Häälega Madriidi 23.04-25.04

Seda, et me tõepoolest häälega Madriidi läheme, ei uskunud ma tegelikult selle hetkeni, kuni me reede hommikul Jaéni linnapiiri peal möödakäijate hukkamõistvaid pilke trotsides Anniga pöidla välja sirutasime ja ootama jäime. Kõik kohalikud sõbrad, kellele oma sõidumeetmest rääkisime, pidasid meid muidugi püstihulludeks, sest üsnagi hääletajavaenulikus Hispaanias sellist asja lihtsalt ei tehta ja et kindlasti juhtub meiega midagi väga-väga hirmsat, ent kuna meil mõlemal täiesti piisav eelnev pöidlaküüdikogemus olemas oli, polnud meil endal mingit suuremat paanikat ning nii me seal siis seisimegi, võileivad seljakotis, kuni paarikümne minuti pärast esimene auto seisma jäi. Meid korjas peale üks lõbus talunik, kes rääkis oma oliiviistandustest ja oma naisest ja kolmest tütrest ja sellest külast, kust ta pärit on. Onkel aga ei sõitnud paraku eriti kaugele, nii et ei saanud isegi Andaluusiast temaga välja ja oma kolmsada kilti oli veel ees.

Järgmine hääletuspunkt oli paraku väga nigela koha peal. Seisime kahekesi keset kiirteed, kus isegi parema tahtmise puhul autod ei oleks saanud eriti kusagile kõrvale tõmmata ja seisma jääda, rääkimata sellest, et jalakäija kiirteel viibimine on üleüldse keelatud ning iga kord mõnd lähenevat valget autot nähes tekkis mul kerge paanika, et nüüd tuleb policia ja peame veel trahve hakkama maksma. Ilm ei olnud ka eriti hea ja kusagil päraperses kiirteel passida polnud just kõige lõbusam. Täpselt poole tunni pärast peatus ühel väikesel kõrvalteel aga üks auto ja vilgutas meile, et me sinna läheks. Läbi mingi sogase teeperve sumbates jõudsime autoni, kus olid sees kaks eriti kahtlase välimusega tüüpi. Minu sisetunne ütles, et nendega me küll elusalt Madriidi ei jõua, aga Ann oli juba rõõmsalt autosse hüpanud ja siis ma mõtlesin, et tutkit, saagu mis saab, pealegi minu sisetunne on juba ammu tuntud selle poolest, et ta mulle alatasa igast jama kokku valetab.

Auto oli täis kottideviisi igasugu juurikaid-puurikaid ning tuli välja, et tüübid on marokolased, kes sõidavad kodust kaasa võetud hea-parema toidukraamiga tagasi Saksamaale, kus nad kick-boxi kooli peavad. Sõit nendega oli üllatavalt lõbus. Üks tüüpidest oli kümme kuud Barcelonas elanud, nii et oskas hispaania keelt, teine sai ka enam-vähem aru vist, ja nalja sai autos nabani. Rääkisime lõpuks igasugu lood maha. Kõige toredam oli muidugi maroko mehe enesekindlus naisevõtmisel - „Ma abiellun suvel.“ - „Kellega?“ - „Ühe tüdrukuga Marokost.“ - „On ta su tüdruksõber?“ - „Ei, veel ei ole.“ - „Niisama sõbranna siis?“ - „Ei ole sõbranna ka. Lihtsalt üks hea naine. Küll ta muga abiellub, kui ma küsin.“

Nii et suvel oleme Anniga Marokosse pulma oodatud. Tsurkad viskasid meid Madriidis täpselt selle maja ette, kus me ööbima pidime, soovisime neile head reisi jätku ja helistasin CouchSurfingu kaudu leitud võõrustaja Miguelile, kes oli siiralt üllatunud, et me häälega nii kiiresti Madriidi kohale jõudsime ja lubas poole tunni pärast kodus olla.

Migueli korter oli superilus ning tema ja ta korterikaaslased supertoredad. Saime Anniga eraldi kaheinimesevoodiga toa, kohe tehti meile suur sööma ja saime kiirelt sõbraks. Muide, neil on elutoas samasugused tugitoolid nagu Friends'is Chandleril ja Joey'l, ainult et valged – sellised, kus seljatugi käib alla ja jalgade alla saab mingi eraldi tooliosa tõmmata ja käetugede all on sahtlid, kus pulti ja õlut hoida. Väga mugav!

Õhtul tegi Miguel meile väikese linnatuuri, jättis meid siis omapäi kesklinna ja andis teada, et õhtul tähistab üks tema sõber ta korteris oma sünnipäeva ning et oleme oodatud. Minu jaoks oli see väga lahe pidu; Anni jaoks takistas lõbutsemist päris kõvasti tema tüli Mirallesega, kes lõpuks meile Madriidi järele tuli, sest oli pehmelt öeldes veits pahane, et me häälega olime tulnud. Igaljuhul saime õhtul korteris tuttavaks Migueli sõpradega ja sünnipäevalapsega, kes täiesti uskumatu peolaua meisterdas – piduliste vaimustunud aplauside saatel kanti lauale mitu erinevat sorti liha, sinki, juustu, tortillasid, salateid ja tohutult mõnus pajaroog liha ja mereandidega, mis keele täiesti alla viis. Hiljem tehti köögis veel mõnusaid mojitosid, muusika keerati valjemaks ja lõbu oli laialt. Enne kluppiminekut oli aga vaja üks absindipudel ära lahendada ning selle tarbeks hakkasime mängima mingit klassikalist kaardi-joomamängu. Kuna mina aga mojitodega enne liialdanud polnud, siis mul läks seal mängus nii „halvasti“, et ei saanudki ühtegi korda Rohelist Haldjat proovida (koordinatsiooni peale oli mäng põhimõtteliselt), ent ega ma väga ei kibelenudki.

Klubi oli korterist ümber nurga ja härrad tegid mulle otseloomulikult klubipileti välja. Tantsisime ja möllasime seal päris korralikult, ent koju sai ikka kuidagi varakult – nii umbes viie paiku hommikul. Kuidagi juhtus nii, et selleks ajaks, kui mina magamistuppa läksin, olid Ann ja üks korterielanikest, Salvador, klubiriided seljas, kahekesi põiki voodisse magama jäänud (ärge muretsege, ma ei seganud seal mingit romantikat, nad olid lihtsalt pikalt-laialt juttu ajanud ja uni oli peale tulnud). Togisin üht ja kopsisin teist, aga uni oli neil vist nii suur, et kumbki ei reageerinud. Võtsin Annil kingad jalast ära, et tal parem magada oleks, viskasin end nende kõrvale põiki pikali ja jäin silmapilkselt magama. Ma tõesti ei tea, kuidas me seal niimoodi nagu silgud reas magada suutsime, isegi tekki polnud peal ega patja pea all (padi oli vist üldse minu all, kui nüüd mõtlema hakata), aga uni oli hea. Päris hea foto oleks sellest saanud.

Ja nüüd lõpuks Madriidist endast ka. Linnana ei jätnud mingit väga sügavat muljet – suurlinn nagu suurlinn ikka. Mis mulle eredamalt meelde jäid olid mõned kihvtid vanalinna tänavad, öine elust kihav peatänav Gran Via, stiilsed, omapärased ja ilusad inimesed, igal pool raamatulaadad ja rulluisutajad, tuttavlikult põhjamaisem loodus kui Andaluusias, kollased tulbid ja lillad sirelid igal pool – terve linn oli sirelilõhna täis. Nende kolme päeva jooksul käisime ära kohustuslikus kunstimuuseumis Prados ja moodsa kunsti muuseumis Reina Sofias, kus nägin ära mõned teatud maalid, mille nägemist kaua oodanud olin; peale muuseumide veel kuningapalees, El Rastro hipiturul ja ühes hiiglaslikus ägedas pargis Prado taga. Tuli välja, et paarist päevast Madriidis täiesti piisab, et kõik oluline ära näha. Kui oleks rohkem teadnud ja viitsinud, oleks ilmselt veel midagi huvitavat näinud, aga üleüldiselt sellist muljet ei jäänud, nagu Barcelonas, kus ümber iga nurga astudes tekib täielik vau-efekt ja kust ei taha ära minnagi. Kui Hispaaniasse reisida, siis siin on Madriidist hulga ägedamaid linnasid ikka.

Kuna terve laupäeva olime hommikust saati mööda linna ringi kõndinud, siis õhtuks olime suht kutud omadega, nii et ei viitsinud hoolimata kutsumisest CouchSurfingu tüüpidega peole minna. Me polnud Anniga end kunagi varem veel nii retside Ida-Euroopa rottidena tundnud, kui siis – reisida, elada, süüa ja lõbutseda täiesti teiste inimeste kulul -, et lohutan end mõttega, et kunagi võib-olla suudan CouchSurfingu kaudu ise ka mõnele vaesele seiklushimulisele tudengile ägeda reisikogemuse pakkuda. Mõneks ajaks on nüüd vist rotimoodi reisimisest küll kopp ees.

Pühapäeva pärastlõunal pärast lühikest kultuuriprogrammi lebotasime kusagil pargis päikese käes ja ootasime Mirallest, kellega autoga tagasi Jaéni saime. Hea oli tagasi lõunasse jõuda.

Paar pilti Madriidist nüüd ka Picasas.