Kärt-Katrin ja Helen Hispaanias

Üllatus seisneb selles, et minul pole järgnevate tekstide autorlusega mitte mingisugust pistmist. Küll aga olid sõbrannad-kirjaneitsid nõus oma pilgu läbi kirja panema kõike seda vahvat, mis me siin koos ette võtsime ning mis muljed minu Hispaania kodulinnast jäid. Siit ta siis tuleb - Jaén, sõprade taaskohtumine ja minu elu Hispaanias läbi Heleni ja Kärdi silmade, sabade ja sulgede.

Helen, Kärt ja mina

SEIKLUSED MALAGA LENNUJAAMAS JA TEEKOND JAÉNI 

Helen: 28. märtsil jõudsime Malaga lennujaama, mis Liisa sõnul oli väga sirgjooneline ning lihtsastimõistetav. Pärast mitte millegi deklareerimist leidsime aga mitu võimalikku väljapääsu ja mitte ühtegi Liisat sel teel, mille oma salida’ks valinud olime. Kuigi saime kokku oodata alla 5 minuti käis mitu korda peast läbi mõte, et äkki me oleme kuidagi valesse kohta sattunud riigis, mille keelt ma mitte ainult ei oska vaid millest parima tahtmise juures ka aru ei saa. Kuid kõik mured kustusid, kui nägin suurte silmadega ringivaatavad blondi neiut, telefon käes, kahe noormehe vahel – meie Liisa. Suured kallistused ja jällenägemisrõõm! Seejärel tutvustamine kahele poola poisile („Hello! Pawel. Adam. Nice to meet you!“ Aside: „Oh my god, could you be any cuter!“ Liisa: „Come on, kisses now. We’re in España!“). Olime aga viisakad Ida-Eurooplased kõik ja lasime poistel lihtsalt oma kohvrit vedada.

Kärt: Läksime inglise-eesti-poola keele saatel parklasse ja sõitsime Jaéni. Ei, tegelikult polnud asi nii lihtne:  kõigepealt läksime lifti, kus seiklesime korruste vahel üles-alla, kuna polnud päris selge, kus see parkla ikkagi oli (korrusevalikus oli ka nt -1) ning kui me  parklasse jõudsime, tuli muidugi enne pikka sõitu vetsus käia, mis oli täitsa viisakas, kui välja arvata see, et see otsustas tule ära kustutada, enne kui välja olime tulnud.  Muidugi meil ei õnnestunud seda uuesti põlema panna.
Ka auto juures oli natuke segadust, kui poisid olid läinud parkimise eest maksma. Üritasime pagasnikusse oma mantleid panna, aga mitte kuidagi ei saanud seda lahti, ei selle nupuga, mis rooli all on, ei puldiga, ei tagasihoitud toore jõuga, nii et otsustasime lihtsalt autosse istuda. Kui poisid naasid, siis avastasime, et olime selle puldiga sekeldades end autosse lukustanud kuidagi...
Algas sõit Jaéni peatusega äsjasuletud bensuka juures, kus näljased rändurid „kohalike“ saia ning sinki kuu valgustatud mägede vahel sõid. Mõnus! Otsisime ka Suurt Vankrit, mis osutus täitsa püstipidiseks.

Helen: Pärast Adami muretut uinumist esiistmel pidime me juht Pawelit oma jutuga ärkvel hoidma – ei taha ju mõne kalju pealt alla või üles hakata sõitma kogemata. Autos oli veel üks märkimisväärne asi – Mažena või Machina või misiganes ta nimi oligi – poolakeelne GPS seade, mis Hispaanias üllatavalt hästi orienteerub. Lõpuks jõudsimegi „koju“, jätsime poistega homseni ja ronisime üles.

Kärt: Liisa juurde jõudsime kenasti. Andsime üle musta leiva, Atleet juustu, pakisupid ja uue Kalevi šokolaadi (tume šokolaad greibiga, pole paha); Liisa oli teinud Helenile sünnipäevaks väga maitsva juustukoogi, mekkisime seda, kohalikud eestlased lõid kohe leivale hambad sisse ning ajasime juttu. Seejärel seadsime end sisse, rääkisime padjaklubi jutte ja jäime järgmist päeva oodates magama.

Vasakul: Terviseks! Nagu näha, siis suur osa esimesest leivaviilust on juba enne toosti ütlemist mulle hammaste vahele jõudnud. 
Paremal: Maitsvad suveniirid ja hädaabipakisupid Eestist ning Heleni sünnipäevakook.


HELENI SÜNNIPÄEV JA ESIMENE PÄEV JAÉNIS

Helen: Mida need kuramuse inimesed minust tahavad?! Mu telefon oli juba 4 SMSi saanud, mida ma ikka veel poolunes vaadata ei viitsinud. Kui olin natuke unest toibunud, siis lõin silmad lahti ja mulle jõudis kohale: mul on täna sünnipäev! Kärt kõrval veel magas, ma lugesin sõnumid üle (paar sõpra, isa, sugulased).  Pärast esimeste sõnumite lugemist otsustasin, et peab uurima seda kardina vahelt paistvat kollast valgust. Tõmbasin ribikardina üles, tegin akna lahti, ronisin aknast välja rõdule ja naeratasin nagu irvikkass – minu sünnipäevahommik päikese, mägede ja üksindaolekuga. Täiesti võrratu! Nautisin seda seal veidi aega kuni Liisa tuppa tuli, Kärt üles ärkas.

Kärt: Ärgates ja kardinaid eest tõmmates nägin esimest korda ümbruskonda täies hiilguses: armas linnake mägede vahel, viimaseid katmas oliivipõllud – Jaéni piirkond on Hispaania oliiviprovints vms, Liisa haris meid. Miskipärast ei leidnud me poest aga kohalikest kohalikemat oliiviõli. Igatahes, hommik oli mõnusalt päikeseline; jõime väga head mokakannu kohvi ja sõime hommikust ning läksime Jaéni avastama. Lühikeste pükste, kleitide vms-ga, nagu õiged eestlased Hispaania kevades, kus kohalikud sulejopedes käivad, ikka!

Helen: Esimesed muljed Jaénist olid meeldivad ja läksid aina paremaks kui puutusin kokku apelsini- ja sidrunipuudega. Viljad küljes, nad lihtsalt istusid seal linna keskel kirikute kõrval ja olid ilusad. Põhitänavate rõdud olid Semana Santa (Püha nädala) puhul kaunistatud punase ornamentidega riidega.

Jaéni tänavatel olid olemas need joogimasinad nagu Ameerika koolides on drinking fountain (filmidest nähtud). Üks hispaania vanaonu selgitas midagi Liisale, et proovi kas ta töötab ikka ja järgmisel hetkel plahvatas talle vett näkku. Vanakesel oli lõbus, meie kolmekesi naersime ja väikesed poisid, kes eemal palli koksisid, itsitasid ka. Väga muhe sell, teeb tüdrukute üle nalja niimoodi...

Kärt: Käisime turul, kus muidugi Liisa meie eest müüjaga veatus hispaania keeles rääkis ja nägime põhikatedraali, kuhu oli tekitatud Semana Santa (Püha nädal) raames sissepääsutasu, mida me maksta ei viitsinud, eriti arvestades asjaolu, et muul ajal oleks tasuta. Nii-öelda ukse pealt piiludes sai päris hästi aimu, milline see katedraal seest on: dekoreeritud ja suursugune.

Helen: Põrkasime veel läbi poest, et osta üks Tinto de Verano („suve punane“ ja minu lemmikjook Hispaanias) ning minna otsima parki, mille leiab üles vaid siis, kui oled eksinud. Lõpuks õnnestus meil eksida, park leida ning sinna maha istuda, et kolmekesi veini limpsida. Park ise oli nii kõrgel, et sealt oli hea vaade linnale ja katedraalile (mida me teel parki väljastpoolt imetlesime, sest Semana Santa puhul nõuti sisenemistasu ja see tundus meile liigselt ebaaus).

Kärt:  Pargis avasime oma reisi esimese Tinto de Verano, millest enne talvevaheajal Liisal Pärnus külaskäiku vaid lugenud olime. Endiselt hea, nagu ta mu mälus oligi talletatud. Lebasime päikese käes murul, nautisime ilma, ei hoolinud väga sest tuulest, mida kõrgemal rohkem tunda oli kui linna vahel, leidsime koera või õigemini tema leidis meid. (Tegelikult me Liisaga sebisime ta sinna, kuna oli Heleni sünnipäev ja talle meeldivad koerad. Päriselt-päriselt.). Meie idülli rikkus veidi mingisugune kohalik vanamees, kellega oli au vestelda jälle Liisal (Kas see on teie koer?/Ärge andke koerale süüa!/Olete te venelased?/Olete ikka kindlad (et pole venelased)?...). Tipphetk oli muidugi see, kui ta üsna vestluse alguses lihtsalt me kõrvale kükitas ja numbrit küsis. (Kui keegi pead murdma jäi, siis päris andsimegi!).

Kärdi kulinaarianurgake vol 1: Esmaspäeval oli peakokk Liisa, kelle juhtimisel valmis imemaitsev aedviljarisotto. Vahepeal, kui aedvilju hakkisin, siis lippas Liisa aga poodi, kuna avastas, et tema korgitser oli sõprade juurde teisele poole linna jäänud. Tõi toidupoest mingi suvaka baleriin-korgitseri, mis tundus üsna habras.  Või siiski, mitte ainult ei tundunud: krõks! läks katki ja jättis spiraali ilusti korgi sisse. Algas pikk suskimise, urgitsemise, surumise, tirimise ja kirumise sessioon, aga saime hakkama! Põhitöö tegi küll Helen, aga lõppude lõpuks tõi ikkagi naiskonnatöö võidu koju.

Helen: Pärast väikest risotosöömingut, veini jätku ja riietumist asusime teele eile kohatud poolakate poole, kus pidi toimuma väike istumine ja nö minu sünnipäevapidu. Seekord olime tervitades soojemad, põsemusid mõlemale poole ja uus inimene, saksa poiss Stefan, kes üllatas mind esimese lause pealt oma suurepärase inglisekeeleoskusega. Poolakad nimelt purssisid veidi raskustega seda (näiteks dialoog. Kärt: „So, Adam, were you asleep again?“ Adam: „You want to see where I sleep?“ – segaduse vältimiseks lasime endale korterituuri teha). Peale meie kolme ja nende kolme olid seal ka Triin ja Kristin – mõnus seltskond vesipiibu ümber (ainus koht, kus suitsu teen, on välismaal) ja kordamööda YouTube’ist laule panemas või naljakaid videoid näitamas. Klassikaline piibuhäng. Mul oli olukorras väike kimbatus, kuna ma ei suutnud otsustada, kas peaksin aeglasemalt ja lihtsamalt rääkima, et Adam ja Pawel ka mõikaks või jääksin endale truuks ja seetõttu ajaksin rohkem Stefaniga juttu. Lõppkokkuvõttes ma avastasin, et ma pole täiesti pinnapealne, kui iseloom võitis välimuse ja ma leidsin väga meeldiva vestluskaaslase. Ja ega see kompliment mööda külgi maha jooksnud, kui tüdrukud pärast ütlesid, et ta muudkui vaatas mind. Eks igaüks tahab märgatud olla ja blondide kõrval Hispaania tänaval kõndides ma küll „teenitud“ tähelepanu osaliseks ei saanud :D Aga sünnipäev läks mõnusalt järgmisse päeva üle ja kuigi oli juba pärast keskööd oli poolakatel mulle veel üllatus varuks. Poisid läksid kööki, kolistasid seal ringi veidi ja naasesid koogi ja vahukoorega, millest ühel tükil oli küünlahakatis mulle puhumiseks. Võin ausalt öelda, et see üllatus kahepäevastelt tuttavatelt oli nii armas, et unustasin suisa soovimise ära. Erasmuslased on ikka üks sõbralik rahvas. Nii palju siis minu toredast sünnipäevast Hispaanias.

CAPTAIN KIRK IS CLIMBING A MOUNTAIN

Helen: Teisipäeva hommikul otsustasime teha väikese matka mäe otsa (u 800m merepinnast, mitte maismaa pinnast, kallis Liisa), kus paiknes Castillo de Santa Catalina ja selle kõrval olev valge rist, mida me eemalt olime juba tähele pannud. Kuigi mägi ise oli pidevalt nähtav, siis linnast välja õigele rajale jõudmine polnud sugugi nii kerge kui võiks arvata. Käisime läbi Jaéni geto, enne kui lõpuks õige tee peale saime. Ja siis algas ronimine (õnneks mitte otse üles, vaid ikka liueldes mööda mäe külge).
Mida kõrgemale läksime, seda ilusamaks muutus vaade linnale ja eemalasetsevatele oliiviistandustele, mis ümbritsesid meid ilmselt 1000km raadiuses igas suunas. Jaén olevat Hispaania oliivipealinn. Kuigi pastelsed majad all olid selgelt Vahemereäärsed, siis pehmete okastega puud, mis paistsid teesklevat, et nad on männid, meenutasid kodu. Enne kaugematesse maadesse reisimist ei mõelnud ma kunagi metsavööndite ja taimestiku peale, aga palmide vahel on mõnikord nii tore mõnd tuttavat puud näha. Poolel teel kindluseni tegime väikese Tinto pausi oliivipuude vahel. Meenutades filmi „Under the Tuscan Sun“ kommenteerisin creepy Spanish trees’e ja „Stealing Beauty“ järgi proovisin, mis maitsega on oliivileht, kui Liisa kõrval toorest oliivi mekkis – both were completely inedible.

MIS ON ÜHIST KATOLIIKLIKEL PROTSESSIOONIDEL, EESTI LAULUPEOL JA RIO DE JANEIRO KARNEVALIL? 


Helen: Õhtul läksime Semana Santa protsessioone vaatama. Nägime katedraali ees ära 2 järjestikust. Esimene oli muusika, valgete sulgede, nelkide ja Püha Emaga. Altar kõikus pikkade postide najal ühelt küljelt teisele ja osalejad nägid välja nagu punaste mütsidega Klu Klux Klan (kostüüm, mis oli läbiv kogu Semana Santa ajal). Teine oli vaikiv protsessioon ja ilmselt kõige tõsisem üldse – mustariietatud, ahelates, riste seljal tassivad usklikud. Need pidustused ja rongkäigud olid tõesti kõige kaugem asi Rio de Janeiro karnevalist üldse.

Kärt: Protsessioonide raskeid altareid kannab hunnik mehi, kes selleks sündmuseks vist terve aasta treenivad. Iga kord, kui altarit nägin, hakkas mul kohe nii kahju neist kandjatest, sest see progressioon liikus edasi üliaeglaselt ja vahepeal seisis (ma väga loodan, et seisu ajal oli võimalik neil meestel kuidagimoodi puhata). Iseenesest muidugi uhke vaatepilt. Sünge vahepeal (umbes nagu meie laulupeo rongkäigu vastand, ütleks), aga uhke.

HISPAANIA TEENINDUSKULTUUR(ITUS)

Kärt: Püha nädala tõttu oli ülikoolist vaheaeg ja sellest tulenevalt nägime reisi jooksul vaid käputäit Liisa sõpradest, kuna hispaanlased olid kodudesse läinud ning muud erasmuslased reisisid ringi. See-eest oli Liisal üks tore sõber Juan, kes sõitis just meiega tutvumise pärast Jaéni. Kes usinamalt blogi on lugenud, mäletavad äkki üht nn norrakat ehk siis täiesti antistereotüüpset hispaanlast, alates välimusest, lõpetades sellega, et ta tundus (mitte üldse halvas mõttes) üsna uje, vaikne ning ei ajanud ligi. Olgu, see viimane kehtib tegelikult rohkem suvakate tüüpide kohta tänaval, kes „Guapa/Guapissima“ ja muud taolist hüüavad. Muidugi läheb  sellistel puhkudel põhitähelepanu õnneks meie sinisilmsele linalakkneiule ;)

Helen: Liikusime edasi. Sel õhtul avastasime enda jaoks tendentsi, mis jäi pea kogu reisi kummitama – mitte kuskile ei saa sisse, kui seda tahad. Tapas’ed olid kõik paksult rahvast täis, leidsime lõpuks ühe restorani, mille omanik suunas esimese raksuga Liisa leti alt läbi alumisele korrusele. Mul tekkis paanika, et nüüd üritavad meid orjadeks või millekski teha. Tegelikult oli allkorrusel aga eraldi restoraniosa.

Kärt: Restorani välimusega keldris tabas meid üllatavalt ülbe ja kärsitu teenindus Liisa küll ütles, et Hispaanias ei ole teenindus midagi erilist, ent oli nõus, et too tüüp oli tõesti ekstreemne. Algas pikk protsess menüü tõlkimisega, millest osaga aitasid kohalikud eestlased, ülejäänuga aga Juan. Kogu aeg käis muidugi kelner meie tellimust nõudmas, ent me ei lasknud sellest end liialt häirida, tahtsime ikkagi hoolikalt valida endale võikut.

Helen:  Seal restoranis sai mulle osaks kõige ebameeldivam kokkupuude teenindava sektoriga üldse – joogid tellitud, esitasime oma toidusoovid ja kelner ütles, et peame „päris“ toitu tellima või lahkuma. Juan siis rääkis asjad selgeks ja jäime ikkagi sinna, tellisime (mitte kelneri pärast) lõpuks asju juurde ja kirusime teda ülejäänud õhtu.

Kärt: Ega kõhule ei andnud lõpuks armu ka arvukad tapad, mis meie jookide kõrvale toodi. Lõppeks olid meil kõhud oi-oi kui täis, aga see on ju ainult hea asi.

PÄIKESEPAISTELISED MAASIKAD JA SISSEMURDMINE KUUPAISTES PARKI

Kärt: First order of business: jõuda enne siestat copisteria’s printida bussipileteid lennujaamadest ära. See-eest nägime Liisa ülikoolilinnakut, millest esimesena meenub Mendelejevi tabel keemiahoone sissepääsu kohal, super! Muidu tundus täitsa kobe ülikool olevat, kahju ainult, et see täiesti kinni oli ja üliõpilaste saginat näha ei saanud.

Helen: Tegime ära ka lõviosa toidupoodlemisest – jamon serranod, lambajuustud, veinid, mida kodustele kaasa viia ja mekkida lasta. Liisa pool tagasi veetsime kõige mõnusama siesta üldse ja sellest rääkides ajan ikka veel sel ajal Eestis olnud inimesi kadedaks. Panime bikiinid selga ning läksime rõdule päikese kätte istuma koos maasikate, šokolaadifondüü ja veiniga. Tunne on, et olime seal rõdul mitu tundi, sest lihtsalt nii hea oli olla.

Helen:  Hiljem käisime riidepoodlemas, leidsin poe nimega Desigual, mille oleks võinud tühjaks osta, aga hinnad takistasid mind.


Kärdi kulinaarianurgake vol 2: Peakokk Heleni käe all valmis reisi järjekordne ülihea toit (mulle nii meeldib tõik, et me ei käinud kordagi hullult kallist restoranitoitu söömas, vaid saime sama maitsvat toitu kodus süüa): kanapasta koorega. Hea meel kohe, et sõbrannad oskavad süüa teha!


Kärt: Hiljem võtsime suuna Liisa taevani kiidetud pargi poole, mis oli kerge jalutuskäigu kaugusel. Kaasas oli jälle roosa Lambrusco ning ootusärevus. Aga, ennäe imet, park oli suletud, nagu ka selle juttude järgi võimas purskkaev. Aga, mis seal’s ikka, tuli minna esimese pargi osa juurde tagasi ning üle aia – mis, no tõesti, on loodud üleronimiseks – üle ronida. Pargis otsisime igaks juhuks koha, kus meid esmapilgul ei nähtaks ning ajasime vahest selle reisi kõige salajasemat juttu...

Vasakul: Park on lukus 
Paremal: Aga kui pargivalvur ühes kohas suleb värava, avab ta teises kohas võimaluse aiast üle ronida. 


1. APRILL!

Helen: Istusime hommikusöögilaua taga, kuulasime Indigolapsi vist ja Kärt prahvatas järsku: „Your flight has been cancelled!“ Me jõudsime õnneks ainult hetkeks ehmatada, kui rahuloleva näoga Kärt „Aprill!“ hüüdis. Hea algus päevale.

Kärt: Kõik see aeg olin oodanud seda päeva, et ära teha nali, et meie lend on ära jäetud (Ryanair ikkagi) ja see tuli välja! Ülejäänud päeva muidugi tuletasin endale aeg-ajalt meelde, et ole valvel, äkki tüdrukud teevad sajaga tagasi, aga õnneks seda ei juhtunud. Selle asemel oli mõnes mõttes aprillinali meie kolme kulul, et me ei mõelnud piisavalt sellele, et Hispaanias on ka suurele reedele eelnev neljapäev püha, et Jaéni Stockmann on kohe kindlasti kinni, mida sinna jalutades avastasime.

Helen: Sel päeval saime esimest korda ka tapas’es käidud. Mu krevett vaatas mulle otsa, aga ta oli maitsev (esimene krevett, mis mulle meeldinud on) ja ma õppisin seal Zavoodi WCd hindama. It was gross! Koht ise: suurema möllu ja seltskonnaga ehk ei pane tähele, aga nad ei korista seal vist tihti.

Kärt: Proovisime erinevaid tapasid, tegime 3 ringi jooki, rääkisime tõsistel ja vähem tõsistel teemadel, arutlesime Püha õhtusöömaaja maali üle, mille „koopia“ meie kohal rippus ja 5 paiku läksime ühte vägevat rongkäiku vaatama, mis sest baarist paari sammu kaugusel oli.

Helen: Protsessioonil (Klu Klux Klan oli nüüd lillast atlasest mütsides) osalesid ka SPQR (Rooma senat ja rahvas) – miks, sellest pole ma siiani aru saanud. Muidugi ei viitsinud me kaua passida, kihistasime veits liiga palju nagunii ja selleks, et mu lakkamatut juttu takistada, pistis Liisa mulle mingi kohaliku maiustuse suhu.

Kärt: Väga-väga lõbus pärastlõuna oli! Eriti pärast rongkäiku, kui naerdes kodu poole lendlesime (mitte „heljumise“ mõttes, nagu filmis „Siin me oleme“, vaid niisama üliheas tujus liikumise), kallist nurgapoest läbi astudes ning Come.com’i silti  ja Chinchilla tänavat avastades. Kodust käisime aga vaid ainult korraks läbi, sest eesmärk oli veel lähistelasuvas pargis õhtupäike kinni püüda koos Tinto, telefonimuusika (mitte helinad, vaid ikka päris lood nagu pleierist) ning õdusa vestlusega. Et sinna päikeselisse nurka pääseda, tuli jälle üle, või õigemini, aia vahelt läbi ronida.

Kärdi kulinaarianurgake vol 3: Saabus kätte minu peakokkamise kord. Kuna meil olid „Maxima“ kanakoivad, siis tegin neile marinaadi/glasuuri sisuliselt kõigest vedelast, mida Liisa külmkapiriiulilt kannatas sinna panna. Tulemus, julgen väita, oli päris hea, eriti kui kastet ka rakendada kanaga. Kõrvale meisterdasime mõnuslihtsa salatikese. Kartuleid unustasime osta.

VEIDI EBAÕNNESTUNUD PEOÜRITUS

Helen: Olime aga kuulnud kurja juttu, et õhtul on suured peod, nii et seadsime siis end valmis, tegime endast veel pilti, kui ilusad olime ja läksime välja.

Kärt: Algul läksime küll Kristini poole neljakesi (Liisa, Helen, Triin ja mina) ning rääkisime ikka igasugustest asjadest, alates klassikaliseset tüdrukute jutust, lõpetades Liisa „NO, NO, NO, NO!“ looga. Siiamaani naeran viimasele mõeldes!

Helen: Esimene peatus sel õhtul jäi minu lemmikuks – boheemlaslik rokiurgas nimega Iroquai. Rahvast polnud palju, aga nad olid isikupärased. Muusika oli väga hea; hakkasin pärast paari lugu tantsima ja siis moshima. Ja baarist tellitud mojito tuli kaasa nii paljude kaunistustega, et see oli peaaegu uskumatu (2 pikka kõrt, kaunistused, pulk kahe maasikaga).

Kärt: Alustasime Hispaania klubikultuuriga harimist Iraquaist, kus kohe sisse astudes tuli vibe sisse, kuna mängima hakkas Led Zeppelin. Oi, see oli äge koht. Lisaks sai seal eriti ilusat mojitot, ent kauaks me paigale ei jäänud, kuna oli soov ka üks klubi ära näha, mis oli „vaid“ poole neljani erasmuslastele tasuta.  Tee peal hüppasime läbi ka teada-tuntud Sal y Pimientast, mis  oli otsast otsani inimesi täis! Kohtusime ka seal töötava Viltega, kes kohe väga maitsvad meerummi šotid sebis, ent, jah, sinna me ei jäänud. Järgmisesse klubisse saime õnneks Helen ja mina samuti erasmuslastena sisse ning nägime, et klubi oli paksult rahvast... tühi. Tantsupõrandal või siis kogu klubis tundus olevat alla kümne inimese. Aga polnud hullu, meid oli juba viis, nii et jäime sinna tantsima.  Muidu oli tore, aga pärast 5. hispaaniakeelset lugu hakkas juba veidike ära tüütama, et muusika ei varieeru oluliselt. Kohalikud (sh ka meie kohalikud eesti neiud) teadsid muidugi neid lugusid ja sõnu ning kindlasti seostus nendega häid mälestusi, aga mina ei osanud suhestuda ega jaksanud ühtemoodi kaua tantsida. Ning kahjuks läikis süda sealsest suitsuhaisust, pole nigu harjunud sellega või nii. Muu oli kõik tore, Liisa, hakuna matata!

Helen: Nii et kauaks me sinna ei jäänudki, vaid asusime tagasi kesklinna, et teise või esimesse kohta minna, kus nüüdseks peaks juba suurem kräu olema. Teekond sinna ja tagasi kestis kokku peaaegu 1h, mis tähendas, et mu lemmikpubi oli nüüd nii paksult suitsu täis, et ma oleksin 5 min pärast seal sees maha surnud.

Kärt: Sattus siis kuidagi nii, et kell oli küll 6 hommikul, kui koju jõudsime, aga olek oli meil täitsa soliidne. Ent sellel on ju alati oma pluss: järgmine päev on ainult hea olla!

VÕRRATU GRANADA

Helen: Viimane päev Hispaanias. Eelnevalt kokkulepitud plaani järgi sõime hommikust, läksime bussijaama ja ütlesime „Jaén, never again!“ Oma nali, Liisa ise tegi, nii et meid ei saa süüdistada võõra linna mahategemises. It was said in fun! Bussis Granadasse tuli üks sõbralik naine meile oma äriideed tutvustama ja kuigi ta ütles, et ei ürita meile midagi müüa, siis ostsin lõpuks ikkagi peavõru ja prossi (isetehtud ja kellelgi teisel selliseid pole, isegi mitte Kärdil või Liisal, sest nemad ei ostnud neid). Tüdrukute soovitusel võtsin punase peavõru, mida olen juba korduvalt kandnud, ja enda meele järgi värvilise prossi (meeldis mulle ja mu noormehele rohkem isegi  - nii tore ju).

Kärt: Kui Granadasse jõudsime, seiklesime sealt jala kesklinna, kuhu tuli meile vastu Harriet, kes juhtumisi on siis nii Liisa noortevahetuskaalsane, Heleni kooliõde kui ka minu kooliõde (erinevatel aegadel muidugi). Vägev kokkusattumus!
Granada peal patseerisime niisama ringi, saime lõpuks oma churrod kätte, olin nende järele vist iga päev pärinud, kuna polnud neid kunagi saanud. Helen sai ka oma jahitud asja kätte, nii et päev oli juba poole pealt korda läinud!

Kohalikud Granada getos

Helen: Aga peab tõdema, et linn oli tõesti ilus ja kui kohvrist ja kotist Harrieti juures lahti sain, suutsin seda üha enam hinnata. Granada oli suurem, turistikesksem, minu jaoks ilusam, kuigi Jaén oli tõelisem Hispaania. Jalutasime ringi ja läbi hiilgava juhuse koperdasime mööda ühest noa-mõõgapoest, mida ma terve aeg otsinud olin, sest tahtsin pistoda osta Hispaaniast kaasa. Lõpuks ostsin hoopis ülilahedad käärid, millega annaks samahästi kedagi pussitada. (Ärge muretsege, Helen pole siiski mingi ohtlik Hispaania relvaäärikas, aga need käärid andsid tõepoolest pistoda mõõtme välja – L.) 

Alhambra

Kärt: Käisime ühe künka otsas Alhambrat kaugusest vaatamas ning juhtumisi sattusime ka ühele hipiturule. Ma räägin ikka tõsistest hipidest, mitte  folgi-hipidest. Seal tehti ja müüdi ehteid, tehti (ja ma olen üsna kindel, et) müüdi kanepit, igalpool olid koerad... Hipisid oli igas vanuses. Kummaline elamus minu jaoks. Seda on raske seletada, aga minu silmis vana hipi ei mõju enam päris õnneliku või rõõmustava nähtusena. Eks muidugi olin ma veel natuke kinni selles, et tunnike varem nägime prügikastist söövaid hipiliku välimusega inimesi, nii et ma olin juba enne turule jõudmist liigutatud... Päike paistis, ent mida loojangule lähemale, seda selgemaks sai asjaolu, et käes oli meie viimane päev Liisaga ning üsna pikka aega me üksteist ei näe. Meie suur reede polnud veel siiski läbi.

Helen: Ma pole üheski kohas nii palju rastasid näinud (nagu reggae convention). Seal olid hipid igas vanuses oma koertega (ja neid oli palju). Inimesed müüsid omatehtud ehteid, mõnest seltskonnast tuli kanepihõngu ninna ja see õhkkond oli nii vaba. Istusime siis veidi seal päikese käes ja nautisin kogu vaadet. Aeg aga mängis meie vastu, pidime lahkuma. Mööda taldrikute ja kulpidega kaunistatud majast, kõigist araabia- ja idamaadestiilis poodidest, otsisime korraliku tšurkaga kebabikohta. Leidsime lõpuks, ostsime oma toidu ja läksime sööma oma viimast õhtusöömaaega Hispaania päikese all ja nautima viimaseid hetki koos Liisaga. Meie külastus saigi otsa ühes ilusas purskkaevuga pargis, kui me läksime Kärdiga ühele poole ja Liisa teisele poole. Ma ei soovita seda filmilikku lahkuminekut kellelegi, kuna jääb tunne, et näete kohe jälle uuesti. Meie näeme aga alles mitme kuu pärast, kui see reis on kaugel seljataga, aga mitte meelest läinud. Me reis kaotaski selles pargis oma hoo. Jätsime teemajja minemata, mida Liisa soovitanud oli; istusime teleka ees veidi aega ja läksime siis vara magama, kuna järgmisel hommikul pidi vara tõusta.

Kärt: Midagi lõbusat ja toredat oli just läbi saanud. Aga see-eest on meil kõik need toredad mälestused ning pildid, mida vaadates saab kõike seda jälle mõttes läbi elada!

Helen: Nii lendasimegi siis Londoni poole, uude ajavööndisse, vanasse tuttavasse linna, kus ma inimestest aru saan ja liigelda oskan. Mälestus Liisast ja Hispaaniast jääb aga minuga. Kuniks järgmise reisini sellesse omamoodi võõramaisesse Vahemere äärsesse riiki.

Kärt: Aitäh, Liisa, selle ülivahva nädala ning suurepärase külalislahkuse eest!

P.S. Kilpkonn!

Liisa: Mäletan, kuidas päikeseloojangu ajal tüdrukud enda poollagunenud Granada kaardiga varustatult linna jätsin ja üksinda tagasi bussijaama kõmpisin. Tühi ja vastik tunne oli sees. Tore on ju olla maailmarändur ja ringi seigelda ja igast olukorrast ja hetkest ja võimalusest viimast võtta, aga juhul kui satud ühtlasi olema seda tüüpi inimene, kellel iga kord sõpradest, perest või kallimast lahkudes süda verd hakkab tilkuma, siis pole see just kõige ihaldusväärsem elustiil. Ei saa end millegi ega kellegi külge siduda ega suuri plaane teha ega 100% barjäärivabalt kellegagi suhelda ega üheski paigas ära harjuda ja iga kord midagi uut ostes peab mõtlema, kas seda saab paari kuu pärast kohvris jälle kaasa võtta või mitte, ning peab pidevalt aina edasi rühkima. Siis, kui selle peale mitte mõtelda, pole probleemi, olen sellega siiani vist päris edukalt hakkama saanud. Ja tegelikult on ju lahe. Ja odavlennud ja Skype aitavad muidugi kõvasti kõigele sellele kaasa. Küllap siit lahkudes hakkan oma pommiaugulinnakest, millest tüdrukud siin üllatavalt kauni pildi oma sõnadega maalisid, samamoodi igatsema nagu Tartut, ning siinseid sõpru samamoodi nagu oma Eesti sõpru. Jõudnud Granada bussijaama, helistasin oma nukrate mõtetega emale ja ilmselt ta rääkis midagi, mis mul tuju paremaks tegi. Paari päeva pärast sain lahkumisest üle, ja nagu Helen ja Kärt vihjasid, siis meil on ju pildid - mälupilte tekkis sellest nädalast ikka õnneks rohkem kui mäluauke - ning kirja pandud mälestused, mis kestavad igavesti. Aitäh teile, et selle pika ja väsitava retke siia mägede vahele ette võtsite, ja taaskord tõestasite, et pikad vahemaad ja eraldi elud ei muuda midagi.