On the Road

Esimene võimalus oma tagasisõit Londonist Hispaaniasse tuksi keerata avanes mul Baker Streetil, kus ma valest metroo exitist välja astudes hoopis vales suunas kõndima hakkasin. Väike kõne Paulile aga lahendas olukorra kiirelt ning jõudsin õigesse bussipeatusesse just siis, kui Stanstedi buss ette sõitis ja ma peale istusin. Veits üle tunni logistamist ja olin lennujaamas kohal. Bussis olles mõtlesin oma elu üle järele ja jäin äärmiselt rahule. Minimaalselt kohustusi ja maksimaalselt vaba aega, mida sisustada reisimisega – nädalavahetus Madriidis, päev kusagil Lõuna-Hispaania rannas, järgmine nädal Londonis, no problemo, kõik on võimalik, isegi kui esmapilgul tundub, et ei ole. Kuigi miski pole kaugeltki nii esmaklassiline, kui ta kõlab, siis paremat elu oleks hetkel raske tahta. Head sõbrad ja armastus sinna veel otsa ja päriselt ka ei teaks, mida veel tahta. Seekord polnud isegi nii kass Paulist lahkuda, teades, et juba kuu aja pärast saame kokku kolida ja Londonis tööle hakata.

Enne värava juurde minemist oli mul just parasjagu aega, mida lennujaama raamatupoes ringi tuhnides parajaks teha, ning ostsin raamatu, mida juba mõnda aega lugeda olen põlenud: Jack Kerouaci „On the road“. Raamat näpuvahel, astusin lennukisse ja valisin endale koha. Mõne aja pärast istus minu kõrvale klassikalise briti pleikari välimusega bachelor ega raisanud palju aega, et juttu tegema hakata. Ta küsis, mida ma loen ja teatas, et pole Kerouacist midagi kuulnud. Andsin talle lühida ülevaate ning seejärel luges ta mu raamatu tagakaane pealt teose tutvustuse: „On the Road swings to the rhythms of 1950s underground America, jazz, sex, generosity, chill dawns and drugs...“ - Nii et sulle meeldivad jazz, seks ja narkootikumid? Küsis ta. - Äärmiselt. Siis teatas ta mulle, et tema narkotsi ei tee, ning ma ei saanudki aru, kas ta ei olnud minu irooniale pihta saanud, või üritas ise nalja teha, või mis. Ta ise luges Coelho „Alkeemikut“, mille kohta ma täiesti kogemata targutavalt ja ilmselt ka patroniseerival toonil küsisin, kas ta seda hispaania keeles ei tahaks lugeda (oi kuidas ma ise vihkan tegelikult neid tarkpeasid!). Tüüp võttis seda aga õnneks naljaga ning ütles, et loeb inglise keeles raamatuid, et ikka inglise keelt harjutada saaks. Aga miks sulle lugemine meeldib? -oli järgmine küsimus mulle. No tere hommikust! Eks ma üritasin siis seletada, miks mulle lugemine meeldib, sama hästi oleksin võinud seletada, miks mulle söömine meeldib. Tegelikult ma polnud üldse mingis small talki tujus sees, eks see ole vist minu eestlaslikkus ka, et ma vihkan bussides, lennukites, ootesaalides jms suvaliste inimestega suvalist juttu ajada, ükskõik mis keeles, nii et omalt poolt ma meie vestluse jätku mingi eriliselt kuumaverelise sõbralikkusega ei julgustanud.

Noormees mu kõrval aga ei teinud sellest välja ning järgmise jututeemana pakkus, et kuna ma rääkivat inglise keelt saksa aktsendiga, et olen sakslane, ent saades teada, et ma olen tegelikult Eestist, suutis ta mu arvamust endast veidi parandada sellega, et ta kohe küsis, kas ma olen Tallinnast, nii et üle pika aja jälle üks haruldane välismaalane, kellele ei pidanud Euroopa geograafiat ja Eesti ajalugu seletama hakkama. Tüüp lisas, et ta ei julge Eestisse minna, kuna briti meestel on seal väga halb kuulsus ning ilmselt ei võetaks järjekordset inglise põkki seal eriti hästi vastu. Õigesti arvab.

Siis üritas ta mulle Londoni kohta klassikalist igavat giidijuttu rääkida, aga saanud teada, et ma Londonit võrdlemisi hästi tunnen, andis alla. Aga miks ma siis Londonist Hispaaniasse lähen, kui ma Eestist olen? Elan seal. Elan ja reisin ja vahel hääletan ja vahel ööbin CouchSurfingu kaudu võõraste inimeste juures ja suveks lähen Londonisse ja siis Eestisse ülikooli lõpetama ja siis tagasi Londonisse või Barcelonasse või jumal teab kuhu. Ilmselt sellise jutu ja mu mustade raamidega prillide ja musta nahktagi ja hooletult mahakuluma hakanud küünelaki tõttu paistsin ma talle tõelise seiklushingena ning ta väitis, et ma olen väga „rebel“. Seejärel sain teada, et ta tahab hääle ja rongide ja bussidega ümbermaailmareisi teha, aga ta nägi välja sellise ärahellitatud nõrgukesena, kes juba Londoni linnapiiridest välja astudes ära eksiks ega teaks, kuhu poole edasi minna (seda tõestas juba see, et Malaga lennujaamas ta ei saanud pihta, kus kohast pagasit kätte saab ja kust välja saab jne), rääkimata sellest, et tema jaoks oli juba väga ekstreemne reisida Ryanairiga ja ööbida hotelli asemel hostelis. Sellegipoolest kiitsin ta plaani heaks ja soovisin edu. Kurat seda teab, ega ma ise ka vist enne oma spontaantrippi Põhja-Rumeeniasse ja enne Hispaania elustiili peale koperdamist väga julge seiklejana välja ei näinud. Lõpetuseks andsin talle paar soovitust, mida Malagas oma puhkuse ajal teha ja mis veini Malagas olles juua ja kust head paellat saab ning siis me juba kohal olimegi.

Kuna ma Malagasse jõudes viimase Jaéni bussi peale enam kuidagi ei oleks saanud jõuda, siis olin oma sõbranna Rocioga kokku leppinud, et ööbin tema pool. Kõndides mööda Malaga päikeseloojangukumaseid kitsaid ja käänulisi vanalinnatänavaid, kus inimesed rõõmsalt välikohvikutes istudes veini jõid ja kitarre mängisid, mõtlesin, et Hispaania on ikka palju kihvtim kui Inglismaa. Peaaegu et igas mõttes. Eriti arvestades asjaolu, et seekord Londonis olles polnud mul seal tegelikult linna kui sellise suhtes mingit suuremat vaimustust. Ainuke uus kant, mille seekord avastasin, oli Shoreditch, ehk mitte veel täielikult kommertsialiseerunud kunstiinimeste huud, kus on palju avangardseid galeriisid, ateljeesid ja lahedaid baare ja restorane. Kohalikud teadsid aga rääkida, et juba praegu on miljonäridest ärikad kunstiinimesi sealt linnaosast välja söömas.

Rocio Malaga korteris elas sel ööl kaks korda niipalju inimesi, kui seal tavaliselt elab. Ajutiselt elas seal Rocio õde Maria Carmen ning neil oli külas ka üks itaalia juurtega Calvin Kleini „modell“ (seda muidugi ta enda arust, äralakutud edvistaja nagu ta oli) Mehhikost(?), kelle nime ma ei mäleta. Alguses läks mul tunnike aega, et end hispaaniakeelsesse õhkkonda jälle sisse sulandada, kuna olin vähemalt nädal aega järjest ainult eesti ja inglise keeles suhelnud. Jõudis juba jälle tekkida masendus selle üle, et ma ei suuda ikka ühtegi keelt normaalselt rääkida (filoloog huinjaa!). Calvin Kleini häirivalt ja võltsilt familiaaritsev modell ei sümpatiseerinud mulle kuidagi, nii et ega ma temaga väga ei tahtnudki jutustada. Hispaania neiud tegid mulle õhtusöögiks päris mõnusa oa-singi-muna roa, Rocio rääkis oma Ibiza reisi muljeid ja magama me siis läksimegi. Mina ja mehhiklane pidime elutoas magama, aga mina olin õnneks priviligeeritud seisuses ning sain sohva peale põhku pugeda, sellal kui mehhiklane end põrandal kerra tõmbas. Peale sain ma küll umbes sallisuuruse pleedi, aga parem ikka kui mitte midagi. Hommikul kella seitsme paiku hakkasid järjest igast toast erinevad äratuskellad üürgama, Rocio surus mulle millegipärast külma cappuccinotassi pihku ning kaua me mehhiklasega võõrustajate külalislahkust ei kuritarvitanud ning sõitsime taksoga bussijaama. (Jälle üks eelis Londoni ees: igasugune transpordiviis on Hispaanias kordades odavam ja mõistlikum kui Londonis, kus mul 700 krooni eranditult ainult metroopiletite peale ära läks).

Varahommikune Jaéni buss oli nii ülerahvastatud, et mind aeti minema iga istekoha pealt, mille endale valisin, sest olin rumalalt eeldanud, et ega pileti peale trükitud istekohanumber midagi olulist ei tähenda. Lõpuks sain ühe hennaga ülemaalitud idamaise välimusega sõbraliku neiu kõrvale istuma, kes mind sugugi ära ei ajanud ning kes üritas oma pleierist mingit Mumbai untsa-untsat kuulata, aga millegipärast ei saanud ta vist pleierit kõrvaklappide mode'i peale ümber lülitada, nii et paar hetke kuulis kogu buss, mis mussi ta kuulab. Mina lugesin natuke oma „On the Roadi“ ja magasin enamuse ajast, kuni Granadas mu pinginaaber maha läks ja üks ehtne hispaania mamsel minu kõrvale otsustas maanduda (miks küll, ma ei tea, sest pärast Granada peatust jäi bussi umbes kolm inimest, kes Jaéni edasi tahtsid sõita ning tal oli vähemalt 50 täiesti tühja pingirea vahel valida, aga ikka istus ta minu kõrvale). Mammi pakkus mulle kommi, millest viisakalt keeldusin, ning kui aru sain, et ta kavatseb minuga terve tee juttu ajada, teesklesin - ebaviisakas Ida-Euroopa mats nagu ma olen -, et magan, sest, nagu juba enne öeldud, ei tule mul võõraste inimestega tühjajutupuhumine sugugi hästi välja, eriti kui ma olen väsinud või tüdinud, mida mõlemat ma parasjagu ka olin.

Kui 24 tundi oli möödunud sellest hetkest, kui ma Londonist reisima hakkasin, jõudsin tagasi koju, Jaéni, troopikasse, vastanduseks Malagale, kus oli sama soe kui Londonis (kus polnud tegelikult ka üldse külm).

Londonis oli tegelikult vinge, aga pigem inimeste, kui millegi muu pärast. Ent kuna vähemalt pooled neist, kes minu teada seda blogi loevad, olid seal ise kohal, siis eks nad ise teavad, mis me seal tegime. Hea oli näha õde ja oma vanemaid, kes Londonisse tütreid vaatama olid tulnud. Isegi õepojaga suutsime ühe päeva täiesti edukalt niimoodi mängida ja sõbrutseda, ilma et ta mind näpistama-hammustama-sakutama oleks hakanud. Tore oli näha, kui palju rõõmu tuli ühest Hispaaniast kingitud lehvikust ning veel toredam oli ära lahendada mõned pudelid veini ja vahuveini ning lollakate kombel ahvitantsu teha, kui saime head uudised vennalt, kes meile Eestist helistas ja teatas, et varsti on pulmi oodata. Tähistasime venna kihlust pikalt köögilaua taga istudes ja süües ja juues ja oli mõnus.

Kultuursetest asjadest käisime Pauliga Tate Modernis kondamas, mina ajasin tulevikukarjäärivõimalusi taga ühes poshis Mayfairi kunstigaleriis ning muidugi kogu reisi tippsündmus oli Pauli ülikoolilõpunäituse avamine teisipäeva õhtul Shoreditch Town Hallis. Mulle tundub, et olime päris glamuurne paar seal ning juttude järgi suutsin Pauli kursakaaslastele, keda seal esimest korda nägin (ent kes mind Pauli piltide kaudu juba ammu tunnevad), isegi natuke muljet avaldada. Karta on, et ma ei ole Pauli tööde suhtes küll üdini objektiivne, aga nii mõndagi ma ikka kunstist ja kompositsioonist ja valgusekasutusest ja kõigest muust jagan, nii et Paul ei valmistanud oma ekspositsiooniga kindlasti kellelegi pettumust ning tõestas suurepäraselt, kui kvaliteetset tööd ta suudab teha ning kui motiveeritud artist ta on. Näituse avamisele järgnes vahva õhtusöök Pauli vanemate ja meie võimaliku tulevase landlordiga vietnami restos (varblast ja sisalikku siiski põske pistma ei hakanud) ja hiljem dringid ühes elektripubis, mis kindlustasid kerge pohmeluse järgmisel hommikul, kui juba tagasi lendama pidin. Ent ei midagi katastroofilist.