Võrratu elu

Viimasel ajal on kõik kohe kuidagi eriliselt hea ja tore olnud. Olen taasavastanud oma vahepeal vaikselt kustuma hakanud armastuse Hispaaniasse ja Jaéni ning õudusega mõtlen, et ainult oma kuu aega ongi siin veel jäänud. Päike ja kuumad ilmad; piknikud ja ülimalt mõnusad peod ja niisama koosviibimised sõpradega; väikesed reisid mägedes ja mere ääres; poisid, kes  tantsivad nagu noored jumalad ning hommikuti kuue-seitsme paiku peolt kojujõudmised (viimati veel paljajalu)... Mida veel tahta!

Terve laupäeva veetsime Triinu, Kristini, Adami ja Paweliga Almeria lähedal rannas. Tagasiteel eksisime kusagile oliiviistanduste vahele ära ja sõitsime eriti ekstreemseid kurvilisi mägiteid mööda Jaéni tagasi. Vahepeal peatasid meid lausa kahed politseinikud, kelle jaoks me millegipärast eriti kahtlased tundusime. Dokumente ei küsitud mitte ainult autojuhilt ja autoomanikult, vaid ka meilt. Eriti kahtlasena tundus neile see, miks me Jaéni sõidame ja siis uuriti, mis me seal teeme ja mida seal ikka õpime. Uuriti veel, kas keegi meist on Adami või Paweliga abielus ning hiljem edasi sõites sai palju nalja ideega, et küllap nad arvasid, et me, kolm eestlannat, oleme poola meeste illegaalsed prostituudid vms. Muidugi kontrolliti seda ka, ega meil pagasnikus ühtegi laipa ei leidu. Ei leidunud. Tagasiteel laulsime Kristiniga klassikalisi eestikeelseid lastelaule ja üritasime neid poolakatele ka õpetada. Sepapoisid tulid lõpuks päris hästi välja. 

Õhtul oli väga kihvt Triinu sünnipäeva tähistamine, aga küllap sellest kibeleb ta ise oma blogis varsti pikemalt jutustama. Kluppi jooksin kontsakingadega ja tagasi kooberdasin paljajalu. Ellu jäin. Täna tõlkisin Kaisale ühe teksti inglise keelde ja ülejäänud päeva tiksusime niisama. Kui Kristin kella kolme paiku päeval klubiriietes ja öise meigiga (ning samuti paljajalu) meie ukse taha ilmus ja teatas, et pole veel koju jõudnudki, siis vedelesime niisama elutoa tugitoolides, meenutasime eelmise öö seiklusi, sõime sünnipäevalaua ülejääke ja kuulasime mõnusat mussi. Õhtul tuli Pawel oma autole meie juurde järele ning lõpuks jõudsime hoopis nende (Paweli ja Adami) korterisse, kus „vanu aegu“ piltide ja võrdlemisi piinlike – ja samas nii naljakate - karaokelaulmisvideode vaatamisega meenutasime. Mina kustusin suht varsti küll diivani peal ära, aga lõpuks toodi meid autoga ikka ilusasti koju tagasi.