Johhaidii

Reede õhtul käisime Kristini juures rõdupeol. Rõdu on selle kohta isegi vähe öeldud, katuseterrass võib-olla aga natuke palju. Igal juhul ruumi oli seal laialt ning vaade mäe otsas asuvale lossile ja San Ildelfonso kirikule ja muudele põnevatele Jaéni vanalinna majadele polnud üldse mitte halb. Kohal oli meie põhikamp, ehk siis Eesti, Poola ning Vilte (Leedu) ja Martina (Sloveenia) ja Kristini uus poiss Jean-Baptiste (Prantsusmaa). Puudu olid vaid mu peaaegu-kaksikvend-Stefan (Saksamaa) ja meie isiklik trubaduur Fran (Argentiina) ja võib-olla mõni veel. Mõnusalt rahulik ja meeldiv õhtu oli, kuni kella kolme paiku oli allesjäänud kaheksasel seltskonnal vaja end poolakate autosse pressida, et klubisse sõita – ning ma ei kahtle, et neil seal üliäge oli, nii autos kui klubis-, aga mina otsustasin õhtu vahelduseks varem lõpetada ja koju tulla, et järgmisel päeval õppimisvõimeline olla. Kuna meil Triinuga kahepeale nüüd ühed võtmed on (kuna minu omad on koos kotiga robado), siis selleks korraks sain mina nende hooldusõiguse koos Triinu telefoniga endale. Jõudnud koju, käisin korra Skype'ist läbi ja leidsin sealt eest Valerijse, kes juba ammu Lätis tagasi on, ent kellega aeg-ajalt ikka ühendust hoiame ja juttu ajame. Filoloogid nagu me oleme, avastasime ka seekord uue sõna, mille oma Svincovs-Veeri Estonian-Latvian Comparative Linguistics researchi lisada; nimelt „johhaidii“, mis on täiesti läti keeles ka olemas. Johhaidii saab „seene“ kõrval kindlasti aukohale! 

Laupäeval läksime Anniga kesklinna raamatukogu lugemissaali õppima, ent saime seal vaid maksimaalselt tunnikese olla, enne kui ta meie jaoks täiesti ootamatult kinni pandi, sest kellel siis ikka sessi ajal nädalavahetusel õppida on vaja, eks ole. Kuna kodus on kuumuse tõttu täiesti õudne olla, õppimisest rääkimata, siis otsustasime üle tee asuvasse välibasseini ujuma minna, mis eile suvehooajaks jälle avati ning selle puhul sissepääs prii oli. Lõuna ajal läksime Martina juurde väga mõnusat paellat sööma, mille valmistamisega üks tema hispaanlasest sõber Andrés mitu tundi köögis askeldanud oli, ent mis kõigi oma põnevate mereelukatega tohutult hea oli ning üks pannitäis täitis oma kümne inimese kõhud ilusasti täis. Pärast söömist tegime kogu söömaseltskonnaga väikese siesta, kõik viskasid end diivanite peale pikali, taustal mängis vaikselt kergelt psühhedeelse kõlaga muusika, kõik oli ümberringi hästi-hästi vaikne, rõdult puhus natuke värskendavat tuult sisse ning mind valdasid kõige selle juures kuidagi eriti enigmaatilised emotsioonid. Ühelt poolt on kahju, et varsti lahkuma peab ja et see elu sellisel kujul läbi saab, ent samas mingil tasandil ma tean ja tunnen, et praegu ongi õige aeg minemiseks.