Feriast ja muust

Pühapäeva öö oli päris põnev. Esmalt sain kesköö paiku kokku Demi ja ta itaallastest sõpradega, aga kuna esimest korda hakkas mul siin olles öösel lühikeste varrukatega külm ning pealegi tungis uni peale, mõtlesin koju magama minna. Seal sattusin aga hoopis teed juues Triinuga meie järjekordse jutusoone peale. Meil kohe kuidagi ei õnnestu jutustada kümme minutit või pool tundi, vaid unustame end alati mitmeteks tundideks igasugu asjade üle arutama. Ka seekord istusime kahekesi köögis ning küpsiste ja aurava tee seltsis said igasugused põnevad teemad läbi võetud. Kella kolme paiku oli mul niisiis uni läinud ja päris soe oli olla, nii et mõtlesin siis esimest korda pidutseda nagu hispaanlane – minna välja alles kell kolm hommikul. Sain uuesti kokku Demiga ning läksime vaatasime selle kurikuulsa Feria siis üle. Kuigi Feria tegevused (keskaegne turg, etendused jms) toimuvad üle kogu linna, siis kõige suurem ala, kus on püsti lõbustuspargid ning erinevad peotelgid, on ühe suure platsi peal minu kodu lähedal ning muidugi on kõik üritused tasuta. Kõik linna klubid ja pubid ja baarid on siia omale telgi püsti pannud – tuleb tuju, lähed meinstriimiklubisse, kui tahad, lähed kahe sammuga jazziklubisse, sealt jälle rokiklubisse või näiteks d'n'b klubisse, kui aga peaks mingi eksootilisema stiili isu olema, siis kindlasti leidub seal ka mõni aafrikarütmide klubi ning otseloomulikult on meeletult palju kohti, kus saab kuulata hispaania muusikat kõigist kümneditest ning Shakira ja Juanes on siin niisama popid kui Eestiski. Proovisime ka mõned lõbustuspargi atraktsioonid järele ning kella kuue paiku läksin koju ära. Mis seal salata, eks see üks suur Hispaania joomapidu ole ning midagi väga kultuurset selle ajaloolise laada juures ei tundu vähemalt öötundidel küll olevat. Aga eks joomapidusid ole ka vaja. Eile tegin terve päeva tublilt tööd ning õhtul läksime vaatasime vanalinnas toimuva keskaegse turu üle. Põhimõtteliselt oli see midagi taolist nagu Hansapäevad Eestis, ainult et palju lõbusam ja elavam. Keskaegsetesse kostüümidesse riietatud linnategelased (kodanikud, narr, mingi Quasimodo taoline ahelates hull ning igasugu muud vahvad sellid) tegid muidugi šõud – laulsid, tantsisid, mängisid pilli, hoidsid rahva tuju ülal. Hiljem läksime jälle tagasi sinna ametlikule feria alale, kus nägime oma õpetajat Sergiot ja tema sõpru, kes meie hispaania keele oskust seal kell 2 öösel siis „eksamineerisid“. Hiljem tantsisime päris kõvasti saksa tüdrukute ja itaalia poistega ja oli fun.

Täna sain oma teise tõlketekstiga ühele poole („Manor Place'i holokaust“) ning siesta asemel vaatasime Triinuga „Brünot“. Meeldis! Kunstiliselt võttes on ta ju lihtsalt üks tänapäeva performance ning fuck those, kes ütlevad, et see mõnitab geisid ja vähemusgruppe – see mõnitab neid, kes mõnitavad geisid ja vähemusgruppe. Aga muidugi – vaielge vastu! Teatavasti mulle meeldib selliste filmide ja teemade üle arutada. Pärast rasket filmivaatamist nautisin mittemidagitegemist, rääkisin Raigo ja Annaga MSNis ning andsin tilkuva südamega kõik oma sularaha meie korteriomanikule, kes meie elamise eest tasu tuli nõudma. Polnud väga isu välja minna, millest muidugi mu itaallastest (loe: peoloomadest) korterikaaslased üldse aru ei saanud. Katsu sa siin seletada, mida tähendab „ei viitsi“! Enda arust pole ma veel kunagi varem elus nii palju pidu pannud kui praegu, aga mu uute sõprade jaoks on seda ikkagi liiga vähe. Aga ei. Täna lähen ma voodisse Dan Browni raamatuga, mida me Triinuga kordamööda ikka lugeda üritame. Aga lubasin endale, et varsti ostan ka oma esimese hispaaniakeelse raamatu.

PS. Kokkuvõte äärmiselt põnevatest faktidest Eesti kohta, mis ma siin kuulnud olen: Eesti on väike riik Balkani poolsaarel, kas kusagil Sloveenia kõrval või siis lihtsalt Sloveenia teine nimi. Pealinn on Riia, riigikeel on vene keel ning ma vist ei pea mainima, et lund sajab seal aasta läbi.