Kas teie teate, mis asi on talisman?

Eeva kommenteeris, et peab mulle vaesekesele Dan Browni asemel ikka mingit paremat kirjandust saatma. Palun väga, laske aga käia! Olgugi, et Brownil on hiilgav fantaasialend jne, siis endiselt suudab ta mind imestama panna, kui lolliks ta oma publikut ikka peab, et ta isegi väga elementaarseid asju lahti seletab. Mõned (üksikud) pärlid:

Lk 97

IIIX885

"They appear to be numbers."

"The first is a Roman numeral."

"Actually, I don't think so. The Roman numeral IIIX doesn't exist."

"How about the rest of it?"

"I'm not sure. It looks like eight-eight-five in Arabic numbers."

"Arabic? They look like normal numbers."

"The normal numbers are Arabic!"

/---/

Lk 98

"The whole tattoo looks almost... runic."

"Meaning?" Sato asked. (Sato on seal raamatus CIA kõige kõrgem juht, kes "possessed an off-the-chart IQ")

"The letters of runic alphabets are called runes and were often used for carving in stone."

/---/

Lk 103

"If what my father told me is correct, then this package contains something of substantial power. A talisman, of sorts." Did he say talisman? By definition, talisman was an object with magical powers. Traditionally, talismans were used for bringing luck, warding off evil spirits, or aiding in ancient rituals. /---/

Küll need rumalad ameeriklased saavad nüüd targaks - neid pühendatakse ju lausa nii iidsetesse saladustesse, nagu rooma ja araabia numbrid ning ruunid ja talismanid. Aga mis seal ikka, hoolimata kõigest, mida Dan Brown oma kirjutamises valesti teeb, tahan ma ikkagi teada, mis seal raamatus edasi saab, nii et päris lootusetu asi ikkagi pole. Asja soodustab muidugi ka see, et jäin haigeks ning peale meie maja ainsa mitte itaaliakeelse raamatu lugemise polegi mul midagi teha, nii et aitäh, Triin. Meil on siin terve laatsaret koos, sest esmalt jäi haigeks Agata ning tema järel rivis ka Stefania ja mina. Mingi viirus ilmselt möllab, sest 30 kraadise kuumuse käes pole küll väga kerge nohusse ja kurguvalusse jääda ja noh, teada on, et mina olen igasugu viirustele alati väga ahvatlev märklaud olnud. Triin on ainuke õnnelik, kes meist terve on ning ta on ka nii armas, et tõi meile poest teed, mett, puljongit jne.

Pärast nuudlisuppi ja kuuma piima meega vaatasime Bernardo Bertolucci "Viimast tangot Pariisis". Filmi kõrvalt puudusid ainult vein, šokolaad ja Anna, kellega ma olen harjunud prantsuse filme koos vaatama. Aga film ise oli muidugi tasemel. Pole midagi muud öelda kui et Bertolucci! - ei vea kunagi alt ning elamus on garanteeritud.