Juan Pablo Jióni tagasipöördumine Hispaaniasse

Nagu kaardilt näha võib, käisime ära (A) Malagas, (B) Sevillas, (C) Jerezis, (D) Cadizes/(Rotas), (E) Tarifal, (F) Gibraltaril, (H) Granadas ja (G) Jaénis.

Senjoor Juan Pablo ehk eestipärasemalt Johan-Paul saabus Inglismaa kuningriigist tagasihoidlikule Costa del Soli rannikule kolmapäeval 2010 AD veidi enne päikese loojumist. Lennujaamas varustasime end punase Ford Ka kui kohaliku rendifirma kõige odavama masinaga ning hakkasime Malaga kesklinnas endale parkimist otsima. Selle käigus oli Paulil võimalus tutvuda Hispaania liikluseeskirjadega, mille kohaselt on täiesti normaalne see, et autojuht jätab auto keset 1,5 meetrit kitsast tänavat seisma, käib käbe juuksuris või toidupoes ära ja teised 50 autot ootavad rahulikult seljataga. Lõpuks suutsime Ka ära parkida ning jalutasime mere äärde. Selleks ajaks oli juba päris pimedaks läinud, aga öine Vahemeri poolkuusäras oli ikkagi taaskohtumiseks päris romantiline koht, kus väike jalutuskäik ette võtta.
Hiljem suunasid tühjad kõhud meid katedraali kõrvale asuva restorani terrassile, kus nautisime seda, et keset veebruari saab õues istudes ja purskkaevu vulinat kuulates õhtust süüa ning tellisime hiiglasliku pannitäie hispaania rahvustoitu paellat, millel figureerivad hiidkrevetid keele alla viisid. Edasine plaan oli kohtuda mu Malagas elava sõbranna Rocioga, GPS aitas meil päris kiirelt õige maja üles leida ning parkisime end maja kõrval asuva parkimiskoha moodi välja nägeva platsi peale ära. Rocioga käisime ühes ülimalt mõnusas kohvikus juttu ajamas. Kui Paul endale õlle ja Rocio jäätisekokteili tellis, otsustasin mina end üle väga pika aja premeerida ehtsa kokteiliga, Margariitaga, millega aga algas meie reisi esimene feil. Margariita maitses nimelt nagu soolvees leotatud nõudepesuvahend. Sellest edasi hakkas meie reis kulgema rangelt Murphy seadusi järgides, karmavõlgasid tasudes ning juhtus nii, et pea kõik etteplaneeritud asjad kukkusid läbi ning kõigist spontaansetest ja poolkogemata pähe karanud ideedest kujunesid välja reisi kõige meeldejäävamad hetked.

Olles veetnud öö Rocio korteri elutoa marmorpõrandal magada üritades, mõtlesime end enne Sevillasse teele sättimist kosutada pannkookidega samas kohvikus, kus eelmine õhtu pesuloputusmargariitat joonud olin. Esmalt oli aga vaja kotid ja muud kodinad autosse viia ja end pagassi jäetud vihmavarjuga varustada. Paraku juhtus nii, et uksest välja astudes leidsime eest tühja parkimisplatsi ja autot polnud kusagil näha. Auto asemelt maast leidsime rohelise kleepsu telefoninumbriga, kuhu helistasin ja järele uurisin. Tädi teisel pool liini küsis mult selle peale: „Kus kohas teie auto on?“ Tere hommikust, seda ma tahaks ise ka teada. Üleüldse oli see umbes sama hea informatsioon kui eelmisel õhtul restoranis teevaliku kohta uurides saadud vastus „Meil on kuuma teed.“ Lõpuks sain pihta, et numbri alla oli märgitud ka aadress, kuhu tädi käskis meil minna. Mis meil muud üle jäi, tavaar kaelas ja ilma vihmavarjuta otsisime siis vähemalt oma kolmveerand tundi vihmases kesklinnas ekseldes seda parkimismaja ning sinna jõudes olime sunnitud maksma 63 eurot (ca 1000 krooni) selle eest, et auto välja lunastada. Öeldi, et olime parkinud kõnnitee peale ja et kõik teised autod olid ka sealt ära veetud. No mida! Paraku ei oska ma aga veel hispaania keeles möliseda, nii et ei hakanud vastu vaidlema. (tegelikult peaks ikka selle mölisemise ka ära õppima) Edasine plaan oli Malagast nii kähku minema saada kui võimalik ning panime Sevilla poole teele.

Üritame vihmases Sevilla vanalinnas oma hostelit üles leida

Sevillas hakkas taas pihta närvesööv parkimiskoha otsimine, millele järgnes veelgi närvesöövam eelnevalt broneeritud hosteli ülesleidmise üritus vanaaegsest kaootiliste tänavatega juudi kvartalist. Esimene pool päevast oli ühesõnaga üsna masendav ja tuju ei teinud paremaks ka see, et paduvihm pidevalt pähe lajatas. Sevillas saime kokku ka täiesti läbivettinute Anni ja Kristiniga, kes olid umbes sama heas tujus kui me isegi. On vist iseenesestmõistetav, et linnas ringijalutamine ja vaatamisväärsustega tutvumine polnud sellisetes oludes just kõige ahvatlevam tegevus ning pärastlõunal maandusimegi lõpuks ühte sööklasisustusega baari maha.

Istusime seal päris kaua, kes sõi, kes jõi (khm, kes siis ei joonud), aga olemine muutus tasapisi üsna lõbusaks. Edasi pidid Ann ja Kristin CouchSurfingust leitud võõrustajatega kokku saama, meie Pauliga ostsime pudeli punast veini ja pagesime oma hostelituppa vihmavarju. Hosteli ainuke hea asi oli see, et ta oli vanalinnas, muus osas aga ei kujutanud endast ei rohkem ega vähem, kui vaestele tudengitele taskukohane on. Iseenesest olevat see vist 19. sajandist pärit kolmekorruseline elumaja, mis on hosteliks ümber renoveeritud.
Meie tuba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus ära meie voodi ning põrandale kohver. Teoreetiliselt oli seal kapp ka, aga voodi jäi sellele just parasjagu niimoodi ette, et uksi ei saanud lahti teha. Igaljuhul arutasime oma suures voodis lebotades veinipudeli seltsis (aga ainult pudeli, klaase meil polnud) Pauliga igasugused maailmaasjad läbi ja siis juba kutsusid Ann ja Kristin meid sinna korterisse, kus nad ööbisid.
Korteris elasid kaks umbes meievanust ülivahvat reggetüüpi, kes meile viskit pakkusid. Üks õpib psühholoogiks, teine inseneriks, mõlemad rääkisid päris okinaavat inglise keelt. Kuulasime mõnusat mussi, tegime vesipiipu ja hiljem kohtusime ka nende hispaanlastest sõpradega, kes külla tulid. Ühel tüdrukul oli kaasas superarmas hundikoer Santo, kes kiiresti seltskonna hingeks sai.

Eestlased vs Chicos de Regge

Järgmisel päeval ei suutnud me ära imestada, et päike paistis ja soe oli! Isegi meie räämas hostelituba nägi hommikuse päikesesära käes päris nunnu ja romantilne välja. Lõpuks ometi oli karma meie peale halastanud, halleluuja! Eriti suur rõõm tekkis meil sellest, et auto oli seekord oma kohal ilusti alles, mille me kohe esimese asjana hommikul järele kontrollisime.

Päikesepaisteline Sevilla on tõeliselt ilus – käisime maailma suurimas gooti stiilis katedraalis, mis väga sügavat muljet avaldas, nägime ära Kolumbuse haua, jalutasime parkides, sõime kusagil välikohvikus brunchi, kõndisime vanaaegsel kalurikaldal jõe ääres, avastasime erinevaid linnaosasid ning lõpuks maandusime ühe popi plaza peale reggetüüpidega vino dulcet jooma. Vino dulce olevat Sevillale tüüpiline vein, maitselt meenutas väga portveini, millest ma seni küll eriti suurel arvamusel pole olnud, aga see oli täitsa hea.

Õhtul läksid Ann ja Kristin hispaanlastega pidutsema, ent meie Pauliga otsustasime väikese privaatse õhtusöögi ja hilisõhtuse flamenkokontserdi kasuks. Igati hea valik, sest mul õnnestus proovida Hispaania traditsionaalset juustukooki Tio Pepe, mis oi kui hea oli! ning ühes kõige ägedamas vanaaegses kõrgete lagedega baaris oma elu esimene flamencokogemus saada. Sevilla kui flamenco sünnilinn oli selleks muidugi igati ideaalne koht.

Laupäeva hommikul algas teekond Cadizi poole, kus too õhtu pidi toimuma Hispaania üks suurimatest karnevalipidustustest. Enne Cadizisse jõudmist oli kindel plaan läbi käia ka Jerezist, et kaeda sealseid kuulsaid viinamarjaistandusi ja käia läbi veinikeldritest, aga otseloomulikult tuli välja, et nädalavahetustel on need kõik turistidele kinni ning ei näinud me seal mingeid viinamarju, veinidest rääkimata. Cadiz osutus aga üsna armsaks väikeseks linnakeseks. Käisime mere ääres ja niisama linna peal jalutamas; karneval võttis juba päeval hoogu ning kogu linn oli täis igasuguseid geniaalseid tegelasi. Pimeduse saabudes kihasid kõik tänavad vanaemadest ja lastelastest, paarikestest ja sõpruskondadest, pingviinidest ja roosadest nunnadest, Super Mariotest ja kardinalidest, kauboidest ja käsnakalledest, rüütlitest ja printsessidest. Mängiti pilli, löödi lulli ja sai pulli. 

Minul oli jube kahju, et meil endil mingeid kostüüme ei olnud, nii oleks saanud ikka täiega traditsiooni sisse elada. Plaan oli Cadizesse ka ööseks jääda ning selle tarbeks olin CouchSurfingu kaudu suhelnud ameeriklase Nikoga, kes oli nõus meid oma tiiva alla võtma. Kuna Niko ise päeval tööl oli, siis ta ütles, et jättis meile garaažiukse lahti, et me sealt võtme saaks võtta ja sisse minna. Kolistasime siis tükk aega seal igasuguste garaažiustega, aga kõik nad olid kinni ja ühtegi võtit me ei leidnud. Õhtul helistasin Nikole ja ütlesin, et seisan ta maja ees ja et tulgu välja, tema aga ütles sellepeale, et ühtegi inimest ei seisa ta maja ees. Oot-oot, sa ju ikka elad Zuloaga tänaval, eks ole? - Jah. - Maja number 3? - Jah. - Cadizes ikka, eks ole??? - Cadizes? Eiiii, ma elan Rotas! Järjekordne möödapanek. Õnneks aga polnud Rota Cadizest väga kaugel ning kuna linnas toimuvate pidustuse tõttu oleks olnud täiesti võimatu endale mingit hostelit saada, otsustasime ööseks sinna ikka kohale sõita. Jõudnud kohale, saime täiesti tasuta ööbida kõigi luksustega suures villalaadses majas. Niko ise oli äärmiselt sõbralik ja soe inimene, ajasime mõnda aega juttu, aga kuna kell oli palju, läksime kõik magama ära ja Niko lubas meil jääda hommikul nii kauaks magama, kui tahame, kuigi pidi ise varakult tööle minema.

Väga pikaks me sinna pühapäeva hommikul siiski põõnama ei jäänud, avastasime Niko maja lähedalt väga ilusa ranna, kosutasime end ühes mereäärses kohvikus krevetiküllase hommikusöögiga ning alustasime siis sõitu Tarifa ehk mandri Euroopa kõige lõunapoolsema otsa poole. Niipalju kui me nägime, siis linnana polnud Tarifa midagi märkimisväärset; käisime korraks mere ääres, kus suurim vaatamisväärsus oli surfarite taustal ilutsev lehmakari, kes ranna peal vabalt ringi jalutas, valvajaks üksnes paar karjakoera.

Siis sõitsime Gibraltarile ehk Inglismaale, kus pidi passi näitama ja kus sai autoga üle lennuraja sõita. Jällegi ei vedanud meil sellega, et sattusime sinna pühapäeval, kus pooled kohad kinni olid ning üleüldse nägi Gibraltar suht õnnetu ja hüljatud välja. Gibraka kuulsa kalju otsa ei hakanud ka ronima, et sealt Aafrikat näha, kuna ise autoga olevat sinna suht keeruline sõita ja pilvise veebruariilma tõttu ei oleks sinna mingi muu vahendiga ka saanud. Aga äge ikkagi, et paari tunni jooksul sai ära käidud nii Inglismaal kui Hispaanias, tehke järele ;) Üleüldse olime me pühapäevaks kogu reisist juba suht läbi omadega, nii et tahtsime lihtsalt Jaéni tagasi sõita. Tee peal aga avastasime aga ühe mõnusa koha – eraldatud pankranniku, hindamatu vaatega Aafrikale, merele ja ranniku peal asuvale linnale. Lisage sinna vanad varemed, mille taha kividele maha istusime, päikeseloojang, vesipiip ja voila! Ongi paradiis.

Taga paremal Gibraltari kalju ja taamal silmapiiril paistab Aafrika

Järgnevad 300 kilti tagasi Jaéni möödusid päris lõbusalt. Coche de la noche, ütleks ma selle peale. Kristin laulis mingeid malevalaule, Ann naeris (kes Anni ei tunne, sellele ei ütle see küll midagi kahjuks), tekkisid mingid arutelud tsivilisatsioonide kadumiste kohta ja oli ühtaegu nii absurdne kui ka tore.

Esmaspäev Jaénis algas sellega, kuidas me Pauliga mõlemad avastasime, kui vaesed me pärast kogu seda reisi oleme. Edasine plaan oli muidugi nii askeetlikult elada, kui võimalik. Õnneks aga sellised delikatessid nagu pasteet, oliivid ja vein on Hispaanias nii odavad, et askeedielu on siin kohati päris mõnus. Esmaspäeva öösel küpsetasin valmis toorjuustu–valgešokolaadi-maasikatordi, millega Pauli teisipäeva hommikul tema sünnipäeva puhul üllatada sain (või noh, kui suur üllatus see nüüd oli, Paul oli juba esimesel hommikul mu ära peidetud šokolaaditahvlid üles leidnud).

Õhtul käisime kihvti sisekujundusega (punased taburetid ja laest nööride otsas alla rippuvad menüütahvlid) Mehhiko restoranis söömas ja näitasin Paulile ära ka teisipäevaõhtute kohustusliku peokoha Morrisoni (iga teisipäev maksab seal õlu ainult 1 euro), aga tookord oli see rahvast nii hullult täis, et ei jäänud sinna pikemaks trügima ja läksime koju ära.

Alhambras

24ndal veebruaril sõitsime kahekesi Granadasse, kus lõpuks meid isegi päikesepaistega õnnistati. Jalutasime üles künka otsa Alhambra juurde, jõime araablaste linnaosas asuvas külluslikult dekoreeritus teterias teed, jalutasime natuke niisama linna peal ringi ja siis tulime tagasi Jaéni, sest mul oli kinnisidee kell 6 president Ilvese vastuvõttu vaadata, eelkõige sellepärast, et mu peretuttav Elo seal kannelt mängis. Juhtus aga see, mis on varemgi juhtunud – ma ei mõelnud sellepeale, et kui siin on kell 6, on Eestis juba kell 7, mis tähendas, et kontsert oli selleks ajaks juba läbi ja mu internetikiirus (või aeglus) ei võimaldanud ka pingviiniparaadi normaalselt jälgida. Nii palju siis sellest plaanist. Õhtul kogunesime teiste eestlastega Anni ja Mirallese juurde kotlette küpsetama ja seltskonnamänge mängima. Tõstsime klaasid ka Eesti iseseisvuse terviseks. Mina jõin sangriat ehk veinileotist, nagu Kristin selle kohta nii tabavalt ütles (pits viina oleks sel puhul sobilikum olnud, ma tean).

Nagu alati, sai meie nädal liiga kiiresti läbi ja Juan Pablo pidi tagasi oma saare peale sõitma, aga sellest ma siin rääkida ei taha. Järgmine kord siis jälle Londonis.

(Ja kõikide heade piltide autoriks selles postituses on muidugi Paul. Rohkem pilte võite näha Pauli orkutist ja küllap panen kunagi Picasasse ka üles.)