmiklokaale trallitada, kasvas välja lausa ametlik öösärgifestival. Parima kostüümi auhinna annaksin mina isiklikult Tomile, kes oma hallide bokserite ja ilmselt Janalt laenatud õlapaeltega roosa topiga überseksikas välja nägi!

Klubis, kus me oma ebakonventsionaalse riietusega kohalike seas meeleolukat furoori tekitasime, oli vinge nagu ikka, kuni hetkeni, mil avastasin, et mu kott on kadunud ning võrdlemisi põhjalik detektiivitöö ning läbirääkimised klubi turvabõkkidega mingisugust vilja ei kandnud. Kaduma läks ta puhtalt mu enda idiootsusest, sest olin ta kusagile ääre peale ripakile jätnud, sellal kui ma ise öösärgi väel laudade peal tantsimisega iseenda ja teiste meeli lahutasin. Aasta aega olen ma siin niimoodi klubides käinud, et kott rahulikult kusagil ääre peal vedeleb ning keegi ta vastu huvi ei tunne, ning nüüd, kaks nädalat enne lahkumist, juhtub selline jamps. Asja hea külg on see, et mul polnud rahakotti kaasas, ning ainsad asjad, mille pätid endale said, olid mu koduvõtmed, Erasmuse ID, lehvik ja mu võrdlemisi kasutamiskõlbmatu telefon, millest mul niikuinii oli plaan lahti saada, sest peale muusikakuulamise ei saanud sellega enam pea et midagi teha. Ann ostis mulle lohutuseks ühe suure kebabi, ent ausalt öeldes oli mul ikka väga mannetu tunne seal kiirtoidukohas kell neli hommikul seista, öösärk seljas, asjad varastatud, ja kebabi pugida.

2 kommentaari:

  1. aga see-eest olid kõige seksikam kebabisööja üldse!

    VastaKustuta
  2. Peale selle olid need õnneks asjad ja tähtis oled ju hoopis sina ise :)
    Kallid!

    VastaKustuta