Paul en España. SPV*

Eile hommikul kell 8.30 seisin, jalad vees, rannas, vaatasin päikesetõusu ning Vahemere laine oleks mu rannal lebava plätu peaaegu et endaga kaasa viinud.

See nädal (02.10-10.10) ei lähe mul vist kunagi meelest.

Esmalt lennujaamast tuleva bussi ootamine ülehinnatud kohvi juues Malaga bussijaamas ning kauaoodatud ekstaatiline taasnägemine. Seejärel kodust kaasavõetud võileivad kusagil palmi all pargis ning hommikune kosutus merevees. Pärast keskpäeva paiku kultuurseks hakkamist ja Picasso muusemist kunstilaksu saamist mõnus lõunasöök pisikeses romantilises välikohvikus ja sellele järgnev poolemeetriste jäätiste söömine katedraali ees asuva purskkaevu äärel. Pikad jalutuskäigud Jaéni kivistel kitsastel tänavatel ja suurtes rohelistes parkides; jalgsimatk kõrgele mäe otsa vanadesse lossivaremetesse ning kaljuäärel päikeseloojangu ajal pikniku pidamine. Hommikused turulkäigud ja mõnusad kooskokkamised; ülikooli poolt korraldatud banketil renessanss-stiilis palazzo sammaste vahel tasuta veini, õlle, singi, juustu ja oliivide nautimine; vanalinna restoranis härja selgroo söömine ja hiljem hämaras araabia teekohvikus vesipiibu tõmbamine. Christani sünnipäeval talle seitsmes eri keeles sünnipäevalaulu laulmine; Hispaania „Fast ja Furiousil“ itaalia sõpradega eesti viina joomine ning klubis, martiiniklaas käes, mõnusate latiinorütmide saatel õõtsumine (kes oleks arvanud, et ma Pauli kunagi veel sellisesse kohta saan?!), aga ka minu toa privaatsuses biitlite järgi „tantsimine nagu lollakad lapsed“, nagu Katriin selle kohta oleks öelnud. Ning ei saa mainimata jätta ka saksa pubis istumist ja seal sõjafotograafia ja vanade ameerika filmide üle arutamist, nagu ka ühe väikese moodsa galerii avastamist kesklinnas ning kõikvõimalikke pikki arutelusid kunsti ja muude ilusate asjade üle. Aga need varahommikused nägemiseni-ütlemised lennujaamades pole mulle kunagi meeldinud.

Päästsin oma plätu kurja laine käest ära ning läksime Melanie ja Steffyga - kes olid nii toredad, et olid viitsinud kell 5 hommikul lihtsalt selleks üles tõusta, et Paul autoga tagasi Malaga lennujaama viia - kesklinna kondama. (Muide, Melanie ja Steffy elavad nüüd koos, meie juures elab uus Itaalia tüdruk Agata ning Christian kolis Dadi ja Gütbjörgi juurest Martina juurde – et teil kõik ikka selge oleks.) Hommikune Malaga oli tühi ja kõle, nii et suundusime tagasi randa, kuhu jäime terveks päevaks. Ei pea vist mainima, et enamuse päevast polnud ma just kõige õnnelikum. Õnneks tegi Steffy mp3 mängijast kuulatud „Let it be“ tuju jälle heaks ning mõtlesin, et Hispaanias olles ja Vahemere soolases vees ulpides lihtsalt ei tohi õnnetu olla. Sel ajal kui päike jälle loojuma hakkas, olin juba täitsa lõbus ning pidasime mere ääres asuvas restoranis väga mõnusa õhtusöögi maha. Siin olles olen avastanud, et koos söömine on parim viis inimesi paremini tundma õppida (järelikult on veel eriti tore, et ma endale superkokast poisi olen leidnud!). Siinkohal tahan teile jutustada ümber ühe tõeliselt ägeda saksa vanaema (senise!) eluloo, kellest Steffy meile õhtusöögil rääkis. 15-aastasena oli vanaema üksinda Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale põgenenud, elanud kolm aastat nunnakloostris ning seal medõeks õppinud. 18aastaselt oligi ta haiglasse tööle saanud, kus oli kohtunud endast 18 aastat vanema arstiga, kes muidugi oli abielus pereisa. Noor kuum medõde lõi aga Arstil pea nii sassi, nii et sellest loost sai aastakümneid kestev õnnelik abielu, kuni neli aastat tagasi Arst ära suri. Ainuke tüli olevat neil olnud siis, kui vanaema oli sõnagi lausumata kolmeks nädalaks üksinda Sahara kõrbesse matkama läinud. Paar kuud pärast mehe surma leidis vanaema aga endale Internetis chattides uue kuti, temast kaks aastat vanema tüübi, muidu laevakapteni, aga hobikorras jalgratturi (sõidab iga päev 40 km rattaga), kellega nad nüüdseks juba nelja koos oldud aasta jooksul igal pool maailmas ringi on reisinud. Sel aastal sai üks neist 70 ning siis olid nad sellise peo maha pidanud, kus olid mõlemad kella kolmeni hommikul joonud ja tantsinud. Peale selle on vanaema üheks lemmiktegevuseks lastelastega suitsetamine ja neile kõikvõimalikes elulistes asjades nõu andmine. Steffyle on vanaema õpetanud, et elus peab tegema kõike seda, mida sa tahad teha, isegi siis, kui need asjad tunduvad esmapilgul võimatud olevat; tuleb haarata kinni kõigist võimalustest, olla õnnelik ning mitte lasta end muserdada halbadest asjadest. Kolme nädala pärast sõidab ta siia Steffyle külla ning kuna ta on muidugi varem korduvalt Hispaanias puhkamas käinud, siis oli ta juba esitanud pika nimekirja kõigist baaridest ja pubidest, kuhu nad kindlasti minema peavad.

Pärast selle ja paljude muude huvitavate lugude vahendamist lõpetasime oma õhtusöögi ühe hiiglasliku tiramisuga ning sõitsime tagasi Jaéni. Tüdrukutega koos roadtrippides olen täheldanud seda, et alati satume autoraadiost kuulama vanu armastuslaule ja neid täiest kõrist kaasa laulma. Päris lahe. Kui ma lõpuks koju jõudsin, kukkusin kohe voodisse ning magasin kella kaheni päeval. Täna jõudsin lõpuks jälle tõlkimise kätte võtta, aga hiljem peab üle vaatama Feria, ehk terve nädala kestva suure festivali igasuguste traditsionaalsete vaatemängude, karnevalide, pidude ja kontsertidega. Räägiti, et sel ajal peaks ülikool ka ära jääma, nii et tõotab põnev nädal tulla.

*Oleksin ju võinud sellest nädalast Pauliga palju pikemalt ja põnevamalt ja ilusamalt kirjutada, aga kõige kaunimate mälestuste jaoks kehtib vaid Ilmar Kruusamäe ateljee seina peal ilutsev elufilosoofia – Sõnu Polegi Vaja. Vaadake parem pilte, kui Paul need kunagi valmis saab.