Kunst, salsa, hunnik uusi tuttavaid ja Córdoba vol 2

Kolm tühja kohvitassi, üks täis veeklaas, poolik šokolaaditahvel, laialipillutud riided ja kingad, kaootiline paberikuhi mu kirjutuslaual - eksamiksvalmistuse tornaado on ilmselgelt mu toast nii salakavalalt üle käinud, et panin seda esimest korda tähele alles pärast selle püha kohustuse lõppu. See aga ei tähenda, et veel kolm päeva hiljem olukord täpselt sama poleks. Vahepeal on siis hakkama saadud keskaja kunstiajaloo eksami esimese poolega. Kokkuvõttes läks täitsa hästi, esseed kribasin kolm lehekülge tihedat teksti kirjutada, aastaarvud loopisin küll huupi ridade vahele, kuid viiest pildist tundsin ära lausa neli, rääkimata kogu sellest pesuehtsast otse pastakast väljaimetud ajastufilosoofiast, mille ilusti oma faktiteadmiste vahele pressisin.

Vahetult pärast eksamit lendas minuni sateliitne kirjatuvi teatega et "Nartsissipoisid pistavad vaikselt päid läbi muru ja mõtlen sulle." Hakkasin laia naeratusega kodu poole kõmpima, möödusin kellegi tänavale visatud/unustatud(?)/kasutatud(!) kondoomist ja koju jõudes informeeris köögis hommikukohvi joov Triin mind sellest, et meil pole enam korteris vett.

Neljapäeva õhtul oli ülikoolis rahvusvahelistele üliõpilastele suunatud bankett. Tuleb tunnistada, et päris põnevaid ja omanäolisi uusi välismaalasi sai näha. Ent kiilakas ja bridge-piercinguga Austria filoloog ning suure rastapahmakaga Poola IT-mees polnud midagi ühe sakslase kõrval, kelle puhul rikkusin rämedalt oma põhimõtet inimesi mitte välimuse järgi hinnata. Nimelt nägi ta välja üks-ühele nagu Little Britainist tuntud "I'm the only gay in the village" Daffyd, ent üllatus-üllatus - ma pidin oma veini peaaegu suust välja purskama, kui ta tutvustas mulle oma piltilusat modellimõõtu tüdruksõpra.

Hiljem sõime meie juures koos eestlaste, hispaanlaste ja sloveenlannaga paar kilo maasikaid ära, mille käigus toimus üle väga pika aja mõni intellektuaalsemalt stimuleerivam vestlus kui meil pidude jooksul tavaliselt õnnestub saavutada, millele järgnes paraku aga kahe täiesti mittestimuleeriva klubi külastus. Küllap andsin liiga varakult alla, aga eks neid pidusid tuleb veel.

Reede õhtul võtsin ennast lõpuks ometi kokku ning seadsin endale kindlaks eesmärgiks jõuda sinna salsaklubisse, kuhu juba pool aastat iga reede suure suuga minna lubanud olen. Esmalt läksin Anni kui kogenud salsaprofi juurde intensiivkursusele. Pool pudelit punast veini sees ja paar algsammu nibin-nabin käpas, jõudsime kella kahe paiku öösel Atriumisse, kus avastasin, et viibin lõpuks ometi oma unelmate peole, paraku aga täiesti liikumatult tooli külge kinninaelutatuna. Vaadates miniseelikutes ja kontsakingades tüdrukuid ja nende überägedaid partnereid, kes uskumatu paindlikkuse ja äärmise sensuaalsusega kõikvõimalikke piruette ja kombinatsioone tegid, mõistsin, et olen oma ego ikka väga palju hellitanud arvamusega, nagu ma tantsimisest üldse midagi teaksin. Atriumis olid reede öösel koos väga kõvad salsatantsijad ning mina lihtsalt suutsin suu ammuli istuda ja imetleda seda suurepärast tantsuetendust, mis mu silme all toimus. Kuigi punnisin sellele ühele ja ainsale noormehele, kes mind järjepidavalt tantsima üritada kutsus, vastu, andsin lõpuks alla ning üritasin siiski oma põhisammu teadmise ära rakendada.

Pärast oma elu esimest (aga mitte viimast) salsaüritust ootas mind neli tundi õnnist und, enne kui laupäeva varahommikul jälle sammud ülikooli poole seadsin, et võtta osa kohustuslikust kunstiajaloolaste õppereisist Córdobasse. Oma Lõuna-Hispaania lemmiklinnas Córdobas olen juba korra varemgi käinud, ent tookord jäi kalli piletihinna tõttu külastamata kuulus Mezquita mošee, kuhu nüüd täiesti tasuta ja hulga uute lisateadmistega võimalus minna tekkis. Põnevaks teeb asja juba ainuüksi see, et tegu on islamistliku mošeega, mille sisse on ehitatud katoliku katedraal. Olgu tänatud siinsed 13. sajandi kristlased – selle asemel, et oma usku raiuda radikaalidele omast rada pidi, ehk teise usu kultuuriväärtus maha lammutada, et enda oma asemele ehitada (see ei käi muidugi mitte ainult kristlaste, vaid kõigi kohta), valisid nad palju intelligentsema tee ja lõid selle erakordse hübriidi. Samas peab tunnistama, et kogu katoliikliku kunsti osa jääb seal rikkaliku idamaise dekoori tõttu üsna tagaplaanile. Harmoonia ruumi ja kujunduse vahel, tagasihoidlike ja rikkalike elementide vahel, väänlevad ornamendid ja erinevatest marmoritest sammasteread, põnevad laemustrid ja eksootilised materjalid - kõik need detailid tegid Mezquitast absoluutselt kõige põnevama ja lummava pühakoja, kus ma veel kunagi käinud olen.

Pärast Mezquitat järgnesid vist mu elu kõige mõttetumad kolm tundi, kui meile õppejõu poolt linnaluba anti. Kunstiajaloo kursusel käib nimelt ka slovakitar Petra, kes võttis reisile kaasa oma kreeklasest poiss-sõbra Adami, kes tutvustas meid oma hispaanlasest sõbrale Alfonsole, kes äsja Córdobasse kolinud oli. Eikusagilt tekkis plaan minna Alfonso ühte neljast korterist (miks sul neli korterit on? - miks mitte?) lõunat sööma, millega ma mõtlematult nõus olin. Sõitsime Alfonso autoga kohale ja poisid hakkasid pastat vaaritama. Mina aga tabasin end esimest korda Hispaanias oldud aja jooksul seltskonnast, mis mulle üdini ebasümpaatne oli ja kust ma oleks nii kähku minema saada tahtnud kui võimalik. Ma ei oska öeldagi, kumb tüüp hullem oli, Adam või Alfonso. Mõlemad olid täielikud matšod, enda arust jube kõvad kutid, kelle huumorimeel ei olnud kaunistatud mitte ei iroonia ega sõbraliku sarkasmi, vaid vägagi otseselt solvavate ja pahatahtlike naljadega, rääkimata sellest, et naiste vastu polnud neil absoluutselt mitte mingit respekti. Petra funktsioon oma noormehe jaoks oli olla riidenagi ja isiklik teenija, kes sõrmenipsutuse peale varustas Adamit kõigega, mille toomise jaoks kutt ei viitsinud ise oma perset tooli pealt püsti ajada ning seda mitte isegi leebemas stiilis nagu „Kallis, kas sa, palun, viitsiksid...“, vaid „Petra, marss, kööki!“ Pärast täiesti vastikult maitsvat pastat anti meile mõlemale vägagi resoluutne käsk „Naised, kööki nõusid pesema, meie hakkame suitsu tegema ja kohvi jooma.“ Fain. Üritasin mõelda positiivselt (olla õnnelik selle üle, et tasuta lõunasöögi sain), ent lõplikult raksatas mu kannatus pooleks siis, kui Alfonso teatas, et ta ei kavatsegi meid autoga tagasi kesklinna viia nagu alguses rääkinud olime, et me oma bussi peale jõuaksime ja praktiliselt viskas mind oma kodust välja. Adam otsustas lambist, et tema ja Petra jäävad ööseks sinna, aga õnneks tuli Petra mind jalgsi saatma, kuigi meil kummalgi polnud õrna aimugi, kuhu poole Alfonso korterist kesklinn jääb ja bussi väljumiseni oli ainult pool tundi jäänud. Ka Adamil paistis täiesti savi sellest olevat, et ta tüdruk ja tüdruku sõbranna vihmases Córdobas jala kusagile seiklema peavad hakkama ega pakkunudki end meid saatma. Palju lõbusam on ju sõbraga suitsu teha ja kohvi juua, kui oma äärmiselt hoolikalt sätitud geelsoengut õues vihma käes leotama hakata. Õnneks jõudsime aga õigel ajal õigesse kohta ning sain bussi peale.

Jaénis sadas ka vihma. Ostsin endale natuke süüa ja alustasin tavapärast kolmekildist kõnnakut kodu poole. Viimane lõik koduni on aga umbes nagu marmorplaatidega kaetud Aeglane Surm Tartus, või noh, nõlvakust allaminemise puhul Kiire Surm. Sellise ilmaga tähendas muidugi see seda, et tänav oli vihmast nii libe, et mul õnnestus sealt alla „uisutades“ lõpuks ikka käna ka käia. Kopp oli igaljuhul suht ees selleks ajaks, kui koju jõudsin.

Pärast kuuma dušši oli aga olemine juba täitsa hea. Öösel nägin õudusunenägu sellest, et ma pidin Eestisse tagasi kolima ja bakatööd kirjutama ning hommikul maitsestasin mannaputru kogemata suhkru asemel hunniku soolaga. Oijah.