Kas soovid veel süüa?

Sellele küsimusele, kui seda juhtub küsima hispaanlane, tuleb alati vastata „Ei, aitäh. Mul on kõht väga täis,“ nagu ma paar päeva tagasi Anni käest teada sain, koos muude üllatavate faktidega hispaanlaste kommete kohta. Nimelt on väga ebaviisakas toitu juurde küsida ning veelgi hullem ja ebaviisakam on terve taldrik tühjaks süüa, sest et sellega jätad mulje, nagu sul oleks kõht väga tühi ja et sul pole raha endale ise süüa osta. Kas Eestis pole mitte vastupidi? Kui perenaine sulle midagi pakub, siis on ebaviisakas keelduda, sest sellega solvad tema kokaandeid ja annad mõista, et miski sulle ei kõlvanud? Samas teevad hispaanlased nii, et siis, kui keegi ei vaata, krabavad endale taldriku asju täis ja söövad siis kiiresti tühjaks.

Teine tõde siinse kultuuri kohta tabas mind veelgi šokeerivamalt, kuna vahetult enne siiatulekut olin just kusagilt lugenud, et kui hispaanlane sind endale koju külla kutsub, et siis see on väga tähtis žest ja kutse tuleb kindlasti vastu võtta, sest et ega nad igaühte oma koju kutsuma ei hakka ja sind on tabanud eriline au ja sõprusavaldus. Niisiis olin rõõmsalt senini just nii talitanud, kui sain nüüd teada, et küllakutse kergekäeline vastuvõtmine on ebaviisakuse tipp. Nende jaoks on küllakutsumine lihtsalt suusoojaks ning iga kord tuleb hakata vastu vaidlema ja ettekäändeid otsima, miks sa minna ei saa. Kui küllakutsuja seejärel hakkab järjekindlalt pinda käima, et sa ikka tuleksid, alles siis võib kutse vastu võtta ja külla minna. Seda kõike rääkis mulle Ann kui meist kõige enam hispaanlaste kultuuri sisseelanud eestlane, kui laupäeval muuseumist koju kõndisime. Muuseum ise polnud midagi väga märkimisväärset, püsinäitus oli küll üsna põhjalik ja laialdane, aga igavalt eksponeeritud ning laialt reklaamitud ajutine fotonäitus oli täielik amatöörlik jamps. Ainuke märkimisväärt asi oli üks hiline Picasso originaal püsiekspositsioonis, kuid seda ka mitte tolle joonistuse meisterlikkuse pärast, vaid lihtsalt selletõttu, et ta oli Picasso.

Ent tagasi teema juurde tulles kerisin terve siinoldud poolaasta oma peas läbi ja tuleb välja, et otseloomulikult olen ma neid etiketireegleid rämedalt rikkunud. Pean nüüd hakkama kõvasti pingutama, et endalt näljase ja kombetu idaeurooplase muljet maha pesta.

Sellega pole üllatused veel lõppenud. Eile õhtul ütles üks mu 23aastane hispaanlasest kursavend, et otsib meeleheitlikult püsisuhet eesmärgiga abielluda, sest et ta on juba nii vana ja tal pole enam palju aega jäänud. Kuigi ma ise ja pooled mu sõpradest on ka üsna kindlas ja tõsises suhtes, siis vaevalt et keegi meist on endale kaaslase valinud sellepärast, et „on aeg“ või 22 viimane taks või eesmärgiga lähemal ajal abielluda või ükskõik mis muu sellise jura pärast. On lihtsalt kuidagi nii juhtunud. Hispaanias on kõik asjad pea peale pööratud.

Ja tuunikalapelmeenid on kõige rõvedam toit maailmas!