Modulatsioon ja patriotism

Jah, jah, ma tean, et Kräpvisioonist on igal pool ülearu palju kirjutatud ning mind ennast ajab öökima usinus, millega näiteks Päevalehe (intelligentsed?) ajakirjanikud selle mõttetust või mõttekust päevast päeva põhjalikult lahkavad ning (lollidele?) massidele puust ja punasest ette peavad kirjutama, miks Malcolm Lincoln on "hea" ja a la Sahlene on "halb". Ent ärge muretsege, ma tõesti ei viitsi Eurovisiooni sügavustesse süübida, vaid annan hoopis pequenita-chiquitita ülevaate sellest, kuidas vaadata „Euroopa otsib superstaari“ Hispaania stiilis. 

Triinul nimelt tekkis idee vaadata Eurokat nii, et võtta pits iga kord, kui laulus helistik poole tooni võrra muutub, sest et see pidavat olema tüüpiline eurovisioonilaulu tunnus. Tükk aega ei tulnud talle (ja mulle ammugi mitte) meelde vastav termin, kuni äkitselt, silmad säramas, hakkas tal tuluke vilkuma, ning guugeldas välja sõna „modulatsioon“. Esimene vaste:

 Perekool

8 veeb. 2009 ... modulatsioon on minu arust "kohustuslik" element eurolugudes. ...Modulatsioon on see, kui helistik vahetub ja seda on kõrvaga kuulda, ...

www.perekool.ee/index.php?id=36678... - Puhverdatud - Sarnased

Varustasime end pudelitäie 1-euro veiniga, mida siis otsustasime pitsidest iga modulatsiooni ajal kummutama hakata ning pidasime paberi peal arvet ka: lõpuks saime juua tervelt kümne maa terviseks! Lõpu poole läks keskendumine küll veidi keerulisemaks, nii et pits või paar tuli ka niisama nunnude poiste terviseks, keda see aasta - vahelduseks varasematel aastatel domineerivatele poolpaljastele hooradele - lava peal, kitarr käes, päris palju näha oli. Lugesime kokku, et nunnusid poisse oli kokku viis, ning kolmas ja kõige lühem list tuli meil lauludest, mis meile mingil põhjusel isegi meeldisid (incl Saksamaa). Kui hääletamiseks läks, otsustasime võtta veel ühe pitsi iga kord, kui keegi meie kolmest listist (modulatsioon, nunnud poisid, lemmiklaulud) 12 punkti saab. Hiljem oli olemine täitsa lõbus. 

Pärast eurokat vedelesime päris tükk aega veel elutoas ning arutasime tuliselt igasugu teemade üle, kus meil tihtipeale erinevad arvamused olid. Põhiliseks teemaks oli see, mis mulje eestlased ja Eesti on endast suutnud välismaailmale jätta (allikas: isiklikud kogemused), ning veel põnevam: mis meetmeid kasutades. Minu meelest ei anna kunagise eurovisioonivõidu või paari üksiku kuldmedali (maailma kontekstis) või mingi iidvana meteoriidiauguga kelkimine meie mainele eriti midagi juurde. Triin seevastu arvas, et eestlaste vähesust arvestades on need ikkagi tublid saavutused, mis on Eestile mõnevõrra reklaami teinud, ning kokkuvõttes parem ikka, kui mitte midagi. Üleüldiselt võin väita, et eemal olles näeb Eestist ja sealset olukorda palju selgemini, mina paraku aga palju-palju negatiivsemates toonides, kui näiteks Triin. Arutasime ka vene kultuuri heade ja halbade külgede üle ning selle üle, kuidas eestlased tihtipeale suudavad seal näha ainult halba. Teoorias ma austan väga vene (tipp)kultuuri ja hinge, ent ometigi iga kord, kui keegi välismaalane tuleb ülima enesekindlusega lagedale väidetega, et me, eestlased, peaksime nagu iseenesestmõistetavalt uhked olema selle üle, et olime Nõukogude Liidu liikmed ning oleme üleüldse kõik ühed tublid venelased, siis ajab see mul sireeni üürgama küll. Aga eks see ole ammu teada-tuntud tõde, et venelasel ja kommul on selge vahe. Oma Erasmuse aasta jooksul oleme teada saanud, et ega välismaalase silmis meil peale venelaste, HIV, äärmise vaesuse ja lume midagi ei ole. Nii et kõik tublid eestlased välismaale oma riigi mainet tõstma! 

Kui rääkida rangelt binaarsetes opositsioonides, siis võiks enamiku eestlasi lahterdada kahte rühma: need, kes pimesi usuvad, et ainult eestlane olla on uhke ja hää ning kusagil mujal ei saa mingil juhul olla parem kui Eestis, ning need, kes kuulutavad, et Eestis on kõik valesti ning mida kaugemale saaks, seda parem. Kuna aga mina mustvalgesse mõtlemisse ühegi teema puhul ei usu, siis muidugi mõlemad väited on valed. Nende vähemradikaalsed variatsioonid aga kehtivad igal juhul. Kui oleks vaja ennast kusagile kasti suruda (sest et mis ma siis teisi surun, kui ma ise nii targalt ja tublilt üldsegi kasti otsas tahan seista), siis pigem, paraku, sinna viimasesse. Ent ega neil tulihingelistel patriootidel enda nurgas istudes ja hädaldades elu ilusamaks ei lähe ning välismaailmal Eestist paremat muljet ei teki. Kui üldse midagi, siis süvendab see iseenda ignorantsust muude huvitavate paikade ja kultuuride vastu. 

Täna juhtus minuga üks äärmiselt südantliigutav asi. Nimelt olen natuke aidanud kahte korea tüdrukut selle eksami osas, mis meil teisipäeval tuleb. Saades täna nendega kokku, et oma märkmed tagasi enda kätte võtta ja viimaseid soovitussõnu jagada, olid nad mulle tänutäheks toonud kaks pakikest Korea riisiteed ja kaks pakikest nende kohalikku kohvi, mida praegu Indigolapsi kuulates naudin. See oli lihtsalt nii ootamatu ja liigutav ja sümboolne žest, et tegi terve päeva palju rõõmsamaks. Pole paremat tunnet, kui saada väikesele heateole midagi vastu just siis, kui seda kõige vähem ootad. Naudin seda, et mul on nii huvitavad ja toredad korea sõbrad; et ma olen siin kogenud lõuna-ameeriklaste päikeselist soojust ja sõbralikkust, ning aafriklaste elujõudu ja positiivsust. Et paigad, nagu näiteks Sloveenia või Poola, millest ma varem peale ülielementaarsete faktide üldse mitte midagi ei teadnud, on nüüd saanud minu jaoks ühtedeks unistuste reisisihtkohtadeks ning mille keele ja kultuuri vastu järjest süvenev huvi on tekkinud. Enamgi veel, olen õppinud, et minu isiklikule temperamendile võib-olla natuke liiga intensiivsed hispaanlased ja itaallased on kõigele vaatamata elavad näited sellest, mida su isiklikule õnnele ja rahulolule annab ühtehoidev ja tugevate traditsioonide ning sidemetega familia. Ning mis kõige selle juures vast tähtsaim: et kõige aluseks ja eelduseks on sellised lihtsad asjad nagu viisakus ja respekt, mis keskmise eestlase külma kesta vahelt natuke liiga harva välja immitsevad. Mina ei taha veel niipea reisimist ja uute keelte õppimist ning uute kultuuridega tutvumist lõpetada. Seda, mida õppida mujalt, on vähemalt samapalju, või ausalt öeldes isegi rohkem, kui seda, mida teistega jagada eesti kultuuri, mentaliteedi ja looduse kaunimatest ja siiramatest osadest. 

Nõustusime Triinuga selles osas, et kui riik millessegi peaks investeerima, siis just sellesse, et noored saaksid välismaal õppimas käia või noortevahetusprojektides osaleda. Sest just suheldes teistest rahvustest noortega, kes tulevikus hakkavad oma maal tähtsaid asju otsustama, saame neile praegu oma igapäevases elus näidata, mis on Eesti ja kes on eestlane, rääkida sellest, mis on Venemaa ja mis oli Nõukogude Liit, ning sellega otsesemalt või kaudsemalt mõjutada rahvusvaheliste suhete positiivset ning palju, palju teadlikumat arengut.   

Mulle meeldib kaasaegne eesti muusika. Ja mulle meeldivad eestlased, kes ei tee end kuuldavaks mitte äraleierdatud modulatsioonide kaudu, vaid kõlavad puhaste toonidena. Äkki saan ise ka kunagi selliseks.