Härjavõitlus

Jõudnud oma veerand tundi enne härjavõitluse algust areenile ning end betoonist istme peal sisse seadnud, hakkasin uudistama teisi inimesi, kes peale minu seda julma lõbu sinna nautima olid kogunenud. Kuigi valdav enamik tundus koosnevat keskealistest ruuduliste flanellsärkide ja kaabudega meestest, siis leidus seal ka palju noorpaare (loodetavasti küll mitte oma esimesel kohtingul), vanapaare ning lastega peresid. Inimesed olid rõõmsad, elevil, imesid ootusärevalt oma sigarette, näksisid kodust kaasa võetud küpsiseid ning nii mõneski seltskonnas ringles ka kangema alkoholiga pudel või siis õllepurgid - justkui oleks algamas Hispaania laulupidu või midagi taolist. Mina nihelesin oma betoonkamakal ning ei teadnud, mida mõelda ja mida oodata. Olin üsna viimasel minutil üldse minna otsustanud ning seda ainult kaalutlustel näha üht igivana Hispaania traditsiooni ning saada osa sellest rikkalikust kultuurist, kuhu elama olin tulnud.

Varsti hakkas orkester rõõmsalt pasundama ning esimene härg lasti areenile. Kohmetult lonkis ta liivase platsi keskpunkti ning imestas huilgava ja kisendava rahvamassi üle, kes teda igast küljest ümbritses. Seejärel ilmusid välja neli liibuvates sätendavates kostüümides meest, toreerot, kelle ülesanne oli ilmselt segaduses loom vihale ajada. See seisnes selles, et nad keksisid oma roosat keepi liputades mööda areeni ringi ning härg ajas neid taga. Mulle tundus, et need samad toreerod, kes 500 kilogrammi kaaluva terve - veel vigastamata ning nõrgestamata - härjaga ilma ühegi relvata silmitsi seisid, olid seal võitluses kõige vapramad mehed. Seejärel algas klassikalise härjavõitluse esimene osa, kus areenile sisenesid kaks ratsanikku, kelle hobused olid kaunistatud mingi uhke paksu keebitaolise riidetükiga. Roosade keepidega toreerod meelitasid härja hobusele võimalikult lähedale, et ratsanik saaks odaga härja selgroogu haava torgata. Piinades härg surus selle peale aga oma sarved hobuse keebi sisse ning kuigi see uhke materjal oli ilmselt mõeldud selleks, et hobune viga ei saaks, siis härg kogu oma jõuga suutis hobuse ikkagi pikali maha lükata. Kui ratsanik oli oma oda lõpuks suutnud härja seljast välja sakutada ning esimene verejuga hakkas ohtralt mööda härja külge alla voolama, sundis ta oma hobust jälle jalgu alla võtma ning galopeeris siis uhkelt areenilt minema. Algas teine osa, kus kordamööda jalutasid areenile toreerod, kelle ülesandeks oli härja selga kuus pikka ora lüüa, mis üht otsapidi lihasse kinni pidid jääma ning teist otsapidi terve võitluse ajal härja kehast välja pidid rippuma. Ent mitte kunagi ei rünnatud härga selja tagant või külje pealt ega üritatud teda üldse kuidagi üllatada: toreero ja härg seisid ringis vastamisi, silm silma vastu, võimas loom vihaselt hoogu võtmas, tema relvadeks sarved ja meeletu jõud, tema vastase relvaks kavalus ja kaks teravat ora. Kui härg toreero poole sööstis, pidi viimane õigel ajal reageerima, et ise puutumata jäädes elegantse hüppega oma relvad härjale selga pista ning siis vaatama, kuidas ta haavatud looma eest põgeneda suudab. Aga alles siis, kui härjale oli osaks saanud seitse sügavat torkehaava ja kui tema must läikiv karv polnud enam mitte must vaid punane, algas kolmas osa, kus ta pidi vastu astuma matadoorile (matador - „tapja“ hisp. keel) ning kõik teised toreerod lahkusid areenilt. Matadoor oli riietatud kuldsesse tikanditega kaunistatud liibuvasse kostüümi ning nägi välja rohkem nagu iluvõimleja kui lihunik. Oli näha, et matadoor peab valdama teatud kõnnakut, teatud hoiakut, ta peab end nii härjale kui publikule näitama stoilise rahu, vankumatu enesekindluse ning muretu elegantsiga. Matadoor ei tohi kunagi karta ning mitte kunagi võtta hirmunud poosi, isegi mitte siis, kui kontroll härja kätte läheb ja ta metsiku jõu ja kiirusega mehe poole sööstab. Käes oli matadooril mõõk ja punane keep, millega ta härga mõnda aega mööda areeni ringi jooksutas. Nagu me teame, siis matadoori eelis härja ees on see, et viimane peab oma vaenlaseks enda ees lehvivat keepi, mida ta iga hinna eest rünnata üritab ning ta ei tule selle pealegi, et tegelik vaenlane seisab vaid loetud sentimeetrid riidetükist eemal. Lõpuks on matadoori ülesanne härg kahe mõõgapistega tappa. See härg aga nii õnnelik ei olnud. Saamatu matadoor pidi teda üsna pikalt lõikuma ning mitu korda mõõka vahetama, enne kui loom alla andis ning maha varises. Seejärel läks maaslebava looma juurde üks toreerodest, kes mingi lühikese pistoda taolise noaga mitu sügavat hoopi talle sarvede vahel andis. Krampides väänlev õnnetu loom, üritamas veel viimast jõuetut vastupanu osutada, sai lõpuks kõrvulukustava aplausi saatel rahu ning suri. Matadoor tegi oma tavapärasel elegantsel kõnnakul areeni peal auringi ning sisse juhatati kaks hobust, kelle rakmete külge surnud loom kinnitati ning kes siis vilina ja huilete saatel areenilt minema lohistati, nii et pikk verine liivarada temast maha jäi.

Üks kaabuga mees minu ees oli vaatemängust täielikus eufoorias ning karjus matadoorile eriti emotsionaalseid kiidusõnu. Väike poiss tema kõrval plaksutas rõõmsalt ning naine minust paremal avas järgmise küpsisepaki. Minul käis pea ringi ja ma ei kavatsenudki sellele suurele triumfile aplausiga kaasa elada. Aga see oli alles esimene härg. Orkester tõstis trompetid jälle huulile.

Järgnevad härjad olid suuremad, agressiivsemad ja kiiremad ning õnneks olid ka järgnevad matadoorid osavamad, kuna suutsid loomale kiirema lõpu peale teha. Kogu võitluse ajal sai ainult üks inimene viga – relvitu roosa keebiga toreero, kellele härg oma sarved kõhtu torkas ning kes siis areenilt minema kanti. Kuigi enamus ajast oli mul härgadest kahju ning ma elasin kaasa rohkem loomadele kui inimestele, kes loodusseaduste järgi seal võitluses nõrgemad peaks olema, siis sundisin end ratsionaalselt järeldama, et tegelikult tahab härg inimest ära tappa täpselt samapalju kui vastupidigi. Mõtlesin ka sellele, et kas on parem seista oma vastasega silmitsi ning oma elu eest võidelda või istuda kümme aastat loomaaias puuris või siis mõnes lihafarmis, kus sa võib-olla kordagi elus päikest ei näe ja kus sind lõpus ikka tapalavale viiakse. Võib-olla on parem terve elu õnnelikult elada ja kakskümmend minutit piinelda kui terve elu piinelda ja kiirelt surra. Internetist uurides sain ka teada, et võitlusareenile saadetakse ainult kõige tugevamad ja võimsamad loomad, kelle kasvatuse ja arengu peale erilist rõhku pööratakse. (Ja tegelikult pole härjavõitluse härjad üldse härjad, vaid pullid, ehk siis neilt pole midagi ära lõigatud, nii et kogu eestikeelne terminoloogia selle sündmuse kohta on veidi mööda, aga asja selguse huvides kasutame ka edaspidi siiski sõna härg.)

Faktid härjavõitluse kohta (Internetist)

Härgasid on juba iidsetel aegadel austatud ja kummardatud ning sellele viitavad ka koopamaalingud, millel tihtipeale on kujutatud just härga. Härja tapmine oli suur asi, sest ta oli suurim ja võimsaim loom, keda inimene toiduks ja kehakateteks küttis. Härjavõitluse traditsioonid ulatuvad Rooma, kust ta aegamisi jõudis Hispaaniasse, kus ta tõeliselt hoo sisse sai. Üks populaarsemaid härjavõitluse piirkondi on Andaluusia, kus asub ka Jaén. Klassikalises härjavõitluses nagu see, mida mina nägin, võitleb kolm matadoori, igaüks kahe härjaga. Matadoor kannab hirmkallist, 18. sajandi disainiga rüüd ning härg peab surema kaheksateistkümne minuti jooksul. Hobused, kelle pealt toreero odaga härjale esimese haava lööb, kannavad endal seljas paksu kaitsvat riiet, ent see võeti kasutusele alles 1930ndatel. Enne seda suri härjavõitlusel rohkem hobuseid kui härgasid, kuna viimane enesekaitseks oma sarved hobusele sisse lõi. Toreerod ja matadoorid võivad härga relvaga torgata ainult siis, kui ta nendega silmitsi seisab ja ta neid rünnata üritab. Väga harva õnnestub härjal matadoor tappa, kuid kui härg on võitluse jooksul väga silmapaistvalt esinenud, siis kas peakohtunik või matadoor võivad „võidu“ anda loomale ning ta ellu jätta. Lõpliku otsuse teeb aga võitlusel kohal viibiv veterinaar, kes peab otsustama, kas pärast odade ja orade tekitatud vigastusi saaks härg veel normaalselt elada. Vanasti peeti härjavõitlust omamoodi religioosseks rituaaliks, sest must, tugev ja sarviline loom sümboliseeris saatanat ning härja jooksutamist mööda areeni saab võrrelda ka rituaalse tantsuga. Tänapäeval on härjavõitluse populaarsus väga madal, ainus koht, kus populaarsus langemise asemel tõusutendentse näitab, on Ameerika Ühendriigid. Hispaanias pakub see huvi rohkem vanemale generatsioonile ning noored paistavad sellele pigem vastu olevat. Samas on nii Hispaania matadoorid kui võitlushärgade kasvatajad sama rikkad ja kuulsad kui nende parimad jalgpallurid. Härjavõitluse vastu protestivad paljud loomakaitseorganisatsioonid ning muud loodusaktivistid. Silmitsedes rahvast enda ümber, olen sunnitud järeldama, et paljude nende jaoks oli kogu see vaatemäng pigem lõbusa spordi nautimine kui austusavaldus traditsionaalsele rituaalile.