laupäev, juuni 19, 2010

Viimane

Ma alati mõtlesin, et peaks selle blogi mingite eriti suurte sõnadega ära lõpetama ja pauguga lukku panema, aga nüüd, kui Hispaania on juba seljataga ja olen end juba uutes seiklustes leidnud, ei leia ma ühtegi eestikeelset sõna, mis suudaks kogu seda aastat tabavalt kokku võtta või mu emotsioone kirjeldada või anda edasi seda tunnet, mille Hispaania mu sisse on tekitanud. 

Kõik mu viimased päevad Jaénis olid väga toredad. Esmaspäeval käisime väikese seltskonnaga, kelle hulka mahtusid ka näiteks Stefani väga tsillid vanemad poola neiu Zuza juures väga mõnusal pannkoogisöömisel, taustaks vägagi korralik äikesetorm! Teisipäeval käisime eestlaste ja hispaanlaste ja Asiaga väga peenes mereannibaaris oma viimaseid tapasid nautimas. Täiesti võimatu, et ma sinna alles esimest korda läksin – sõime hiidkrevette ja ekstrahiidkrevette ja kaheksajalgu ja igasuguseid erineva kujuga karpe jne jne. Ning kolmapäeval oli minu ja Triinu ärasaatmispidu, kus sai kõigiga hüvasti jäetud, miljon (põse)musi kõigilt mu meessoost austajatelt saadud, kellel ikka jube kahju oli, et ma ära pean minema, korralikult tantsitud ja hea sõbraga ühine keel leitud ja taaskord alles varahommikul koju jõutud. Ent kõige eredamalt jääb mulle meelde see kohati imelik ja kohati kõige mõnusam tunne, kui neljapäeval kõik mu kõige paremad sõbrad mind mulle täiesti üllatuslikult bussi peale ära tulid saatma. Eks ma arvasin, et Triin ja Stefan ja võib-olla mõni veel tuleb, aga ma poleks oodanud, et näiteks Pawel ja Adam mind autoga viima tulevad, või et Demi ja Roberto hüvasti jätma tulevad. Aga tulid ja kallistasid ja jooksid nagu filmis bussile järele ja saatsid miljon õhumusi ja soovisid kõige paremaid soove. Hiljem ma muidugi kahetsesin, et ma ise mingi suurepärase kõnega ei suutnud hiilata ja igasugused üle ääre keevad tunded tegelikult väljavalamata jäid. Ent just selle seltskonna suhtes olen veendunud, et neid ma veel tulevikus näen. Nii et see polnud nii väga hüvastijätt, kui nägemisenijätt. Ja siis ma veeresingi viimast korda oma kõrgete mägede ja oliiviistanduste vahele ja olin õnnelik, et mul nii äge aasta oli.  

Mis Hispaania minuga siis teinud on... Olen kolm korda lollim ja viis korda targem; tühi pseudokohustustest, mõttetutest painajatest, lollidest hirmudest, pidurdavast argusest; täis põnevaid ideid ja enesekindlust nende teostamiseks; emotsionaalselt kõigist ja kõigest sõltumatu; ja muidugi (jätkuvalt) ohtlikult naiivne ja (veelgi enam) meeletult julge. Löön käega kõigele ja mitte millelegi; ei suru iseennast, oma elu ja tulevikku raamidesse, vaid jätan kõik võimalused avatuks; ahjaa, ning muidugi täielik oliiv(õl)isõltlane, punase veini jumaldaja, orienteerumisspetsialist ja tõeline ekspert hispaania väärtkino alal. Aga eks te ise hinnake mu muid siin kaotatud või tekkinud omadusi, kui kunagi Eestisse tagasi jõuan ja kodumaarütmidesse tagasi pean sulanduma. Nüüd aga uued seiklused ja uus elu hoopis teistsugusel välismaal. 

Aitäh teile, kes te olete mulle terve selle aasta kaasa elanud ja aeg-ajalt siia blogisse kiiganud ja sõna sekka öelnud. Kuigi paljud jutud jäid kirja panemata ja paljud neist on põnevad ainult mu enda jaoks, siis tore ikka teada, et ka kedagi peale mu enda mõned mu mõtted ja tegemised huvitasid. Londoni kohta veel ei tea, kas hakkan blogi pidama. Äkki peaks?

5 kommentaari:

  1. Liisa, kindlasti peaks! Londoni elu on just as exciting. Kindlasti. Ja ka Eesti elu.. eks see ju sõltu Sinust ja kuidas oma elu huvitavaks elad. Ja sa ise kirjutad, et julgust ja ideid jätkub! Kindlasti tasuks edasi kirjutada.. ja mina kindlasti loen:)

    Ja mul on nii hea meel, et sul nii äge aasta oli. Väga äge oli sinu toimetusi jälgida.
    Aitäh:D

    VastaKustuta
  2. Just! Muidugi kirjuta! Sinu fännklaab ootab ;)

    VastaKustuta
  3. Jep, mina ka ootan.
    P.S. HÄSTI ära pandud, Liisa! :D :D

    VastaKustuta
  4. londoni blogi on nüüd valmis, aga pole veel avaldatud. natuke kogun veel julgust.

    ;))) Triin, ma teadsin, et sa mõistad!!!!!

    VastaKustuta