Under Pressure

Viimane tass kohvi oli ilmselgelt liiast. Olen saavutanud staadiumi, kus silmad on pärani nagu energiajänkul ja sõrmed värisevad ja imelikul kombel pole mul külm ja tegelikult ma tahaks nüüd üldse magama minna, aga kofeiin on oma ülesannet korralikult täitnud. Olen päev läbi oma jääkambris istudes õppinud. Mul oli seljas kampsun, selle peal fliis, jalas villased sokid ja ümber kaks pleedi. Suust tulev hingeaur pole enam muidugi mingi haruldus. Radikat ei taha tööle panna, sest see põletab ära kõik, mis ta ümber juhtub olema, kaasa-arvatud tolmu ja siis on kogu korter kärsahaisu täis. Üleeilne radikaohver oli mu kaks päeva vana vasak suss. Kallis on ka see lõbu.

Mind valdab paaniline hirm, et homme (täna) hommikul magan sisse.

Loodan - nagu kõigi oma eksamite puhul - õnnele ja loomulikule intelligentsile. Võiks ju vedada samalaadselt nagu ühel 11. või 12. klassi kirjanduseksamil (appi kui ammu see oli!!!), kus ma endale Remarque'i pileti tõmbasin. Ma võiks homme ka saada nt Murdochi, Joyce'i, Woolfi, Wilde'i või mõne muu autori, keda ma kas lugenud olen või kes mulle meeldib. Ainult mitte Wellsi, Thomast, Larkinit, Heanyt, Waugh'd, Lord Byronit ja muud sellist jama, palun. Pärast eksamit pean natuke aega raamatukogus järgmiseks eksamiks raamatuid otsima ja peale seda Carrefouri (Jaéni Lõunakeskusesse) sõitma, et end varustada uue paki kohviga, sest tänase eksamiksõppimisega hävitasin oma viimased riismed; värske piimaga, mida minu teada saab siit ainult kahest poest; uute sokkidega, sest mul on kõik kas kadunud, põlema läinud (kuradi radikas) või auklikuks kantud; uute rätikutega, sest pärast dušijärgset kuivatamist läheb neil umbes nädal aega aega, et mu niiskes ja külmas toas ära kuivada, ent ennast pesta on paraku vaja natuke sagedamini kui kord nädalas. Kui ERITI joppab, siis leian lõpuks oma mobiilile tagumise klapi, nii et ma ei peaks enam kleeplindiga kinniteibitud telefoniga lehvitama ja kui ma kohe erakordselt õnnelik olen, siis ma leian superodavad uued kõrvaklapid ka, et ma järgmisest nädalast jooksmas saaksin hakata käima (jooksmas käima - kui põnev ühend), sest ilma muusikata ma suren jooksmise ajal lihtsalt igavusse.

Mis ma tahtsin öelda, oli tegelikult see, et pinge all õppimine on ikka kõige efektiivsem. Pinge all ma mõtlen seda, kui eksamini on jäänud mõned tunnid, nagu praegu. Nüüd mind kummitab see Queeni ja David Bowie laul „Under pressure.“ Ja teil kõigil on juba sess läbi... Ja ma üldse ei tea, miks ma teid selle mõttetu juraga siin keset ööd tüütan. Mõni veel loeb ka...

Triin läheb homme kaheks ja pooleks nädalaks mööda Euroopat ringi rändama, nii et jään ilma oma pärastlõunate ja hilisõhtute ja varahommikute tee-, kohvi- ja veinipartnerist. Ilusat reisi, chica, naudi täiega!