neljapäev, juuni 10, 2010

Estudiando

Must masendus sellepärast, et mul üleeilne eksam väga halvasti läks, andis eile tublisti hoogu juurde suurele tahtmisele tänaseks eksamiks kõik endale väga korralikult selgeks teha. Eilse päeva jooksul, kui ma lakkamatult oma raha- ja ülikooliasjade pärast põdesin, jõudis mulle väga teravalt kohale see, kui laastavalt ühele kunagi korralikule inimesele mõjub Hispaania ja Erasmuse elustiilide ohtlik koostöö. Esiteks pole ma seitsmendast klassist saati nii õpivaenulikus seltskonnas viibinud kui nüüd ning siinne elu lausa tõukab tagant laiskuse ja hooletuse vohamist ning vastutustundetu mõtlemisviisi süvenemist. Küll kuidagi ikka saab, no pasa nada, manjaana... Tore mentaliteet küll, aga päris elus vist ikka päris nii ei ole. Mul pole oma vaesuses ja varastatud asjades kedagi teist süüdistada, kui iseennast, ning kes mind vähegi tunneb, see teab, kui raske on mul kellestki teisest ükskõik mis tasandil sõltuda, ent hetkel pole paraku muud võimalust. Aga eks elu õpetab.  

Olles inspireeritud sellest, et vähemalt mõne asjaga võiks ju korralikult ja edukalt hakkama saada, siis eile tegelesin hommikust saati raamatukogus õppimisega, jätkasin seda lõuna ajal kohvi ja võileiva seltsis ülikooli campuse fancys kohvikus, seejärel tagasi raamatukogus, kus nüüd millegipärast nett oli ära läinud, nii et pidin koju minema. Läksin bussiga, sest ei viitsinud oma läpakaid-raamatuid täis kotiga kojukõmpimisega end ära väsitada. Õppisin bussis, õppisin kodus, õppisin õhtusöögi kõrvale, siis tegin kiire pausi, et Martinaga lõplikult hüvasti(/jällenägemiseni?) jätta, tulin koju tagasi, tegin kohvi, õppisin, õppisin, õppisin. Kui pähe tuli selline jumalavallatu idee, et mingi kell peaks ehk magama ka minema, siis meenus, et kaduma läinud telefoniga on kaduma läinud ka mu äratuskell. Pidin Stefanialt telefoni laenama, et helistada Triinule, kes kellegi internatsionaalses korteris parasjagu peol oli, et talt küsida, kas ma võin ühte tema kahest telefonist laenata, et endale hommikuks alarm tirisema panna. Läksin siis eriti kurnatud ja rääbaka välimuse ja enesetundega sinna peole, kus kõik nii ilusad ja rõõmsad välja nägid ning üldse aru ei saanud, miks mina ei saa sinna edasi jääda, võtsin Triinu käest ta telefoni, tulin käbe koju tagasi, õppisin veel ja veel ja veel, panin äratuskella helisema ja läksin magama, aga vist õppisin unes ka. Hommikul õppisin hommikusöögi kõrvale ja ka kõik need kolm kilomeetrit ülikooli, sain eksami kätte ja... Ja oli näha, et õppimine oli end ära tasunud. Halleluuja, milline pingelangus! Kuigi eksam oligi täpselt nii raske, kui olin eeldanud, tundsin ära kõik, mida oli vaja ära tunda, teadsin kõike, mida oli vaja teada ja suutsin kõik asjad õigesti ära vastata. Pole ka ime, pärast sellist õppimist suudan ma vabalt iga vähegi olulise Euroopa romaani- ja gooti stiili katedraali võlvide taga äärmiselt detailsete teadmistega orienteeruda ning tunnen ära iga minareti alates Cordobast kuni Taj Mahalini. Mitte et keskaja kristlik ja islamistlik kunst mind nüüd iseäranis nii meeletult huvitaks, aga see on mu kunstiajaloo õppekavas kohustuslik aine ning tundub, et nüüd saan siin tehtud eksami ka hea hindega Tartusse üle kanda. Ja selles ma ei kahtle, et siin oli kogu see aine kümme korda mahukam ja põhjalikum, kui Tartus. Ajasime õppejõuga veel paar sõna juttu, surusime kätt ja nentisime, et oli meeldiv koostööd teha ning tulin tulema. Kui nüüd teisipäevasest eksamist ka kuidagi läbi roomata saaks, oleks kõik väga bueno. 

Tänasega algas ametlikult mu viimane nädal siin. Mu ainsateks kohustusteks on nüüd bürokraatia kordaajamine ja eriliselt põhjalik korteri suurpuhastus, et oleks ikka kindel, et me selle deposiidi lõpuks tagasi saame, ning siis saab siit jalga lasta. Ja ausalt öeldes pole mul selle vastu midagi. Olen väsinud ja kurnatud. Tahan tagasi tõelisi suhteid, tahan elada päris elu, tahan tegeleda oluliste, mõttekate asjadega, tahan jõuda uutesse kohtadesse, saada asjalikke kogemusi. Kes oleks võinud arvata, et aasta aega lakkamatut pidutsemist ja reisimist ja kultuuriblokkide ületamist võib saada tüütavaks rutiiniks. Aitab nüüd sellest naljast. Vähemalt on selle aastaga patareid jälle täis laetud, uus ja hoopis teistsugune energia sees ning tuju hea, nii et vamos! On aeg!  

6 kommentaari:

  1. Sa oled ikka üks väga tubli tüdruk! Edu edaspidiseks!

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Trinza emps :) Eks Triinu-suguse geeniusega kooselamine motiveerib!

    VastaKustuta
  3. hahaahaaahaaaaa, Liisa.. Ära nüüd siin nii avalikult ka valeta :D

    VastaKustuta
  4. ... ja mul on olnud au seda kõike, mis sind rõõmustas/kurvastas siit terve kooliaasta lugeda. täiega lahe sõit oli!

    VastaKustuta
  5. Ma jõudsin ka üle pikapika aja siia ja lugesin su viimaseid tegemisi:). Tore ikka et selle kõik siia jäädvustanud oled, usun, et sul endal ka neid sissekandeid hiljem mõnus lugeda;). Ja olen kindel, et selle rutiini, mis sul praegu on unustad ära kohe kui Eestisse tagasi jõuad, inimesed üldiselt mäletavad ju aind head kui midagi meenutavad:).

    PS - ei jõua ära oodata millal sind Londonis näen;).

    VastaKustuta
  6. Hahaa, ärge siin lootkegi, et te enam mu blogi lugema ei pea! :D Tundub, et mu viimased päevad siin saavad kõige meeldejäävamateks üldse, nii et ilmselt tuleb paar sissekannet veel :)

    VastaKustuta