Hombre legendario

Meil on siin üks täiesti legendaarseks saanud õppejõud, kellest ma varemgi olen põgusalt kirjutanud, ent on aeg talle veidi pikem lõik pühendada, et kui ma seda asja aastate pärast ise lugema peaks juhtuma, oleks mul Hispaaniast ka mingit ülikooliga seotud asja – sest et ma olen siin ju siiski hariduslikel eesmärkidel, eks ole - vahelduseks kõigile neile reisidele ja fiestadele ja siestadele meenutada.

Kui hakata järele mõtlema, siis pole möödunud mitte ühtegi pidu või koosviibimist, kus me teiste filoloogidega tolle õppejõu puistatud pärlite üle pikaks ajaks naerma poleks jäänud (mis muidugi mittefiloloogidest peokaaslastel on kopa suht ette visanud). Tegu on niisiis meie inglise kirjanduse õppejõu Carmeloga, kes inimesena on selline hästi armas, sõbralik ja muhe onu, ent õppejõuna üsna lootusetu. Legendaarseks on ta saanud oma naljadega, mille üle tavaliselt ainult ta ise naerab ning teatud kõnemaneeride ja parasiitfraasidega (don't tell me that!!!) ja muidugi ka oma üsnagi olematu inglise keele oskusega. Näiteks ei tee ta vahet sõnadel he ja she ning meid, välismaalasi, kõnetab ta „You – foreigners!“ (Teie seal – välismaalsed!), mis esialgu üsna ehmatava ja hirmsana tundus, aga lõpuks tuli välja, et me kõik oleme talle meeletult muljet avaldanud, sest me räägime umbes kümme korda paremini inglise keelt kui siinsed üliõpilased ja oskame konstruktiivset kirjanduskriitikat produtseerida, rääkimata sellest, et suudame korralikke ja huvitavaid akadeemilisi tekste kirjutada, mida on isegi „nauditav lugeda“ (vaat mis kõik välja tuleb – kahe aasta jooksul Tartus keset sessi öösel kell neli esseede kirjutamine on end ikka ära tasunud). Minu Joyce'i seminaritöö ainuke miinus olevat olnud selles, et „Mis ülikoolist sa nüüd oled? Tartu ülikoolist? Miks sa siis Reet Soola (TÜ ameerika kirjanduse õppejõud) kirjutatud artikleid oma töös kasutanud ei ole?“ See tuli mulle suht ootamatult, et ta üldse midagi Eestist teab, aga tuleb välja, et TÜ inglise filoloogia osakond on Euroopa akadeemilistes ringkondades päris tunnustatud ja kuulus, kui isegi Hispaania väikelinna ülikoolis teatakse Eestis avaldatud uurimuste kohta rohkem kui ma ise.

Igaljuhul, pärast kogu seda suurt muljeavaldamist, millega ma siin semestrijooksul hakkama olin saanud, olin ma siis üsna pettunud, kui Carmelo kutsus poolaka Ula ja lätlanna Santa endaga väikesele autoreisile Jaéni mägedesse kaasa ning ütles, et võtke siis see kreeka tüdruk Katherine ka kaasa, ta on selline päris normaalne, ja siis see pikk leedu kutt ka ja mind jäeti üldse välja. Leedu kuti all mõtles ta muidugi meie läti sõpra Valerijst, kes tegelikult mitte ühelgi tema kursusel ei osalenud, aga me kõik eeldasime, et ju siis on Valerijs õppejõudude ringkonnas lihtsalt sama legendaarne kui Carmelo üliõpilaste hulgas. Lõpuks nad käisidki siis oma romantilisel mägiretkel ära ning meie eileõhtusel väikesel veini- ja sangriadegusteerimisel jagasid teistega muljeid. Põhimulje oli muidugi see, et kui Carmelo ülikooli ees reisiseltskonnaga kokku oli saanud, siis ta oli küsinud, et mis see pikk tüüp siin töllerdab ja kuhu see pikk blond tüdruk jäi, noh, teate küll, see, kes ka kusagilt sealt teiekandist pärit on. Ja nii tuligi välja, et „pika leedu kuti“ all mõtles ta tegelikult „pikka eesti tüdrukut“ ehk mind. (Ja see on endiselt nii tore ja meelitav, et ma Hispaania standardite kohaselt pikk olen.) Santa ja Ula lohutasid mind sellega, et võib-olla õnnestub mul järgmisel semestril Carmeloga privaatsele autotuurile minna – oh seda rõõmu. Valerijse funktsioon kogu reisi ajal seisis selles, et ta pidi Carmelol nagu lakei järgi jooksma ja tema pea kohal suurt musta vihmavarju hoidma, et ta ometigi märjaks ei sajaks, sel ajal, kui ta tüdrukutele üritas oma kahte Malagas elavat poega meheks parseldada. Neil oli isegi päris naljakas pildiseeria sellest.

Kuna Carmelo lisaks kõigele muule on ka parajalt udu, siis me kõik ootame ikka veel oma eksamitulemusi (selle sama, mille õppimisest ma siin üks öö oma kohvilaksu all kirjutasin), aga arvan, et mul läks see päris hästi. Järgmine semester polegi Carmeloga ühtegi ainet, aga ta pakkus välja, et ta võib mulle alati privaatselt kirjandusest rääkida, kui mul huvi peaks olema. Paraku kardan, et mul ikka nii palju huvi ei ole, et temaga privaatkirjanduskohtinguid pidama hakata.

Muidu läheb siin vaikselt. Suures kirjandustuhinas olen üle pika aja väärt ingliskeelset kirjandust lugenud ja üks õhtu käisime kohaliku filmifestivali raames tasuta kinos ja hiljem tapabaaris (jesver, see kõlab eesti keeles endiselt ikka nii halvasti) õhtusöögil (loe: odava veini kõrvale tasuta toitu söömas). Täna öösel sain neli tundi magada, sest kell kaheksa hakkas ülemiste naabrite igapäevane sõda pihta - tavaliselt alustavad nad ikka natuke inimlikumal hommikutunnil - ja ma ei suutnud enam uuesti magama jääda. Viimasel ajal on nende kaklused ikka päris rämedaks läinud – mööbel lendab ja nende laps nutab ja kisendab ja röögib paaniliselt nüüd juba vähemalt kolm korda päevas, vastukaaluks varasema ühe korra kohta, kui üks kurja, rõveda, vastiku häälega mees tema peale oma kopse lõhki karjub – see mürgel on läbi Skype'i isegi Inglismaale Pauli kõrvu jõudnud, nii et ma tõesti ei liialda siin. Naise röökimist pole enam paar kuud kosta olnud, sügisel trumpas ta mehe ikka üle. Lasi jalga? Lasti maha? Must huumor mustaks huumoriks, aga tegelikult on mul sellest vägivalla all kannatavast lapsest seal ikka väga kahju. See, mis seal korteris toimub, pole kaugeltki mingi süütu vaidlemine. Ent mis ma teha saan?

Ohh, miks ma küll pidin nii vara üles tõusma? Eile öösel leppisime kokku, et täna mingil mõistlikul kellaajal (nii umbes ühe paiku päeval) lähme lätlaste poole hommikusöögile, aga mul on juba praegu kõht nii tühi...