Pooltühjus

Ei mahu pähe, miks ei oska ma olla selline inimene, kes pärast iga head kogemust on saadud elamuse üle siiralt õnnelik, vaid kukun kohe auku sellepärast, et see läbi sai ja et seda enam ei ole? Mis veel hullem, kukun auku seal, kus tegelikult auku polegi. Küllap sellepärast, et ahne olen. Muidugi loll olen ka, niimoodi on ju palju raskem elada, igasuguste imaginaarsete mustade aukude ja pooltühjade klaasidega. Tahan kõike ja kohe ja liiga palju. Ja vahel ma saan selle, aga siis on jälle nii halb reaalsusesse tagasi minna. Reaalsuses on vahel nii palju tühjust. Vihma kallas ja ma unustasin koduteel vihmavarju lahti teha, kuigi ta mul kaasas oli. Vihm oli tol hetkel küll pigem kosutav, aga ikkagi oli selline tunne, nagu keegi oleks kärbsepiitsaga mu hinges putukaid taga ajanud, kui see midagi ütleb. Kas eelmine nädal sadas tõepoolest ka vihma ja mu tuba oli külm ja kohustused olid kuhjunud ja raha oli otsas (näete, tegelikult mu raha pole veel otsas, aga ma juba praegu lasen end muserdada sellest, et ta varsti saab otsa)? Jah, jah, jah. Aga siis oli mu klaas pooltäis, mitte pooltühi. See protsess täiuslikkusest tagasi reaalsusesse ongi alati kõige valusam. Umbes nagu Ryanairiga Lätist Hispaaniasse sõitmine. Tegelikult ma tean, et kohale jõudes on kõik jälle korras. Pooltäis on küll parem kui pooltühi, aga pooltühi on ikkagi parem kui täitsa tühi. Praegu on ta siis kusagil poole peal jälle ja täitumiseni peab nüüd veidi ootama.