Eile öösel poole kolme paiku

Ägan köögipõrandal kägaras, pilt on eest läinud ja süda paha. Tahaks oksendada, aga ei saa. Kaks päeva tagasi oli eikusagilt mind mingi järjekordne pisik sakutama hakanud ega pole siiamaale päris korralikult lahti lasknud. Nii suu kui nina kaudu oli valus hingata, nina kaudu hoopis võimatu. Üritus magama jääda kukkus lootusetult läbi ning otsustasin endale ühe ravitee teha. Jõudnud kööki, pidin paraku põrandalt tuge otsima. Nagu oleks täiesti kaine õhtu järel mind maailma kõige hullem pohmell tabanud. Siis, kui oli tunne, et maailm mu ümber enam ei kõikunud, ajasin end püsti. Järgmine etapp: peavalu. Kobisin oma teega voodisse tagasi. Unistasin ühest Kärt-Katrini mentooli(?)rikkast imerohust ja Pauli vanaema merevee-ninatilkadest, mis mind eelmine kord Eestis haige olles nagu naksti terveks ravisid. Haigena tahan alati koju.

Hispaania morgidest pole mind siiski mõtet otsima hakata, täna ma enam end nii palavikuliselt ei tunne, võib isegi (ettevaatlikult) öelda, et päris normaalselt tunnen. Vähemalt hallukaid ei olnud seekord, jess! Liiga palju taskurätikuid on puruks nuusatud, liiga palju teed ära joodud ning igavuse ja tegevusetuse käes vaeveldes liiga palju filme/seriaale läbi vaadatud ning tänane Ekspress, Päevaleht ja Postimees netivahendusel erakordselt põhjalikult läbi loetud. Paraku aga arvutis istumine mu peavalu vastu ei aita, ma tean. Saatke mulle raamatuid.