Hispaania Parim

Laupäeva öö ja pühapäeva hommik saavad kindlasti mu Hispaania Parimate Seikluste listi esiotsa. Pärast eelmises postituses mainitud rõduromantikat Triinuga tulid külla Stefan (sakslane) ning Asia ja Pawel (poolakad). Tiksusime niisama, ajasime juttu, kuid üldiselt oli üsnagi loid olemine. Lõpuks otsustasime siiski välja minna, et ööle hoog sisse saada ning tiirutasime natuke vanalinna kirevatel tänavatel, kus taas mingi järjekordne Jeesusele või Neitsile pühendatud feria toimus, nii et kõik kohad olid rahvast, muusikat, dekoratsioone ja välikohvikuid täis. 

Käisime läbi Sal y Pimientast, kus Vilte meile tasuta šotid tegi (küll on ikka hea klubitöötajaid tunda!) ning siis ka Iroquaist, kus oli üsna igav olemine ning selleks ajaks oli mul juba kindel plaan koju ära minna. Teised aga hakkasid siis õiendama, et kes siis oma viimasel Hispaania laupäeval koju läheb ning ei tahtnud sellest plaanist midagi kuulda. Kuna minul aga erilist klubiisu polnud ning tahtsin hirmsasti midagi mittetüüpilist teha, siis üritasin järjekordselt läbi suruda oma – väidetavalt hullumeelset - kinnisideed siin lähedal asuva mäe otsa kindluse juurde päikesetõusu vaatama minna, millest kergelt švipsis Asia õnneks kohe kinni haaras ning õige pea olid Stefan ja Triin ka nõusse räägitud. 

Ostsime poest kaasa natuke vägijooki, mis meid meie öisel teekonnal soojas hoiaks, ning teised laadisid kõhud ka kebabi täis, et matkaks ikka jaksu oleks. Niisiis kella kolme paiku, kui muidugi väljas alles kottpime oli, võtsime rännaku ette ja suuna üles. 

Terve tee ajal sinna arutasime üsnagi hoogsalt religiooni(de)st, ajaloost, meditsiinist, majandusest, poliitikast ja haridussüsteemidest, tegime paar korda peatusi, et sooja sisse juua ning ühe sunnitud peatuse siis, kui ootamatult eikusagilt politseiauto välja ilmus ja murelik ment uurima hakkas, kes me oleme ja mis me seal teeme. Mõtlesime juba, et kästakse tagasi linna minna, aga tegelikult tahtsid meid lihtsalt hoiatada, et me ikka ettevaatlikud oleks ja keset ööd mägedes kõndimisega surma ei saaks. See et Stefan meiega oli, andis muidugi julgust juurde, et mingid salapärased mustlased meid maha nottima vast ei tule ning kuigi me olime õhtu läbi tipsutanud, siis keegi meist ülipurjus ei olnud, nii et väga tõsist kaljuäärelt allalendamise ohtu ka polnud. 

Jack & Rose

Siis, kui taevas lõpuks koitma hakkas, jõudsimegi mäetippu kohale, turnisime natuke erinevate kivide vahel kuni kõige parema puhkekoha leidsime, istusime maha ning äkitselt peatusid kõik meie tulised arutelud kõige üle, mis maailmas valesti on, ning lihtsalt vaatasime lummatult, kuidas tihe udusein taandus ning päike mägede tagant kõrgemale tõusis ning kogu taevas ja linn kaugel all uskumatult kauni kuldse ja roosaka valguse all särama hakkas. Mulle jõudis kohale, et see ongi paradiis ja mina olen siin saanud kümme kuud elada. 

Kui taevas juba täitsa valge oli, otsustasime tagasi alla loivata. Linna jõudsime kella kaheksa paiku, Stefan tegi meile hommikusöögiks ühes kohvikus churrod šokolaadiga välja ning koju jõudsime kella üheksa paiku. 

Milline öö, milline hommik, milline kogemus! 

***

Muidu läheb ka mõnusalt, minu toast on selle nädalavahetusega saanud rahvusvaheline hotell, kus pärast pidu või rännaku ajal öömaja saab ning korter on alati sõpru täis olnud, mis on väga-väga tore. Täna hakkan vaikselt vaatama, mis asjad on vaja siia jätta ja millised Londonisse kaasa võtta ning olen ka mõned CV-d erinevatesse Londoni kohtadesse saatnud.