Puzzle

Reede öösel kell kolm taipasin, et pidu on Hispaania kohta kuidagi eriti varakult ära vajunud. Need, keda jalad veel kandsid, panid klubidesse edasi, ent korteris oli äkitselt vägagi vaikseks jäänud. Taiwanlane Weitei keeras end diivani peale magama, sünnipäevalaps Antonio nägi vaeva, et ilma pikali lendamata üldse kusagile istuda või astuda, hispaanlane J ja sloveenlanna M olid end kahekesi vannituppa lukustanud, mina üritasin vältida tšiili poissi, kes mind üleliigse tähelepanuga üle valas ning kuulasin ühe hispaania poisi armastusavaldusi. See oli kõik, mis mul vähemalt hommikul meeles oli. Ajame selle kõik ilusti aniisiviinaga vürtsitatud vesipiibu kaela. Päeva jooksul on aga pidu end mulle paremini meelde tuletanud. Näiteks see, kuidas Antonio mulle küpsiseid oli ostnud või kuidas Triin mulle cha-cha-chad õpetas või kuidas hispaania poisid tuliselt selle üle vaidlesid, millist mõju biitlid ikka on hilisemale muusikale osutanud või millist mitte või kuidas ma lõpuks julgesin Jana käest tema poliitiliste vaadete kohta uurida või kuidas DJ pulti sattunud Weitei meile kõigile Celine Dioni mängis. I'm alive. Nüüd küll.

Neljapäeva ööst, kui ma kell kuus hommikul alles koju magama jõudsin, ei hakka ma parem rääkimagi. Sai kohatud põnevaid inimesi ja varahommikul satutud korterisse, kus ma juba varem käinud olen, aga hoopis teistel inimestel külas. Igaljuhul Erasmuse eluga kaasnevate raskete kohustustega (pidu 24/7) olen nüüd jälle vaikselt järje peale saamas.

PS. Viimasel ajal on mind pidustuste kõrvalt jälle filmipalavik tabanud. Mõtlesin Hispaania kinole vahelduseks ka muu maailma filme vaadata ning spioneerisin natuke selle aasta oscarinominentide ja -võitjate listides ringi. Praeguseks olen jõudnud ära vaadata Coco before Chaneli ja muusikal Nine'i, mis mõlemad aga paraku täiesti külmaks jätsid - millele seal küll nomineerida?? Triinu soovitatud Hispaania absurdifilm Otro Lado de la Cama oli aga päris tore.

PPS. Kunstiajaloo eksami esimese poole sain 7,5/10. Pole paha.